Eelarvamustevabalt...

Täna oli see päev kui ma ei pidanud äratuskella kuulama. Kuna kool hakkas kell 14, siis panin kella küll igaks juhuks 13ks, kuid enne kümmet ärgates ei ole see vajalik. Ausalt, ei ole midagi mõnusamat, kui ärgata täpselt nii kaua kui soovid, lugeda raamatud, süüa pannkooke ja vahetada hommikumantel teksade vastu alles kell 13.50.

Seega oli hea algus päevaks garanteeritud (eilsega ma üldse ei võrdle, kuigi eile oli lõppkokkuvõttes ikkagi väga tore päev. Eriti mis puudutab ideid kampaaniale "Laupäev vabaks" või "Laupäev tähtpäevade vabaks!")

Seega jalutasin kooli, raekoja platsil mängis keegi mees saksofoni. Jätsin talle isegi raha, sest ta andis nii hea tunde :)

Ja loeng, kuhu ma olin läinud suurte eelarvamustega osutus mõnusaks. Maha ma end igal juhul ei registreeri.

Mattusin Edu-Eestisse

Edu-Eestist osa saamiseks on ainult üks ja üks võimalus - seada sammud Tallinna poole. Eriti osav oled Sa muidugi siis, kui sead sammud lennujaama poole, et sõita siit ära ja mängida Edu-Eestit kusagil mujal. Ma jäin levelile 1 ning seadsin pärast pikki pühi suuna Tallinna.

Esimene päev ei tundunudki nii hirmus. Esialgu. Vedasin ennast kontorisse, troll oli ka pooltühi. Ilm oli so-so, aga kannatas. Istusin päeva kontoris ära, isegi sööma ei jõudnud - tööd oli kuidagi palju ja kõik toitu müüvad asutused (nt Hullumaja Selver) tundusid liiga kaugel. See tähendas muidugi seda, et kell 18 oli mu kõht hirmus tühi. Aga, et M. oli endale korraldanud Vapianos lahkumispeo, otsustasin end seal pastaga kostitada. Sõitsin trolliga linna. Ei olnud nii täis, ummikud olid ka väikesed. Trollijuht ainult pidurdas õite järsult ja väga tihti, nii et Kaubamaja peatuses kaotas nii mõnigi inimene korralikult tasakaalu. Jalutasin ja jõudsin mõelda, et Tallinn on vahelduseks päris tore - inimesed on ilusad ja kenasti riides :P

Siis tegin saatusliku vea. Kas te ikka teate, mis see on? Loomulikult on see sisenemine Tallinna toidupoodi tipptunnil - näljaste nägudega inimesed jooksevad korvide/kärudega mööda poodi ringi, vabalt jooksevad su maha kui tahavad. Järjekorras võid seista umbes 15 minutit (olen täheldanud, et kesklinnas on tippajad 11.45-13.00 ja 17.00-19.00). Minu missiooniks oli osta mõned suveniiralkoholipudelid, kuid otsustasin, et see ei ole seda väärt ning pärast 1 minutilist poes viibimist, tulin selg ees välja. Pärast oligi hea, et ma suveniirpudeleid ei viinud, sest neid sai M. niigi palju. Pidu oli tore, inimesed olid rõõmsad ja edumeelsed. Rääkisime raamatute kirjutamisest ja mul oli vaesest raamatuautorist täitsa kahju - seleta hulludele, et see pole eriti suur asi ja et tegelikult sa enam vist ei viitsi sellest väga rääkida, sest tundub, et inimesi sinu juures enam muu ei huvitagi. Loomulikult läks mu õhtu veelgi paremaks kui ilmusid kaua kadunukesed A ja S. Lisaks nägi veel inimesi, keda ei olnud ammu näinud. Nii, et kell 20 lahkumise asemel olin kodus südaööl.

Ülejäänud nädala ma õppisin ning töötasin ja suurt midagi ei mäleta. Neljapäeval astusin kergendusega Tartus bussist välja, kuid säilitasin Tallinnale omase asjalikkuse (vähemasti telefonidele vastamisel). Ajakriis on nii hull, et ma parem isegi ei süvene sellesse. Nagunii saavad kõik asjad lõpuks tehtud. Vahelduseks on tore jälle tööd teha, rõõmustada imelike asjade üle (näiteks, et ajakirjanik vastas rõõmsa häälega telefonile) ja olla osa sellest Edu-Eestist, kellel on kogu aeg kiire-kiire-kiire.

