Marmelaadikomm

Vennake kinkis jõuludeks mulle suure kotitäie komme... võib-olla peaks ma neid vähem sööma. Ma saan aru, et abiellud ühe mehega eks... ühe öö jooksul. Umbes nagu Britney Spears. Nightmares. Ma ei julge magama minna. Marmelaadikommid on süüdi ma arvan. Punkt.

Süldilaud...

See on kestnud juba nädalaid, kuid täna öösel oli tipp: abiellusin öö jooksul 4 mehega.
Robbie Williamsi, prints Williami, Koit Toome ja mingi tundmatu tüübiga.

Ok, seda tundmatut tüüpi olen enne ka oma unenägudes näinud. Aga kas ma pean tõepoolest enne kõigi nende teistega abielluma? Raskeks läheb.

Roppe sõnu, tooge mulle roppe sõnu!

Persse!

Liiga loogiline...

Tavatelefonid on lahedad. Esiteks saab helistada südamerahuga välismaale ja tekitada in an average American family some segadust. Nimelt helistasin oma sõbrannale:

"Hello, could I speak to Jackie?"
"Yeah, what?"
"Could I speak to Jackie, please?"
"Here lives nobody named Jackie. My husband's name is Jack."
"Ouh, sorry then, wrong number. Merry Christmas!"
"To you too." (keep smilingut oli telefonis ka kuulda)

Huvitav... kas peretüliks on põhjust? Ma ei julenud uuesti helistada, et äkki mul ongi kirjas vale number. Proovin paari päeva pärast uuesti.

-------------------------------------------

Aga täna öösel, kell 1, rääkisime Kaiega tund aega tavatelefoniga. Nagu 13aastased. Vanasti sai ikka igast sõbrannadega nii tehtud. Aga noh meil ei olnud mingi tavaline kõne. Umbes kell 1:59 hakkasime välja mõtlema loogikaid erinevatele numbrikombinatsioonidele. Et kuidas on parem meelde jätta... 40 861- kaks ruudus, kaks miinus kaks, kaks kuubis ja kaks korda kolm ja kaks astmes 0. VOT. Jah, tõsi, kell 2:09 me otsustasime, et vist oleks viimane aeg magama minna.

-------------------------------------------

Olen juurde võtnud 1 kilo, aga võrreldes nädala taguse ajaga 0. Põhimõtteliselt olen plussis. Elagu jõulud!
(Järgmisel aastal kirjutan jõuluvanale, et ta tooks jõulutunnet kotiga, sel aastal sai oktoobris otsa.)

Märts pole november...

Selle tõdemuseni jõudsin pärast seda, kui olin päev läbi kalendrit teinud... Tuli välja, et 2005. aasta märts ja november on ainult näiliselt samasugused, tegelikult on novembris üks päev vähem. Võin ma nüüd geeniuseks saada?

Lisaks sellele käisin vaatamas naabri alla kahekuulist last, kes magas, sõi ja karjus. Nüüd ma saan tugevaks, sest 2 h 5 kilo 700 kätel hoida pole mingi naljaasi.

Tugev geenius, not bad ha?

--------------------------------
Minu tänane plusshääl läheb sellele inimesele, kellele meeldib meid üllatada ja kellel ei lähe mitte kunagi mitte midagi täppi: ilmaennustajale.

Eilne üllatus oli see, et kui üleeile magama minnes oli maa must, siis eile... eile oli maa valge. Mul oli heameel taas kord naerda ilmaennustajate üle... No kas saab nii täppi panna?

Tänane üllatus on see, et maa on endiselt valge, lootust on ka valgeteks jõuludeks. Või kui ei tule valged, siis palun päikesepaiste ja pluss 20.

-------------------------------
Minu tänane miinushääl läheb sellele, kes paneb kokku TV3 programmi ja kes seda kogu aeg tuksi keerab.

SUUR TÄNU, et te ikka "Piinatud geeniust" ei näidanud. Ma nii väga tahtsin "Titanicut" vaadata. Palun, tehke seda jälle!

Naiivsusteooria

Selle kohta ma ütlen ainult niipalju, et kunagi ma saan veel rikkaks ja kuulsaks :P Ning ärge koolitust maha magage, kui reklaami näete :)

Okei, aga tegelikult on viimased päevad olnud nii muljeid täis, et ma ei jõua enam muljetada...

- Kõige tähtsam oli loomulikult see, et reedel kell 21.15 hakkas lund sadama. Aitäh! Ja pärast oli seda juba terve sentimeeter, mis tähendas.... lumesõda loomulikult. Lumesõda osakonna jõulupeol, pikkades keskaegsetes kleitides. Siinkohal vabandused nende ees, kes said minu poolt lund krae vahele: Ott, Matias, Siim, Martin ja keegi kelle nime ma ei mäleta.

