Loovus vol 2

Mitu päeva higi, vaeva ja loovuse otsimist. Sain valmis ja saatsin õppejõule kirja:

Tere,

saadan oma mõtted - ikka veel vanal aastal.

Tahtnuks saata varem, aga tükk ei olnud veel valmis ja vabandan, midagi sinna teha ei saanud - ei oska loovust igal ajal välja kutsuda, tuleb veel õppida, 2 AP-d ei teinud veel päris selgeks. Lõpuks lähtusin laulja Nick Cave'i soovitusest, kelle sõnul inspiratsiooni ootamine võtab liiga palju aega ja seetõttu kirjutab ta muusikat kellast-kellani. Aga natuke ootasin loovust ikka juurde.

Tähemärke sai üle (st suhtusin veidi liiga loovalt), aga kuna formaat nõuab ka palju pildiruumi, siis niivõinaa peaks üks ajaleht, kes seda kunagi esitleda tahaks, ikka natukene ruumi ka eraldama, seega mahuks etendus ära.

Head lõppu ja uuel aastal palju õigeagselt töid esitavaid tudengeid!

Aasta aega tagasi...

Plaan oli kodus magada.

SMS eks number Xlt. Pudel Vana Tallinnat sõbrannaga kahepeale. Saluut ja shampus 15 minutiga. Klubi. Eks number 1 klubis (esimene tõsisem armumine). Vana Tallinn teel sõbra sõbra juurde. Eks number Z oli ka seal. Proov pidada arutelu teemal, miks eks number Z on jobu - aga kuna ta lahkus mu rõõmsast seltskonnast, siis jäi see pooleli. Shampus. Jalutuskäik üle Toome. Uni. SMS eks number Z-lt "Täna ma armusin sinusse jälle" vms. Telefon lendas voodist välja. Ignore. Uni. Bussisõit spa-sse. POHMAKAS. Eks number X üritab MSN vestlust. Ignore. Spa. Vesi :)

Uninstallisin MSNi. Otsustasin, et elan mõnda aega vastassugupoole vajaduseta.

Läks natuke teisiti. See on hea. Väga hea. Ma olen kohe väga elevil, mida 2009 toob.

Loovus

Kui muidu seda loovust aeg-ajalt isegi jagub, siis kohe kui teda vaja on, tuleb nn writers block. Ehk siis nada loovust. Njeetu. Nii ma maadlengi paari tekstiga juba nädalaid. Täna sain sammu edasi, aga ikka ei ole veel rahuloleva varjuski.

Vana-aasta lõppu soovin kõigile rohket loovust! Ja vähem süüa.

Hunnik emotsioone

Nädalalõpp sõpradega on alati kosutav. Eriti kui saad öösel magada PEHMES voodis. Ma olen muidu kõva madratsi naine, aga täitsa meeldiv oli vahelduseks. Selline vesivoodi tunne.

Saun ja lumeskäik ning loomulikult imetabane õhtusöök. Mmmm... ja kilkav laps. Ning mitmekülgne hommikusöök.

Jõulud on igal juhul saanud täiesti tundega alguse :)

Kell 15-20.30 tegime lõunauinakut. Ööd on alati olnud loomingulised, tänase öö peamisteks eesmärkideks:
- persoonilugu;
- essee sissejuhatus;
- vähemalt 1 tööasi.

Iseenesest ma just otsustasin, et peakski hakkama elama rütmis, kus ma magan nt kell 13-22. See jätaks kasutusse mu lemmikajad - hommiku ja öö.

Läbisaamine ÕISiga - 0

Sügisel ma kontrollisin 3 korda ÕISist, kas ühtesid aineid loetakse. Neid ei olnud. Nüüd nad väidavad, et need ained lisati ÕISi augustis. Ei usu. Brrr.

SEO :P

Lisasin alles nüüd oma blogile GA. Muuhulgas tuli näiteks välja, et kui Google'i otsingusse panna otsisõna "Jürgen Rooste", siis minu blogi tuleb välja kolmandana (sest kunagi ammu panin siia üles ühe tema luuletuse). Tundub lihtsalt, et teised ei kirjuta Roostest üldse, sest no mis teadja mina olen?

Testid on ka üsna loetavad.

Kodust kaugel on inimesed samasugused

Lubasin läbi lugeda kaks raamatut. Esimene oli poole peal, seega tundus selle lõpuleviimine mõistlik tegevus.

Olen mõned aastad jälginud Eesti esiblogijaks (tõesti, mis kummaline nimetus) peetava Epp Petrone blogi. Aga seni ei olnud ma kordagi lugenud ühtki Petrone Print raamatut - "Minu" sarjad tunduvad väga atraktiivsed ning olen uhke ühe oma koolikaaslase üle, kes on oma "Minuga" hakkama saanud. Khm, silmad maas, selle loen ka varsti-varsti läbi. Ja ma olen tihti mõelnud, et tegelikult on mul ju endalgi mõned tuttavad, kes kirjutaksid ilmselt suurepärase "Minu" raamatu. Iseasi, kas nad seda ka teha tahavad.

Igal juhul sai esimeseks valikuks "Minu Argentina" (autor Liis Kängsepp). Valik oli igati loogiline:
a) Liisi ma mäletan mingitest meedialaagritest -ja reisidelt (mina olin nii titt, et vaevalt tema mälu mind eristaks);
b) keegi ütles, et see on haaravam kui "Minu Hispaania" (mis on teine raamat mu riiulil ja lugemisjärjekorras järgmine);
c) üks mu hea lapsepõlvesõber veetis kunagi vahetusaasta Argentinas ning on sellest seniajani vaimustunud ja... viimaks kõige tähtsam
d) mu armastus Lõuna-Ameerika vastu ei oleks lubanud mul midagi muud valida :)

Raamat oli haarav, millest annab tunnustust see, et kokku lugesin teda kahel õhtul ;) Kahekeelsed pealkirjad andsid mulle rõõmsa mängu - "ära eestikeelset enne vaata, kui proovid hispaaniakeelset tuvastada".

Lihtne ja mõnus lugemine, mille parimaks osaks oli kindlasti see, et autor üritas Argentina elu-olu kuidagigi struktureerida. Selle tulemusena olid peatükid muidugi täiesti erinevate pikkustega (lõpus jäid nad aina lühemaks), kuid väga see ei häirinud (khm, ma olen selline peatükkidena lugeja, verstapostid minu jaoks). Neelasin neid peatükke, kus ta rääkis Argentina vaatamisväärsustest ja neist kohtadest, kuhu turistid jõuavad üha enam, aga mis on endiselt hingematvalt kaunid. Nii on minu "kui külastada Argentinat, külasta..."-listi või kui "kui külastada Tulemaad, külasta..." lisandunud:
Ushuaia
El Calafata
Perito Moreno
Malba
Palermo Viejo
ja Cafe Torton (ma kujutan juba ette, kuidas veedan seal tunde).

Lisaks tundsin end kui harimatu, kui Las Madres de Plaza de Mayo-liikumine mulle seni oli võõras olnud.

Selle raamatu üheks tugevaks küljeks oligi see, et Argentina kultuur sai veidi selgemaks (ja mitte tango, eks!). Liis kirjeldas sündmusi läbi emotsiooni: kõige selgemalt ilmselt rääkides Varjude Linnast ning oma ajutisest töökohast. Vaesus ja rikkus oli omaette teema... tea, kas Liis sattus ka tõsiselt rikaste linnaosadesse? Seda kontrasti tahaks näha...

Veelgi huvitavam aga oli see, kuivõrd palju äratundmisrõõmu- ja nukrust see raamat pakkus. Kõik inimesed, kes on Eestist kaugel, on mõnevõrra sarnased. Me igatseme ilmtingimata oma piimatoodete järele (isegi kui me neid Eestis eriti ei söö) ja raudpoltkindlalt vihastume me asukohariigi pangandussüsteemi peale. Ja kui patriootlikuks me välismaal muutume :) Nii oligi "Minu Argentina" lugemine minu jaoks rännak Iirimaale, Belgiasse ja Portugali. Meenutasin neid asju, millega ma neis riikides kuidagi ära harjuda ei suutnud, ent samas ka inimesi-kohti, kellest siiani väga puudust tunnen (jah, isegi novembrikuisest ukselt-uksele käimisest Iirimaa mõnusa ilmaga - nii et tuul puhub mütsi peast ja vihma sajab alt-üles). Mulle meenus, kuidas ma Eestisse tulles ehmatasin, et poes müüjad ei naerata ning räägivad eesti keeles :) Erinev ei olnud ka see, et kodust kaugel klikime paratamatult välismaalastega - me oleme ju kõik kodust kaugel ja teame, mida tegelikult tunneme (isegi, kui kodust äraminek oli viimaste aastate suurim unistus ja

Olles ise viibinud pikemat aega tsiviliseeritud Euroopas (khm, Portugali puhul on see vähemasti ööklubisid külastades küll liialdatud väide, aga üldiselt), siis meenusid lühemad reisid neisse paikadesse, mille sarnasus Argentinaga on vähemalt raamatu põhjal hämmastav. Eriti elavalt tuli see esile, kui Liis kirjeldas Argentina liiklust - mulle tundus, et see on täpselt sama, mis Gruusias - kaherealine tee muutub hetkega viierealiseks, jalakäija vastutab ise, kas ta soovib elus püsida, punane on algajatele ning taksojuhid on hullud :)

Ja siis... lugedes Argentinast tundus, et ega Eestigi kaugele maha ei jää. Küsimused "Kuhu kadus vesi?" või "Kuhu kadus elekter?" kummitavad ka paljusid Eesti äärealade elanikke (ütleme nii, et mu vanematekodus Rõuges on küünlad püsivalt paigutatud strateegilistesse kohtadesse ning vesi kogutud anumatesse, et vajadusel kasutada - aeg-ajalt ikka vahetame ka :D) ja seda mitte ainult tormi ajal.

Midagi segas ka? Ilmselt olekski raamatus tahtnud näha pilte, kuid kuuldavasti on see probleem uuemate "Minu"-sarja raamatute puhul kõrvaldatud. Oleks tahtnud näha Varjude Linna või seda uberikku korterit. Muud ei ole mul õigust kritiseerida, sest minu jaoks oli "Minu Argentina" ikkagi Liis Kängsepa päevaraamat. Midagi tema jaoks väga isiklikku ja oma. Tema kogemus, tema elu. Aga jah, see kogemus oli hämmastavalt sarnane sellele, mida mina olen kogenud siin omas koduses Euroopas.

Aeg maha.

