Naiseksolemise valud

Sõbranna läks suvel ühes välisriigis haiglasse. Tervis jupsis. Arstide esimene diagnoos: rase. Sõbranna teadis päris täpselt, et ta ei ole rase, aga arstid seda miskipärast ei uskunud. Pärast analüüse tulid arstid ja teatasid: "Meil on teile häid uudiseid - te ei ole rase!"

Oli juhus, et mul oli terve päev tohutu paha olla. Oli see siis toidumürgitus või miski viirus, ei tea, aga kui keegi kuulis, et mul paha, oli diagnoos selge: rase.

Mõnikord kui on nn söömaperioodid ja satud seda mõnele kaasnaisterahvale mainima on diagnoos jälle seesama: rase!

Täna hommikul helistab kolleeg ja ütleb, et tööle ei jõua, kuna paha on olla ja oksendab kodus. Kõigi esimene mõte: rase!

Tahtsin öelda, et naine (ja veel sellises eas, et võib juba lapsi saada küll ühiskonna standardite järgi) olla on ikka raske. Ei saa südamerahus oksendada või lihtsalt haige olla (või veidi tujutseda, tule taevas appi!). Diagnoos: rase!

Mina olengi parim asjade edasilükkaja ehk paar küsimustikku

Paarist blogist on ammu silma jäänud, meilile tuli ka üks osa sellest. Täidan.

Ma/mul:
1. Tahan: et 2. juuni oleks läbi.
2. On: kätel külm.
3. Vihkan: mulle on alati õpetatud, et vihkamine on selleks liiga negatiivne emotsioon. Vahel juhtub, aga tegelikult ei vihka, kohati mulle küll ei meeldi asjad.
4. Igatsen: Tartut.
5. Kahetsen: miks ma peaks?
6. Armastan: elu.
7. Olen alati: valmis planeerima.
8. Ei ole: piisavalt aega, et veini käia joomas.
9. Tantsin: VÄGA hea meelega.
10. Laulan: viisi järgi ja tihedamini kui oma häälepaeltega tohiks.
11. Nutan: kaisus.
12. Kaotan: pea.
13. Tekitan segadust: oma toas. Liiga palju.
14. Peaks õppima: vene keelt, tennist, sukeldumist, veesuusatamist, mäesuusatamist ja kangastelgedel vaiba kudumist.

Lemmikuim:
1. Päev: neljapäev, sest kohe on laupäev.
2. Number: puudub.
3. Värv: kollane!
4. Lill: kollane roos, piibeleht, orhidee ja kõik teised lilled.
5. Kuu: juuli :)
6. Laul: "Leib jahtub" ja "Wear Sunscreen"
7. Söök: värsked kartulid kodujuustu ja tilliga.
8. Jook: vesi ja värskelt pressitud greibimahl.
9. Riideese: pruun pärlitega korsett.

Kas ma kunagi:
1. Sööksin ära putuka? Jah.
2. Hüppaksin benjit? Vabas looduses.
3. Liugleksin? Vabas looduses, aga teravatest mäetippudest eemal.
4. Elaksin maal? Tehtud.
5. Hüppaksin langevarjuga? Kindlasti!
6. Kõnniksin sütel? Tahaksin küll.
7. Tapaksin kellegi? Sääse.
8. Läheksin sööma kellegi võhivõõraga? Tehtud.
9. Laulaksin karaoket? Tehtud. Üksi, kaksi ja grupis. Korduvalt.
10. Hakkaksin taimetoitlaseks? Olin 7 aastat. 2 aastat tagasi loobusin, kuid siiani ise liha eriti ei tee.
11. Näitaksin punast tuld? Tehtud.
12. Oleksin ellujääja? Ma olengi.
13. Paneksin kellegi nutma? Ma loodan, et saan ka õnnest panna.
14. Lööksid last: EI! Kuigi ma tean, et nad võivad vahel olla täitsa hullud.
15. Läheksid kohtingule endast 10 aastat vanema mehega? Tehtud, korduvalt.