- Neljapäeval käisime Jaanika ja Kadriga Atlantises. Jaaaa.... meile nii meeldis seal, hakkamei nüüd ainult seal käima. Suu sõna otseses mõttes vajus lahti seda nähes... ma veel näen unenägusid ererohelisest minikleidist kuldkettidega ja kõrvad, vot kõrvad reageerisid umbes nagu ühel CT üritusel. Muusika oli kohati väga halb, kohati talutav, kohati häiriv (no teate, mind ausalt enam ei huvita, et Eda-Inesel täna õhtul tõstab pead väike saatan õla peal ja et ta on nii nõrk tüüp, et ei suuda end taltsutada ning kohtub sõpradega Vabaduse platsil!!!!). Star Café oli algul kinni, mistõttu oligi üritus nagu läbikukkunud... Lõpuks ta tehti siiski lahti ja siis oli juba tore. Tsiteeriks siiski siinkohal Marist: "Ma ei saa aru, miks meie kursamammal selline koht(Atlantis) peab olema." Ma ka ei saa, aga arvestades kui palju rahvast seal oli, siis vist peab.

- Üsna hämmastav oli ka see, et sõbrad Erts ja Raul olid end jälle Atlantises sisse seadnud. Jah, tähendab, teik it iisi.

- Täna pidime eelduste kohaselt küpsetama koos lastekodulastega piparkooke, lõpp oli see, et kõik lapsed kartsid meid, üks siiski julges piparkooke kaunistada. Päeva lõbusaim osa oli loomulikult kell pool 9 ärkamine ning piparkoogimaterjali mööda linna tagaajamine. Siinkohal, Kaie, mis sa arvad, me vist kohtasime oma unistuste mehi? Need valgete määrdunud põlledega Maks ja Mooritsa mehed?

- Jõudsin ka lõpuks koju. Praegu pole veel ära tüüdanud, siiski on tehtud juba põgenemisplaan, teisipäevaks.

- Ja eile olin ma tibi. Aga rohkem ma ei julge öelda. (Solaarium on vale vastus.)

Minu jõulud...

Minu jõulud algavad alati detsembri alguses, kui algab PÖFF. Sel aastal õnnestus mul näha ühte eriti mõttetut filmi ja eile käisin vaatamas kahte täitsa toredat filmi: "Tulse Luperi kohvrid vol 1" ja "Unistajad", esimesele ootan järge ja teine oli väga hea, aga šokeeriv, nagu peab. Sai PÖFFi tunde kätte küll. Luperi kohvritega oli tegelikult lugu nii, et alguses oli seda raske jälgida, lõpuks hakkas koitma, nii et ma loodan, et järgmiste filmide ajal läheb arusaamine paremaks, kuid kes teab. Greenaway on ka natuke hull ju. :)

Nüüd aga ootan kannatamatult õhtust filmi ja enne seda veel õhtusööki. Kõigepealt muidugi loen oma rahvusvaheliste suhete konspekti, kust praegu on käsil Kagani "Paradiis ja jõud" (otsetõlkes mitte jõud, vaid nõrkus) ning olles alles poole peal, tahan juba kergelt oksendada... Siiski, loen lõpuni, ma tahan teada, kas saab hullemaks minna... Küsimus on patriootluses, tundub, et ta on Ameerika PATRIOOT.

Saksa noortefilm=porno

Kuidas ma nüüd seda tean? Või kuidas ma seda varem ei teadnud? No sest ma olen nii noor ja harimatu!

Pidin minema teisipäeval PÖFFil filmile "Suvetorm" peale lugema ja enne seda oli väike klaarika-paanika, sest et muuhulgas oleks mul tulnud öelda ka selliseid dialooge:

Sul on kõva!

Kurat küll. Ei ole.

Muidugi on sul kõva.

Kõva on mul hoopis teistsugune.

Pervert!

Okei, mul on kõva ja siis?

Lahe on...Peksame pihku...Pressib peale.

Soe naiseihu...Kitsas kuum tuss...

ja: Arvad, et ma kuulun nende riistaimejate hulka?

veel:

Unusta ära ta on veendunud hetero.

Ja mis siis?Olen seni kõik heterod murdnud.

Temaga saan ka hakkama.

Murrame heteroid!

Vot, oleksin sellepärast, et õnneks ei pidanud... :) Keegi ei vajnud tõlget. Tore, et eesti inimesed on keelteoskajad. Ja kusjuures filmi vaadates ei olnudki asi nii hull, lihtsalt filmi nägemata lugeda tõlget, kus on sellised laused.... Lõbus! Aga no tänu sellele ma sain Kenn Konstabeli kodutöö tehtud.

Punik on kickpoksija

Te küsite, kes on Punik... vot tema on mu kursaõe veel sündimata tütar ja eile tegi ta minu pool väikese kickboxi trenni, kuigi algul oli tal rambipalavik ja ta ei olnud nõus poksima, kui mina tahtsin tunda, aga lõpuks... lõpuks poksis lahedalt.

See on viimase aja trend: Miia Isabel on ka kickpoksija, unes poksib nii mis hirmus ja nüüd Punik ka... Aasta tagasi olid lapsed ikka tantsulembelised, nüüd... kuhu see maailm nii jõuab?

Kurb, aga tõsi...

Täna juhtusin vaatama Välisilma filmi "Alzeeria verised aastad", mis pani mu sügavalt asjade üle järele mõtlema...

Kõigepealt rääkis seal Katre Türk (kelle praegust perekonnanime ma ei suuda iial meelde jätta), kes meilegi Toomas Jürgnesteini kaudu on islamist rääkimas käinud. Ta ütles midagi väga huvitavat, mille peale ma ise kunagi polnud mõelnud... Nimelt: "Islamiusul on praegu aasta 1425, meenutagem nüüd, mis toimus kristlikus maailmas aastal 1425..."

