Auhinnamängu õige vastus

Auhinnamängu õige vastus on, et pildil olev mehike (vt eelmist postitust) on ekraanipuhastaja (screen-cleaner).

Kellelgi veel tekkis soov makse mitte tasuda?

Mis või kes on pildil?

Pildil on kaks värvikat tegelast. Loomast räägin teisel korral. Tänane küsimus: mis või kes on pildil olev oranž objekt?


Auhinnamängu võitjale flaier, millega saab ühes Tartu toidukohas 10% alla.

P.S. Mehikest jagati Brüsselis enne e-osalus konverentsi. Esialgu võtsin kaks tükki lastele, mänguasjaks-suveniiriks, hiljem selgus, et sellel objektil on funktsioon.

Saan targaks ja siis rikkaks

Otsustasin, et ei viitsi 70-eluaastani töötada. No nii mõnda aega tagasi. Ja kuna ma seni ei ole lotoga võitnud, siis tuleb ette võtta järgmine katsetus - börs. Aga raha ju hetkel ei ole ning ei tule, seega alustan õppimisest.

Venna korraldab Baltikumi suurimat investeerimismängu Investment Game 2009 ja panin end sinna kirja. Nüüd muudkui vaatan, kuidas üks portfell, mis oli eile kenas plussis on täna kenas miinuses ja vastupidi. Eriti veel ei jaga matsu, aga tasakesi viin end kurssi. Soovitan teistele ka, lõppkokkuvõttes ei pea ju sellega iga päev tegelema ;) (ma ei tea, kas inimesed, kes investeerimisest midagi teavad krimpsutasid nüüd nägu ;))

Jürimaa, Gruusia, Georgia...

Seda, mida enam ei ole... Aasta ja mõned kuud tagasi seisime Poti sadama lähistel ja ootasime päikese väljatulekut. Minu emotsioonideks on puhtakujuline ehmatus, segadus, viha, mure ja vastikus. Ma loodan siiralt, et see pommisadu, mis selle ilusa riigi pinnal hetkel käimas on lõpeb. See riik oli alles jalgu alla saamas, nüüd on majade asemel risuhunnikud. Ja Poti, see väike linn oma toredate inimestega... Või Gori, kuhu me ei jõudnudki. Ah teate. Kogu see situatsioon on lihtsalt kole ja isegi kui sõjategevus täna lõpeks, tähendab see ikkagi kogu asja otsast peale alustamist.

Ma olen rahumeelsuse poolt. Mulle tundub, et süüdlast ei tasu otsida ainult ühest kohast, aga see kõik näib nii VALE, et ma ei saa aru, miks see toimub (üks pool ajab tavapärast jura suust välja ja teise poole president käib lipsu ning triiksärgiga haiglates haavatute kätt hoidmas). Keegi tahab saada superriigiks ja keegi ei julge vastu astuda, sest siis oleks maailmasõda lahti. Nüüd võiks veel keegi tulla ja väita, et tänapäeval päris sõda ei toimu, et meil on infoajastu, et kõik käib teisiti (kes iganes selle kunagi välja pakkus). Käib ta jee. Vana hea "kuul pähe" töötab endiselt. "Pssst... Ärme ütle midagi," istub Euroopa Venemaa gaasi otsas ja loodab, et kui nad piisavalt kaua silmi kinni hoiavad, siis läheb see asi kiiresti üle.

Aga tõesti, ma siiralt loodan, et see hullumeelsus lõpeb ja elusolevad inimesed jäävad ellu. Ma loodan, et kõik meie kohatud head inimesed on tervise juures ja nende lähedased ka.

Ja... Elekter!

Ma elan nädalavahetuse ootuses. Ja selles ootuses, et mis järgneva pooleteise kuu jooksul juhtub.

Eile püüdsin otsustada, kas vihastan NSVLi või oma korteriomaniku peale. Lõpuks ei vihastanudki.

