Lisasin alles nüüd oma blogile GA. Muuhulgas tuli näiteks välja, et kui Google'i otsingusse panna otsisõna "Jürgen Rooste", siis minu blogi tuleb välja kolmandana (sest kunagi ammu panin siia üles ühe tema luuletuse). Tundub lihtsalt, et teised ei kirjuta Roostest üldse, sest no mis teadja mina olen?
Testid on ka üsna loetavad.
Kuvatud on postitused sildiga ego. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga ego. Kuva kõik postitused
7.11.08
Töötada või mitte - selles on dilemma
Alates sellest hetkest, kui sulgesin kontoriukse Tallinnas olen mõelnud, kas ma peaks tööl käima või mitte.
Ühiskond nõuab minult töölkäimist - oh kui te vaid näeksite neid pilke kui ütlen, et olen töövaba ja vahel toimetan millegagi, kui tahtmist on. Need pilgud on hindavad (kas ta on lolliks läinud? Rikkad vanemad? Noorus on hukas!), kuid loomulikult peitub neis ka teatav annus kadedust (sest kes ei tahaks mõnel päeval tööle mitte minna). Kui päris aus olla, siis mulle isegi meeldib tööl käia. Suurimaks negatiivseks küljeks on muidugi vabaduse puudus - kahjuks ei ole endiselt piisavalt töökohti, kus võiksin olla ise oma aja peremees ja mulle tundub, et ei teki ka, enne kui ma ei ole 10 aastat oma ettevõtmist ajanud, et siis nädalake puhata.
Tööl käimisega kaasnevad mõningased hüved: stabiilne sissetulek; kui veab, siis toredad kolleegid; vahel väljakutsuvad tööülesanded.
Tööl mittekäimise suurim hüve on see, et mul põhimõtteliselt on aega tegeleda iseenda arendamisega (nt vene keel), tegeleda kooliasjadega (mille ma suudan tudenglikul kombel ikkagi viimasele minutile jätta) ja võin ise otsustada, mis kell ma ärkan (üldiselt ikka 6 ja 7 vahel, nii et suurt erinevust tööl käimisega ei ole).
Samas ei võta see kooliskäimine nüüd kõike mu energiat ja seetõttu tundub mulle kohati, et selline "teen tööd, kui tahan"-suhtumine on puhas enesepettus. Tegelikult passin ma pool aega niisama ja teise osa ajast teen süüa (sest söögitegemine teatavasti võtab tohutult palju aega, eriti kui valmistoodangut eriti ei tarbi - aga see on teine teema).
Nii ma siis tasakesi surfan internetis ja mõtlen selle asja peale. Majanduse olukord ja minu asumine Tartus muidugi annavad lootust olla veel mõnda aega töövaba. Kuigi täna käisin tööintervjuul, mis kestis rekordilised 3 tundi!
Mul on kuidagi tunne, et kooli ja tööd ühendades suutsin ma oma aega paremini planeerida. Aga minu teine mina ütleb, et ole ratsionaalne, õpi ja korista vahelduseks oma tuba ära, siis mõtle töö peale.
Ühiskond nõuab minult töölkäimist - oh kui te vaid näeksite neid pilke kui ütlen, et olen töövaba ja vahel toimetan millegagi, kui tahtmist on. Need pilgud on hindavad (kas ta on lolliks läinud? Rikkad vanemad? Noorus on hukas!), kuid loomulikult peitub neis ka teatav annus kadedust (sest kes ei tahaks mõnel päeval tööle mitte minna). Kui päris aus olla, siis mulle isegi meeldib tööl käia. Suurimaks negatiivseks küljeks on muidugi vabaduse puudus - kahjuks ei ole endiselt piisavalt töökohti, kus võiksin olla ise oma aja peremees ja mulle tundub, et ei teki ka, enne kui ma ei ole 10 aastat oma ettevõtmist ajanud, et siis nädalake puhata.
Tööl käimisega kaasnevad mõningased hüved: stabiilne sissetulek; kui veab, siis toredad kolleegid; vahel väljakutsuvad tööülesanded.