Ühe kalli sõbra kaks raamatut on veel minu käes. Olen terve päeva erinevaid meile kirjutanud, vajan vaheldust. Loen raamatud nüüd läbi. Kaks tundi on aega. Nende kaugem eesmärk on anda inspiratsiooni või pigem motivatsiooni ühe essee kirjutamiseks, mille olen kogu täiega üle lasknud ning süümekad on meeletud.

Jõuluideid võiksid inimesed rohkem kirja panna, siis oleks elu ilusam.

Mõned seigad minu elust...

Klõps teeb koomiksi suuremaks ja elu naljakamaks... :)

Palakesi võib jälgida siit.

Video ka.

Video sai ka juutuubi üles. Vaadake ja saatke edasi. Oleks tahtnud paremini, aga oskused ei jõua veel järele ;)

Oma kampaania: "Jah" jõulutundele!

Koolis juhtus nii, et pidime käima lükkama ühe kampaania. Internetist me eriti midagi ei tea muidugi, aga proovisime ikka.

Lehekülg on valmis ja ma loodan, et ka minu blogi lugejad teevad väikese mõtteharjutuse: mida lahedat oled oma sõpradele kinkinud? Midagi sellist, mis on hea ja mõttega. Mul meenub ohtralt sünnipäevapidusid ja seal nähtud häid kingiideid. Mõte ikka selles, et jõulutunne saaks tunde osa tagasi. Täpsemalt lugege juba selleks loodud blogist (pildile klõpsates oled seal nagu nipsti, aga kui ei funka, siis http://joulutunne.blogspot.com) ;)


Ja mulle meeldivad ka mõttega kingitused. Seega võib mulle sel aastal (ja järgmisel) a) kanda kingiraha mu reisikonto arvele või b) toetada Maarja Küla Eesti maja ehitust. Muud toredad ideed ka teretulnud.

PÖFF

Mina PÖFFile ei blogi :P Aga filme käisin vaatamas ikka. Sel aastal vist rohkem ei jõua, aga viis ongi selline paras ports, et ei aja üle ning pärast festivali tahad ka veel kinno.

Darfur nüüd - Sudaanis toimuv on muidugi kahetsusväärne, aga film ei olnud liialt meeliköitev. Samas sai näha George Clooney't ja eks see teeb iga naise rõõmsaks ;)

Happy-Go-Lucky - rõõmsameelne, kerge, lõbus. Kvaliteetne meelelahutus, millest sisu ei hakanudki väga otsima. Naerda sai. Muhe. Soovitan. Tallinnas vist veel mingi päev näidatakse ja kuuldavasti jõuab ka kinolevisse.

Oleks ma siis teadnud, et õhtu lõpeb nii nagu ta lõppes, oleksin seda endasse rohkem immutanud.

Tsoon - oi.oi.oi. Karm. Segame "Loomade farmi", "Kärbeste jumala", "Dogville'i" ja need teised lugematud kunstiteosed, mis kinnitavad meile ikka ja jälle, et inimene on ainult inimene. Inimene on loom, kes võimu omades ja vihas võib teha asju, milleks me arvame, et loogiliselt mõtlev inimene valmis ei ole. Inimene on julm ning äärmiselt ebaõiglane. Päeval oleks see film olnud sobiv vaadata, ent ööfilmina... Uni ei olnud kõige magusam, kuigi suutsin olukorda veidi leevendada sellega, et koju jõudes vaatasin ühe osa "Sõpradest". Aga sellegipoolest virvendasid silme ees Alejandro, Miguel ja teised. Julmus. Soovitan ikkagi (vaadata enne südaööd).

Fermat' tuba - Kaie, seda filmi pead vaatama! Raudpolt. Film räägib siis matemaatikutest, kes kutsutakse väikesele koosviibimisele, mis ei kujune just selliseks nagu nad lootsid. Filmi alguses soovitatakse soojalt, et need, kes ei tea, mis on algarvud võivad kohe lahkuda. Silmad hoidis ka öisel ajal lahti. Rohkem ei saa rääkida, muidu ei oleks põnev. Soovitan kindlasti.

Fado - muidugi ma ei üllatunud kui nägin saalis nii Paulat kui ka Mirjamit. Filmi lõpuks olin paraja annuse muusika võrra rikkam ning igatsus Portugali järele oli kasvanud selle sügise maksimumtasemele. Vahepeal muidugi ei olnud tõlget, aga nii saingi veenduda, et mõnda sõna veel mäletan. Aga ainult mõnda. Muusika ja huvitav koreograafia. Ma ei tea, kui palju naudivad seda filmi inimesed, kes ei tea Portugalist miskit. Aga mulle meeldis. Hingele.

Eneseületused

Ma olen kohe kindlalt vanaks jäämas. Tavaliselt poen voodisse nii 23 paiku, mis tähendab, et kell 22 hakkab uni tulema. Seoses PÖFFiga olen kahel päeval pidanud oma unisuse mõned tunnid edasi lükkama. Kuigi tuleb tunnistada, et end kell 22.30 kodust välja sundida on olnud keeruline. Ja kell 7.30 hommikul siis end välja peksta, et minna vene keelt õppima - seni olen hakkama saanud.

Party all night long tundub absoluutselt võimatu nähtus. Raske on leida asja, mis motiveeriks mind magamist välja vahetama (isegi oma väga kalli sõbranna sünnipäeval tegin unepausi kell 23-24). Alkoholi tarbimine sinna juurde on igal juhul välistatud, sest siis on raisus nii järgmine kui ka ülejärgmine päev. Meenutasime just teisipäeval E-ga aegu kui olime 15-17 ja kaks-kolm päeva jutti pidutsemine ei olnud probleem. Neljandal läksid kooli nagu muiste ja ootasid uut nädalavahetust.

Igal juhul tundub, et kui soovin sel kuul veel pidutseda (jõulud ja aastavahetus), siis pean kohe hakkama ette magama. Vastasel juhul võivad sõbrad ilma minuta saluuti vaadata.

Keegi teab, mis vanaduse vastu aitab? ;)

Päkapikud mul ei käi.

Eks ikka sellepärast, et ei ole just kõikse parem laps olnud. Tahtmist ei ole ja kõik. Ilmselt suutsin endale veel haiguse ka juurde mõelda. See muidugi süstib mu täis tegutsemisindu.

Vahel unistan sellest, et mul puuduks südametunnistus - saaksin pakkida oma kolm asja kokku, hüüda tsau-pakaa ja mõnda aega mitte oma nägu näidata. Aga kahjuks mul on südametunnistus ja seda ei juhtu. Selle asemel ma ei suuda isegi rahulikult haige olla, vaid põen tegemata asjade pärast. Nutt ja hala. Jee. Loodan, et saite targemaks.

Klassikaraadio reklaamid

Klassikaraadio on enda reklaamimiseks päris toredad klipid teinud. Ühe panen siia, teisi vaadake lingilt. Natuke võiks ju sõnade kallal norida, kindlasti oleks saanud rohkem riimi, aga idee on vahva.



Teisi vaata siit.

Pedagoog?

Ei. Aga mu meilboksis on esimest korda elus 34 parandamata kontrolltööd. Praktiliselt iga minut tuleb juurde, aga see on vist seotud asjaoluga, et täna on viimane päev nende vastamiseks (ma arvan). Mu ainus lohutus on tegelikult see, et kümnest küsimusest kaheksat parandab arvuti.

Hommikusöök hingele

Äratus kell 5.45, esimesed pannkoogid tulele kell 6.03, viimaste külalistega astusin ise kodust välja kell 11.40. Aitäh kõigile, kes viitsisid end hea eesmärgi nimel kodust välja ajada.



Ainus, kes pannkooke ei toiduna hinnanud (või julges seda välja näidata), oli Aliis. Aga talle meeldivadki rinnad rohkem. Mängimiseks kõlbasid.

Üritus toimus Maarja Küla eesti maja ehituse heaks Leo Klubi kaudu. Mõned annetused on veel tulemata, nii et täpne summa on selgumisel, aga jääb 1000 krooni kanti. Ma loodan, et klubikaaslased saavad ka oma osa kokku ja kõik teised ka... Kui kellelgi on soovi veel head teha, siis need noored on seda väärt.

Stressist

Tegemata tööde hulka vaadates otsustasin stressamise lõpetada ja lihtsalt algusest pihta hakata. Varasematel kordadel on see trikk töötanud, ehk ei ole seegi kord erand. Jõulude ajal saab paar päeva puhata ning loodetavasti kodusid remontida.

Ühiskondlikul survel tehtud kõrvaaugud valutavad aeg-ajalt, aga õige varsti saab kõiki sel aastal kingitud kõrvarõngaid kandma hakata.

Lõpuks ometi talv!

Kaks aastat ootasin ja lõpuks ta tuli - talv. Okei, kevadel tuli ka kaheks päevaks. Aga täna. Täna ta tahab juba aknast sisse tulla ja tegelikult on see mõnus. Ei vingu (aga ma olen ka keskköetud soojas toas, ei olegi nagu põhjust).

Mu kursakaaslased istusid rõõsalt mitu tundi Tartu-Tallinn kiirrongiga lumevangis. Teised jäid kinni lennujaama juurde jne. Rohkem võib lugeda siit ja siit. Uudiseid ma lugeda ei viitsi, sest ma võin ette ennustada, et need räägivad lumevangis olevatest rongidest, bussidest, autodest ja lennukitest.

Hommikul kooli minnes oli maagiline. Linn oli valge ja tuul ei olnud veel tõusnud. Pärast hoogsat enesekehtestamist taas õue minnes ootas aga külm tuul ning lumetorm. See näkku sadamine mulle ei meeldi, seega tõmbasin salli silmadeni, aga vastu tuli mulle üks noor papa turvahälliga. Tundus, et nad olid just toast väljunud ja ilmselt kohe autosse minemas (sest papal oli seljas vaid pintsak). Väikesel tibul aga ei oldud turvahälli varju peale tõmmatud, nii ta siis võitles selle lumega veidi krimpsus näoga, isa ilmselt kogemata ei pannud tähele, et mõnekuulisele ei pruugi meeldida lumi ninas, silmas, suus ja peas kui oleks võimalik olla veidigi varjus.

Aga kõige ilusam oli öösel kell 3 kui kõndisime lumesajus ja tuulevaikuses Illusioonist koju (kus vaatasime HU?-d, mis oli hea). Raatuse kooli kõrval viskasime end värskele lumele maha, tegime lumeingleid ja õhkasime, et sellepärast me Tartut armastamegi. Nüüd hoian pöialt, et reedel saaksime kelgutama.