Elu:
1. Kodulinn: Tartu ja Rõuge (ei ole jah linn ja mis siis?)
2. Haridustase: Elame-näeme.
3. Juuste värv: Hetkel pettustega hele.
4. Silmade värv: Hall, vist. Vahel roheline.
5. Kinganumber: 38,5-40,5
6. Nahavärv: hele.
7. Keskmine nimi: olen rahunenud ja enam keskmisi nimesid ei vaja.
8. Tuju: Emotsioonide väljendus, mida saame ise suurepäraselt kontrollida, kui tahame.
9. Vasaku-/ paremakäeline: parem. Olen üritanud ka vasakut, aga ei olnud ilus.
10. Välismaal elanud? Piisavalt, et teada - Eesti on superväike, aga superarmas :)

Mingid küsimused:
1. Inimene, kes on hetkel mu mõtetes: Kreet (sest ma alustasin vastamist tagant poolt)
2. Kus ma viimati käisin: Dušši all. Enne seda Pirita jõe ääres kepitamas.
3. Kelle telefonikõne viimati maha magasin: Kreeda.
4. Viimati helistasin: seotult ühe kliendiga.
5. Kas ma naeran tihti? Õnneks küll.
6. Kas keegi mõtleb mulle praegu? Kindlasti, miks ei peaks?
7. Kas ma olen sentimentaalne? Ojaaaa...
8. Kas ma olen kohanud kedagi kuulsat? Ei.
9. Kas ma olen sõbralik? Võin olla.
10. Eelarvamused: püüan kõrvale jätta. Alati ei õnnestu.
11. Kelle voodis magasin eelmisel ööl? Enda voodis. Igav, onju?
12. Viimane film, mida vaatasin kaks korda: ei mäleta. Viimasel ajal ei viitsi vaadata kahte korda.
13. Mida ma tegin eile südaööl? Magasin õdusalt.
14. Viimati küpsetasin: Rabarberikooki ja vaatasin, kuidas küpsetatakse liha.
15. Vastassool pikad või lühikesed juuksed? Lühikesed. Kindlalt.
16. Kas kannan käevõrusid? Tavaliselt mitte, aga mõni ikka on.
17. Ostan: kõike.
18. Hetkel kuulan: oma trükkimist

Ikka veel on midagi teada saada?
1. Äratuntava häälega laulja: Anastacia alustades A-st, lõpetades ükskõik kellega. Tunnen ikka paljude lauljate hääled ära.
2. Suitsetan: üks kolleeg igal hommikul küsib, siiani ei suitseta.
3. Olen rahul praeguse eluga? Üks "aga" on, muidu ei tea, mida veel tahta :)
4. Kas ma teesklesin haiget, et koolist puududa? Oi, piisavalt.
5. Esimene asi, mida vastassoo juures märkan: käed.
6. Kas mulle meeldivad raamatud? Tavaliselt küll.
7. Järgmine kontsert, kuhu minna plaanin: ühtegi piletit ei ole ostnud.
8. Kas ma tahan abielluda? Mis küsimus? Muidugi tahan!

Ma tean vähemalt kahte inimest, kes peaksid ka seda täitma (sest neil on kindlasti teha midagi muud kui blogi kirjutada): Triin T ja Kadri K. Ready. Steady. Go!

5 muna, korraga

Ühel mehel? Ei. Pigem juhtus viie munaga see, mis viie munaga juhtuma ei peaks. Nad läksid kõik korraga katki. Voolasid mööda köögipõrandat rõõmsalt ringi. See tegi lõpu minu omleti-unelmatele.

Lisaks ma mainin, et vanarahvas on üks tark rahvas. "Ega tali taeva jää!" Rohkem ei kommenteerikski seda lumeuputust, mis väljas valitseb. Ütleme, et talve lumenorm ei jää saamata, juhtugu ta siis aga kevadel.

Üloga käime ettevõtteblogijaid mööda. Nii mõnigi huvitav mõte, mida võib-olla kunagi ka jagan. Maybe, maybe not. Üritan inimesi veenda rääkima vähemate sõnadega rohkem sisu, oleks vähem transkribeerimist. Aga iga korraga räägivad nad rohkem. Samas, mida sa neist takistada?

Ahjaa, mu elu ei koosne praegu muust, seega ei saa muust kui toidust, tööst, söögist ja ilmast rääkida.

Kelle Sina tagasi kutsuksid?

Mööduv nädal oli Eesti meediamaastikul nii põnev, et ajas naerma eksole... Tipp saabus muidugi Äripäeva vahendusel, mis tõestas, kuivõrd professionaalseid ajakirjanikke nad endale palkavad. Meenub ühe ajakirjanduses töötava inimese paari nädala tagune kommentaar, et Äripäev võttis terve hulga noori ilusaid tüdrukuid tööle ja pärast aasta aega harjutamist saavad nad isegi hakkama. Ma arvan, et see inimene võtaks sõnad tagasi.

Noor ajakirjanikule (nagu teda nimetatakse) saab nii mõndagi ette heita, alustades loogilise mõistuse puudusest. Ma saan temast aru... Helistad Savisaarele ja kuuled, kuidas öeldakse "sitt". Noorel ajakirjanikul hakkavad käed värisema ja hing läheb rõõmu täis - milline uudis!!! Kuulsus ja sära! Ja ta ei vaeva oma pead sellega, et kahtlustada, kas see kõik on ikka reaalne. Ma ei ole suurim härra Keskerakonna fänn, aga ma ei arva, et see mees oleks loll. Ta teab, mida ta teeb ning tema tavaline küsimustele vastamise viis on pigem keerutav ja otseselt vihjav, aga mitte kunagi ropp või ülimalt otsekohene. Inimene, kes on meediaga suhelnud nii kaua nagu Savisaar seda teinud on, ei ütle telefonivestluses ajakirjanikule "sitt". Vähemalt mina küll seda uudist lugedes kohe mõtlesin, kas see on võimalik. Mind oleks see rõõmsaks teinud, sest teate, otsekohesust ongi meie elus vähe, aga... ebausutav. Noort ajakirjanikku see ei häirinud. Veel parem, helistades ta ei teinud kindlaks, kellega ta räägib, vaid OLETAS, et tegu on Savisaarega. Äripäeva vabandus, et ta ei saanud hääle järgi aru, et tegemist ei ole Savisaarega, on lihtsalt naeruväärne. "Tule taevas appi," tahaks öelda. Kirsiks tordil küsimus: "Kelle Sina tagasi kutsuksid?" Jah, täiesti normaalne on ajakirjanikuna kedagi telefoniintervjuus sinatada. Või ma eksin?

Ja aupauk tuleb Äripäev online'i vahendusel. Seda teatavat noort ajakirjanikku iseloomustatakse seal järgmiste omadustega:

"Edastab väga kiiresti kvaliteetseid uudiseid ja kommentaare võrguväljaandele aripaev.ee, toimetab lugejate tagasisidet, lööb kaasa veebi arenduses."
Allika juurde

Muie ei ole ju liiast. Või oli see pisar?

MSNi aastalimiit sai täis

Jah, teine päev, aga näed, kuidas läks...

Kuna ma olen nõrk inimene ja üldiselt on mul töötegemiseks raske motivatsiooni leida (eriti kui selle asemel võib näiteks unistada mõnest järgmisest reisist), siis otsustasin avada arvuti control paneli ning MSNi ära kustutada. Kõige põnevam osa seejuures oli, et süsteem andis kasutamise hulgaks: rarely ("Rarely" - The program is rarely or never run). Ma ei tea, kui tihti seda kasutama peaks, kui minu kasutamistihedus on "rarely", ausalt. Müstika.

Minu hüpotees on, et kuu ajaga, mil pean eemal olema, harjun ära ning ei tahagi enam. Hüpoteesi tõestuseks viin läbi eksperimendi, mille tulemused avalikustan 1. veebruaril 2008. Ma olen kindel, et sellest kannataks kirjutada bakatöö.

Võib tekkida oht, et nii jääb aega päris eluks... Aga tegelikult on kõik veel kontrolli all. Skype on alles. Orkut ka :P

"Kui suitsetamist maha jätta ei saa, sest ei suitseta, tuleb loobuda millestki muust."
Rahvatarkus, Lõuna-Eesti

Orkuti võlu ja miljon

Eile juhtus selline asi, et tegin lahti meie kõigi sõbra Orkuti. Ja vaatan sealt update'sid... Paula has changed her country to Portugal. Hea asi see "update". Facebookis oli see ammu olemas.

