Kevadine mode

Selgi aastal lähen olekusse, kus mind iseloomustavad fraasid on:
- ta istub kogu aeg arvuti ees ja üldse väljas ei käi;
- ta hakkab hulluks minema;
- ta võiks vahepeal puhata ka;
- kas Triin jälle ei tule?

No social life. On töö ja on kool ja on remont. 15. mai pidutsen või halan.

Mille eest sa maksad?

Mind on juba mõnda aega vaevanud küsimus üks küsimus.

Miks hostelides ja b&b-s on wifi tavaliselt tasuta, kuid 3-5 tärni hotellides peab selle eest juurde maksma... nii 5-25 eurot?

Ma pean seda lihtsalt absurdseks ja fakt, et "kui ta juba jõudis maksta hotelli eest 100 euri või rohkem, küll jõuab interneti eest ka". Oletame, et jõuan, aga miks ma peaks?

Fun! Diskursuseanalüüs?

Tänase päeva tsitaadi nominendid:
"Diskursuseanalüüs on uurija poolt loomingulisust nõudev."
"Kui juba käima saab, siis on diskursuseanalüüs fun."
"Diskursuseanalüüs ei ole kindlasti kuiv ja igav uurimismeetod."

Oh, kuidas ma loodan, et see on nii. Kahe kuu pärast kinnitan või lükkan ümber.

Kui kedagi hakkas huvitama, siis üks diskursuseanalüüsijatest peab kodukat: Teun A. van Dijk.

Aeg jookseb ja sina jooksed tähtaegade eest...

Avastasin täna, et 12. mai on praktiliselt 2 kuu pärast. Arvestades igasuguseid kohustusi peab 12. mai jooksvalt asendama 29. aprilliga. Ja see on hirmutav.

Tujul ei tasu siiski langeda lasta, sest enne seda on terve hulk tähtaegu, mis peaksid midagi tähendama ja mida ei kannata teps mitte edasi lükata.

Loomulikult viib see kõik tõdemuseni, et mida vanem, seda kiiremini aeg läheb. See muidugi tähendab, et pensioniiga jõuab kätte varsti ning oleks igati soovitatav, et selleks ajaks oleks mul isiklik Kariibi mere saar.

Tähtsad vs mittetähtsad jutud

M. teatas eile nagu muuseas, et nägi üleeile mäelt tagasi tulles karu. Harilik pruunkaru (M.i väitel küll tume karu) jalutas üle tee. Ja ta oli unustanud sellest mulle rääkida. Mul näiteks ei tuleks pähegi sellist asja unustada :)

Selle asemel oli tal meeles rääkida lugu sellest, kuidas mingi tibi oli kiitnud, et siinkandis on mäel viibimine odav.

Aga karu! Ma tahaks ka karu näha, ma loodan, et see ei olnud Lätist pärit karu ja ta jookseb mõni teine kord ka üle tee. (Kuigi metsas jalutades ma vist ei rõõmustaks karu nähes :))

Hea päev :)

Täna hommikul ärgates tundsin end lõpuks ometi puhanuna ja KLMist sain lootust, et Madriidi lend võidakse suunata meile sobivalt ainult ühe ümberistumisega.

Järgmine samm: to do listi lühendamine.

Meeldetuletus klassikult...

The owners of capital will stimulate the working class to buy more and more of expensive goods, houses and technology, pushing them to take more and more expensive credits, until their debt becomes unbearable.The unpaid debt will lead to bankruptcy of banks, which will have to be nationalised, and the State will have to take the road which will eventually lead to communism.

Karl Marx, Das Kapital, 1867

Teed tööd, tuleb veel tööd...

Palusin elukaaslasel endale meelde tuletada, et ma rohkem töid ja tegemisi ette ei võtaks. Vahepeal ma saavutasin "ei" ütlemises täiesti arvestatava tasandi, aga nüüd enam ei oska. Siiski-siiski. Täiskohaga töötades on see tunduvalt lihtsam, seega lootust on.

Aga väga-väga huvitavatest projektiasjadest, mis sobivad mu ajakavva, ei oska ma endiselt ära öelda. Kunagi ma olen uuesti iseenda boss ja töötan enda surnuks, ma ütlen.

Samas kasvab tegemata kodutööde hulk: põrand vajab remonti, paberid sorteerimist, kapp koristamist ja arvutid ühildamist...

Ent see kõik on tegelikult mõnusam kui eelmise aasta septembri 1. nädal kui ma arvasin, et lähen igavusest hulluks.

Hunnik raamatuid ja suitsev aju...

Kõik, kellel on tunne, et neil on sel kevadel vähe teha, siis võite minu käest juurde küsida.