Tööl mittekäimise suurim hüve on see, et mul põhimõtteliselt on aega tegeleda iseenda arendamisega (nt vene keel), tegeleda kooliasjadega (mille ma suudan tudenglikul kombel ikkagi viimasele minutile jätta) ja võin ise otsustada, mis kell ma ärkan (üldiselt ikka 6 ja 7 vahel, nii et suurt erinevust tööl käimisega ei ole).
Samas ei võta see kooliskäimine nüüd kõike mu energiat ja seetõttu tundub mulle kohati, et selline "teen tööd, kui tahan"-suhtumine on puhas enesepettus. Tegelikult passin ma pool aega niisama ja teise osa ajast teen süüa (sest söögitegemine teatavasti võtab tohutult palju aega, eriti kui valmistoodangut eriti ei tarbi - aga see on teine teema).
Nii ma siis tasakesi surfan internetis ja mõtlen selle asja peale. Majanduse olukord ja minu asumine Tartus muidugi annavad lootust olla veel mõnda aega töövaba. Kuigi täna käisin tööintervjuul, mis kestis rekordilised 3 tundi!
Mul on kuidagi tunne, et kooli ja tööd ühendades suutsin ma oma aega paremini planeerida. Aga minu teine mina ütleb, et ole ratsionaalne, õpi ja korista vahelduseks oma tuba ära, siis mõtle töö peale.
7.8.08
Kevadväsimus. Suveväsimus? Sügisväsimus?
Ma lähen igal õhtul kell 22 magama, nii umbes 23 paiku ma ilmselt uinun. Kell seitse hommikul (või 6.45) on null motivatsiooni voodist tõusta. Tahaks lihtsalt veel ja veel magada. Kevadel ma arvasin, et see on kevadväsimus, mis on seotud uue töö, pikkade päevade, baka kirjutamise ning pideva edasi-tagasi sebimisega. Suve hakul ma olin kindel, et see on seotud baka mõningase stressiga. Siis saabus aeg, kui ma tegin igal hommikul silmad lahti kell 5.20, tundsin end puhanuna, kuid leidsin, et ärkamine on sel kellaajal siiski teiste elualade esindajatele. Kell seitse ei tahtnud ma endiselt ärgata. Ja teate. Varsti on sügis ja ilmselt ma leian ka siis mingi seletuse, kuid tegelikult.... See ei ole ju normaalne?!
Seega te ju ei imesta, miks ma peol ei viitsi käia. See lühendaks mu uneaega veelgi.
Seega te ju ei imesta, miks ma peol ei viitsi käia. See lühendaks mu uneaega veelgi.
24.2.08
Palju õnne, Eesti!
Viimane aeg hakata heietama eestimeelsusest. Aga ma ei hakka.
Tegelikult tahtsin rääkida loo sellest, kuidas käisin Eesti vabariigi 90. aastapäevale pühendatud kontsertvastuvõtul. Istusin kogemata prominentide nurka, loodetavasti ei jäänud pildile. Hümn sai lauldud. Eeslauljatel olid "armas" ja "kallis" üsna segi. Viimast salmi ka vaiksemalt ei alustatud. Kõnesid pidasid tähtsad linnaemandad ja isandad, kelle kõnede sisu jäi siiski arusaamatuks. Kui sa ei ole hea kõnepidaja, siis jumala eest, tee lühidalt. Aga ei, pidi rääkima sellest, kui palju toredat on viimase aasta jooksul ära tehtud. Läks veelgi lõbusamaks. Tuli välja, et linnakodanikel on alates 2007. aastast omaenda Tahtevabaduse päev. Oktoobris. Seda rõhutati kordi. Iga korraga muutus järjest naljakamaks. Lõpuks tegin otsuse: tuleb välja uurida, kuna täpselt ning korraldada miiting ja suuremat sorti pidu.
Kontsert oli ilus... Üsna etno, näod olid tuttavad erinevatelt folkidelt ning folküritustelt. Kujunduses oli kasutatud rohkelt kaltsuvaipasid (ma lihtsalt armastan neid). Vahepeale lasti 90. aastaste inimeste lugusid elust ja Eestist. Mõni tädi oli päris kepsakas. Üks teatas sünnipäevasooviks Eestile: "Et sinna Toompeale ikka targemad riigiisad satuksid kui praegu." Saalis viibis ka liikmeid.
Aga meelde jäi hoopis ühe naisterahva soov 90. aastasele Eestile: "Kõik kappavad eri suunas. Ei saa kapata eri suunas, kui tahetakse ühte eesmärki. Selleks peab ikka kappama samas suunas."
Mis suunas teie kappate? Ma pidevalt mõtlen sellele, et mis see ikkagi on, mida mina elult tahan. Mida ma tahaksin endale ja oma riigile (jah, seda mõtlen ka)? Jah, ma olen siit ära käinud. Kordi. Aga ikka tagasi tulnud. Ma olen juba varem rääkinud sellest, et Eestis on hea, ehk kõige paremgi. Mida saan mina teha, et Eesti elu oleks parem? Ma ju võin toetada heategevusi või panna oma õla alla mõne asja ärategemiseks. Loodetavasti annab elu võimaluse olla kunagi emaks oma lastele, kelle luban kasvatada eestimeelseteks. Loodetavasti saan seda teha Eestis. Aga see on tulevik. Mida ma saan teha praegu? Ma ei usu, et bakalaureusetööde kirjutamine või töörügamine palju kaasa aitaks. Võib-olla kui ma oleksin mõni reaalteadlane? Elukutse valikuga läks natuke nihu, aga tegelikult see vist siiski on, mida kõige paremini oskan. Möla ajada. Aga kuidas möla ajades oma riigile kasulik olla? Poliitikuks ma ei hakka, tänan väga :) Kas algatuseks sobib kui olen olemas oma lähedastele ning sõpradele, aitan neid, kui neil on vaja? Nemad on ju ka osa sellest riigist. Tahaks, et kui ette lööb 100, kümne aasta pärast, siis saaksin öelda, et olen midagi teinud.
Aga esialgu. Heietuse järel. Palju õnne, Eesti! Ma üritan midagi ära teha. Ausalt.
Tegelikult tahtsin rääkida loo sellest, kuidas käisin Eesti vabariigi 90. aastapäevale pühendatud kontsertvastuvõtul. Istusin kogemata prominentide nurka, loodetavasti ei jäänud pildile. Hümn sai lauldud. Eeslauljatel olid "armas" ja "kallis" üsna segi. Viimast salmi ka vaiksemalt ei alustatud. Kõnesid pidasid tähtsad linnaemandad ja isandad, kelle kõnede sisu jäi siiski arusaamatuks. Kui sa ei ole hea kõnepidaja, siis jumala eest, tee lühidalt. Aga ei, pidi rääkima sellest, kui palju toredat on viimase aasta jooksul ära tehtud. Läks veelgi lõbusamaks. Tuli välja, et linnakodanikel on alates 2007. aastast omaenda Tahtevabaduse päev. Oktoobris. Seda rõhutati kordi. Iga korraga muutus järjest naljakamaks. Lõpuks tegin otsuse: tuleb välja uurida, kuna täpselt ning korraldada miiting ja suuremat sorti pidu.
Kontsert oli ilus... Üsna etno, näod olid tuttavad erinevatelt folkidelt ning folküritustelt. Kujunduses oli kasutatud rohkelt kaltsuvaipasid (ma lihtsalt armastan neid). Vahepeale lasti 90. aastaste inimeste lugusid elust ja Eestist. Mõni tädi oli päris kepsakas. Üks teatas sünnipäevasooviks Eestile: "Et sinna Toompeale ikka targemad riigiisad satuksid kui praegu." Saalis viibis ka liikmeid.
Aga meelde jäi hoopis ühe naisterahva soov 90. aastasele Eestile: "Kõik kappavad eri suunas. Ei saa kapata eri suunas, kui tahetakse ühte eesmärki. Selleks peab ikka kappama samas suunas."