Aga situatsioon oli järgmine: nõusid pestes kadus tervest korterist elekter (mul on üldvesi, muide)... Mina läksin targalt elektrikapi juurde, lülitasin elektri tagasi - ei midagi. Mnjah. Lõpuks tõdesin, et elekter on teises toas, aga minu korteripooles - njeetu. Minu esimene mõte oli: päästa külmkapp (mille ma just toitu täis olin varunud)! Sain selgeks, et kogu jama taga ongi külmkapi taga olev pistikupesa (kärsahais aitas veidi kaasa sellele tõdemusele), aga sealt juhtmeotsa kättesaamine võttis mul nii umbes 15 minutit, mille jooksul sikutasin juhet pidevalt - ta lihtsalt ei tulnud välja. Mõningase pikendusjuhtmete ümberpaigutamise järel (sest no teadagi, vana-vana vene pistik uude pikendusjuhtmesse ei lähe), sain külmiku tööle, vedasin laualambi kööki ja pesin vankumatult nõusid edasi. Aga jah, see on lohutav, et järgmisest nädalast on mees majas ja ma ei pea sellise juraga üksi tegelema, sest hetkeks võtab siiski võimust abitus. (Loomulikult ma helistasin isale! Aga seda peamiselt eesmärgil, et kui ma peaks suraka saama, siis ta teab mulle abi kutsuda...)

Nüüd valitseb korteris juhtmevõrgustik ja ma siiralt loodan, et mitte igavesti, muidu pean hakkama toa planeeringut veidi ümber töötama, et juhtmed jõuaksid õigetesse kohtadesse :)

Emotsiooniderohke nädalavahetus vol 1

Laupäeva hommikul väga vara (no ma arvan, et laupäeviti kell 7 ärkamine on väga vara), sõitsin Pääskülla, et võtta K käest ratas.

Sain ratta ning hakkasin rõõmsalt Mustamäe poole sõitma. Ma muidugi ei teadnud, millal peab Hiiule ära keerama, aga bussipeatuses tundus, et seda võib teha ka ühe poe juurest. Iseenesest oli mul õigus, aga valik oli VALE.

Tee ääres seisis roheline BMW, mille kõrval seisid kolm noormeest. Vanus... no minust vanemad. Möödusin neist rattaga ja mida tegid nemad? Ei, nad ei vilistanud või hõiganud kummalisi väljendeid. Nad valasid mu õllega üle. Just like that. Loomulikult oli see neile hirmusnaljakas. Mina suutsin end valitseda piisavalt, et sõita tänava lõpuni ning pärast nende vaateväljalt lahkumist olin väga endast väljas. Üllatus-üllatus.

Mind tõsiselt huvitab, mis toimub inimeste peas kui nad valavad täiesti suvalise inimese laupäeva hommikul kell 8.41 õllega üle?

Minu jaoks oli see rünnak ja loomulikult ka äärmiselt ebameeldiv. Pärast paariminutilist mõtteaega kutsusin politsei. Minu suurimaks mureks seejuures oli, et ehk lähevad vahvad noormehed purjus peaga sõidule, sest realistlikult mõeldes sain aru, et mind politsei kohaletulek väga ei aitaks. Mingit rahulolu pakkus ikka, kuid kuna ma täpset süüdlast ei teadnud, ei oleks ka avaldusest mingit rõõmu peale suure asjaajamise saanud. Seega sain vahvatelt noormeestelt mõned sõimusõnad. Meespolitseinik vaatas mind veidi põlastavalt, naispolitseinik vist sai aru, et selline käitumine on kummaline. Tegelt on ikka nii normaalne end purjus peaga teiste peal välja elada, kas pole? Kes neid inimesi kasvatanud on? Mitte keegi?

Jalad värisesid. K viis mind autoga koju, kus jäin lihtsalt magama.

Võidab see, kellel on surres kõige rohkem asju

Saarelt on veel üks õpetlik lugu. Ei tasu koguda asju. Asjad koguvad tolmu ja lähevad haisema. Lisaks ei tea me keegi, kunas ära sureme. Ja kellele me siis need asjad jätame? Olgu, kui on korter, siis jätame korteri kellelegi, koos asjadega. Aga mida see inimene peab nende asjadega pihta hakkama.

V elab korteris, kus nüüdseks siis umbes kahe kuu eest suri üks inimene. Ja jättis korteri inimesele X. X üüris asja kohe välja, enne koristamata. Nii pidigi vaene V sinna sisse kolima. Jaksu oli elutoa koristamiseks (mille meie muidugi õllepudelitega täitsime), aga mitte enamaks. Meie K-ga saime šoki. Selles suhtes, et asju oli selles korteris PALJU. Eriti hirmutav koht tundus köök. Köök on aga meie arvates elutegevuseks umbes sama vajalik kui vannituba. Seega otsustasime selle ära koristada.

