Süsüsünnipäev!

Oli ära. Sellel aastal kuidagi mõnusalt ja rahulikult. Eks ma hakkan vanaks ka jääma ;) Aga mitte piisavalt vanaks, et vabandada end ettevõtte suvepäevadelt puudumisel. Seega sõidan järgmisel nädalal Leetu.

Päevaga sain kirja kogu kuu kallistustenormi. Aga sünnipäevõhtul oli palju kalleid inimesi mu Mustamäe-kodus (mis varsti enam ei ole mu kodu) ja tugevate vaidluste saatel sai õhtu lärmakalt mööda saadetud. Väga mõnus. "Unistuste fond" sai oma osa juurde ja Lastefond ka. Koristasin ainult poole kaheni, et hommik ei tunduks liiga kaugel.

Nädalavahetused linnast ära on ikkagi täielik õnnistus. Isegi kui sajab, sest vihm lõhnab maal teistmoodi. Ja kured lendavad madalalt (jajaa, ka üle meie maja, mitte, et see midagi tähendaks). Seda, et inimesed on rõõmsamad, te juba teate.

Laupäeval lähen Leigole. Mil viisil ma sinna või sealt ära saan, ma veel ei tea... Keegi ei ole Tallinna poolt sinna sõitmas kahe vaba kohaga autos või Tartust/Viljandist? Vajadusel võin pakkuda öömaja Tartus või Rõuges.

07/07/07

Tegime pulmad ära. Meid oli kuus. Ja kokkuvõtvalt Kata sõnadega: "Noh, perekonnanime edetabelis sa ettepoole ei tõusnud." Elu on selline.

Tähtsaid kilde on. Aga. Jah.

Sõita mööda Vilsandi rahvusparki. Peatuda keelumärgi juures ning minna Hanilaidu otsima. 500 meetri järel loobuda ning otsusatad, et tee on liig pikk. Selle asemel otsida hääle järgi üles meri ning lasta tuulel endast läbi puhuda. Ma olen nüüd üdini hea.

"Tere neiud. Kas te tantsida ei taha?" - seda sügavaima saare murrakuga, mis tõi miskipärast kaasa naerukrambi. Kuressaare Kodulinna Lokaali kohta võiks veel öelda, et mehed on seal kiimas (kuidagi muud moodi ei oska selgitada nende võimet KOHE peale lennata, kui naisterahvas või mitu seisma jäävad... või kui nad leiavad, et võivad Sinu tantsule ilmtingimata vahele segada).

Saada päikest, kui igalpool mujal sajab. Mängida vollet ja süüa liivalisandiga võileibu. Seejärel free-rider merel. Pole ime kui päeva lõpus kokteilid hästi pähe hakkavad.

Hommiku esimene mõte: "See on alati hea märk, kui kõik riided on seljas."

Eriti kanged caipirinhad. Kohe nii kanged, et noormeestel tekkis mure meie munarakkude olukorra kohta. "Naised, ärge mürgitage ennast! Sellepärast ma joongi siidrit, et tänu spermatosoididele saate te terved lapsed."

Ronida Kihelkonna kiriku kellatorni ja kuulda seal all istuvalt tädilt, et neil ei olnudki ühtegi pulma. Aga tulgu meie kõik järgmisel aastal 08/08/08. Mul hakkas temast kahju. Ma mõtlesin, et ma kallistan teda, aga see ei oleks kirikus paslik olnud. Ma arvan. Kuulsime, et kirikus oli eraldi külm patupink. Muie.

"Ärge muretsege. Teie küll kauaks vanatüdrukuteks ei jää." Saare murrak. 16-aastane Mikk. "Ma ei tea, mingid vanad mehed tulid talle järgi. 22-23 aastased." Armas Anna. 17. Ma tundsin end elus esimest korda vanana.

Leida rand, kus kõikide kividega saaks lutsu visata (kui ma vaid oskaks). Istuda kiigel, tiigi ääres ja naerda.

Jäneseid naatidega üle sööta ning jälgida teo maailmaavastusi. Kas te teatsite, et teod söövad riisi ja võid?

Unustada. Unistada. Naerda. Nautida. Olla. Mitte mitte olla.

Kell üks päeval teatada tuimalt telefoni: "Ei, ma veel magan. Mul on puhkus."

Manifest

Otsustasin tänasest vähendada internetisuhtlust. Kaalusin seda juba kaua. Vaatame, mis saab. Nii MSN kui ka Skype on väljalogitud.

Võimalikud kõrvalnähud:
- suurenev blogimine;
- suurenev e-kirjade voog;
- vähem arusaamatusi;
- vähem hulle öiseid vestlusi;
- reaalse elu osakaalu kasv;
- rohkem und;
- efektiivsem tööaeg.

Mõneks asjaks oleks neid veel vaja, aga eks saab ka ilma. Sõltuvustest vabaks ;) Suvi.

Update: pärast mõningasi arvutusi otsustasin, et võin Skype'i kasutada helistamiseks ja smssimiseks.

Värskendav vesi

Eile sadas kapitaalselt. Ma arvan, et pole kunagi nii vinget äikest ja tormi koos näinud. Seisin kodus terrassil ja nautisin vaadet. Veidi hirmus oli ka ;) Siiski olin piisavalt julge, et purskkaev välja lülitada.

Seoses tormiga kadus meie kodus elekter (momendil kui kartulid olid just pliidile pandud ning kana ahju). Saime aru gaasipliidi vajalikkusest. Varsti kadus ka vesi, aga seda oli väljas siiski täie raha eest. Kusagil lähedal lõi välk sisse. Maagiline. Tõesti. Sellegipoolest oli mul hea meel, et see ei olnud minu kodu ja loodetavasti ka mitte kellegi teise oma.

Linna bussile rutates oli tee täis juurtest murdunuid puid... Kaks ilusat põlispuud olid otsustanud hävitada niigi ebakindlad elektriliinid. Mõistsin, et mõte sõita elektriga Tartusse oli väärt teguviis, kuna elektriga on kodus ilmselt praeguseni kehvasti.

Enne tormi oli aga vaikus. Kuum, lausa lämbe. Sõber batuut pakkus võimalust hüpata ning kaks põnni arvasid, et ma olengi maailma parim mängukaaslane... "Triinu, hüppa sina ka. Ei ära hüppa, ma ei saa püsti ju!!!" Või: "Triinu, tegelikult on mul sinuga täitsa lõbus siin koos mängida, mis siis, et Miia magama läks." Pärast seda tehti mulle liivavormi maasika - ja mustikamoosiga. Maitsev. Polegi ammu söönud liivavormi...

Lämbuse eest pakkus kaitset ka järv. Kui ma õhtul K-le uhkusnoot hääles teatasin: "Ma käisin täna ujumas!" ja tema küsis vastu: "Auras või?", sain olla võidukas ja teatada, et päris järves (ajalooürikutesse: 27. mai, üsna hilja). Arvestades, et minu strateegia oli esimesena vette joosta, siis sain osa ka soojast veest. Vanemad pidid leppima minu segatud veega... Siiski-siiski... järved on mu lemmikud. Meri neile vastu ei saa. Jõed ka mitte. Õige paraja suurusega metsajärv on üle kõige.