Mis suunas teie kappate? Ma pidevalt mõtlen sellele, et mis see ikkagi on, mida mina elult tahan. Mida ma tahaksin endale ja oma riigile (jah, seda mõtlen ka)? Jah, ma olen siit ära käinud. Kordi. Aga ikka tagasi tulnud. Ma olen juba varem rääkinud sellest, et Eestis on hea, ehk kõige paremgi. Mida saan mina teha, et Eesti elu oleks parem? Ma ju võin toetada heategevusi või panna oma õla alla mõne asja ärategemiseks. Loodetavasti annab elu võimaluse olla kunagi emaks oma lastele, kelle luban kasvatada eestimeelseteks. Loodetavasti saan seda teha Eestis. Aga see on tulevik. Mida ma saan teha praegu? Ma ei usu, et bakalaureusetööde kirjutamine või töörügamine palju kaasa aitaks. Võib-olla kui ma oleksin mõni reaalteadlane? Elukutse valikuga läks natuke nihu, aga tegelikult see vist siiski on, mida kõige paremini oskan. Möla ajada. Aga kuidas möla ajades oma riigile kasulik olla? Poliitikuks ma ei hakka, tänan väga :) Kas algatuseks sobib kui olen olemas oma lähedastele ning sõpradele, aitan neid, kui neil on vaja? Nemad on ju ka osa sellest riigist. Tahaks, et kui ette lööb 100, kümne aasta pärast, siis saaksin öelda, et olen midagi teinud.
Aga esialgu. Heietuse järel. Palju õnne, Eesti! Ma üritan midagi ära teha. Ausalt.
11.9.07
Naistekas.
Eelmise nädala puhkus koosnes peamiselt iluprotseduuridest ja unelemisest. Lisaks veel muu puhkuse juurde kuuluv...
Tõeline Naine puhkab nii (note: iroonia):
- maniküür-pediküür (koos küünemaalingutega. khm);
- näohooldus;
- energiakapsel;
- keerulise nimega venitusharjutused;
- keerulise nimega massaaž;
- energiasessioon;
- batuudihüpped;
- Ungari mudamähis, mis aitab ka sügava lihaspinge vastu, sinna juurde veel üks näohooldus;
- saunad;
- aroomiteraapia;
- bassein (mullivanni polnud. khm.);
- solaarium;
- 2 lk raamatut;
- 1 moeajakiri;
- 2 h shoppingut;
- mõned tunnid pidutsemist;
- maitsev toit;
- värskelt pressitud greibimahl päikese käes vaatega Riiale, taustaks jutt rinnakarvadest ning sellest, mis naistele peale läheb*;
- moodsa kunsti muuseum (koos Miro ja Kleiniga) pluss maailma parim latte, naljata;
- kausiga kuum šokolaad;
- liikumine ja liigutamine ka batuudist eemal;
- jalkamatš (erand kinnitab reeglit);
- filmid kenade (ja kohati andekate) näitlejatega (Ocean's 13, The Bourne Ultimatum, pool The Avengersi, mingi veider Briti film).
Seda kõike üksi või heas seltskonnas. Pärast seda tundub vingumine ja virisemine eriti mõttetu, kuid võib ju ikka :) Puudu oli House.
Ja edasine puhkamine tundub julmana kõigi tööl käivate inimeste suhtes. Ja tegelt, rohkem ei jõua ka. Seega on mu puhkus läbi. Otsin asjalikkust. Kui leian, annan teada.
* Kuidas jätta naistele head muljet? Käituda alguses bastardina, hiljem normaalselt käitudes tundub naistele, et nad on suutnud sind muuta. Lilled ja šokolaad on alguses out. Ma usun, et see võib isegi töötada.