Kino kogu raha eest.

Ostsin eile piletid viiele filmile, tunne on päris hea. Üsna suvaliselt valisin neid. Pildi ja lühitutvustuse järgi. Seekord läks rõhk vist poliitiliste filmide peale, kuigi "Kabuli lapsele" pileteid ei ostnud ikkagi. Aga oma Portugali-aegade meenutuseks vaatan "Fado"-t. Veel ma ei tea, kelle ma seda endaga kaasa meelitan vaatama, aga küll saab.

Nüüd pean lootma, et:
a) ülejärgmine nädal tuleks kiiresti;
b) filmid ei kattuks mingite koosolekutega. See oleks tüütu ja ebamugav;
c) ei tekiks üleküllust nagu varem on juhtunud. Aga tegelikult ma arvutasin, et viis peaks olema selline teostatav.

Lisaks küpses pannil valmis idee korraldada tuleva kolmapäeva hommikul heategevuslik hommikusöök Maarja Küla toetuseks. Ei ole kunagi varem heategevuslikke hommikusööke korraldanud, ent kunagi on ikka esimene kord. Kohustuste edasilükkamiseks oleks muidugi mõistlik hakata kutse teksti koostama.


kell 22:55
Tunne on kui tühjakspigistatud sidrunil. Või hullem. Ravim: teki alla ja magama. Homme on parem päev.

Meistrimehe tund

Reede hommikuti on Terevisioonis Handymehe ehk Meistrimehe tund. See on lihtsalt väga lõbus ajaviide. Soovitan kõigile, kes ei pea kaheksaks tööle minema.

Tänane saade nt õpetas, kuidas likvideerida "jama vee-ja küttesüsteemis". Lõpuks, juhul kui "rahvakeeles halli teipi ei ole" võeti appi "kõigile tuttav tavaline saiakott" ja "millegagi on vaja see kinni ka panna - kõige paksem niit". Millalgi varem õpetati, kuidas kontrollida, kas vanas värvipurgis on veel kasulikku värvi ja mida sellega teha. Muuhulgas võeti appi sukapüksid - "küsige naise käest või kui endal naist ei ole, küsige naabrinaise käest, aga kindlasti öelge naabrimehele ka, mida te ta naise sukkadest tahate".

Kell 7.50

Mis populism!

Tähendab. Uus tase populismis. Siin (ainult mõtlevatele inimestele). Muide videot kuulates on oluline panna tähele lauset "Mis kannatab oodata aastani 2011 ja võib-olla ka kauem" või midagi sellst.

Kultuur ja PÖFF

Päeva helgeim hetk seisnes muidugi selles, et mulle meenus peatne detsembri saabumine ja sellega seoses PÖFF. Eelmisel aastal nautisin selle asemel Portugali sooja päikest (ja ei saa öelda, et ma seda ei igatseks). Eks PÖFF peab tooma pimedasse aega väheke helgust (khmm, kui see nende filmide puhul võimalik on).

Teisipäeval käisime vaatamas "Kuidas dresseerida meest?" Merle Palmiste esituses. Ei olnud kõige halvem, aga paljust oli ka puudu. Vähemasti minu jaoks. Ootusi mul iseenesest ei olnudki, oleks naerda tahtnud (komöödiaetenduse puhul ikka on sellised kummalised ootused natuke), aga seda... ei olnud särtsu. Ilmselt seisnes minu suur probleem ka selles, et olen näinud "Ürgmeest" Jan Uuspõllu esituses ja see oli tegelikult hea. Ja uskuge mind, härra Uuspõld ei kuulu kindlasti minu lemmiknäitlejate nimistusse, kuid see etendus koos Mesimehega kindlasti on tõstnud tema väärtust. Mulle ikka tundub, et kui lähed palagani vaatama, siis olgu tulemust ka.

Reedel vaatasime Vanemuises muusikali. "Sugar". Noh. Veikko Täär on muidugi ilus mees ja kindlasti ka väga mitmekülgne. Ütleme nii, et tema ja Andero Ermel olid päris pandavad naised. Aju sai korraks välja lülitada, mis oligi kogu õhtu eesmärk. Lisaks oli mul tohutu janu ja saime teada, et noorus on hukas (mingi klassiekskursioon või midagi lihtsalt trügis süüdimatult garderoobis kõigist ette... kari 14-16 aastaseid... vaatasid teisele poole, et mitte pälvida mingeid pilke... olime valmis neid lööma, aga otsustasime, et oleme liialt vanad ja liialt väärikad).

Tegelikult ma tunnen, et mul on tugev vajadus hea teatri ja kultuuri järele.

Vana!

Homme on küll kellelgi sünnipäev. Jah, ta saab vanaks. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Pigem ikka sellest, et ma ise hakkan vanaks jääma - ei salli igasugu inimesi enam.

Ma lähen füüsiliselt närvi kui inimesed joovad ennast purju, kaotavad igasuguse kontrolli oma tegevuse üle ning sellega seoses rikuvad teiste inimeste vara (ei ole vahet kas see on taldrik, tool, akulaadija või midagi muud). Lisaks muidugi veel teiste inimeste närve. Halvastiütlemise vältimiseks olen viimastel pidudel lihtsalt teistest enne magama läinud. Muidu rikun veel peo ära või midagi. Eile muidugi juhtus see, et kuna ma halvasti ei öelnud, siis hakkas kõht valutama. Võimalik, et oli mingi haiguse moodi asi. Ausalt, kas tõesti ei ole võimalik pidutseda nii, et sa ei jää laustäis? Mulle endale tundub, et "oh võtame ennast maani täis" võiks jääda hiljemalt keskkooli aega.

Lisaks ei suuda ma aru saada inimestest, kes teevad alusetuid järeldusi. A la: kõik venelased on lollid; kõik eestlased vihkavad venelasi; mulle öeldi, et sa oled loll, seega sa oled loll jne.

Ja siis veel inimesed, kes ütlevad midagi selleks, et midagi öelda. Eriti ilmekalt tuleb see muidugi välja ülikoolis, aga vahel ka lauavestlustel. Ma olen kindel, et ma ka olen seda kunagi teinud ja võimalik, et juhtub veel tänagi, aga üritan igal juhul kehtestada mõningast enesetsensuuri (ühes teatud loengus ma muidugi tunnen, et enesetsensuuri kehtestamine on keeruline, kuna see kajastub automaatselt hindes, kuid proovin... need, kes teavad, teavad) ja soovitan soojalt teistelegi.

Kaugel, aga lähedal

Vahel on nii mõnus ja kosutav rääkida kalli sõbraga, kes on küll kaugel, aga samas lähedal. Hea on kuulata sõbra rahustavat häält ja vahel on lihtsalt vaja ennast tühjaks rääkida, et ei teeks lollusi. Siis on hea, kui on Skype ja telefoninumber.

P.S. Kui kellelgi on üle tavatelefoniaparaat, siis võib selle mulle kinkida ;) Uut osta/kinkida ei ole mõtet, aga mõni vana...

Nõustun. Vajan päikest.

Töötada või mitte - selles on dilemma

Alates sellest hetkest, kui sulgesin kontoriukse Tallinnas olen mõelnud, kas ma peaks tööl käima või mitte.

Ühiskond nõuab minult töölkäimist - oh kui te vaid näeksite neid pilke kui ütlen, et olen töövaba ja vahel toimetan millegagi, kui tahtmist on. Need pilgud on hindavad (kas ta on lolliks läinud? Rikkad vanemad? Noorus on hukas!), kuid loomulikult peitub neis ka teatav annus kadedust (sest kes ei tahaks mõnel päeval tööle mitte minna). Kui päris aus olla, siis mulle isegi meeldib tööl käia. Suurimaks negatiivseks küljeks on muidugi vabaduse puudus - kahjuks ei ole endiselt piisavalt töökohti, kus võiksin olla ise oma aja peremees ja mulle tundub, et ei teki ka, enne kui ma ei ole 10 aastat oma ettevõtmist ajanud, et siis nädalake puhata.

Tööl käimisega kaasnevad mõningased hüved: stabiilne sissetulek; kui veab, siis toredad kolleegid; vahel väljakutsuvad tööülesanded.

Tööl mittekäimise suurim hüve on see, et mul põhimõtteliselt on aega tegeleda iseenda arendamisega (nt vene keel), tegeleda kooliasjadega (mille ma suudan tudenglikul kombel ikkagi viimasele minutile jätta) ja võin ise otsustada, mis kell ma ärkan (üldiselt ikka 6 ja 7 vahel, nii et suurt erinevust tööl käimisega ei ole).

Samas ei võta see kooliskäimine nüüd kõike mu energiat ja seetõttu tundub mulle kohati, et selline "teen tööd, kui tahan"-suhtumine on puhas enesepettus. Tegelikult passin ma pool aega niisama ja teise osa ajast teen süüa (sest söögitegemine teatavasti võtab tohutult palju aega, eriti kui valmistoodangut eriti ei tarbi - aga see on teine teema).

Nii ma siis tasakesi surfan internetis ja mõtlen selle asja peale. Majanduse olukord ja minu asumine Tartus muidugi annavad lootust olla veel mõnda aega töövaba. Kuigi täna käisin tööintervjuul, mis kestis rekordilised 3 tundi!

Mul on kuidagi tunne, et kooli ja tööd ühendades suutsin ma oma aega paremini planeerida. Aga minu teine mina ütleb, et ole ratsionaalne, õpi ja korista vahelduseks oma tuba ära, siis mõtle töö peale.

Kes annaks ära väikelaste asju?

Marko et al blogi kaudu jõudis minuni selline teade. Vahel jääb ikka asju üle.

Gruusia konfliktis kannatanud väikelastele riiete kogumise kampaania „Aita sinagi leida väikelapse jõulurõõm”.

Eesti soovib Gruusiasse läkitada kolmanda abisaadetise väikelaste riietega.

Lastekaitse Liit ja välisministeerium kutsuvad toetama Gruusia konfliktis kannatanud väikelapsi ning annetama nii uusi kui kasutatud riideid ja beebitarbed kuni kaheaastastele väikelastele.
Abi kogutakse sisepõgeniku staatusesse sattunud väikelastele neljas vanuserühmas: 0–6 kuud, 6–12 kuud, 12–18 kuud ja 18–24 kuud.

Humanitaaraktsiooni käigus toetatakse abivajajaid sõltumata etnilisest kuuluvusest. Augustikuus Gruusias puhkenud konflikt tõi endaga kaasa ulatusliku sisepõgenike laine Lõuna-Osseetiast ja mujalt Gruusiast.
Sisepõgenike seas on tuhandeid kuni 2-aastasi väikelapsi. Seoses talve ja külmade ilmade tulekuga vajavad need siiani põgenikekeskustes elavad lapsed erilist hoolitsust ja tuge. Väga oodatud on puhtad ja korralikud:

• väikelaste jalanõud;
• sipupüksid;
• lastepüksid;
• pikkade käistega lastepluusid;
• jakid, kampsunid;
• soojad kombinesoonid;
• beebisokid (sh. villased);
• beebimütsid;
• beebitekid;
• body’d.

Annetada võib ka ühekordselt kasutatavaid mähkmeid ning kuni 2-aastastele mõeldud mänguasju. Annetusi on võimalik tuua 31. oktoobrist 7. novembrini 2008 Lastekaitse Liidu kogumispunktidesse:

Tallinnas - Lastekaitse Liidu infokeskus Märka last, Tõnismägi 3
(kellaaeg ja päev: E–R 12–17.00; L 12.00–15.00)
Kontaktisik: Käthlin 641 8486

Tartus - Tartu Lastekaitse Ühing, Pepleri 27,
(kellaaeg ja päev: E–R: 10– 13.00; L11–13.00)
Kontaktisik: Kaie 53543804

Pärnus – Shalom, Laatsareti 12A; (kellaaeg ja päev: K–R 15–17.00; L 10– 12.00)
Kontaktisik: Anne 56 64 31 17

Viljandis – Päikesekillu Perekeskus, Posti 24.
(kellaaeg ja päev: E, K, R 12-16.00;L 10.00–16.00)
Kontaktisik: Ly 43 64 354

Luuleline politsei

Minu arvates üks viimase aja parimaid leide Eesti ajakirjandusmaastikult. Lugege politseiluulet. Eesti politsei on luuleline. Ja 146st kommentaarist on üks kergelt virisev, kõik teised positiivsed. Vapustav.

Russkii jazõk

Nädala eest tegin oma kõige esimese kontrolnaja rabotaja. Sain arvestatud ja C+, mis vist on minu kohta päris hea saavutus. Arvestusega, et käin rühmas inimestega, kes on õppinud vene keelt 10 aastat minu 3 nädala vastu.

Meil on õppematerjaliks tore raamat, dialoogide raamat, kust leiab ikka kõiksugu lauseid. Nt.

1)
Me ostsime suvila.
- Oi kui tore. Teil ju veel ei olnudki suvilat, kõigil teistel on.

2)
Su vend tundub väga sümpaatne.
- Jah, ta mängib jalgpalli ja tennist. Ma võin teid tutvustada.
Tore, ma mängin ka tennist, ehk saame koos mängida.

3)
Ma läksin oma naisest lahku.
- Ma läksin oma mehest lahku.
Saame õhtul kokku, räägime, kuidas läheb.

Iga teine dialoog lõpeb kokkusaamissooviga. Ja kui ma oskaks, siis mõtleks kohapeal välja oioi milliseid vestlusi. Seni oleme saanud hakkama vaid jutuga, kus L1 eksmees on nüüd L2 mees, kusjuures eelmine L2 mees jõi ja see mees joob ka. Ja mina üritan saada endale L2 vanemat poega.

Ma tahan öelda, et õppige vene keelt. Russkii na rabote vsegda prigoditsja.

Saan targaks ja siis rikkaks

Otsustasin, et ei viitsi 70-eluaastani töötada. No nii mõnda aega tagasi. Ja kuna ma seni ei ole lotoga võitnud, siis tuleb ette võtta järgmine katsetus - börs. Aga raha ju hetkel ei ole ning ei tule, seega alustan õppimisest.

Venna korraldab Baltikumi suurimat investeerimismängu Investment Game 2009 ja panin end sinna kirja. Nüüd muudkui vaatan, kuidas üks portfell, mis oli eile kenas plussis on täna kenas miinuses ja vastupidi. Eriti veel ei jaga matsu, aga tasakesi viin end kurssi. Soovitan teistele ka, lõppkokkuvõttes ei pea ju sellega iga päev tegelema ;) (ma ei tea, kas inimesed, kes investeerimisest midagi teavad krimpsutasid nüüd nägu ;))

Kõik on veel ees...

Tegelikult on mõnus mõelda, et kõik on veel ees ja et keegi veel ei tea, kas ma kategoriseerun eduka või mitte nii eduka alla. Kusagil ei ole veel salvestunud mu selle astme tulemused. Aga varsti on seal numbrid ja tähed ning terve hunnik inimesi saab näha, kas ma olen tark või loll - võimalik, et mask rebitakse eest.


P.S. Pärast Weberi lugemist tunduvad muud teoreetilised artiklid väga arusaadavad ja mõistlikud. Kuigi Weber oli ka üldkokkuvõttes huvitav.

Religiooni üleküllus ehk üks nädal minu elust

Õigeusu klooster.
10 tundi palvetamist.
Õhtupalvus.
Magamispalvus.
Hommikused, päevased, õhtused ja öised diskussioonid religiooni teemadel (väga heas seltskonnas).
Weberi "Protestantlik eetika ja kapitalismi vaim" ehk luterlus, kalvinism, metodism ja pietism.
Luterlik jumalateenistus.

Ei, ma ei ole eriala vahetanud. Lihtsalt mõtlen, et Weber oleks mõnel teisel nädalal pidanud olema.

Hooaja avapidu

Laupäeval küpsetasime koogid, pakkisime veed ja alkoholi kaasa ning seadsime sammud Rõuge rahvamaja hooaja avapeole.

Just. Laud kümnele ning rohkem ja vähem sätitud-mukitud inimesed teistes laudades.

Meie laual oli muuhulgas silt:
Mehed on nagu pilved: kui nad hommikul piisavalt vara silmapiirilt kaovad, tõotab veel ilus päev tulla!

Selline peo algus.

Krabi külateater mängis 17 hetke "Kevadest", aga juurde oli lisatud mingi rullnokkade ja bemmi teema. Paar head kohta oli, aga üldjoontes üsna piinlik, eelkõige seetõttu, et see venis. Viimased 25 minutit olid selgelt üleliia. Siiski-siiski on hea teada, et külaelu veel elab ja inimestel on tahtmist-viitsimist-soovi-energiat midagi sellist teha. Selle eest müts maha. Mina isiklikult arvan, et need kaks noort, kes olid sinna rullnokkadeks võetud, ilmselt pääsevad sellest haigusest vähemasti mõningal määral. Hiljem viskas teatritrupp viina nagu teisedki ja mu lauakaaslane teatas kõval häälel: "Nägin, et Raja Teele on täis kui tinavile!".

Teater pakkis lavalaudadel oma asjad kokku ning nende asemel ilmus sinna ei keegi muu kui Mait Maltis. Kõigi kurvastuseks oli Ester jäetud kuhugi mujale, aga Mait laulis kena häälega tantsuks terve õhtu. Meiegi viskasime näppu ning tantsisime rumbat, fokstrotti, sambat, tša-tšad ja valssi. Tore oli vaadata neid paare, kes olid selgelt käinud kusagil tantsimist õppimas ning kohusetundlikult kätt kõrval hoidsid ning õpitud kombinatsioone harjutasid.

Jah, olen ka ametlikult keskealine :)

Mis on kapitalismi vaim?

Loen juba 3. päeva Weberi "Protestantlikku eetikat ja kapitalismi vaimu" ning tunnen, et ehk on magistrantuur minu jaoks siiski liiast. Unes näen kalviniste ja sõna "eetos".

Ja seda, mis on kapitalismi vaim tegelikult, ei tea Weber ilmselt isegi (sest see on see, mis sõltub sellest, et see on vms).

Kuldmuna kandidaat

Eks-töökaaslane saatis sellise toreda kodulehekülje lingi. Väga kaasahaaravad tekstid.

Teinekord räägin

Hetkel kogun mõtteid. Neli päeva tsivilisatsioonist eemal lõppesid veidi varem kui oli planeeritud (kes see paduvihmas viitsib teha igasugu asju?). Ja ei olnud nii tsivilisatsioonivabad kui oli plaan. Aga see-eest kohtusin inimestega, kellega muidu ei kohtuks ning veetsin kvaliteetaega sõbrannaga, kes on seda igati väärt.

Töömõtteid ei mõelnud (endalegi üllatuseks ununesid need ikka väga kiiresti), arvutit nägin kaugelt ja telefoni kasutasime öömaja leidmiseks pärast oma algsest peidupaigast põgenemist.

Kusjuures sealt öömajast põgenemisega tekkis täiesti suur probleem - kes tunneb kedagi, kes tunneks kedagi, kellel on metsa sees (soovitavalt internetivaba) suvekodu/põgenemiskoht vms, mida saaks häda korral kasutada? Me ei suutnud kedagi välja mõelda (ja kaasa ei aidanud ka see, et mul on peas 5 telefoninumbrit ning telefonis 8, pluss ma ei pidanud ju telefoni kasutama!).

Eksperimendi tulemus oli, et kõik tsivilisatsioonist eemale plaanid ei ole head plaanid, aga plaanita on ikka veelgi parem (kui välja jätta see, et 9km enne Tapat ei võta keegi hääletajaid peale või et enne seda peetakse kõiki hääletajaid töötavateks, teadagi mis alal).

Vaim on selge, tuju hea ja ma isegi olen nõus tegema maailma paremaks.

Seniks mõelge... i-Rack ja iRan

Evelini blogist leidsin.

Tulevikupidu

Laupäeval on oodata tõeliselt andekat pidu. Üritan meeles pidada sellest ikka kirjutada.

Aga enne seda sõidan ma mõneks ajaks levist välja. Seda võib nimetada puhkuseks või sotsiaalseks eksperimendiks, kuid mobiilile ja e-mailidele ma ei vasta ning aadressi ei anna.

Loovkirjutamise päevapoliitiline luule

Olen tundmatu lendav objekt
Ainult kriisi toon endaga kaasa
Lennul üle Atlandi ookeani nägin karjuvat islandlast taamal.

Olen tundmatu lendav objekt
Ka tuntud kui majanduskriis
Heal lapsel veel mitu nime - teisi ei mainiks ma siin

Tulen rahus, te ärge mind kartke
Jään viivuks - vaid aasta-paar
Pärast seda pean minema koju, et kunagi tulla taas

Inspiratsioon pidi tulema siit.
Ehk siis kirjutasin üle 15 aasta ühe luuletuse. Sunniviisiliselt. Päris täpselt ei ole meeles, kas esitatud sai sama variant, aga mõte on sama :)

Mida Triin vaatab iga päev?