"Mis kevad see on, kui teadustööd ei tee?" on selle kevade moto :) Ise meeldib enda elu raskeks teha, oh kuidas meeldib!

Meelt lahutan "Pehmete ja karvastega". Täna oli esmaspäevase kordus vist. Väga naljakas. Mart jagas sõbrapäeva südamekujulisi kaarte ning Kristiina nägi unes, et presidendivastuvõtul peab olema alasti, et ei ärritaks rahvast kalliste kostüümidega. Aga Kristiinale öeldi, et tema võib oma pesu ja kleidi selga jätta, sest nii odav kraam rahvast ei ärrita. Ivari sõitis pooleks päevaks Brüsselisse, sest nii oli vaja välja saada: "Kas siin Brüsselis on kinnisvarahinnad kõvasti kukkunud?"

Eelarvamustevabalt...

Täna oli see päev kui ma ei pidanud äratuskella kuulama. Kuna kool hakkas kell 14, siis panin kella küll igaks juhuks 13ks, kuid enne kümmet ärgates ei ole see vajalik. Ausalt, ei ole midagi mõnusamat, kui ärgata täpselt nii kaua kui soovid, lugeda raamatud, süüa pannkooke ja vahetada hommikumantel teksade vastu alles kell 13.50.

Seega oli hea algus päevaks garanteeritud (eilsega ma üldse ei võrdle, kuigi eile oli lõppkokkuvõttes ikkagi väga tore päev. Eriti mis puudutab ideid kampaaniale "Laupäev vabaks" või "Laupäev tähtpäevade vabaks!")

Seega jalutasin kooli, raekoja platsil mängis keegi mees saksofoni. Jätsin talle isegi raha, sest ta andis nii hea tunde :)

Ja loeng, kuhu ma olin läinud suurte eelarvamustega osutus mõnusaks. Maha ma end igal juhul ei registreeri.

1/4 läbitud

Sügissemester on oma õnnelikku lõppu leidmas. Hindeid veel kõiki ei ole, aga just lõpetasin viimase kodutöö, mille kohe ka postkasti viin ning kui hinnatud saavad veel umbes 20 tudengi tööd, siis algab koolipuhkus, et varsti uue hooga alustada.

Uue semestri väljakutseteks saavad mõned ained ja kevadgrilli korraldamine (vaesed need kursakad, kes seda eelmisel aastal juba korraldasid... mis hästi, see uuesti!). Ja töö ja kooli ühildamine, mis loodetavasti saavad siiski piisava raskusastmega väljakutseteks.

Nups - mu uus lelu

Läksin täna poodi ja palusin endale ühe läptopi. Kuna mulle ei meeldi suuri asju kaasa vedada ja ma eelistan kaasas kanda vaid käekotti, siis on mul uus mänguasi.


Nimeks sai Nups (sinna nimelahtrisse), sest ta on üsna nunnu. Selle sõna parimas tähenduses. Trükkida on nupsikuga veel üsna keeruline, aga inimene pidada harjuma kõigega. Ja mõnus on kui asjad käekotti ära mahuvad. Tibi jutt? :) Praktilisest küljest pean nüüd tegelema kõigi asjade uuesti allalaadimisega ja see on üsna tüütu. Tore on muidugi uusi asju osta :) Ehtnasiselik, kuigi seda karpi tahtsid avada nii mõnedki meessoost isikud.

Puhkan 16. veebruar (loodetavasti!)

Imelisel kombel said kõik kooliasjad õigeks ajaks esitatud ning festival sai ka läbi. Sellele järgnes muidugi korralik pingelangushaigus, mis oma haripunkti jõudis vist teisipäeval, kuid päris lahkunud ei ole siiani. Ma muidugi üritasin selgeks teha, et nonononono ei ole veel aeg pingelanguseks, aga see sõnum läks kurtidele kõrvadele. Seega olen läbi udu ja kareda kurgu teinud jõudumööda neid asju, mida saan. Veidi hakkab kiire, aga kuna ma tõestasin endale, et saan küll natuke olla supernaine (kuigi palun, need asjad, mis ma kirjutasin, ei kannata erilist kriitikat), siis ei ole hullu.

Nädala pärast juba lendan lennukiga ning hingan nende riikide õhku, kus veel käinud ei ole. Tegelikult teeb see meele rõõmsaks, sest teate... vähe on reisitud viimastel aegadel. Aga plaanid on suured :) Aasta tõotab tulla nii töises kui reisimise mõttes vägagi huvitav.

Today's fortune ja elust

Orkut: Success usually comes to those who are too busy to be looking for it.

Aega küll ei ole. Lisaks festivalile peaks hakkama saama ühe esseega (laupäevaks) ja magistritöö projektiga (esmaspäevaks). "Paar" oleks võinud oma katsejäneseks ülevaloleku osas võtta minu, kui ma juba nagunii ei maga.