Tõeline Naine puhkab nii (note: iroonia):
- maniküür-pediküür (koos küünemaalingutega. khm);
- näohooldus;
- energiakapsel;
- keerulise nimega venitusharjutused;
- keerulise nimega massaaž;
- energiasessioon;
- batuudihüpped;
- Ungari mudamähis, mis aitab ka sügava lihaspinge vastu, sinna juurde veel üks näohooldus;
- saunad;
- aroomiteraapia;
- bassein (mullivanni polnud. khm.);
- solaarium;
- 2 lk raamatut;
- 1 moeajakiri;
- 2 h shoppingut;
- mõned tunnid pidutsemist;
- maitsev toit;
- värskelt pressitud greibimahl päikese käes vaatega Riiale, taustaks jutt rinnakarvadest ning sellest, mis naistele peale läheb*;
- moodsa kunsti muuseum (koos Miro ja Kleiniga) pluss maailma parim latte, naljata;
- kausiga kuum šokolaad;
- liikumine ja liigutamine ka batuudist eemal;
- jalkamatš (erand kinnitab reeglit);
- filmid kenade (ja kohati andekate) näitlejatega (Ocean's 13, The Bourne Ultimatum, pool The Avengersi, mingi veider Briti film).
Seda kõike üksi või heas seltskonnas. Pärast seda tundub vingumine ja virisemine eriti mõttetu, kuid võib ju ikka :) Puudu oli House.
Ja edasine puhkamine tundub julmana kõigi tööl käivate inimeste suhtes. Ja tegelt, rohkem ei jõua ka. Seega on mu puhkus läbi. Otsin asjalikkust. Kui leian, annan teada.
* Kuidas jätta naistele head muljet? Käituda alguses bastardina, hiljem normaalselt käitudes tundub naistele, et nad on suutnud sind muuta. Lilled ja šokolaad on alguses out. Ma usun, et see võib isegi töötada.
10.7.07
7 kiiksu-kääksu
Liis käskis.
1. Mul läheb hääl alati õhtul ära ja ei ole hommikuks tagasi. Seega öösiti ma piiksun ja hommikul ka. Ma ei usu, et see võiks armas olla.
2. Ma ei suuda mitte midagi retsepti järgi teha.
3. Kui ma pean midagi ebameeldivat küsima, siis alati tean, et lõpuks küsin selle ära, aga hoogu võin võtta mitu nädalat, teadmisega, et lõpuks ma küsin nagunii. Raha, suhted, sündmused, name it. Vahel saan jagu ja otsustan esimese kõhkluse juures kohe ära küsida.
4. Ma jätan KÕIK asjad viimasele minutile. Ma ei suuda kirjutada ühtegi tööd varem kui peab või pakkida ühtegi kohvrit varem kui 6 tundi enne äralendu. Olenemata sellest, kas äralend on kell 6 hommikul või õhtul ja kas ma lähen päevaks või pooleks aastaks.
5. Kui ma magama ei jää, kuvan silme ette oma unistuste pulmad. Või õigemini need kunavduvad ise. Juba väga kaua. 15 aastat kindlasti. Enne peigmehe näo nägemist jään magama.
6. Mulle ei meeldi süüa magedaid Kellogseid ilma rosinateta.
7. Mõtlen lõpuks alati, et kõik läheb/läks nii nagu minema peab, kuigi enne seda teen kõik endast sõltuva, et kõigil oleks miljon võimalust asjade kulgu muuta. See tähendab, et põhilise osa ajast ma unistan erinevatest asjadest, inimestest, olukordadest või analüüsin neid samu asju. Ja kas või ridade vahelt leian selle "nii nagu peab", see aitab mul vähem masenduda ning veelgi rohkem unistada.
Järgmised võiksid olla: Kadri, Viky, Mariliis ja Maria.
1. Mul läheb hääl alati õhtul ära ja ei ole hommikuks tagasi. Seega öösiti ma piiksun ja hommikul ka. Ma ei usu, et see võiks armas olla.
2. Ma ei suuda mitte midagi retsepti järgi teha.
3. Kui ma pean midagi ebameeldivat küsima, siis alati tean, et lõpuks küsin selle ära, aga hoogu võin võtta mitu nädalat, teadmisega, et lõpuks ma küsin nagunii. Raha, suhted, sündmused, name it. Vahel saan jagu ja otsustan esimese kõhkluse juures kohe ära küsida.