No well... uurisin siis asja lähemalt ja nii ta oli... Poola hullus projektis turistitasime Paulaga koos ja nüüd tuleb välja, et oleme samal ajal Portugalis. Erinevates linnades küll esialgu, aga sellegipoolest. Ehk ikka trehvab.

Vähemalt korraks tekkis tunne, et ma ei ole siin siiski üksi :) Eesti väiksusest ja meie võimest igale poole jõuda ma ei räägi... Eelmisel nädalal turistitades kuulsin ka eestlasi. Ja jooksin üks hommik ühtedest mööda. Tõesta siis, et meid on miljon.

Asja uba ei ole see, et suhtle rohkem oma tuttavatega. Orkutis ei pea ka rohkem käima. No muidugi suhelda võiks, aga ei ole ju võimalik kõigiga kogu aeg suhelda. Pigem on tore, kui aeg-ajalt ikka saab trehvata ja kallistada-põsele suudelda... Ja Orkut võib suisa abiks olla. Kummaline.

Haigena ka puhata ei lasta...

Üleeile õhtul tundsin enne oma spordiringi, et enesetunne pole just SEE. Kraadiklaas näitas särtsakad 37,4 kraadi, mis minu keeles tähendab spordiringist loobumist. Solvusin palaviku peale, ronisin voodisse ja arutlesin suhete teemadel. Nagu alati.

Hommikul ei olnud Poiss Palavik mind maha jätnud (kuigi ta tavaliselt seda teeb), mis tähendas minu keeles päeva kodus, sest ma ei viitsinud end sinna külma töökontorisse vedada. Plaan kell 9 end voodist välja vedada läks vett vedama. Kella 12ks olin siiski suutnud töölt kaasavõetud paberid juba lauale vedada kui lakkamatult hakkas helisema uksekell. Minu: "Kes seal on?"le mingit asjalikku vastust ei tulnud, kuid avasin ukse. Seal värises noor tütarlaps, kes pahvatas: "Kas teie uputate meid?"

Mina siis tegin omad järeldused: alumine naaber (no seesama pere, kellelt ma internetti ärin). Hommikul olin just vaadanud, et netti pole, nüüd leidsin, et veeuputus tuleb kõrvaldada, et netti saada (kuigi tegelt on nende ruutor laes).

Arvestades, et ma ei ole suur veesõber, siis arvasin, et mina pole süüdi. Aga kuna tütarlaps oli nõnda hirmul, läksin temaga kaasa. Uksel võttis mind vastu kosekohin. Loomulikust intelligentsist arvasin, et küllap on WCs see suur veetoru katki läinud ja tõsi ta oli. Vett ei tulnud laest, vaid põranda juurest ja nõnda suure hooga, et koridor, vanni-ja elutuba olid kenasti 20 cmse vee all. Veekraanid aga olid neil... gaasipliidi taga. Tütarlaps värises kui haavaleht. Palusin tal aeg-ajalt hingata. Taas kord demonstreerisin oma igapäevast andekust ning keerasin enne susima hakkamist ikka gaasikraani kinni. Aga sellegipoolest ulatusin näpitsate ja muude abivahenditega vaid sooja vee kraanini. Mõned vandesõnad ja uus katse. Täna on mul nii mõnedki sinikad.

Selleks ajaks kui otsisin mutrivõtit, millega gaasipliit tema torust vabastada, jõudis koju ka neiu isa, kes töö ise ära tegi. Minu rõõmuks jäi pesukaussidega vett korjata. No üsna mitukümmend liitrit kogusin kokku. Parkettpõrandast oli oioi kui kahju. Isa teatas mingi hetk, et ma võin nüüd minema minna. Tütarlaps ütles aitäh.