Reisifirmade ja lennufirmade kodulehekülgi. On ilmselge, et ma tahan kuhugi päikese kätte. Selles suhtes oli eelmisel sügisel muretu - Portugalis sadas vihma 8 päeva, ülejäänud ajal sai päikesest energiat.

Ja kui päikest ei saa, siis puhkust peab saama. Nädalavahetus läks peaaegu arvesse, kuigi shoppamine laupäeval Hamburgis oli siiski üsna väsitav - tundus nagu oleks seal kogu aeg hullud päevad, kuigi isegi alesid ei olnud. Pidutsema pidi muidugi ka (kahjuks ei olnud keegi nõus minuga Sex Kino-sse või Dollhouse'i tulema, selge, et mu Eesti sõbrad on selle koha pealt veidi vähemkonservatiivsed).

Võtan sellise puhkuse, kus arvuti ja telefoni jätan koju. Keegi pakub? Aitäh.

Saksa nalja

Nädalavahetusel istusin diivanil ja vaatasin Mario Barthi show'd "Männer sind Schweine, aber Frauen auch". Barth on kohati labane, aga üldjoontes väga naljakas. Kõik, kes saksa keelt oskavad - otsisin ta juutuubist üles, vaadake. Naised ja film on päris naljakas. Ja teised ka.

Aga mu teine lemmik saksa koomik on Kaya Yanar. Kuna ta on päritolult türklane, siis ta saab endale lubada tunduvalt rahvuslikumaid nalju kui sakslased seda iial teha saaksid. Stiilinäide (kõik, kes saksa keelt on pidanud õppima, siit saate lohutust).

Pipi Pikksukk on ilus nimi

Pühapäeva õhtul sai veidi nö sugulaste seltsis aega veedetud. Igal juhul arenes järgmine vestlus.

6-aastane: "Pipi Pikksukk on ilus nimi."
Mina: "Ei ole viga."
6-ne: "Sinu nimi võiks ka ju Pipi Pikksukk olla."
Mina: "Hmm... Ahah."
6-ne: "Sinu nimi võiks ka olla Pipi Pikksukk, sest Pipi Pikksukk on ilus ja sina oled ka ilus."

Lisaks loeti M.-le sõnad peale.
"Onu M. ainult kogu aeg magab, aga sina oled kogu aeg üleval. Mida sa siis oleksid teinud, kui mina oleksin emmega koju jäänud ja ei oleks maale tulnud? Onu M, ütle, ah? Mida su naine oleks pidanud tegema, kui sina kogu aeg magad?"

Tõmba juhe välja seinast...

... ja sust inimene saab. Sel nädalavahetusel juhtuski nii. Juhtmeotsa vedasin Riiga, kuulasin kontserti ja käisin torudest alla laskmas. Nii öelda linnapaus ;) Seda üllatavam oli see, et tuli esmaspäev ja üsna mitu tegemata asja karjusid tegemise järele.

Üldiselt olen täheldanud, et vajadusel tuleb töö ise minu juurde ning töötu olemisel on omad rõõmsad küljed - näiteks ei pea ma mõttetutel koosolekutel käima ja saan kell pool 6 õhtul sõpradega veini juua (selle asemel, et nt kontoris järgmise päeva pressika kõnepunkte ette valmistada).

Mõttetu jutt eksole? :) Aga tegelikult haarasin pooljoogisena kaasa kaks raamatut ning lõpuks jälle on mul niipalju teha, et kogu aeg on kiire. Minu puhkus, veidi kiiksuga.

La dolce vita!

Kool tekitab vastakaid tundeid. Igaks juhuks ma kõiki kompendiume kohe ei võtnud, sest siis ju tekiks stress. Ikka step by step ja day by day. Aga mulle tundub, et mul on avanenud võimalus saada targemaks.

T-ga tekkinud idee korraldada jäämurdmine/lõimumine vms sai hea vastuvõtu osaliseks. Eile istus meid ümber liiga väikese laua üle 20. Tänases loengus oli võidukas tunne, kui kell kaheksa olid kohale jõudnud vist kõik eilsed pidulised (vastupidiselt ühe õppejõu ennustatule, ei tasu eeldada igasugu asju).

Õhtud mõõduka veini, söögi ja hea seltskonnaga või lõunad hea toidu ja toreda seltskonnaga on alati olnud mu lemmikud ning tuleb tunnistada, et neid ei jää vähemaks. Vahel tuleb ka klubis käia, saamaks nädala naeruplaan täis. Elu tuleb ikkagi nautida.

LLL kirjutas oma Pariisi-blogis, et pariislastel on oskus tahta olla edukad, kuid samal ajal säilitada elunautimise oskus. Mulle tundub, et Tartus suudetakse elu nautida rohkem kui Tallinnas. Isiklik arvamus, no hard feelings. Aga Tartusse sattunud tallinlased on nagu pariislased Pariisis - edukad ja tublid, aga Tartus suudavad nad aja maha võtta ning elu nautida. Ja mina naudin koos nendega ja ka pärast nende lahkumist ;)

Palju vingu - palju tulemust

Mu vingumise tulemusena, et mitte midagi ei ole teha, pean:
- esmaspäeval ühe tillukese lehe trükki saatma;
- hiljemalt kolmapäevaks kirjutama kuus artiklit, millest osad on vägagi sisukad;
- valmistama ette ühe asja (aga alles novembriks, saab venitada ;))

Rääkimata koristamisest. Eluvaim on tagasi. Puhkus ikka ei ole minusugustele.

Päevade raiskamine

Tartus tagasi olemine on väga kummaline. Esiteks muidugi see, et mu tuba on kaetud kilekottide ning kastidega ja mul on null soovi neid lahti pakkida. Aga teiseks see, et need inimesed, kes teevad Tartust Tartu ei ole kõik veel siin. Lohutav on siiski teadmine, et mõned neist on varsti saabumas ja mõnedega ma lihtsalt ei ole jõudnud ühenduda, kuna hetkel elan sellesse rahulikku ellu sisse.

Ma üldse ei hakka rääkimagi sellest, et minu kauaigatsetud puhkus on mind kolmandaks päevaks täiesti ära tüüdanud ja kui mul varsti tööd ei teki, siis võib juhtuda, et hullun. Ma muide arvasin, et läheb nädal enne kui mul puhkamine üle viskab. Aga eks inimene õpib end tundma iga päev.

Okei, tegelikult mingi nädala jagu saaksin end lõbustada oma korteri koristamisega, kuid pärast seda... M ütleb, et ma olen töönarkomaan ja ma ei nõustu. Küll aga olen ma tegevusmaan. Ehk siis mul peab olema tegevust, sest vastasel juhul ma mandun.

To do list (ja öelgu keegi veel, et ma ei sobi koduperenaiseks!):
- koristada köök, vannituba, lisada sinna vajadusel kappe/riiuleid ja muid asju, mis looks mingigi korra;
- garderoobist visata välja ülearused asjad, et sinna mahuks need, mida läheb vaja (vist);
- eemaldada toast üleliigsed asjad (see siis hõlmab kogu põrandapinda katvaid kaste-kilekotte jms);
- lugeda raamat läbi;
- otsustada ära, milline vene keele kursus on asjalik;
- käia läbi viimase nelja aasta digitaalsel kujul fotod ning valida neist välja ilmutamiseks sobivad;
- panna albumitesse juba ilmutatud pildid ja need, mis alles tulekul;
- leida telerile mingi alus;
- osta kaabel ja mingi jagaja;
- teha süüa;
- ärgata hommikuti üles, kuigi motivatsioon ja vajadus otseselt puuduvad.

Mitte kauaks...

Pappkastid ja kilekotid - aasta Triinu elus

Teate, ma jälle kolin. Jah, see on mu enda otsus, et pühin pealinna tolmu jalgelt, aga kolimine on sellegipoolest tüütu (kuubis).

Septembris viisin Tartu kodu asju suurel hulgal Rõugesse, kuna ei teadnud, mis minust jaanuarist saab;
Detsembris kolisin Portugalist tagasi Eestisse (asju oli hoolimata lühikesest kohalviibimisest PALJU);
Jaanuaris tarisin oma septembris Rõugesse kogutud asjad tagasi Tartusse (õnneks ei hõlmanud see mööblit);
Märtsi alguses kolisime M-i ja E-i esimeselt korruselt teise linna otsa neljandale (hõlmas nii mööblit kui ka palju asju, riideid ja muud kola);
Lisaks sellele kolisin märtsi alguses ise Tallinna (koos remondi jms);
Kuu aja eest kolisime M-i sealt neljandalt ära veidi vähem teise linna otsa, kuid asju jätkus sellegipoolest;
Täna kolin kogu kraamiga tagasi Tartusse (ja osaliselt Rõugesse).

Sellele lisandub veel see, et igal nädalavahetusel sõidan ikkagi kuhugi mujale. Kott on kogu aeg nurgas pakitud.

Ma olen õnnelik, et saan paljudele oma inimestele lähemale, aga... Saate aru... Mul on KOPP EES.

Käisime ka.

Mu ungari sõber ütles pärast Tõnis Mägi "Koit" esimest ettekannet: "I don't wanna be Hungarian anymore."

Jah, me käisime öölaulupeol, Haapsalus, Piusa koobastes ja mujal ilusates kohtades. Ma panin öölaulupeo endale märkmikusse kirja juba mais ning see oli seda väärt. Mõnus oli "Maa tuleb täita lastega" või "Eestlane olen ja eestlaseks jään" kaissu pugeda ning kaasa laulda püüdes samaaegselt aru saada, kas üks ungari sõber jääb magama või mitte (hiljem tuli välja, et talle väga meeldis ning ta oli esimene, kes hakkas salvestisi YouTube'st otsima).

Kus mujal veel on nii hea?

Jürimaa, Gruusia, Georgia...

Seda, mida enam ei ole... Aasta ja mõned kuud tagasi seisime Poti sadama lähistel ja ootasime päikese väljatulekut. Minu emotsioonideks on puhtakujuline ehmatus, segadus, viha, mure ja vastikus. Ma loodan siiralt, et see pommisadu, mis selle ilusa riigi pinnal hetkel käimas on lõpeb. See riik oli alles jalgu alla saamas, nüüd on majade asemel risuhunnikud. Ja Poti, see väike linn oma toredate inimestega... Või Gori, kuhu me ei jõudnudki. Ah teate. Kogu see situatsioon on lihtsalt kole ja isegi kui sõjategevus täna lõpeks, tähendab see ikkagi kogu asja otsast peale alustamist.