Selle hirmuäratavuse tunnuseks oli ka see, et hiired ja rotis ei olnud ka julgenud sinna elama minna. Igal juhul ostsime kummikindad, paki suuri kilekotte ning asusime kraamima.




Muuhulgas leidsime:
- kuus serviisi kuuele;
- sellele lisaks umbes 100 taldrikut (erinevaid, nii supi kui prae);
- veel mingeid taldrikuid;
- mitu komplekti puutumata nuge ja kahvleid;
- hõbelusikaid;
- rohupudeleid, mille kuupäevad olid liiga hajusad, et neist aru saada... ühe eristasime 1987;
- mitu komplekti neid punaseid täpilisi kuivainete karpe (eriretro);
- Vasara metallkausse - ei jõudnud kokku lugeda, rõdul on ka veel;
- pitse iga kujuga;
- joogiklaase, nii sovhoosidest kui spordivõistlustelt, ei hakanud lugema;
- kaks kaanega morsikannu;
- veekeeduspiraale neli tükki, meile tundus, et ükski ei tööta;
- tikupakke umbes 30 (igas kümme toosi tikke) pluss Viljandi tikukombinaadi suveniirkomplekt number 4 (võtsin endale küünalde põletamiseks);
- kuivaineid, palju;
- šokolaadi hõbepabereid, palju;
- tühje kilekotte, palju;
- leivapaki sulgemisklambreid (neid valgeid, millel on kuupäev), no nii üle saja;
- vana teleka (ei tea, kas töötab);
- jne.


Mõistate? Me viisime sealt välja üle 10 prügikoti jagu (need 120 liitrised või midagi sellist) asju. Majaesised konteinerid said peaaegu täis (neid oli õnneks mitu, muidu ei oleks mahtunud). Osa nõusid pakkisime pappkastidesse. Ja asju oli ikka veel palju.

Ei ole tarvis koguda asju ma ütlen. Kes seda rämpsu hiljem vajab?

Halloo, kus te mõistus on?

Selleks, et kursis olla suurimate mõnitustega, ei pea enam lugema I&I blogi. Piisab ka Eesti Ekspressist...

Vändra Aveli persoonilugu

Kui te olete selle läbi lugenud (ilmtingimata koos Barbi Pilvre kommentaariga, see oli isegi värskendav), siis mõelge korraks, kas Eesti suurim nädalaleht peaks langema nii madalale, et sõna otseses mõttes mõnitama noort tüdrukut, kes selgelt ei tea, et ajakirjanikud ei ole inglid. Mina näiteks üldse ei tea, mis on neiu fenomen või kust ta tuli (FHMst??? artikli järgi arvan), aga vabandage, ta on selgelt naiivne. Miks peab teda mõnitama? Ära kasutama? Kuigi ma saan aru ajakirjanikest, kelle sarkasm ja irooniameel lähevad teda kuuldes lakke. Juhtusin minagi nägema telerist juttu sellest, kuidas Aveli tahtis mehele minna. Meeski oli seal (kusjuures nägi täitsa hea välja). Ja jutt oli... OIOIOI. Kratsisin pead ja hämmeldusin.

Jah, temasuguseid on ennegi olnud... meenutagem Teist Arnoldit (kes aeg-ajalt endiselt pressiteateid saadab) või seda Push Upi lauljannat... Mõne kuu pärast on meil uued staarid ja mõnitamisalused. Kurb. Seni säratakse ühe või teise lollikese säras, muust rääkida ei ole ja olgem ausad, see ei müü ka.

Praeguseks oli EE lool 121 kommentaari. Ma pole seal juba ammu niipalju kommentaare näinud. Reklaamiraha tuleb, eetika tuleb jätta teistele.

Kelle Sina tagasi kutsuksid?

Mööduv nädal oli Eesti meediamaastikul nii põnev, et ajas naerma eksole... Tipp saabus muidugi Äripäeva vahendusel, mis tõestas, kuivõrd professionaalseid ajakirjanikke nad endale palkavad. Meenub ühe ajakirjanduses töötava inimese paari nädala tagune kommentaar, et Äripäev võttis terve hulga noori ilusaid tüdrukuid tööle ja pärast aasta aega harjutamist saavad nad isegi hakkama. Ma arvan, et see inimene võtaks sõnad tagasi.

Noor ajakirjanikule (nagu teda nimetatakse) saab nii mõndagi ette heita, alustades loogilise mõistuse puudusest. Ma saan temast aru... Helistad Savisaarele ja kuuled, kuidas öeldakse "sitt". Noorel ajakirjanikul hakkavad käed värisema ja hing läheb rõõmu täis - milline uudis!!! Kuulsus ja sära! Ja ta ei vaeva oma pead sellega, et kahtlustada, kas see kõik on ikka reaalne. Ma ei ole suurim härra Keskerakonna fänn, aga ma ei arva, et see mees oleks loll. Ta teab, mida ta teeb ning tema tavaline küsimustele vastamise viis on pigem keerutav ja otseselt vihjav, aga mitte kunagi ropp või ülimalt otsekohene. Inimene, kes on meediaga suhelnud nii kaua nagu Savisaar seda teinud on, ei ütle telefonivestluses ajakirjanikule "sitt". Vähemalt mina küll seda uudist lugedes kohe mõtlesin, kas see on võimalik. Mind oleks see rõõmsaks teinud, sest teate, otsekohesust ongi meie elus vähe, aga... ebausutav. Noort ajakirjanikku see ei häirinud. Veel parem, helistades ta ei teinud kindlaks, kellega ta räägib, vaid OLETAS, et tegu on Savisaarega. Äripäeva vabandus, et ta ei saanud hääle järgi aru, et tegemist ei ole Savisaarega, on lihtsalt naeruväärne. "Tule taevas appi," tahaks öelda. Kirsiks tordil küsimus: "Kelle Sina tagasi kutsuksid?" Jah, täiesti normaalne on ajakirjanikuna kedagi telefoniintervjuus sinatada. Või ma eksin?

Ja aupauk tuleb Äripäev online'i vahendusel. Seda teatavat noort ajakirjanikku iseloomustatakse seal järgmiste omadustega:

"Edastab väga kiiresti kvaliteetseid uudiseid ja kommentaare võrguväljaandele aripaev.ee, toimetab lugejate tagasisidet, lööb kaasa veebi arenduses."
Allika juurde

Muie ei ole ju liiast. Või oli see pisar?

Olen 70-aastane vanamees

Igatahes võib nii tunduda. Köhin nagu üks. Asi on nii tõsine, et
a) ma jätsin ära teatrisse mineku;
b) ma lasin endale tuua köhasiirupit ja sinepiplaastreid;
c) ma kasutasin neid! (sic!)

Ja kui sa istud terve päeva toas, oodates ühte olulist meili (juba 24 h), vaadates netist erinevaid seriaale, sest muuks ei ole jaksu (olles enda üle uhke, et Starmani arvutipoiss su Wifi ruutori lõpuks tööle sai... "Restardi ma juba tegin. Seega olen ma blond või on see ruutor hulluks läinud?"), köhides endal kõrvakuulmise ära, juues nii mitu liitrit meevett, et sa lõpetasid 3. liitri juures lugemise ja toitudes vaid küüslaugust, siis ei ole imestada, et kell 23:04 ilmuvad iga toa ukseavale kolm blondi naist, kelle iga lause sisaldab fraasi "ei viitsi". Mul tuleb meelde, et on sessiaeg (neil! võidurõõm on magus) ja jällegi see tähtis e-mail, mida endiselt ei ole.

Homseks salsa-tunniks võiks küll terve olla. Kaua võib? Kas ma ikka mainisin, et olen täiesti terve ja see haigus on tegelikult õudukas, millest hiljemalt homme hommikul ärkan.

Tänase päeva märkideks jäävad:
"Bad kisser is non-negotiable."
"I'm a try-sexual. I try anything once."
Rob Lowe
Tim Daly
Dave Annable
"We're so over, we need a new word for 'over'."

Kultuuride kokkupõrge...