4. Ma jätan KÕIK asjad viimasele minutile. Ma ei suuda kirjutada ühtegi tööd varem kui peab või pakkida ühtegi kohvrit varem kui 6 tundi enne äralendu. Olenemata sellest, kas äralend on kell 6 hommikul või õhtul ja kas ma lähen päevaks või pooleks aastaks.
5. Kui ma magama ei jää, kuvan silme ette oma unistuste pulmad. Või õigemini need kunavduvad ise. Juba väga kaua. 15 aastat kindlasti. Enne peigmehe näo nägemist jään magama.
6. Mulle ei meeldi süüa magedaid Kellogseid ilma rosinateta.
7. Mõtlen lõpuks alati, et kõik läheb/läks nii nagu minema peab, kuigi enne seda teen kõik endast sõltuva, et kõigil oleks miljon võimalust asjade kulgu muuta. See tähendab, et põhilise osa ajast ma unistan erinevatest asjadest, inimestest, olukordadest või analüüsin neid samu asju. Ja kas või ridade vahelt leian selle "nii nagu peab", see aitab mul vähem masenduda ning veelgi rohkem unistada.
Järgmised võiksid olla: Kadri, Viky, Mariliis ja Maria.
11.3.07
Suusahooaeg
Täna avasin ja ilmselt ka lõpetasin oma suusahooaja: 4 km.
Ma arvan, et viimati suusatasin nii vähe 1985. aasta talvel. Siis ma nimelt ei osanud veel käia. Hilisematel aastatel olen ma kindlalt rohkem suusatanud (1986. aastal suuskadel kõndinud).
Jah, minust on jäänud alles tippaegade hale vari :D
Sel hooajal ma olen isegi rohkem kilomeetreid ujunud. Ja suusatamine meeldib mulle tegelt rohkem kui ujumine.
Rada oli täna päris hea. Veidi vesine. No veidi palju vesine. Aga päike paistis ja soe temperatuur on suusatades mõnus, et kui õhku sisse ahmid, siis ei aja köhima.
Ameeriklased läksid juba suveajale üle. Varsti lähme meiegi. Kena talve lõppu!
P.S. Otsustasin kindlalt ära, et ma ei ole supernaine. Elu on karm. Loodetavasti ka õiglane.
P.P.S. Järgmine nädal tuleb karmilt kultuurne. Piletid on vähemalt kahele etendusele, võimalik, et tuleb kolmaski. Lisaks sellele väga hea kontsert kolmapäeval Illekas. Võimalik, et mõni teinegi. Kui väheks jääb, siis on mul mõned Kubricku filmid, maiuspalaks. Seda nimetatakse kultuuriüledoosiks. Ma pole seda ammu saanud.
Ma arvan, et viimati suusatasin nii vähe 1985. aasta talvel. Siis ma nimelt ei osanud veel käia. Hilisematel aastatel olen ma kindlalt rohkem suusatanud (1986. aastal suuskadel kõndinud).
Jah, minust on jäänud alles tippaegade hale vari :D
Sel hooajal ma olen isegi rohkem kilomeetreid ujunud. Ja suusatamine meeldib mulle tegelt rohkem kui ujumine.
Rada oli täna päris hea. Veidi vesine. No veidi palju vesine. Aga päike paistis ja soe temperatuur on suusatades mõnus, et kui õhku sisse ahmid, siis ei aja köhima.
Ameeriklased läksid juba suveajale üle. Varsti lähme meiegi. Kena talve lõppu!
P.S. Otsustasin kindlalt ära, et ma ei ole supernaine. Elu on karm. Loodetavasti ka õiglane.
P.P.S. Järgmine nädal tuleb karmilt kultuurne. Piletid on vähemalt kahele etendusele, võimalik, et tuleb kolmaski. Lisaks sellele väga hea kontsert kolmapäeval Illekas. Võimalik, et mõni teinegi. Kui väheks jääb, siis on mul mõned Kubricku filmid, maiuspalaks. Seda nimetatakse kultuuriüledoosiks. Ma pole seda ammu saanud.
Tellimine:
Postitused (Atom)
Postitused