Ahjaa, Tallinnas pidada olema kõhuviirus liikvel. Triin tegi väikesed arvutused ja leidis ühel õhtul külmavärinates ning kõhukrampides olles, et haigeks jääda aega ei ole. Kiire ju, saate aru küll! Arvutas veel, et ok, kui kestaks pool päeva, elaks üle, aga üle selle: nonono. Äärmusliku meetodina tuli võtta pits ja 4-5cl viina, lisada veidi pipart ning keerata end teki sisse. Hommikul oli täitsa inimese tunne. Tartusse jõudes otsustasin, et nii halbu asju nagu kõhuviirus ma Tartule küll ei too ja kuna bussis ei olnud enesetunne see kõikseparem, siis tuli ravi enne loengut taas läbi teha. Teenindaja seda liiga imelikuks ei pidanud, et kaks tibi küsivad lisaks peenetele salatitele ka kaks pitsi viina (sest ma olin suutnud T-u veenda, et ka tema võib haigeks jääda ja peab ikka kaasa tegema ravikuuri). "4 või 8 celli?" küsis ta ja tõi kaks külma pitsi. Olen terve.

Oi, kuidas mulle meeldib Tartu! Õnnis. Edu-Eestist tulen tagasi paari nädala jooksul. Seni... elame-vaatame-näeme.

Lõpuks ometi talv!

Kaks aastat ootasin ja lõpuks ta tuli - talv. Okei, kevadel tuli ka kaheks päevaks. Aga täna. Täna ta tahab juba aknast sisse tulla ja tegelikult on see mõnus. Ei vingu (aga ma olen ka keskköetud soojas toas, ei olegi nagu põhjust).

Mu kursakaaslased istusid rõõsalt mitu tundi Tartu-Tallinn kiirrongiga lumevangis. Teised jäid kinni lennujaama juurde jne. Rohkem võib lugeda siit ja siit. Uudiseid ma lugeda ei viitsi, sest ma võin ette ennustada, et need räägivad lumevangis olevatest rongidest, bussidest, autodest ja lennukitest.

Hommikul kooli minnes oli maagiline. Linn oli valge ja tuul ei olnud veel tõusnud. Pärast hoogsat enesekehtestamist taas õue minnes ootas aga külm tuul ning lumetorm. See näkku sadamine mulle ei meeldi, seega tõmbasin salli silmadeni, aga vastu tuli mulle üks noor papa turvahälliga. Tundus, et nad olid just toast väljunud ja ilmselt kohe autosse minemas (sest papal oli seljas vaid pintsak). Väikesel tibul aga ei oldud turvahälli varju peale tõmmatud, nii ta siis võitles selle lumega veidi krimpsus näoga, isa ilmselt kogemata ei pannud tähele, et mõnekuulisele ei pruugi meeldida lumi ninas, silmas, suus ja peas kui oleks võimalik olla veidigi varjus.

Aga kõige ilusam oli öösel kell 3 kui kõndisime lumesajus ja tuulevaikuses Illusioonist koju (kus vaatasime HU?-d, mis oli hea). Raatuse kooli kõrval viskasime end värskele lumele maha, tegime lumeingleid ja õhkasime, et sellepärast me Tartut armastamegi. Nüüd hoian pöialt, et reedel saaksime kelgutama.

Töötada või mitte - selles on dilemma

Alates sellest hetkest, kui sulgesin kontoriukse Tallinnas olen mõelnud, kas ma peaks tööl käima või mitte.