Pärast seda oli filmi kord, kus näidati Alzeerias toimuvat: verine kodusõda, kus tapetakse valimatult kõiki, nii valitsuse kui ka valitsuse vastaste poolt.... lapsed, naised, mehed, noored, vanad... Mul hakkas nii kurb. Ja mul meenus, et poolteist nädalat tagasi olin just ühe ameeriklasega vaielnud, avaldades arvamust, et tõenäoliselt häda korral ÜRO ja NATO meid ei aitaks. Pärast selle filmi nägemist olen ma selles veelgi enam veendunud, kahjuks. Meie huvidest on olemas kõrgemad huvid. Seda ma teadsin varem, aga kudiagi lootsin. Isegi neid filme olen näinud varem, aga seekord läks kuidagi eriti hinge.

Filmi lõpus näidati lõiku, kus 10 aastat riiki tegelikult juhtinud sõjaväekindralid tulid vastama pressi küsimustele. Igati kurb, naeruväärne ning karjuvalt ebaõiglane oli see, kuivõrd paksud nad kõik olid... Filmi jooksul ei näinud ma ühtegi paksu inimest, kuni täissöönud kindraliteni. Huvitav, kas filmitegijad ise ka selle peale mõtlesid? Selles suhtes, et selle lõigu point oli hoopis milleski muus... Aga see kuidagi lõpetas filmi väga löövalt.

Filmis rääkisid kõik osapooled ja loomulikult olid nad kõik iseenda tegudest täiesti teadlikud, neid kahetsemata või ilustamata. Elu lihtsalt on selline... Muud ei midagi.

Kurb lõpp veidrale päevale... veider oli see õhtupoolikul, aga sellest ma räägin siis, kui see veidrus on homme päeval kinos "Illusioon" oma lõpu leidnud... Ja nädalavahetusest võin siis ka paar sõna mainida, praegu...

Löga all over the place

Ma tean, et ilmast ei tasu rääkida, aga täna ma natukene ärritusin selle ilma peale... just siis kui mina plaanin talverõõmuderohket nädalavehtust, hakkab vihma sadama. Kõik on lögane! Tänan väga, mulle ei meeldigi lumi. Selle kõige juures on ka midagi head: nina ei külmu ära!

Täna juhtus see, mis oleks võinud juba ammu juhtuda: Tuvi tegi trenni ja veel millist! Pean oma toa ära koristama, et sammud korralikult selgeks saada... Ma õhkan õnnest...

Lisaks sellele oli täna suhteliselt vaba päev, kui välja arvata see, et kaitsesime oma strateegilistr äriplaani (strateegia seisnes bikiinipildi lisamises).... Jah, punkte ei tea ja ei tahagi teada, aga Kantšukov(alias ecomark) ütles: "Väga sexy äriplaan oli..." Midaiganes see ka ei tähendaks...
Seks endiselt müüb!

Mul oli veel midagi tähtsat öelda, aga õnneks läks meelest ära. Ahjah... Tulid rahvamajanduse selle töö tulemused, milleks ma ei õppinud, sain 3 punkti rohkem kui eelmine kord ja kui arvestada, et maksimum on 20, siis 3 punkti on suur asi. Mida ma sellest õppisin? Jah, kordamine on tarkuse ema: ära õpi!

Katse-eksitus-meetod...

Üleüldise paha-tuju jms raames ei viitsinud ma õppida... Seega lähen vaatan, et mis ma siis saan, kui ei õpi (jah, ka praegu ma ei vaata isegi konspekti poole). Võib ju õnneks minna või kuidas?

Aga noh tänu sellele vaatasin eile ma ei tea mitmendat korda "Notting Hilli" (igatahes nii mitmendat, et mul tuli meelde, et juba eelmist korda olin pidanud liialdamiseks), aga lõbus oli ikka, mis siis, et ma teadsin absoluutselt kõiki stseene ette...

Let's do something crazy, I'll have orange juice...

Aga nüüd pean süvenema PÖFFi kavasse... Olgem ausad, olen nagu väike ootusärevuses laps: pöff, pöff, pöff...

Maadelda on mõnus!

Eile oli mul mitte-midagi-tegemise-päev... mul oli iseendaga hiiglama lõbus, peaks vist leidma töö ja oma elamise muretsema...

Mitte midagi tegemise käigus vaatasin päev läbi saksa ja soome kanaleid... Otsustasin ära kasutada võimalust, et üle 10 aasta on mul nüüd ikkagi võõrkeelsed kanalid oma kodus.
Bollywoodi äärmiselt sentimentaalne film, mille nime ma enam ei mäleta, aga see oli midagi "Im guten wie im schlechten Zeiten..." või midagi säärast... jah, lõpuks sain isegi saksa keelest aru =)
Soome pealt vaatasin soomekeelset "Tähed muusikas" või noh igatahes seda saadet, kus Kanal2-s hüppab Mart Sander ringi. Soome peal oli palju ilusam mees ja palju naljakam formaat ja väikesed Yamaha klaverid... Ning saate nimi oli Bumstibum või midagi sinnakanti. Jah, ja ma sain numbritest aru.

Aga üldiselt... kui on tunne, et tahaks midagi rõvedat kuulata, siis here you're are (p.s. pane kõlarid tööle!)
kõrvad-hakkavad-ma-ei-tea-mida-jooksma

Jah, don't worry, be happy!

Mainimist väärt...

Maris ostis endale esmaspäeval neegriga küüneviili.


-------------------------------

Ja mis veel, meie Kadriga kihlume. Omavahel, natüüüürlichhh...

I have some potential...

Shallallaa.... jah, ma olen suutnud veeta ka viimased 4 tundi tehes mitte midagi, kui välja arvata see, et ma suutsin siiski puhtaks saada ja trükkimiskiirus on ilmselt arenenud ning kui nii edasi läheb, siis ma võib-olla ei vihastugi selle läpaka klaviatuuri peale (kuigi ma olen endiselt arvamusel, et PC klaviatuur on toredam!).

Oeh, ja ma langesin jälle testi võrku. Tundub, et testidega on nagu soparomaanidegagi... Kunagi 3 või 4 aastat tagasi ma lugesin nädalaga 12 nn sebiromaani! Lihtsalt pidin, ma ei saanud lõpetada... Pärast seda ei ole ma ühtegi lugenud, võin ausalt tunnistada. Igatahes, nüüd teen teste... äärmisel huvitav oli test, mis pidi hindama minu potentsiaali saada miljonäriks... Ning olgem ausad, keskmisesse gruppi jättis mind see, et arvasin, et surres tahaksin inimesi mäletavat mind kui head sõpra, mitte kui üliedukat inimest.
Jah, minust ei sa miljonäri :P Kuigi, kui arvestada seda, et suure tõenäosusega saab must tippjuht, siis kes teab...

What is your millionaire potential?
Your score is: 16
You're in the middle group - score 9 - 16
You've got plenty of millionaire potential, but have some way to go if you want to be seriously rich. Are you prepared to make the necessary sacrifices? Can you be sufficiently dedicated - and do you want to be? Can you learn to use money more efficiently?

Kes on nõrgim lüli? Head aega!

Testing your... whatever...

Ajendatuna Kaie testitegemistest, hakkasin ka teste tegema, sest see on suurpärane viis teha midagi, mis ei ole õppimine...

Aga noh, tulemus oli nagu alati... lihtsalt öeldes naljakas... Või mida arvaksite teie, kui oleksite ühtlasi nii interpersonaalne kui ka intrapersonaalne? Jah... Aga tulemused on siin:

What kind of thinker are you?

1) olen ma:
Linguistic thinkers:
Tend to think in words, and like to use language to express complex ideas.
Are sensitive to the sounds and rhythms of words as well as their meanings.

Other Linguistic Thinkers include: William Shakespeare, Sylvia Plath, Anne Frank
Careers which suit Linguistic thinkers include: Journalist, Librarian, Salesperson, Proof-reader, Translator, Poet, Lyricist

2) olen ma:
Interpersonal thinkers:
Like to think about other people, and try to understand them
Recognise differences between individuals and appreciate that different people have different perspectives
Make an effort to cultivate effective relationships with family, friends and colleagues

Other Interpersonal thinkers include: Winston Churchill, Mother Teresa, William Shakespeare
Careers which suit Interpersonal thinkers include: Politician, Psychologist, Nurse, Counsellor, Teacher

3) olen ma:
Intrapersonal thinkers:
Spend a lot of time thinking about and trying to understand themselves
Reflect on their thoughts and moods, and work to improve them
You understand how your behaviour affects your relationships with others

Other Intrapersonal thinkers include: Sigmund Freud, Gandhi, Grahame Greene
Careers which suit Intrapersonal Thinkers include: Psychologist, Teacher, Pilot, Child care worker, Explorer, Drama therapist

Kokkuvõte: ma olen natukene Shakespeare ja üldiselt sobivad mulle kõik karjäärid. Aitäh, minu identiteedikriis sai oma põhjustele ainult tõestusi juurde. Ma võin olla kõik ja mitte keegi! Mhm... see aitab otsustada. Üks on kindel. rohkem BBC teste ma ei tee :D Vist.

Tähendab oma mõtlemise analüüsile järgnes... Kutsesobivustest! (Kunagi ammu ma juba ühe tegin ja see arvas, et ma ei peaks vist õpetajaks hakkama või just pidin, ah vahet pole...)

Üldiselt mainin ka kohe ära, et JAH, mulle ei meeldi kahe valikvastusega küsimused!

Ja teada ei sanud ma ka seekord mitte midagi uut:

5 enimsobivamat ametit
76% Tippjuhtimine
74% Haridus ja koolitus
74% Reklaam ja turundus, juhtimine
72% Konsultatsioon ja nõustamine
72% Infotehnoloogia, juhtimine


5 vähemsobivamat ametit
38% Teadus- ja uurimistöö
38% Müük
34% Värbamine
34% Pangandus ja kindlustus
31% Finants (raamatupidamine, audit)


Jah, oleks ikka pidanud minema Pedasse andragoogikat õppima. Samas... noh tippjuhtimist vist ei saa suvalt õppida... Seda hakkan niisama tegema.

Õppida ma ikka ei viitsi, telekast tuleb mingi Sabrina film :P Anything is better than studying... Kuigi... Sabrina film!

