Emotsioonid vol 2: minge Aegnale!

Ratta võtsin asja pärast. Pühapäeval oli plaan vallutada ka Aegna. Kõik läks imehästi kui välja arvata see, et tagasitulles jäin merehaigeks ning üsna pea selgus ka, et olin saanud kas päikesepiste, päikesepõletuse või kuumarabanduse. Ilmselt siiski kaks viimast. Õhtu, öö ja järgmine päev möödusid udus. Pilti ei teinud, see saanuks hirmutav. Apteegist ostsin ravimit rumaluse vastu, mida lahke apteeker ka kohe soovitada oskas.



Aga tegelikult. Ma arvan, et Aegna randadele mahuvad ka suvel inimesed ära (iseküsimus, kas nad mahuvad Juku-laevale), lisaks luikedele ja kajakatele... Seega tehke see alla 100-kroonine piletiost edasi-tagasi, võtke piknikumaterjal kaasa (siis ei sõltu mingist baarist) ja nautige Eesti saarte ilu või maismaa oma. Männimetsad, liivarajad, inimtühjad rannad, kajakad, mõned matkasellid, mõned tüütud kärbsed, värske õhk, piisavalt kaugelt mööda sõitvad liinilaevad, sõjaväe jäänused (kõik need kinnilöödud akendega majad!). Teate, see kõik on põnev ja mõneti ainulaadne. Infot võib saada nt siit.

Puhka kodumaal! Võiks ju? :)