Ühiskond nõuab minult töölkäimist - oh kui te vaid näeksite neid pilke kui ütlen, et olen töövaba ja vahel toimetan millegagi, kui tahtmist on. Need pilgud on hindavad (kas ta on lolliks läinud? Rikkad vanemad? Noorus on hukas!), kuid loomulikult peitub neis ka teatav annus kadedust (sest kes ei tahaks mõnel päeval tööle mitte minna). Kui päris aus olla, siis mulle isegi meeldib tööl käia. Suurimaks negatiivseks küljeks on muidugi vabaduse puudus - kahjuks ei ole endiselt piisavalt töökohti, kus võiksin olla ise oma aja peremees ja mulle tundub, et ei teki ka, enne kui ma ei ole 10 aastat oma ettevõtmist ajanud, et siis nädalake puhata.

Tööl käimisega kaasnevad mõningased hüved: stabiilne sissetulek; kui veab, siis toredad kolleegid; vahel väljakutsuvad tööülesanded.

Tööl mittekäimise suurim hüve on see, et mul põhimõtteliselt on aega tegeleda iseenda arendamisega (nt vene keel), tegeleda kooliasjadega (mille ma suudan tudenglikul kombel ikkagi viimasele minutile jätta) ja võin ise otsustada, mis kell ma ärkan (üldiselt ikka 6 ja 7 vahel, nii et suurt erinevust tööl käimisega ei ole).

Samas ei võta see kooliskäimine nüüd kõike mu energiat ja seetõttu tundub mulle kohati, et selline "teen tööd, kui tahan"-suhtumine on puhas enesepettus. Tegelikult passin ma pool aega niisama ja teise osa ajast teen süüa (sest söögitegemine teatavasti võtab tohutult palju aega, eriti kui valmistoodangut eriti ei tarbi - aga see on teine teema).

Nii ma siis tasakesi surfan internetis ja mõtlen selle asja peale. Majanduse olukord ja minu asumine Tartus muidugi annavad lootust olla veel mõnda aega töövaba. Kuigi täna käisin tööintervjuul, mis kestis rekordilised 3 tundi!

Mul on kuidagi tunne, et kooli ja tööd ühendades suutsin ma oma aega paremini planeerida. Aga minu teine mina ütleb, et ole ratsionaalne, õpi ja korista vahelduseks oma tuba ära, siis mõtle töö peale.

Päevade raiskamine

Tartus tagasi olemine on väga kummaline. Esiteks muidugi see, et mu tuba on kaetud kilekottide ning kastidega ja mul on null soovi neid lahti pakkida. Aga teiseks see, et need inimesed, kes teevad Tartust Tartu ei ole kõik veel siin. Lohutav on siiski teadmine, et mõned neist on varsti saabumas ja mõnedega ma lihtsalt ei ole jõudnud ühenduda, kuna hetkel elan sellesse rahulikku ellu sisse.

Ma üldse ei hakka rääkimagi sellest, et minu kauaigatsetud puhkus on mind kolmandaks päevaks täiesti ära tüüdanud ja kui mul varsti tööd ei teki, siis võib juhtuda, et hullun. Ma muide arvasin, et läheb nädal enne kui mul puhkamine üle viskab. Aga eks inimene õpib end tundma iga päev.

Okei, tegelikult mingi nädala jagu saaksin end lõbustada oma korteri koristamisega, kuid pärast seda... M ütleb, et ma olen töönarkomaan ja ma ei nõustu. Küll aga olen ma tegevusmaan. Ehk siis mul peab olema tegevust, sest vastasel juhul ma mandun.

To do list (ja öelgu keegi veel, et ma ei sobi koduperenaiseks!):
- koristada köök, vannituba, lisada sinna vajadusel kappe/riiuleid ja muid asju, mis looks mingigi korra;
- garderoobist visata välja ülearused asjad, et sinna mahuks need, mida läheb vaja (vist);
- eemaldada toast üleliigsed asjad (see siis hõlmab kogu põrandapinda katvaid kaste-kilekotte jms);
- lugeda raamat läbi;
- otsustada ära, milline vene keele kursus on asjalik;
- käia läbi viimase nelja aasta digitaalsel kujul fotod ning valida neist välja ilmutamiseks sobivad;
- panna albumitesse juba ilmutatud pildid ja need, mis alles tulekul;
- leida telerile mingi alus;
- osta kaabel ja mingi jagaja;
- teha süüa;
- ärgata hommikuti üles, kuigi motivatsioon ja vajadus otseselt puuduvad.