Preili Närvidelekäija

Viimasel ajal tunnetan, et käin inimestele närvidele ja no ma suht saan aru ka, miks... Aga no mis seal ikka, lõppkokkuvõttes viib see selleni, et ma hulgun jälle nagu üksik hunt ringi... Jah, aga see vist sobibki mulle.

Hea uudis on see, et nelja tunni pärast on psühholoogia eksam läbi ja ma ei pea selle peale enam mõtlema. Halb uudis on see, et õppimist jätkub ikka, aga vähemasti neljapäeva pärastlõunani kavatsen ma selle ära unustada :)

Oh ja lapsele pandi nimi, ilmselt selle peale, kui ta karjuma hakkas rõdul... Nimeks sai Mia Isabel, mis minu arvates on igati OK. Kuigi ma oleks eelistanud ainult ühte, aga tundub, et kui see laps kunagi kooli jõuab ja tal ei ole vähemalt kahte nime, siis ta on luuser. Elu juba kord on selline. Nüüd tahaks seda last näha ka, aitab küll, ta on saanud nädala oma elust veeta ilma mind nägemata... See privileeg lõppegu (ja ühtlasi pannakse see nädal kirja, kui Mia Isabeli elu õnnelikeim nädal)...

Mis kuupäev täna on?

Tähendab, nädalavahetusel juhtus veel üks tore asi: nimelt lõpetas ajutiselt funktsioneerimise minu telefon, mis alates laupäev vastu pühapäeva keskööst andis ainult ühtlast tooni kogu aeg. Jah, lõpukks sai see asi korda ning polekski olnud tead mis suur asi, kui...

... kui ma poleks täna öösel ärganud kell 4 midagi, vaadanud oma telefoni, vaadanud kella ja vaadanud kuupäeva: 10.11.2004. Hea küll, mind valdas väike paanika. Nimelt, minu andmetel pidi olema veel 9.11 ning 10.11 on mul eksam. Seega, kas ma tõesti olin terve päeva maha maganud? Arvestades mu vähest magamust ei pidanud ma seda siiski täiesti võimatuks... Ajades end voodist püsti, tundes end kusjuures täiesti puhanuna, mõtlesin, et huvitav, ma oleks ju pidanud kuulma kuidas vend terev päeva askeldas või üleüldse, miks vend mind ei äratanud (tal on nimelt komme hommikuti enne kooli kontrollida, kas ma olen elus)...

... igatahes tuli teada saada, mis kuupäev siis on? Tuiasin mööda korterit ja otsisin mingit tõestusmaterjali, arvutit ei tahtnud lahti teha, venda ei tahtnud ülesse äratada, kell 4 mõnele tutavale helistamine ja temalt aru pärimine ei tundunud ka kõige arukama tegeusena. Venna telefon oli väljas, seega sealt teada ei saanud... Kalender ei ütle ka ju midagi! Seega läksin üsna ärevalt voodisse tagasi, mõeldes, et ei, ma ei saanud ju maha magada tervet ööpäeva! (Aga ma olin NII puhanud!)

...voodis tulevad ikka kõige paremad ideed. Seega tuli mulle meelde, et 8.11 olin ma pesu kuivama pannud, seega, kui oleks 10.11, siis oleks pesu juba kuiv, aga kui on ikkagi 9.11, siis on pesu märg! Ajasin end teist korda voodist üles, loivasin koridori ja... pesu oli MÄRG! Läksin voodisse tagasi...

... suurest erutusest ei jõudnud ma esimesse loengusse ja teistesse polnud mul nagunii plaanis minna...

Täna on ju 9. november?

Ma olen elus!

Jah, eelmine nädal oli kole.... 5 päevaga 4 testi-eksamit, milleks kõigiks tuli õppida (mis värk sellega on, et ülikoolis ei saa niisama midagi teha?)...

Igatahes vähendas see tunduvalt minu magatud tundide arvu, kuid annab lootust, et ma elan kauem (kusagil oli mingi uurimus, et väga kaua magajad ei ela väga kaua :P) mõni öö jäi vahelegi... aga mis sellest enam rääkida... homme ootab mind psühholoogia eksam, mis on kuulus oma detailsuse poolest... Hetkel püüangi meelde jätta nanomillimeetreid ja muud säärast, mida võiks vaja minna... Pluss: eestlane Jaak Panksepp kõdistas rotte.

Siiski, eelmine nädal ei olnud lõpmatuseni kole... Või kuidas nüüd võtta... Laupäeval sõitsime tibidega Tallinna, kus oli plaanis city-break (loe: Hollywood+Rednex ja Linnahall+Hull sinu järele). Kõik sai läbitud, mina käisin veel Indra sünnipäeva tähistamas. See sisaldas umbes 4 käigulist õhtusööki, pärast mida ma olin kergelt öeldes lõhkimineku äärel. Nii siis juhtuski, et Hollywoodis pakutud heast-paremast ma loobusin.

Õhtusöögilt Pirital tuli mul öösel jõuda linna, mis osutus üsna keeruliseks ülesandeks, sest tuleb välja, et taksod on Tallinnas KUUM kaup. Ja linnaliinibussid küll käivad, aga südaöösel harva... Nii ei jäänudki üle muud, kui hakata Pirita teel hääletama. Mersuga vene kenad mehed pidasid küll kinni, aga arvestades minu ja minu sekluskaaslase Annika umbkeelsust, otsustasime, et targem oleks ikka jõuda linna, kui Männiku karjääri. Jah, hääletades muidugi kadus meil silme eest meie siht- bussipeatus ja kui nägime, et buss juba tuleb ja meie ei ole teps mitte bussipeatuses... siis läks kiireks jooksuks ja bussihääletamiseks.