Noa lugu oli ilmselt väga äärmuslik...

Aserite poolne versioon läbi kuulujuttude:
Aseril oli olnud nuga käes, sest ta lõikas torti ja siis teised hakkasid ta asju käppima ning siis ta nalja pärast ähvardas neid noaga. Või midagi sellist.

Kusagil on tõde.

Aga tegelikult pole meil siin üldse hirmus. Teieni on lihtsalt jõudnud kõige ekstreemsemad näited, kuna mul lihtsalt pole olnud aega rohkem kirjutada. Mu putukahammustus pani mind ilma naljata nädalaks voodisse ning selle järelmõjusid on siiani tunda. Tahaks teada, kes see raibe oli, kes julges mind hammustada. Suure kahju korraldas ta igal juhul. Magasin terve nädala maha. Sõna otseses mõttes.

Lisaks sellele võidutsevad eestlased kõige haigema rahvuse kategoorias. Meist pole keegi vist täiesti terve olnud kogu selle aja. Meie enda selgitus on: "Estonians don't drink. We do drugs."

Ja rahvastevahelise sõpruse kategooriasse langeb järgmine lugu:
Kosovlased ütlesid, et nemad ei taha serblastega koos riigi esitlust teha. Serblased said kolekurjaks. Kosovo tüdrukutel olid veel ilusad rahvuskostüümid kaasas ja nad tahtsid teha oma tantsu. Serblased olevat veel käinud Ameeriklase jutul, kes ütles, et muidugi võivad kosovlased eraldi teha... Nõnda nad ka tegid. Keset Kosovo tüdrukute kena tantsu tulid keskpõrandale kokku kaks Serbia noormeest... Üleolevate ja rahulolevate nägudega. Pooled kohalolnud inimestest said aru, et nüüd on jama, pooled said aru, et nüüd on suur rahvaste ühinemine. Esimestel oli õigus, sest enne kui muusika lõppes, olid Kosovo tüttod platsilt kadunud. Neid nähti tualetis nutmas või olemas väga endast väljas. Põhjus: serblased rikkusid nende performance'i ära. Kusjuures serblased olid sealjuures olnud veel eriti ülbed ning käinud Kosovo tüdrukute ümber ning neile kõrva sosistanud... No näiteks seda, et nad pole mingi iseseisev riik või seda, et nad ei saa kunagi vabaks... jne.

Kui Ameeriklane seda lugu kuulis, sai ta väga kurjaks ning saatis serblastele e-maili, kus nõudis avalikku vabandamist vms... või ametlikku, kes seda teab... Ja serblased ise ka osad ei tea, et seal kedagi solvati. Ütlesid, et üks kultuur ju, miks nad ei või tantsida...

Tegelikult on kurb.

Ahjaa... ja kuuldavasti olid mingid tibid kihla vedanud, kas enamik eestlasi on pead värvinud või mitte. Kusjuures, me ei ole sellest mingit saladust teinud. Aga kadedus on üks vahva asi. Meie muidugi ei hoia end ka kuidagi tagasi. Ahjaa ja kui Ameeriklane emotsioonidehoos teatas muuhulgas esimese asjana, et ta armastab meid eestlasi, siis vigisesid pisikesed tähelepanuta jäänud neiud mujalt: "Jälle need eestlased..." Mnjah.

Me oleme veel nädal aega siin.

Lugu sellest, kuidas "annan nuga" on käibefraas...

Lugu võimalikult lakooniliselt:

Koos elasid bulgaarlane ja aser. Mehed. Bulgaarlane, eestlane ja kaks mingist rahvusest naisterahvast otsustasid bulgaarlase toas alkoholi tarbida. Küsisid aserilt luba. Aser ütles, et okei ja läks minema. Varsti lahkusid ka neiud. noormehed olid purjus. Tagasi tuli aser, kes vihastas ja teatas: "Te olete mu asju käppinud, te ei tohi mu asju käppida..." ja võttis välja noa. Ähvardas eestlast noaga ja käskis tal toast välja kaduda. Eestlane oli purjus ja ei taibanud asja tõsidust ja jalutas minema. "Ta tõstis mu välja." Pärast seda vestles aser bulgaarlasega. "Sa ei tea, kes ma olen. Ma suudan su Bulgaariast ka üles otsida."'