Magamine on algajatele. Söömine ka.

Üksikutele naistele... :)

Kui Sulle meeldivad hullud tüübid...
Kui Sulle meeldivad ekstreemsportlased...
Kui Sulle meeldivad tätoveeringud...

Või kui Sulle meeldib see kõik koos või eraldi....

Siis loe läbi see artikkel. Lõpus on präänik (kindlasti loe ka teist lehekülge lingilt "järgmine lehekülg").

Mattusin Edu-Eestisse

Edu-Eestist osa saamiseks on ainult üks ja üks võimalus - seada sammud Tallinna poole. Eriti osav oled Sa muidugi siis, kui sead sammud lennujaama poole, et sõita siit ära ja mängida Edu-Eestit kusagil mujal. Ma jäin levelile 1 ning seadsin pärast pikki pühi suuna Tallinna.

Esimene päev ei tundunudki nii hirmus. Esialgu. Vedasin ennast kontorisse, troll oli ka pooltühi. Ilm oli so-so, aga kannatas. Istusin päeva kontoris ära, isegi sööma ei jõudnud - tööd oli kuidagi palju ja kõik toitu müüvad asutused (nt Hullumaja Selver) tundusid liiga kaugel. See tähendas muidugi seda, et kell 18 oli mu kõht hirmus tühi. Aga, et M. oli endale korraldanud Vapianos lahkumispeo, otsustasin end seal pastaga kostitada. Sõitsin trolliga linna. Ei olnud nii täis, ummikud olid ka väikesed. Trollijuht ainult pidurdas õite järsult ja väga tihti, nii et Kaubamaja peatuses kaotas nii mõnigi inimene korralikult tasakaalu. Jalutasin ja jõudsin mõelda, et Tallinn on vahelduseks päris tore - inimesed on ilusad ja kenasti riides :P

Siis tegin saatusliku vea. Kas te ikka teate, mis see on? Loomulikult on see sisenemine Tallinna toidupoodi tipptunnil - näljaste nägudega inimesed jooksevad korvide/kärudega mööda poodi ringi, vabalt jooksevad su maha kui tahavad. Järjekorras võid seista umbes 15 minutit (olen täheldanud, et kesklinnas on tippajad 11.45-13.00 ja 17.00-19.00). Minu missiooniks oli osta mõned suveniiralkoholipudelid, kuid otsustasin, et see ei ole seda väärt ning pärast 1 minutilist poes viibimist, tulin selg ees välja. Pärast oligi hea, et ma suveniirpudeleid ei viinud, sest neid sai M. niigi palju. Pidu oli tore, inimesed olid rõõmsad ja edumeelsed. Rääkisime raamatute kirjutamisest ja mul oli vaesest raamatuautorist täitsa kahju - seleta hulludele, et see pole eriti suur asi ja et tegelikult sa enam vist ei viitsi sellest väga rääkida, sest tundub, et inimesi sinu juures enam muu ei huvitagi. Loomulikult läks mu õhtu veelgi paremaks kui ilmusid kaua kadunukesed A ja S. Lisaks nägi veel inimesi, keda ei olnud ammu näinud. Nii, et kell 20 lahkumise asemel olin kodus südaööl.

Ülejäänud nädala ma õppisin ning töötasin ja suurt midagi ei mäleta. Neljapäeval astusin kergendusega Tartus bussist välja, kuid säilitasin Tallinnale omase asjalikkuse (vähemasti telefonidele vastamisel). Ajakriis on nii hull, et ma parem isegi ei süvene sellesse. Nagunii saavad kõik asjad lõpuks tehtud. Vahelduseks on tore jälle tööd teha, rõõmustada imelike asjade üle (näiteks, et ajakirjanik vastas rõõmsa häälega telefonile) ja olla osa sellest Edu-Eestist, kellel on kogu aeg kiire-kiire-kiire.

Ahjaa, Tallinnas pidada olema kõhuviirus liikvel. Triin tegi väikesed arvutused ja leidis ühel õhtul külmavärinates ning kõhukrampides olles, et haigeks jääda aega ei ole. Kiire ju, saate aru küll! Arvutas veel, et ok, kui kestaks pool päeva, elaks üle, aga üle selle: nonono. Äärmusliku meetodina tuli võtta pits ja 4-5cl viina, lisada veidi pipart ning keerata end teki sisse. Hommikul oli täitsa inimese tunne. Tartusse jõudes otsustasin, et nii halbu asju nagu kõhuviirus ma Tartule küll ei too ja kuna bussis ei olnud enesetunne see kõikseparem, siis tuli ravi enne loengut taas läbi teha. Teenindaja seda liiga imelikuks ei pidanud, et kaks tibi küsivad lisaks peenetele salatitele ka kaks pitsi viina (sest ma olin suutnud T-u veenda, et ka tema võib haigeks jääda ja peab ikka kaasa tegema ravikuuri). "4 või 8 celli?" küsis ta ja tõi kaks külma pitsi. Olen terve.