Rednex oli vahva... Cotton eye Joe, cotton eye Joe... Lapsepõlv tuli meelde (ei, mitte Rama!). Hull sinu järele oli kerge meelelahutus, Linnahalli toolid olid arvestades magamata ööd, liiga pehmed... Ja Baari-Paavo oli äss, pidage meeles, ic... ma-olen-nii-lahe-mees-kõik-12-aastased-jooksevad-järele.

Ma muidugi ei jäta mainimata seda, et Sebe bussis oli KÜLM ja kui mul ei oleks olnud kaasas teist mantlit, oleks ma ära külmunud (jah, miks oli mul kaasas kaks mantlit? sest et oli!). Siiski, bussis magada on ikka nii hea, kui ei ole kaua maganud... mmmmm....

Visiooni ja reaalsuse erinevused

Ma arvan, et kõigil meil on olnud hetki, kus me plaanime midagi terve päeva teha ja lõpuks ei tee midagi... Minuga juhtub see igal nädalavahetusel ning kõikidel nädalapäevadel... Täna siiski üks asi läks korda (loomisel on täiesti ametlikult üks liit), aga kõik ülejäänud... jah, õhtu on veel noor...
Mida ma öelda tahan, on see, et "Maailmas" on hea roheline tee nimega Lõuna.

Eile kuulasin "Nukukest" tugevad 5 korda ja puhkesin ikka ühe ja sama koha peal naerma... see on lihtsalt liiga hea, et tõsi olla... rrrrrrrrrrrrret on nukuke... Huvitav, mida Tiiu teeb? Kõik see viis mind tänahommikuse raske ärkamiseni...
Ja dilemmani: kas heledate kingade ja teksapükste juurde peaksid käima heledad või tumedad sokid? Otsustasin triibuliste kasuks, kollase-punase-musta... Ma arvan, et ratsionaalne valik.

Endiselt on küsimuse all see, et MIDA TEEB meie korteriühistu majahoidja päevad läbi... Kuidas on võimalik, et esimene asi, mida ma hommikul ärgates näen, on see, et ta riisub/pühib vms ning öösiti kell 12 ta teeb seda ikka veel? Ja ta ei puhka ka päeval! Kooli minnes, koolist tulles, ainus, kes maja ümber toimetab, on Silvi (I guess, that's he name)! Ma muidugi arvan, et Silvil on ka täpne ülevaade kõigist majaelanikest, nende sõpradest, tuttavatest, armukestest, ametlikest kaaslastest jne... Elav "Kroonika".
Vähemasti ei ole meil kommipabereid maja ees (küll aga trepikojas, aga praegu on vist meie kord koristada).

Aga praegu on mul plaan hakata õppima, sest kui nüüd aus olla, siis esmaspäeval on KT, kolmapäeval on test, neljapäeval on eksam ja reedel on 4h-ne KT ning järgmisel kolmapäeval on eksam... Ning järgmisel nädalavahetusel lähen ma pealinna kultuurielu uudistama, seega...

P.S. Ma hakkan blogimisest vaikselt sõltuma. Tänan tähelepanu eest!

So this is Christmas...

Samal ajal kui kogu inglisekeelne ja wannabe inglisekeelne maailm ootab Halloweeni, tähistasime meie:
JÕULUSID .<:-)

Tuli jõulumeeleolu ning otsustasime maha pidada meeleoluka jõulupeo.

Mõned huvitavad tähelepanekud:

• piparkooke poes ei müüdud, mis oli muidugi ääretu pettumus (isegi mitte neid küpsis-piparkooke), samamoodi oli raskusi tõelise kuuse hankimisega ning pidime leppima 15 cm-se kuld-traat-kuusega
• eelmisest aastast oli meil veel säraküünlaid, nendega oli küll tore maja ees vehkida;
• kodutarvete poes müüdi veel kuldset ja läikivate purudega 2004-kujulist küünalt, mis põles nii kiiresti, et kui meie olime köögis tomateid pesemas, siis mulle tundus, et midagi särtsub: küünlavaha ujus mööda riiulit, õnneks suutsime vältida suuremat tulekahju;
• nüüd teame, kust tuleb sõna "pornopäkapikk" ning ka "pornojõuluvana"...
• Tiiu "Nukuke" on ikka üliseff lugu ("rrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrret on nukuke...")
• Rednexist võib ka puudust tunda (Võru Vabaduse plats ja Läti korvpallurid), kuid Uuno toob ta meieni ;) ("Babe, I won't put my shooter down!")
• Alo TV hitt "dsingle bells" ei ole niisama eks, te kuulake seda biiti! (ja näänsi oma ka!)

Koduse töö sain valmis mõeldes eelseisvale jõulupeole, samas muutusin kergesti ärrituvaks sõna "müüt" peale... Carmen Kass kui veel väljakujunemata müüt... (külmavärinad!)