Aseriga liitusid tema sõbrad teised aserid, kes läksid eestlase ukse taha kolkima. Eestlane otsustas neid sisse mitte lasta.

Selle aja peale helistas bulgaarlane tšehhile. Tšehh ei teadnud, mida teha ja otsustas üles ajada oma toakaaslase sakslase. Koos otsustasid nad minna vaatama, mis olukord on. Siin läheb asi segaseks. Mingil hetkel otsustasid kutsuda ka turvamehe, kes kartis. Tšehhi peamine mure oli, et kas kui kakluseks läheb, peaks ta turvameest kaitsma või mitte? Mingil hetkel jõudis kohale ka teine tšehh. Ka purjus. Mõeldi, et ehk on olukord nii tõsine, et peaks politsei kutsuma. Aser selgitas, et kohalviibijad ei saa tema kultuurist aru ja nende kultuuris tehaksegi nii (ähvardatakse inimesi noaga). Keegi teine sellest kultuuride eripärast aru ei saanud. (note: Järgmisel päeval teatas eestlane 2, et Baku ja kogu selle ümbrus on ta tourist-listist maas.)

Järgmisel päeval läksid aser ja tema sõbrad teised aserid Ameeriklase jutule (Ameeriklane on boss). Ameeriklasel oli nendega pikk ja tõsine vestlus. Ülejärgmise päeva hommikul nähti aseri sõpru asereid sisenemas Sööklasse väga vihaste nägudega, loopides oma kotte nurka. Sama päeva loengute alguses tuli Ameeriklane terve 150 inimese ette ja teatas: "Meil on olnud üks juhtum. Ma ei lasku detailidesse. Aga, et te teaksite, et oli üks juhtum ja me tegelesime sellega. Ma ei lasku detailidesse. Kõik asjaosalised võivad minu juurde küsima tulla. Ma loodan, et need, kes teavad, suudavad selle seljataha jätta. Ma ei lasku detailidesse. Aga me oleme selle situatsiooniga tegelenud." Klassist käis läbi sahin.

Kuna keegi midagi ei tea ja detailidesse ei lasku, on tekkinud kuulujutud, et keegi üritas kedagi mõrvata/tappa ning saadeti seetõttu koju.

Aserite poolset lugu pole kuulnud. Kogu asja tulemusena kardavad eestlased asereid. Natuke. Ameeriklased ütlesid: "Oh my god!" Ja tundub, et üks aser siiski saadeti koju.

P.S. Loost võisid osa võtta ka teised rahvused, kuid nende olemasolust kroonikul andmed puuduvad. Kroonik kuulis asja eestlaselt.


Põhimõtteliselt nüüd vist ongi see varsti, kui mittemiski ei suuda mind üllatada.

Lugu sellest, kuidas mind püüti röövida...

Kolmapäeval tulin linnast koju. Käisin söömas. Tamasi toas avastasin, et mu kotis ilutseb suur AUK. Teadsin, et see tähendab ühte: vargad.
Aga seekord läks hästi. Mu lemmikkott oma kolme kihiga oli mind kaitsnud. Alles jäid kõik asjad, nende hulgas rahakott, kaks telefoni ja fotokas. Lihtsalt kullakeste nuga ei jõudnud viimasesse riidekihti piisavalt suurt auku teha.

Kus ja millal see juhtus, ei tea... aga kahtlused on, et metroost väljudes trepil sõites. Seal oli kõige rohkem rahvast ja kõige kauem aega miskit teha.

Kotist on kahju. Teate küll: don't mess with woman's bag. Aga tegelikult oleks võinud ka hullemini minna.

Varsti ei suuda mind enam miski šokeerida või üllatada.

Lugu sellest, kuidas keegi mind hammustas...

Ühel hommikul. Ei teagi nüüd, kas laupäeval või pühapäeval märkasin, et vasaku põlve juurest oli keegi mind hammustanud. Üsna ülbelt. Kaks punast täppi. Suuremat sorti. Esmaspäevaks oli mu põlve juures 2cm diameetriga laik.

Teisipäeval juba suurem... Edasi võite ise arvata. Mida päev edasi, seda suuremaks. Mina muidugi leidsin, et see on ilmselt mingi väike punn, mis läheb tagasi. Neljapäevaks oli diameeter juba u 5 cm...

