Oleksite jada...

Liiga tihti ei juhtu. Kerid hommikusi sündmusi edasi-tagasi tagasi-edasi. Niipalju olekseid, mis oleksid võinud minna teisiti. Nii mitu kohta, kui oleks saanud käituda teisiti. Aga sel hetkel juhindusid sellest, et vara ei helista... las magavad ja öeldi, et võib kasutada. Kusjuures tagasivaadates... Võimalik, et selles olukorras, sama enesetundega ning teadmatusega, teeks võib-olla uuesti nii. Kõik, mis sel hetkel tundus loogiline, enam seda ei tundu. Ma ju ainult tahtsin koju. Oleks ma siis teadnud, et ma ei pea rongiga minema. Oleks ma siis teadnud, et ta juba ärkab... OLEKS.

Nüüd tahaks jälle osata ropendada, pisarad ei ole veel päris otsas ja sees on tühjus, mida ei ole olnud juba ammu. Vabandamine tundub kohatuna, kuigi seegi on tehtud.

Nutta-karjuda?
Loota-palvetada?
Kuul pähe?
Homme on uus päev?

Elu on kohati ikka fcking ebaõiglane.

Aga noh... Käte peal on miski korralik lööve - ehk oli muru sees miskine taim või ei oska lihtsalt metsas käia enam...