Ühtlasi teatan ametlikult, et ma ei tahagi esimese koduse töö tulemusi, mida ma peaksin juba ammu teadma, teada saada... Ärge kiirustage kulla õppejõud, ma plaanin veel magistrikraadi ka teha, aga järgmised 2,5 aastat olen veel kindlasti Teie käsutuses. Peamine: ärge hinnake u 16 inimese tööd või veelgi parem- ärge kindlasti öelge neile, mis nad saada võisid!

"Ma ei maga ja mai söö ja mai taha teha tööd ja mai kuule ja mai näe ja mai kuule ja mai näe..."

Kauneid jõule ja kõike paremat uueks aastaks!

Müüt on sõna

Huvitav, mis saab...

Ma kirjutan seda blogi ainult kahel põhjusel: ma ei taha teha ühte teist asja (ja see ei ole magamaminek....) ja see aitab mul mõtteid veidi selgemaks saada.
Või nagu ütles mu kursavend: "Tegelikult mulle ei meeldigi magada!" Siin on peidus iroonia, eks...

Ma olen veetnud kaks päeva Barthesi "Mütoloogiate" seltsis ja olgem ausad: ma olen selle teose jaoks veel liiga loll, aga vot peab... Isegi keegi filosoofiadoktorant olevat öelnud, et esimesele kursusele olevat see liiga kõva pähkel. Kas pole tore, et ma pean sellele toetudes tegema kvalitatiivse tekstianalüüsi?!?!? Väljend "juhe koos" on liiga pehme väljendamaks minu praegust seisundit, ma olen kindel, et vene keeles leiduks sobiv ropp sõna, aga kahjuks või õnneks ei oska ma vene keelt.

Mulle hakkab üha rohkem tunduma, et keskkool ei valmista inimesi piisavalt ette ülikooli astumiseks. Kirjutame seal 6-leheküljelisi kirjandeid, kuid kvalitatiivsed tekstianalüüsid, analüütilised, akadeemilised, jms esseed, kus need on?

"Artiklite süvanalüüsimeetod e. kvalitatiivne tekstianalüüs põhistatud teooria printsiipidel, mille eesmärgiks oli kvantitatiivses analüüsis ilmnenud tendentside selgitamine ja põhjalikum analüüs."

Oeh. Ma ei taha. Mu optimism kaob helikiirusel.

Magic!

Tuli välja, et ma ikkagi ei oska nii panna, nüüd ikka valin kohusetundlikult värvi siin...

Muideks, PJI töötab hetkel veel...

Nädalavahetusel olin sunnitud sööma nelja erinevat torti, mis kõik olid ülihead... Või õigemini, üks parem kui teine. üldiselt on sünnipäevad lahedad, näed inimesi ja saab palle toas taga ajada (mu lemmiklaps sai aastaseks, mis tähendas, et talle kingiti pallimeri... ja mida teha pallimerega??? pallid välja pilduda!!! ajeee... sünnipäeval võib igasuguseid asju teha, muidugi...)

Aga tuli välja, et mu blogi loeb veel üks inimene. Kui nii edasi läheb, pean hakkama juba mõtlema, mida ma siia kirja panen ;) Samas, see inimene tuletas mulle meelde, et ma pole ammu "Väikest Printsi" lugenud.. selle vea parandan, ütleme, et jõulude ajal. Siis üldse hakkan tubliks ja harituks.

Siiski-siiski, tänases seminaris mõtlesin, et millest see ikkagi tuleneb, et seminarijuhendaja omaette muigab? Oleme me tõesti NII naljakad?

Ning kas keegi palun oskaks seletada, kuidas läks koridoripõrand libedaks??? Seal on võimalik uisutada, kas teate... ja maha kukkuda... ;)
(ei, me pole seda poleerinud!)

TudengiLAKSule ei jõudnud, olevat ka jama olnud, hea seegi... Tähistasime kursaõe sünnipäeva, lõbus oli... kuid lisaks siiski, et puuviljasegu-tubakas ei ole vesipiibus kõige parem.

Just too talented...

Ma suutsin täiesti ootamatult teha nii, et ma ei pea iga kord kirjastiili ja värvi valima... Lahe...

Teiseks algas tänasest aktsioon: PJI, kestab 3. detsembrini. Rohkem ei kommenteeri, niisama mõtlesin, et panen kirja, siis saavad kõik ikka lugeda ja mõelda (kõik=Kaie, kes nagunii teab).

Üleüldiselt on järjekordne pikk ja väsitav nädal läbi saanud. See oli nii kole, et ma ei jõudnud isegi bloge kirjutada, järgmine nädal on natuke koledam ja siis tuleb kõige koledam nädal (loe: iga päev eksam või test), pärast mida saab minna ainult kergemaks :) Postitiivne ellusuhtumine ennekõike...

Täna kõndisime Marisega Toomemäelt alla, et oleks lahe kui on mudane ja kivine ja lehene... Vähemalt oli kivisele tänavale vaheldust... Jah, mudane oli, aga me ei kukkunud (vahel võib meilgi hästi minna...)

Eile kirjutasin oma esimese raadiokirja, sest Kunnar ori eetris ja tal oli nii kurb, et keegi ei saatnud kirju... Nii ma siis saatsingi ja võitsin pileti TudengiLAKSule... Nüüd võiks keegi öelda, mis see endast kujutab...

I guess I'll find out...

Can't live without men...