Nõnda oli kell juba 2 päeval ning ma polnud ikka veel tööd teinud. Puhanud ka ei olnud. Kaalusin tükk aega, kas dušši alla minek oleks alumiste naabrite õnnega mängimine. Otsustasin, et minu soov puhtaks saada on suurem kui minu soov garanteerida, et nende laest miskit tilkuma ei hakkaks (no kuna tundus, et see päev ei olnud neil teps mitte "armastame vett päev"). Kell 22 õhtul hakkasin tööd tegema. Nimetage seda siis viimaseks minutiks. Puhkan kunagi hiljem.

Lugu sellest, kuidas Eesti naised randa otsisisd...

Praha on teatavasti sisemaal. Aga 30 kraadi celsiust tähendab teadagi, mida: rannailm!

Võtsime vapralt oma kaardid kätte ja läksime assistent Pavelilt küsima, et kas vastab tõele turismiraamatu jutt linnasisesest rannast. Ta naeris meid välja, kuid lubas juhatada õigesse kohta. Ameeriklane ja ukrainlane kuulasid juttu pealt ja muigasid. Hea esmamulje meie poolt garanteeritud. Aga me olime ju muuseumi juba ära vaadanud!

Igal juhul lahkusime ühikast poetšekile kirjutatud instruktsioonidega. C-metrooliini lõppu ja sealt buss kuhugi edasi. Mõeldud-tehtud. Buss sõitis edasi oioi kui kaua. Meie vaatame, et hakkame vaikselt linnast välja sõitma. Lõpuks... Meie peatus. Vett ei näe, küll aga Lidli poodi, seega võtame suuna sinna, et juua osta. Ühtlasi leiame poest taas ühe 0,5 inglise keelt kõneleva inimese. Noh muud ta meile öelda ei oska, kui et oleme... vales kohas! :) Aber natüürlich. Asusime nimelt kaardi kõige viimasel tänaval.

Jooksime taas bussile ja otsustasime bussijuhiga vestelda. Pearaputus käis kõikide keelte kohta. Aga tundus, et ta sai aru, kuhu me tahaks minna, pobises mingi peatuse vastu, meie jäime lootma, et saame aru :) Ka bussis ei leidunud ühtegi inimest, kes oleks rääkinud inglise, saksa, vene, rootsi, taani või flaami keelt. Hispaania keelt ka ei rääkinud. Me rohkem ei küsinud.

Lõpuks jõuame õigesse peatusesse, taipame kahe sekundiga, et see peatus on metroojaamast järgmine. Ja paigutame end kaardile. Teekond randa alaku. Mingil hetkel oleme kusagil aasal ning leiame, et on paras aeg bikiinid selga panna. Puhtjuhuslikult jääb meil tähelepanuta, et kogu mängu jälgivad bussijuhid... Aga no see selleks. Jälitame ühte paari, kes näevad välja täpselt nagu nad läheks randa. Lõpuks aed ja väravad. Meie astume sära silmis sisse...

Nudistide rand. Palju paljaid vanu mehi. Hämmeldume. Kratsime kõrvatagust. Mõtleme, et mida edasi teha. Putkas asuv piletirahatädi tervitab meid õlakehitusega. Ei mingeid keeli. Harjume juba mõttega, et viskame aga bikiinid seljast. Enne seda hakkab meiega üks Tšehhi vanamees kõvasti pahandama - näitab me endiselt seljas olevatele riietele. Läheneb meile, omas täies hiilguses. Mees oma parimais aastais. Tšehhile kohaselt õllekõhuga. Ja aru saanud, et me oleme lollid turistid jätkab inglise keeles. Ta on üks neist 2,5 inglise keelt kõnelevast Tšehhist. Ta räägib hästi. Kokkuvõtvalt käseb meil riided ära võtta, sest me oleme ilusad ja noored tüdrukud ning meil pole miskit häbeneda, katsub meid. See ei lähe minu teada nudistide ranna eetikaga üldsegi mitte kokku. Aga ta oli sõbralik.

Jah, me leidsime bikiiniranna. Koos moijto baari ja õllekaga. Ja järv oli ka. Lõpuks saime rannas olla 1,5 tundi. Aga ega rohkem polegi tervislik.

Ja kõigele lisaks. Nudistide rand on mastrubeeriva hosteli toakaaslase kõrval kökimöki (Iirimaa. Kilkenny. Ei taha meenutada.).