Ma olen rahumeelsuse poolt. Mulle tundub, et süüdlast ei tasu otsida ainult ühest kohast, aga see kõik näib nii VALE, et ma ei saa aru, miks see toimub (üks pool ajab tavapärast jura suust välja ja teise poole president käib lipsu ning triiksärgiga haiglates haavatute kätt hoidmas). Keegi tahab saada superriigiks ja keegi ei julge vastu astuda, sest siis oleks maailmasõda lahti. Nüüd võiks veel keegi tulla ja väita, et tänapäeval päris sõda ei toimu, et meil on infoajastu, et kõik käib teisiti (kes iganes selle kunagi välja pakkus). Käib ta jee. Vana hea "kuul pähe" töötab endiselt. "Pssst... Ärme ütle midagi," istub Euroopa Venemaa gaasi otsas ja loodab, et kui nad piisavalt kaua silmi kinni hoiavad, siis läheb see asi kiiresti üle.

Aga tõesti, ma siiralt loodan, et see hullumeelsus lõpeb ja elusolevad inimesed jäävad ellu. Ma loodan, et kõik meie kohatud head inimesed on tervise juures ja nende lähedased ka.

Romantikat Leigolt

Võiks ju hakata kiruma remondis olevaid maanteid, mis viisid mu laupäeval sunniviisilisele Pärnu-visiidile, selle asemel, et kohe Leigol tšillida, aga las jääda.

Leigole ma jõudsin siis, kui Hedvig juba laulis, aga sellegipoolest oli seal sama mõnus, kui ma mäletasin. Minu jaoks on see kindlalt sündmus, mida suvel maha magada ei soovi (okei, lõpuks ma veidi siukusin, aga see käib kogu selle asja juurde). Esiteks muidugi muusika. Juba mainitud Hedvig Hanson, Sveni looduspildid, Islandilt kohale sõitnud Mum (mis live's on ilmselt tuhat korda parem kui plaadilt) ja lõpuks Villu Veski and ko. Leigo ilu, valgusmäng, tähed taevas (Suur Vanker oli otse me peade kohal) ja see, et vihma ei sadanud. Kokku sai mõnus kompott, millest kogutud energiaga sügisele vastu minna.

Üks asi, mis mind Leigol alati imestama paneb on see, et kuigi su ümber on tuhandeid inimesi, on olemine ikkagi intiimne ja igati mõnus. Kui ei ole proovinud, ei saagi seda tunnet teada.

Kusjuures, sel aastal grill-liha lõhn ei häirinud ja tualetijärjekorrad olid hämmastavalt lühikesed.

Järgmise aasta suvereisid tuleb igal juhul plaanida ka Leigot arvestades.

Kevadväsimus. Suveväsimus? Sügisväsimus?

Ma lähen igal õhtul kell 22 magama, nii umbes 23 paiku ma ilmselt uinun. Kell seitse hommikul (või 6.45) on null motivatsiooni voodist tõusta. Tahaks lihtsalt veel ja veel magada. Kevadel ma arvasin, et see on kevadväsimus, mis on seotud uue töö, pikkade päevade, baka kirjutamise ning pideva edasi-tagasi sebimisega. Suve hakul ma olin kindel, et see on seotud baka mõningase stressiga. Siis saabus aeg, kui ma tegin igal hommikul silmad lahti kell 5.20, tundsin end puhanuna, kuid leidsin, et ärkamine on sel kellaajal siiski teiste elualade esindajatele. Kell seitse ei tahtnud ma endiselt ärgata. Ja teate. Varsti on sügis ja ilmselt ma leian ka siis mingi seletuse, kuid tegelikult.... See ei ole ju normaalne?!

Seega te ju ei imesta, miks ma peol ei viitsi käia. See lühendaks mu uneaega veelgi.

Süsüsünnipäev!

Oli ära. Sellel aastal kuidagi mõnusalt ja rahulikult. Eks ma hakkan vanaks ka jääma ;) Aga mitte piisavalt vanaks, et vabandada end ettevõtte suvepäevadelt puudumisel. Seega sõidan järgmisel nädalal Leetu.

Päevaga sain kirja kogu kuu kallistustenormi. Aga sünnipäevõhtul oli palju kalleid inimesi mu Mustamäe-kodus (mis varsti enam ei ole mu kodu) ja tugevate vaidluste saatel sai õhtu lärmakalt mööda saadetud. Väga mõnus. "Unistuste fond" sai oma osa juurde ja Lastefond ka. Koristasin ainult poole kaheni, et hommik ei tunduks liiga kaugel.

Nädalavahetused linnast ära on ikkagi täielik õnnistus. Isegi kui sajab, sest vihm lõhnab maal teistmoodi. Ja kured lendavad madalalt (jajaa, ka üle meie maja, mitte, et see midagi tähendaks). Seda, et inimesed on rõõmsamad, te juba teate.

Laupäeval lähen Leigole. Mil viisil ma sinna või sealt ära saan, ma veel ei tea... Keegi ei ole Tallinna poolt sinna sõitmas kahe vaba kohaga autos või Tartust/Viljandist? Vajadusel võin pakkuda öömaja Tartus või Rõuges.

Kontserdielamused

Sellel suvel olen külastatavate ürituste osas väga valiv. Iga päev kusagil käies ei jää seda emotsiooni, vaid lõpuks lihtsalt tüdined ära. Lisaks muidugi see, et üritustekorraldajad on röövlid ;) Aga see ei ole kõige olulisem. Paar suve tagasi ma väsitasin end ära, iga nädal mingi asi, lõpuks ei jää enam meelde kontserdid ja etendused, vaid see, kas vihma sadas või mitte ning kui vähe ma magada sain. Seega sel suvel teisiti.

Kaks sellesuvist valikut, mida ma ei ole kahetsenud, olid Jaak Joala laulude kontsert Õllesummeril ning eilne Dagö ja Chalice (pluss taustalauljad Lenna ja Kristiina) Pirita kloostri varemetes. Esimene kontsert oli täis väga tuttavaid laule, paljude puhul sai meelde tuletada, kes neid originaalis esitab ning osade puhul oli: ahaa! Joala laulis seda ka??? Kahte lugu ei olnud ma iial enne kuulnud. Ühtlasi seisime vennaga (kes oli ülikonnas, sest "No kui Tanel Padar ajab ülikonna selga, ei saa mina kehvem olla.") ja üritasime välja mõelda, kas Chalice oskab laulda või mitte. Ei ole kunagi tema suurem austaja olnud. "Minu inimesed" on muidugi hea sõnumiga lugu, aga üldiselt. Joala laulude kontserdil tundus meile, et vist oskab, aga tüübile olid jäteud/ta oli valinud kerged lood, mida enamik viisipidajaid laulda suudaks. Eile siis saime teada, et oskab küll. Tema vokaalsed võimed ei ole ehk nii vinged kui osadel, kuid seda, mis tal on, kasutab ta osavalt.

Kontsert ise oli väga hea. Laulud olid väga head. Lavalt tulev energia oli suurepärane jne. Publik oli veidi loid. Õnneks ei sadanud vihma.

Ahjaa, sellest vihmaasjast tahtsin ma rääkida veel. Kus on inimeste mõistus, kui nad võtavad kontserdile kaasa vihmavarju? Poes müüakse keepe, umbes 15 krooni tükk, tee see investeering. Kuidas te kujutate ette, et kui vihma hakkab sadama, siis lööte varju lahti? Kuhu? Selle rahvamassi sees? Ise ei näe, teised ei näe. Ja kuhu see vesi sealt varju pealt voolama peaks? Ma ei tea, mis on Eesti inimestel vihmakeepide vastu. So what, kui keep peidab su kauni jaki. Vihmavarjuga näed tõesti parem välja, veel parem kui saaks mõne oga kaaskuulajate silma toppida. Inimestel puudub kohati ikka igasugune mõtlemine ja viisakus. Ausõna.

P.S. Tänase EE põhilugu. Tasub lugemist.

Kerli Kõivu mäletate?

Oli kunagi Fizz Superstar või midagi. Ja ta võitis minu mäletamistmööda ülekaalukalt. Mitu aastat ei kuulnud mitte midagi... Või nagu Valner Valme tänases PM artiklis kirjutab: "Skeptikud arvasid, et Kerli kadus ära, hämab niisama, ja mingit albumit ei tulegi."

Igal juhul inspireeris see artikkel mind ka neid lugusid kuulama. Ja Creepshow on ikka päris huvitav lugu.

Kus süüa ja juua?

Olen mitu korda mõelnud, et mis on Tallinna need kohad, kus oleks mõnus, hubane, meeldiv teenindus, head või väga head söögid (mille portsu nähes ei tule naer peale, sip-sip igat asja käib teise kategooria alla), joodav majavein ja hinnad ei tekita poomistunnet...
Ideid?

Mina käisin näiteks kohvikus Boheem (Balti jaamast üks peatus edasi). Süüa oli ok, hindadest ma parem ei räägi (no kuulge, kui kalleim toit maksab 45 krooni!), hubasuse osas on veidi vajakajäämisi... aga see-eest teenindus oli väga sõbralik. Ma rõhutan. Väga! Juba sellepärast võiks sinna tagasi minna, aga ma ei saa ju iga kord kui tahan välja minna, Boheemi minna? Aga hetkel on ta kindlalt mu lemmikute seas.

Mu kodu lähedal, Magistrali keskuse juures on üks naljakas kaukaasia söögikoht. Hinnad on tillud, praed suured ja liha väga hea. Hubasus null, seega niisama aega viitma ei lähe...

Kord käisin Bakuus. Sealne soe kanasalat kutsub tagasi. Muu osa... laualina oli must ja tumepruunid puust toolid tekitavad minus alati kõhedust.

Stefanie's on ka ok, eriti kui tahad süüa ohtralt juustu. Sest juustutaldrik on väga maitsev (see brie ja see parmasan!). Suurema seltskonnaga on õdusam.

Moskva on õdus, aga kohati mind häirib see, et mul pole D&G teesärki :) Seega tunnen end veidi outsiderina.

African Kitcheni teenindus on igal korral jätnud soovida. Ehk mul ei ole vedanud?

Kus on Tallinna Crepp, Truffe ja Pierre? Pean ikka Boheemi minema?

Oleksite jada...