... jah, seda sain teada täna, kui mu arvutiekraanil ilutses pikk kiri mehelt, kes pakkus end kandikul... mulle vähemasti tundus... praegu mõtlen, kas uurimustöö huvides võiks talle vastu kirjutada. Mul on dilemma, ei pigem monemma (täiesti uus endatehtud sõna!), valikuvariante on mitu, olgem ausad...

Mis paneb mehi otsima seksuaalkogemusi meili teel? Mis paneb naisi otsima mehi rate.ee-st?

Põnevus vist... huumoripuudulikkus meie ühiskonnas, seda tuleb otsida interneti vahendusel, selles suhtes suur aitäh neile, kes interneti tavainimestele kättesaadavaks tegid ja seda ainult sõjaväelaste eralõbuks ei jätnud. Gracias!

Samas, kõik vajavad armastust ning neil ei ole häbi seda sõna otseses mõttes OTSIDA, miski on viinud meid selleni, et julgetakse teha asju ning öelda seda, mida varem peeti väga tabuks... Sexrevolution ning 'Sex and the City', mulle tundub...

you sometimes have to hate...

this blogger... :S millegipärast ei tööta see asi...

Aga kas pole tore, et ma sain tagasi oma telgi, mida ma ei olnud näinud, khm mit kuud... jah...

Eilne klubiskäik oli ikka liiga sürr... vabandage, aga Eesti hip-hopil on veel arenemisruumi : SOHH kaotas minu silmis nii mõndagi, hetkel on küll selline tunne, et klubisse minek ei ole just parim idee... samas, never say never!

Minu ja Jaanika meheotsingute tulemus: salvrätitüübid pole tagasi helistanud, rate.ee ei anna erilist tulemust, teisi tutvumisportaale ei hakka katsetamagi...
Läbikukkumisel võib olla mitu põhjust:
a) me oleme nii koledad ja nõmedad, et keegi meid ei taha (aga vähemalt me armastame iseennast niipalju, et ei usu, et see võiks võimalik olla...)
b) mehed kardavad aktiivseid naisi (yeah, female power!)
c) kasutame valesid kanaleid...(ssssss....)

Tegelikult hakkasin täna mõtlema selle üle, et miks on ikkagi nii, et inimesed lähevad vanast peast seniilseks ja kas nooruses veidi "normaalsusest" ja "tavapärasusest" kõrvalekalle, võib seda enam mõjutada?

Sügiskurbus...

Täna ütles mulle üks kallis kursaõde, et tal on siiber inimestest, kellel kõik on halvasti, isegi kui tegelikult pole... See tõi mind reaalsusesse tagasi, mida ma irisen ja olen nõme...

Elu on ilus! Lill! Misiganes...

Aga jah, otsustasime Jaanikaga otsida meest... tänaseks sihtpunktiks oli rate.ee ning tulemuseks 0 meest, peab mingi muu viisi leidma, vist. rate.ee muutus veel mõttetumaks kohaks, kui ta enne oli... Mis tutvumisportaal?!?! Reklaami ohvrid olime, muud ei midagi...
Seega läheme Kaiega klubisse, kumbki tegelikult ei taha, aga võiks ju :D

Just, ma arvan, et klubidest ka mehi ei leia. Punkt. Aga vähemalt me armastame iseennast.

Kes see ikka nalja teeb, kui ise ei tee...

Tegelikult on mu lemmikkirjaviis Comic Sans, aga seda siin pole ja kuna ma olen piisavalt laisk, siis... jah, ma ei viitsi mõelda...

Miks on asja nimi hullumeelsuse müstika? Aga sellepärast, et vahel ma ikka mõtlen, et kuidas juhtus nii, et minu täiesti täie mõistuse juures olevad vanemad said endale karistuseks tütre, kes on nagu ta on... ütleme nii...

Jah, näiteks eile täienes minu hullumeelsuste list järjekordse üsna veidra sündmuse näol...

Nimelt, mitte kunagi varem ei ole ma niisama kellelegi oma telefoninumbrit andnud... Noh, aga eile istusid Wildes kaks kena noormeest... Ja mida teha kui kõrvallauas on kenad mehed... Abi tuli ikka vanal heal ajal nähtud Ameerika filmidest: peab kirjutama oma nubri salvräti peale (soovitavalt sellisele, kus on koha nimi ka olemas....)
Thank god, et Wilde'l on embleemiga salvrätikud ja hoolimata kurjast baarmenist, kes ei tahtnud meile eriti pastakat anda, saime selle kätte ja täiendasime kenasid punaseid salvrätte veel kenamate asjadega: meie nimede ning numbritega... Ning lasime ühel oma laua noormehel (kes täiesti pahaaimamatult ja mitte midagi teades, oli end selleks ülesandeks pakkunud...) sõnumi edastada.... Selleks hetkeks olime muidugi naerukrampides ja üldsegi mitte atraktiivsed (no well, kui see on võimalik...) ning sõnumi saanud noormehed olid ka natuke naerused... ;)

Noh, aga kui nad lahkusid, siis salvrätti enam laual ei olnud... :D Visadus viib sihile... Nüüd ei ole probleem seda järgmisel korral korrata...

Aga well, see oli mitte midagi võrreldes sellega, mis mu sõpradega juhtus... :S jah, kõige hullem vist ongi see, et mu sõbrad on ka hullud...