Reedel seis sama, aga tüüp oli seest sinine ja valutas mis hirmus. Seega võtsin suuna Jani ja Matti suunas ning teatasin neile sära silmil, et pean kohe arsti juurde minema. Mõeldud-tehtud. Jan va vana tõlk tuli kaasa. Euroopa ravikindlustuskaart töötas imeväel. Antibiotsid peale ja kõik. Tädi isegi ei katsunud mu vasaku jala iludust.

Istusin külalisloengu ära, valu läheb muudkui hullemaks. Lähen koju. Otsustan magada ja loobuda bowlingust, mõne aja pärast otsustan loobuda välja minekust. Hommikul otsustan loobuda Karlovy Varyst ja leida uus arst. Läksime järgmisesse haiglasse. See ehitati 1980ndatel kommunistlikule eliidile. Üsna kummaline arhitektuur, aga väga hea teenindus. Kõik on orgunnitud ja renoveeritud.

Pluss arst rääkis inglise keeles. Ja oli üldse tore onu. Vuntsidega. Nimeks Jozef. Pärast mõningasi vaidlusi oli ta nõus mu antibiotsi ära vahetama ja teatas, et paari päeva jooksul võib see veel hullemaks minna. Tore! Muuhulgas küsis ta, kas olen rase (välismaa arstide lemmikküsimus).

Well, ma ei saa juba praegu käia ja püüan päeval toituda kahest banaanist (kuna kõik teised on ära). Aga praeguse seisu järgi on: Poola arstid paremad kui Belgia arstid ja Tšehhi arstid paremad kui Poola arstid. Ja kõige parem on mu kodune perearst, kes vastab kõnedele ka puhkuse ajal.

Pilt ka. Ilus onju? Praeguseks on ta tiba suurem.



P.S. Mina ja putukad ei saa üldse läbi siin. Neljapäeval lendas üks silma, mis tõi endaga kaasa päev otsa kestnud silmavalu. Päris veider.

7 kiiksu-kääksu

Liis käskis.

1. Mul läheb hääl alati õhtul ära ja ei ole hommikuks tagasi. Seega öösiti ma piiksun ja hommikul ka. Ma ei usu, et see võiks armas olla.

2. Ma ei suuda mitte midagi retsepti järgi teha.

3. Kui ma pean midagi ebameeldivat küsima, siis alati tean, et lõpuks küsin selle ära, aga hoogu võin võtta mitu nädalat, teadmisega, et lõpuks ma küsin nagunii. Raha, suhted, sündmused, name it. Vahel saan jagu ja otsustan esimese kõhkluse juures kohe ära küsida.

4. Ma jätan KÕIK asjad viimasele minutile. Ma ei suuda kirjutada ühtegi tööd varem kui peab või pakkida ühtegi kohvrit varem kui 6 tundi enne äralendu. Olenemata sellest, kas äralend on kell 6 hommikul või õhtul ja kas ma lähen päevaks või pooleks aastaks.

5. Kui ma magama ei jää, kuvan silme ette oma unistuste pulmad. Või õigemini need kunavduvad ise. Juba väga kaua. 15 aastat kindlasti. Enne peigmehe näo nägemist jään magama.

6. Mulle ei meeldi süüa magedaid Kellogseid ilma rosinateta.

7. Mõtlen lõpuks alati, et kõik läheb/läks nii nagu minema peab, kuigi enne seda teen kõik endast sõltuva, et kõigil oleks miljon võimalust asjade kulgu muuta. See tähendab, et põhilise osa ajast ma unistan erinevatest asjadest, inimestest, olukordadest või analüüsin neid samu asju. Ja kas või ridade vahelt leian selle "nii nagu peab", see aitab mul vähem masenduda ning veelgi rohkem unistada.

Järgmised võiksid olla: Kadri, Viky, Mariliis ja Maria.

Veel ravikindlustuse saagast

Ilmselt on enamik inimesi lugenud lugusid sellest, kuidas suvalised inimesed saavad tellida suvaliste inimeste ravikindlustuskaarti.

Tiit Lepik tellis presidendi oma ja edastab rohkem detaile oma blogis.