Liiga tihti ei juhtu. Kerid hommikusi sündmusi edasi-tagasi tagasi-edasi. Niipalju olekseid, mis oleksid võinud minna teisiti. Nii mitu kohta, kui oleks saanud käituda teisiti. Aga sel hetkel juhindusid sellest, et vara ei helista... las magavad ja öeldi, et võib kasutada. Kusjuures tagasivaadates... Võimalik, et selles olukorras, sama enesetundega ning teadmatusega, teeks võib-olla uuesti nii. Kõik, mis sel hetkel tundus loogiline, enam seda ei tundu. Ma ju ainult tahtsin koju. Oleks ma siis teadnud, et ma ei pea rongiga minema. Oleks ma siis teadnud, et ta juba ärkab... OLEKS.

Nüüd tahaks jälle osata ropendada, pisarad ei ole veel päris otsas ja sees on tühjus, mida ei ole olnud juba ammu. Vabandamine tundub kohatuna, kuigi seegi on tehtud.

Nutta-karjuda?
Loota-palvetada?
Kuul pähe?
Homme on uus päev?

Elu on kohati ikka fcking ebaõiglane.

Aga noh... Käte peal on miski korralik lööve - ehk oli muru sees miskine taim või ei oska lihtsalt metsas käia enam...

Annus absurdi

Pidin eile Soome rokkbändi filmi minema vaatama, aga juhtus nii, et kui meie sinna jõudsime, ei olnud enam ühtegi kohta alles. Aga kino-isu oli juba peal. Ega's midagi, seadsime siis sammud CCP poole.

Kell 21 õhtul on sealkandis üsna nõrk seis. Algas üks film (teisteni oleks pidanud ootama väh 40 minutit, mis tundus tõelise ajaraiskamisena). "Tagaotsitav". Ma ei ole ammu nii jaburat filmi näinud. Hoolimata sellest, et filmis oli rohkelt märulit ja verd, tahtsin mina pool aega naerda. "Filmimaailm on ikka niipalju muutunud pärast Matrixit," kommenteeris B. Jah, tõepoolest. Kõik muinaslood, vanad vennaskonnad, salapära, see, et sa pead uskuma jne... Salatoimikud,Saladus, Matrix jne... Aga tegemist oli tipptasemel äksoniga, mida ma tavaliselt kinno vaatama ei läheks, kuid eile mõjus ta kuidagi... vabastavalt (olen endiselt ühe teema pärast stressis, aga loodan asjade lahenemist). Ehk siis sega kokku Angelina Jolie, Morgan Freeman, paugud, müstika, kiired autod, kavalad trikid ja viina andev venelane... ning saabki "Tagaotsitava".

Ning tegelikult...

What the fuck have you done lately?

Võib vaadata küll, kui õhtuti külmaks läheb.

Ja... Elekter!

Ma elan nädalavahetuse ootuses. Ja selles ootuses, et mis järgneva pooleteise kuu jooksul juhtub.

Eile püüdsin otsustada, kas vihastan NSVLi või oma korteriomaniku peale. Lõpuks ei vihastanudki.

Aga situatsioon oli järgmine: nõusid pestes kadus tervest korterist elekter (mul on üldvesi, muide)... Mina läksin targalt elektrikapi juurde, lülitasin elektri tagasi - ei midagi. Mnjah. Lõpuks tõdesin, et elekter on teises toas, aga minu korteripooles - njeetu. Minu esimene mõte oli: päästa külmkapp (mille ma just toitu täis olin varunud)! Sain selgeks, et kogu jama taga ongi külmkapi taga olev pistikupesa (kärsahais aitas veidi kaasa sellele tõdemusele), aga sealt juhtmeotsa kättesaamine võttis mul nii umbes 15 minutit, mille jooksul sikutasin juhet pidevalt - ta lihtsalt ei tulnud välja. Mõningase pikendusjuhtmete ümberpaigutamise järel (sest no teadagi, vana-vana vene pistik uude pikendusjuhtmesse ei lähe), sain külmiku tööle, vedasin laualambi kööki ja pesin vankumatult nõusid edasi. Aga jah, see on lohutav, et järgmisest nädalast on mees majas ja ma ei pea sellise juraga üksi tegelema, sest hetkeks võtab siiski võimust abitus. (Loomulikult ma helistasin isale! Aga seda peamiselt eesmärgil, et kui ma peaks suraka saama, siis ta teab mulle abi kutsuda...)

Nüüd valitseb korteris juhtmevõrgustik ja ma siiralt loodan, et mitte igavesti, muidu pean hakkama toa planeeringut veidi ümber töötama, et juhtmed jõuaksid õigetesse kohtadesse :)

Tervitusi sotsiaalkampaaniate maailmast

Kujutletavad reisid

Ma olen olnud Eestis kuus kuud ja loetud päevad peale. Ma ei mäleta, millal ma viimati olin Eestis järjest nii pikka aega. Isegi Lätis ei ole käinud. See on kergelt frustreeriv. Okei, raskelt. Ja mu vanematekodu on 35 km Lätist!

Asi on jõudnud edasi sellest, et vaataksin iga päev lennufirma lehekülgesid. Oktoobriks hangitud lennupiletid on kõike muud kui lohutavad. Seega olen omandanud uue taseme: reisin unes.



LAV, Hispaania, Gruusia, Austraalia, Peruu, USA, Mehhiko, Filipiinid, Kanada, Madagaskar jne...

Töölkäimine ka ei aita. Vähe sellest, et aega ei ole. Kuu lõpuks on ka raha otsas. Seda, kuhu ta kaob, ei tea keegi, aga läinud ta on. Elukorralduses tuleb teha radikaalseid muutusi. Aitab!

Aga praeguse mittereisimise eesmärk on üllas - ei mingeid rahakulutavaid Euroopa-avastamisi, enne kui kaks plaani on teostunud:
Siber ja Lõuna-Ameerika (mitteunes).

Euroopa vaevalt muutub. Samas ma siiski ei kujuta ette end pidevalt sarnaseid pikki pause pidamas.

Kellelgi on haltuuraotsi? ;)

Pralle...

Kuidagi kiiresti läks. Nüüd jõudis kohale, et mina ja Ülo oleme lahutatud. Loodus ei salli tühja kohta, nii et eks me näe, mis ma järgmiseks välja mõtlen.

Vabaõhumuuseum on mu jaoks endiselt inspireeriv paik.

Ja ma mõtlesin, et sel aastal sünnipäeva ei pea. Aga siis vist mõtlesin ümber. Millal siis veel saan ma nõuda oma sõprade vankumantut audientsi? Aega veel on, jõuan meelt muuta. Aga fakt on, et Maakri tänaval toimub sel päeval kindlasti nii mõndagi põnevat. Selle otsustasime Kristiga ära.

Tänase päeva nõuanne läheb Mardile: meiliaadressilt, mida sa EI kasuta, ei saadeta kirju vähemalt 15 inimesele ;) (D. knows what i mean)

Illusioonid

Ma arvasin, et pärast Üloga lõpparve tegemist on mul rohkem aega. Ma olin naiivne.

Äkki on mul rohkem aega kui vene keele kursused läbi saavad?

Emotsioonid vol 2: minge Aegnale!

Ratta võtsin asja pärast. Pühapäeval oli plaan vallutada ka Aegna. Kõik läks imehästi kui välja arvata see, et tagasitulles jäin merehaigeks ning üsna pea selgus ka, et olin saanud kas päikesepiste, päikesepõletuse või kuumarabanduse. Ilmselt siiski kaks viimast. Õhtu, öö ja järgmine päev möödusid udus. Pilti ei teinud, see saanuks hirmutav. Apteegist ostsin ravimit rumaluse vastu, mida lahke apteeker ka kohe soovitada oskas.



Aga tegelikult. Ma arvan, et Aegna randadele mahuvad ka suvel inimesed ära (iseküsimus, kas nad mahuvad Juku-laevale), lisaks luikedele ja kajakatele... Seega tehke see alla 100-kroonine piletiost edasi-tagasi, võtke piknikumaterjal kaasa (siis ei sõltu mingist baarist) ja nautige Eesti saarte ilu või maismaa oma. Männimetsad, liivarajad, inimtühjad rannad, kajakad, mõned matkasellid, mõned tüütud kärbsed, värske õhk, piisavalt kaugelt mööda sõitvad liinilaevad, sõjaväe jäänused (kõik need kinnilöödud akendega majad!). Teate, see kõik on põnev ja mõneti ainulaadne. Infot võib saada nt siit.

Puhka kodumaal! Võiks ju? :)

Emotsiooniderohke nädalavahetus vol 1

Laupäeva hommikul väga vara (no ma arvan, et laupäeviti kell 7 ärkamine on väga vara), sõitsin Pääskülla, et võtta K käest ratas.

Sain ratta ning hakkasin rõõmsalt Mustamäe poole sõitma. Ma muidugi ei teadnud, millal peab Hiiule ära keerama, aga bussipeatuses tundus, et seda võib teha ka ühe poe juurest. Iseenesest oli mul õigus, aga valik oli VALE.

Tee ääres seisis roheline BMW, mille kõrval seisid kolm noormeest. Vanus... no minust vanemad. Möödusin neist rattaga ja mida tegid nemad? Ei, nad ei vilistanud või hõiganud kummalisi väljendeid. Nad valasid mu õllega üle. Just like that. Loomulikult oli see neile hirmusnaljakas. Mina suutsin end valitseda piisavalt, et sõita tänava lõpuni ning pärast nende vaateväljalt lahkumist olin väga endast väljas. Üllatus-üllatus.

Mind tõsiselt huvitab, mis toimub inimeste peas kui nad valavad täiesti suvalise inimese laupäeva hommikul kell 8.41 õllega üle?

Minu jaoks oli see rünnak ja loomulikult ka äärmiselt ebameeldiv. Pärast paariminutilist mõtteaega kutsusin politsei. Minu suurimaks mureks seejuures oli, et ehk lähevad vahvad noormehed purjus peaga sõidule, sest realistlikult mõeldes sain aru, et mind politsei kohaletulek väga ei aitaks. Mingit rahulolu pakkus ikka, kuid kuna ma täpset süüdlast ei teadnud, ei oleks ka avaldusest mingit rõõmu peale suure asjaajamise saanud. Seega sain vahvatelt noormeestelt mõned sõimusõnad. Meespolitseinik vaatas mind veidi põlastavalt, naispolitseinik vist sai aru, et selline käitumine on kummaline. Tegelt on ikka nii normaalne end purjus peaga teiste peal välja elada, kas pole? Kes neid inimesi kasvatanud on? Mitte keegi?