Oi, kuidas mulle meeldib Tartu! Õnnis. Edu-Eestist tulen tagasi paari nädala jooksul. Seni... elame-vaatame-näeme.

Päike ja uni

Minu rõõmuks on viimased päevad olnud kohatise päikesepaistega. Eriti mõnus oli 2. jaanuar - õues oli -16, kui maja tagusel platsis lumes võidu jooksime, loomajälgi vahtisime ja inglijäljed juurde tegime. Päike säras.

Aga päikeseigatsus on muutunud nii karmiks, et ma isegi ei ava enam neid reisipakkumisi, mis mulle postkasti potsatavad. Muidu võibki juhtuda, et saadan kõik pikalt ja sõidan minema. Seda muidugi raskendab asjaolu, et sel aastal ma ei ole väga palju maganud, viimase kolme öö summa on nii... 14 h, mis on tegelt ok, aga enne seda nüüd ka ei olnud mingi magala.

Aga jaanuari lõpus... vot siis ma magan!

Tuld muudkui lendas!

Nii, olen täie eksistentsi juures ka sel aastal. Seni veedan seda peamiselt kahe raamatu seltsis, aga hiljemalt veebruaris läheb paremaks. Enne tuleb muidugi lõputu to-do-list läbi töötada.

Uue aasta pidustused algasid Vene Kultuurikeskuses, kus kuulasime Harlemi gospelkoori, laulsime kaasa, tantsisime ja asendasime fragmendi "I say Jesus, you say Christ" fragmendiga "Mina ütlen karu, sina ütled püksid". Kontsert oli ilus ja meie rokkisime sajaga, kuigi tuleb tunnistada, et eesti publikut on ikka raske usuloosungitega üles kütta ;) Siiski pidasid enamik saalisviibijatest kontserdi lõpuni vastu ja näitasid, et suudavad ka tolerantsed olla. Edasi sõime mõnusaid suupisteid veelgi mõnusamas seltskonnas ja mängisime Imagot, mis sel korral ei tundunudki nii kohutava mänguna.

Keskööl vaatasime hüppetorni juurest ilutulestikke - mina kartsin veidi raketiga pähe saada, aga õnneks seda ei juhtunud. Üldine tähelepanek oli, et ilutulestikufirmad sel kuul pankrotti ei lähe ja majandussurutist meil ka ei ole, sest raha lendas taevasse mitu tundi järjest. Loodetavasti oli Eestist ostetud ilutulestik, see veidi kosutaks me SKP-d. Magustoit ja disko erinevate isikute (khmm ühe isiku) soovilugudega. Une-Matiga voodisse saime kell 5, mis minu arvestuste kohaselt on vägagi muljetavaldav tulemus (esiteks olin eelmine öö maganud 3h, sest pidin ju loov olema ja teiseks - tavaliselt vajun ära kell 23, seekord oli ka tahtmine, aga pidasin vastu).

Aasta aega tagasi...

Plaan oli kodus magada.

SMS eks number Xlt. Pudel Vana Tallinnat sõbrannaga kahepeale. Saluut ja shampus 15 minutiga. Klubi. Eks number 1 klubis (esimene tõsisem armumine). Vana Tallinn teel sõbra sõbra juurde. Eks number Z oli ka seal. Proov pidada arutelu teemal, miks eks number Z on jobu - aga kuna ta lahkus mu rõõmsast seltskonnast, siis jäi see pooleli. Shampus. Jalutuskäik üle Toome. Uni. SMS eks number Z-lt "Täna ma armusin sinusse jälle" vms. Telefon lendas voodist välja. Ignore. Uni. Bussisõit spa-sse. POHMAKAS. Eks number X üritab MSN vestlust. Ignore. Spa. Vesi :)

Uninstallisin MSNi. Otsustasin, et elan mõnda aega vastassugupoole vajaduseta.

Läks natuke teisiti. See on hea. Väga hea. Ma olen kohe väga elevil, mida 2009 toob.

Loovus

Kui muidu seda loovust aeg-ajalt isegi jagub, siis kohe kui teda vaja on, tuleb nn writers block. Ehk siis nada loovust. Njeetu. Nii ma maadlengi paari tekstiga juba nädalaid. Täna sain sammu edasi, aga ikka ei ole veel rahuloleva varjuski.

Vana-aasta lõppu soovin kõigile rohket loovust! Ja vähem süüa.