3.9.08

Päevade raiskamine

Tartus tagasi olemine on väga kummaline. Esiteks muidugi see, et mu tuba on kaetud kilekottide ning kastidega ja mul on null soovi neid lahti pakkida. Aga teiseks see, et need inimesed, kes teevad Tartust Tartu ei ole kõik veel siin. Lohutav on siiski teadmine, et mõned neist on varsti saabumas ja mõnedega ma lihtsalt ei ole jõudnud ühenduda, kuna hetkel elan sellesse rahulikku ellu sisse.

Ma üldse ei hakka rääkimagi sellest, et minu kauaigatsetud puhkus on mind kolmandaks päevaks täiesti ära tüüdanud ja kui mul varsti tööd ei teki, siis võib juhtuda, et hullun. Ma muide arvasin, et läheb nädal enne kui mul puhkamine üle viskab. Aga eks inimene õpib end tundma iga päev.

Okei, tegelikult mingi nädala jagu saaksin end lõbustada oma korteri koristamisega, kuid pärast seda... M ütleb, et ma olen töönarkomaan ja ma ei nõustu. Küll aga olen ma tegevusmaan. Ehk siis mul peab olema tegevust, sest vastasel juhul ma mandun.

To do list (ja öelgu keegi veel, et ma ei sobi koduperenaiseks!):
- koristada köök, vannituba, lisada sinna vajadusel kappe/riiuleid ja muid asju, mis looks mingigi korra;
- garderoobist visata välja ülearused asjad, et sinna mahuks need, mida läheb vaja (vist);
- eemaldada toast üleliigsed asjad (see siis hõlmab kogu põrandapinda katvaid kaste-kilekotte jms);
- lugeda raamat läbi;
- otsustada ära, milline vene keele kursus on asjalik;
- käia läbi viimase nelja aasta digitaalsel kujul fotod ning valida neist välja ilmutamiseks sobivad;
- panna albumitesse juba ilmutatud pildid ja need, mis alles tulekul;
- leida telerile mingi alus;
- osta kaabel ja mingi jagaja;
- teha süüa;
- ärgata hommikuti üles, kuigi motivatsioon ja vajadus otseselt puuduvad.

3 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

jaa, ma kannatan kaa selle tegevusmaania all. ja kusjuuures, mul oli peaaegu täpselt samasugune to-do-list puhkuseks tehtud. miinus vene keele kursustega tutvumine ja kaablite ja telekalaua otsimine. pildid on nüüd albumis ja üleliigsed asjad keldris (mm, mida ma olen muidugi juba jõudnud vaikselt üles tooma hakata, sest, noh, mõnda asja on jällegi vaja läinud.. Seega selle kapikoristamise etapi võib järgmine kord heaga vahele jätta)!

Helin ütles ...

oh, ma tean, mida sa tunned. Mul seesama probleem. Kui juuli lõpus puhkus algas, mida ma kannatamatult oodanud olin, siis pärast teist päeva niisama passimist hakkasin nihelema. Midagi peab teha saama. Päris jalad seinal olemine mulle kohe kuidagi ei sobi. Eks ma tegin siis ka palju koduseid toimetusi, aga need ammendavad end suht ruttu. Hea et siis reisile läksime, tekkis kergendus lausa :)

Anonüümne ütles ...

Nii tore. Preilna hakkab nüüd jälle aktiivselt blogima.
Aga kui Sa tõesti enam puhata ei soovi, teen suuremeelse ettepaneku mulle appi tulla :D Kolleegid...VAU!
Kunst ja kultuur on pealegi veel tõelised rosinad :P