Jalad värisesid. K viis mind autoga koju, kus jäin lihtsalt magama.

Üks armulugu on möödanik...

Mina ja Ülo läksime lahku. Aga me tegime seda sõbralikus meeleolus, võiks öelda, et lausa suurepäraselt. Oli tore, kuni see kestis.

Sujuva ülemineku tagamiseks hankisin endale argipäevaõhtuteks vene keele kursused.

Now is the time to try something new

Orkuti fortune on lihtsalt... täpne. Nüüd on aeg küll jah.

Tänane päevapisar tuli selle peale:

Luule- ja laulusalm

Paari päeva kohta on magatud tunde ilmselgelt vähe, mida muuhulgas tõestab ka minu poolt üleeile välja saadetud sõnum:

Ööpopurii:
Tee tööd ja näe vaeva, siis... What's love got to do, got to do with it? Üks helin mul heliseb. Jingle bell rock! So noone told you life was gonna be this way?

Diagnoos? "Rase" on vale, "peast soe" on väheütlev. Enesekriitiline olen ainult kohati. Normaalne ei ole ma õnneks kunagi olnud, seega ei pruugi vahe olla märgatav.

Seni kuni õppetöö sotsiaalset elu ei sega...

Kui kallid inimesed jõuavad kodumaale vaid kord poolaasta jooksul ning viimati said nendega šampust juua Lissaboni lennujaamas, siis oleks patt teatada: "Ah, ma ei saa tulla, pean Üloga tegelema." Kuigi peaks jah. Aga olgem ausad, juust oli hea ja vein. Ka. Ja juulis võiks šampa pudelit loksutada Tallinna lennujaamas.

Kahjuks jäi teostamata mäng, kus iga külaline kirjutab loova lause teemal Eesti ettevõtteblogid, ilma, et näeks eelmise kirjutatut. Võimalik, et oleks kokkuvõtteks ideid antud. Õnneks on mul veel Kalle :P

Tegelikult võiks jälle sõprusest ja armastusest ja elust kirjutada, aga no kes jõuab seda hala ära kuulata? Selle asemel annan teada, et alates reedest algab sotsiaalne elu ka ametlikult. Nii lõuna kui ka õhtu on juba planeeritud. Ikka sõprade seltsis.

Naiseksolemise valud

Sõbranna läks suvel ühes välisriigis haiglasse. Tervis jupsis. Arstide esimene diagnoos: rase. Sõbranna teadis päris täpselt, et ta ei ole rase, aga arstid seda miskipärast ei uskunud. Pärast analüüse tulid arstid ja teatasid: "Meil on teile häid uudiseid - te ei ole rase!"

Oli juhus, et mul oli terve päev tohutu paha olla. Oli see siis toidumürgitus või miski viirus, ei tea, aga kui keegi kuulis, et mul paha, oli diagnoos selge: rase.

Mõnikord kui on nn söömaperioodid ja satud seda mõnele kaasnaisterahvale mainima on diagnoos jälle seesama: rase!

Täna hommikul helistab kolleeg ja ütleb, et tööle ei jõua, kuna paha on olla ja oksendab kodus. Kõigi esimene mõte: rase!

Tahtsin öelda, et naine (ja veel sellises eas, et võib juba lapsi saada küll ühiskonna standardite järgi) olla on ikka raske. Ei saa südamerahus oksendada või lihtsalt haige olla (või veidi tujutseda, tule taevas appi!). Diagnoos: rase!

Teoreetiline osa

Olen sellega kaks päeva järjepidevalt tegelenud. Juurdekasv on olnud umbes 300%. Ja mul VIST on raamistik. Iseasi muidugi, kas see raamistik ka hindajatele peale läheb.

Hetkel ma ei suuda otsustada, kas teadus on tore või mitte. Aga mu juhendaja suudab säilitada optimismi:

[16:54:39] Triin: see on ikka üks suur leiutamine.
[16:54:48] Triin: teadus ei tundu praegu üldse lõbus.
[17:13:55] Juhendaja: ehh
[17:14:07] Juhendaja: nädala pärast loed üle, siis mõtled, et whoa, mina, nii tark ja tubli

Nädala pärast on 1. juuni. Kaitsmine on teisel.

96 tunni pärast esitan selle nalja ära. Teha on veel üsna palju ning muuhulgas peaks jõudma ka magada, tööl käia, kepitada ja Dead vaadata, kes on Eestis välkvisiidil.

Aga ma vist leidsin ühe raamatu, mis kütkestab mind juba oma pealkirja pärast: Now is Gone. Temaatiline on ta muidugi ka. Friik!

Aga kuidagi zen on. See saab varsti läbi! Mitte zen, saate aru küll.

Mina olengi parim asjade edasilükkaja ehk paar küsimustikku

Paarist blogist on ammu silma jäänud, meilile tuli ka üks osa sellest. Täidan.

Ma/mul:
1. Tahan: et 2. juuni oleks läbi.
2. On: kätel külm.
3. Vihkan: mulle on alati õpetatud, et vihkamine on selleks liiga negatiivne emotsioon. Vahel juhtub, aga tegelikult ei vihka, kohati mulle küll ei meeldi asjad.
4. Igatsen: Tartut.
5. Kahetsen: miks ma peaks?
6. Armastan: elu.
7. Olen alati: valmis planeerima.
8. Ei ole: piisavalt aega, et veini käia joomas.
9. Tantsin: VÄGA hea meelega.
10. Laulan: viisi järgi ja tihedamini kui oma häälepaeltega tohiks.
11. Nutan: kaisus.
12. Kaotan: pea.
13. Tekitan segadust: oma toas. Liiga palju.
14. Peaks õppima: vene keelt, tennist, sukeldumist, veesuusatamist, mäesuusatamist ja kangastelgedel vaiba kudumist.

Lemmikuim:
1. Päev: neljapäev, sest kohe on laupäev.
2. Number: puudub.
3. Värv: kollane!
4. Lill: kollane roos, piibeleht, orhidee ja kõik teised lilled.
5. Kuu: juuli :)
6. Laul: "Leib jahtub" ja "Wear Sunscreen"
7. Söök: värsked kartulid kodujuustu ja tilliga.
8. Jook: vesi ja värskelt pressitud greibimahl.
9. Riideese: pruun pärlitega korsett.

Kas ma kunagi:
1. Sööksin ära putuka? Jah.
2. Hüppaksin benjit? Vabas looduses.
3. Liugleksin? Vabas looduses, aga teravatest mäetippudest eemal.
4. Elaksin maal? Tehtud.
5. Hüppaksin langevarjuga? Kindlasti!
6. Kõnniksin sütel? Tahaksin küll.
7. Tapaksin kellegi? Sääse.
8. Läheksin sööma kellegi võhivõõraga? Tehtud.
9. Laulaksin karaoket? Tehtud. Üksi, kaksi ja grupis. Korduvalt.
10. Hakkaksin taimetoitlaseks? Olin 7 aastat. 2 aastat tagasi loobusin, kuid siiani ise liha eriti ei tee.
11. Näitaksin punast tuld? Tehtud.
12. Oleksin ellujääja? Ma olengi.
13. Paneksin kellegi nutma? Ma loodan, et saan ka õnnest panna.
14. Lööksid last: EI! Kuigi ma tean, et nad võivad vahel olla täitsa hullud.
15. Läheksid kohtingule endast 10 aastat vanema mehega? Tehtud, korduvalt.

Elu:
1. Kodulinn: Tartu ja Rõuge (ei ole jah linn ja mis siis?)
2. Haridustase: Elame-näeme.
3. Juuste värv: Hetkel pettustega hele.
4. Silmade värv: Hall, vist. Vahel roheline.
5. Kinganumber: 38,5-40,5
6. Nahavärv: hele.
7. Keskmine nimi: olen rahunenud ja enam keskmisi nimesid ei vaja.
8. Tuju: Emotsioonide väljendus, mida saame ise suurepäraselt kontrollida, kui tahame.
9. Vasaku-/ paremakäeline: parem. Olen üritanud ka vasakut, aga ei olnud ilus.
10. Välismaal elanud? Piisavalt, et teada - Eesti on superväike, aga superarmas :)

Mingid küsimused:
1. Inimene, kes on hetkel mu mõtetes: Kreet (sest ma alustasin vastamist tagant poolt)
2. Kus ma viimati käisin: Dušši all. Enne seda Pirita jõe ääres kepitamas.
3. Kelle telefonikõne viimati maha magasin: Kreeda.
4. Viimati helistasin: seotult ühe kliendiga.
5. Kas ma naeran tihti? Õnneks küll.
6. Kas keegi mõtleb mulle praegu? Kindlasti, miks ei peaks?
7. Kas ma olen sentimentaalne? Ojaaaa...
8. Kas ma olen kohanud kedagi kuulsat? Ei.
9. Kas ma olen sõbralik? Võin olla.
10. Eelarvamused: püüan kõrvale jätta. Alati ei õnnestu.
11. Kelle voodis magasin eelmisel ööl? Enda voodis. Igav, onju?
12. Viimane film, mida vaatasin kaks korda: ei mäleta. Viimasel ajal ei viitsi vaadata kahte korda.
13. Mida ma tegin eile südaööl? Magasin õdusalt.
14. Viimati küpsetasin: Rabarberikooki ja vaatasin, kuidas küpsetatakse liha.
15. Vastassool pikad või lühikesed juuksed? Lühikesed. Kindlalt.
16. Kas kannan käevõrusid? Tavaliselt mitte, aga mõni ikka on.
17. Ostan: kõike.
18. Hetkel kuulan: oma trükkimist

Ikka veel on midagi teada saada?
1. Äratuntava häälega laulja: Anastacia alustades A-st, lõpetades ükskõik kellega. Tunnen ikka paljude lauljate hääled ära.
2. Suitsetan: üks kolleeg igal hommikul küsib, siiani ei suitseta.
3. Olen rahul praeguse eluga? Üks "aga" on, muidu ei tea, mida veel tahta :)
4. Kas ma teesklesin haiget, et koolist puududa? Oi, piisavalt.
5. Esimene asi, mida vastassoo juures märkan: käed.
6. Kas mulle meeldivad raamatud? Tavaliselt küll.
7. Järgmine kontsert, kuhu minna plaanin: ühtegi piletit ei ole ostnud.
8. Kas ma tahan abielluda? Mis küsimus? Muidugi tahan!

Ma tean vähemalt kahte inimest, kes peaksid ka seda täitma (sest neil on kindlasti teha midagi muud kui blogi kirjutada): Triin T ja Kadri K. Ready. Steady. Go!