Minu emotsioonideks on puhtakujuline ehmatus, segadus, viha, mure ja vastikus. Ma loodan siiralt, et see pommisadu, mis selle ilusa riigi pinnal hetkel käimas on lõpeb. See riik oli alles jalgu alla saamas, nüüd on majade asemel risuhunnikud. Ja Poti, see väike linn oma toredate inimestega... Või Gori, kuhu me ei jõudnudki. Ah teate. Kogu see situatsioon on lihtsalt kole ja isegi kui sõjategevus täna lõpeks, tähendab see ikkagi kogu asja otsast peale alustamist.
Ma olen rahumeelsuse poolt. Mulle tundub, et süüdlast ei tasu otsida ainult ühest kohast, aga see kõik näib nii VALE, et ma ei saa aru, miks see toimub (üks pool ajab tavapärast jura suust välja ja teise poole president käib lipsu ning triiksärgiga haiglates haavatute kätt hoidmas). Keegi tahab saada superriigiks ja keegi ei julge vastu astuda, sest siis oleks maailmasõda lahti. Nüüd võiks veel keegi tulla ja väita, et tänapäeval päris sõda ei toimu, et meil on infoajastu, et kõik käib teisiti (kes iganes selle kunagi välja pakkus). Käib ta jee. Vana hea "kuul pähe" töötab endiselt. "Pssst... Ärme ütle midagi," istub Euroopa Venemaa gaasi otsas ja loodab, et kui nad piisavalt kaua silmi kinni hoiavad, siis läheb see asi kiiresti üle.
Aga tõesti, ma siiralt loodan, et see hullumeelsus lõpeb ja elusolevad inimesed jäävad ellu. Ma loodan, et kõik meie kohatud head inimesed on tervise juures ja nende lähedased ka.
Postitused
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar