Now is the time to try something new

Orkuti fortune on lihtsalt... täpne. Nüüd on aeg küll jah.

Tänane päevapisar tuli selle peale:

Luule- ja laulusalm

Paari päeva kohta on magatud tunde ilmselgelt vähe, mida muuhulgas tõestab ka minu poolt üleeile välja saadetud sõnum:

Ööpopurii:
Tee tööd ja näe vaeva, siis... What's love got to do, got to do with it? Üks helin mul heliseb. Jingle bell rock! So noone told you life was gonna be this way?

Diagnoos? "Rase" on vale, "peast soe" on väheütlev. Enesekriitiline olen ainult kohati. Normaalne ei ole ma õnneks kunagi olnud, seega ei pruugi vahe olla märgatav.

Seni kuni õppetöö sotsiaalset elu ei sega...

Kui kallid inimesed jõuavad kodumaale vaid kord poolaasta jooksul ning viimati said nendega šampust juua Lissaboni lennujaamas, siis oleks patt teatada: "Ah, ma ei saa tulla, pean Üloga tegelema." Kuigi peaks jah. Aga olgem ausad, juust oli hea ja vein. Ka. Ja juulis võiks šampa pudelit loksutada Tallinna lennujaamas.

Kahjuks jäi teostamata mäng, kus iga külaline kirjutab loova lause teemal Eesti ettevõtteblogid, ilma, et näeks eelmise kirjutatut. Võimalik, et oleks kokkuvõtteks ideid antud. Õnneks on mul veel Kalle :P

Tegelikult võiks jälle sõprusest ja armastusest ja elust kirjutada, aga no kes jõuab seda hala ära kuulata? Selle asemel annan teada, et alates reedest algab sotsiaalne elu ka ametlikult. Nii lõuna kui ka õhtu on juba planeeritud. Ikka sõprade seltsis.

Naiseksolemise valud

Sõbranna läks suvel ühes välisriigis haiglasse. Tervis jupsis. Arstide esimene diagnoos: rase. Sõbranna teadis päris täpselt, et ta ei ole rase, aga arstid seda miskipärast ei uskunud. Pärast analüüse tulid arstid ja teatasid: "Meil on teile häid uudiseid - te ei ole rase!"

Oli juhus, et mul oli terve päev tohutu paha olla. Oli see siis toidumürgitus või miski viirus, ei tea, aga kui keegi kuulis, et mul paha, oli diagnoos selge: rase.

Mõnikord kui on nn söömaperioodid ja satud seda mõnele kaasnaisterahvale mainima on diagnoos jälle seesama: rase!

Täna hommikul helistab kolleeg ja ütleb, et tööle ei jõua, kuna paha on olla ja oksendab kodus. Kõigi esimene mõte: rase!

Tahtsin öelda, et naine (ja veel sellises eas, et võib juba lapsi saada küll ühiskonna standardite järgi) olla on ikka raske. Ei saa südamerahus oksendada või lihtsalt haige olla (või veidi tujutseda, tule taevas appi!). Diagnoos: rase!

Teoreetiline osa

Olen sellega kaks päeva järjepidevalt tegelenud. Juurdekasv on olnud umbes 300%. Ja mul VIST on raamistik. Iseasi muidugi, kas see raamistik ka hindajatele peale läheb.

Hetkel ma ei suuda otsustada, kas teadus on tore või mitte. Aga mu juhendaja suudab säilitada optimismi:

[16:54:39] Triin: see on ikka üks suur leiutamine.
[16:54:48] Triin: teadus ei tundu praegu üldse lõbus.
[17:13:55] Juhendaja: ehh
[17:14:07] Juhendaja: nädala pärast loed üle, siis mõtled, et whoa, mina, nii tark ja tubli

Nädala pärast on 1. juuni. Kaitsmine on teisel.

96 tunni pärast esitan selle nalja ära. Teha on veel üsna palju ning muuhulgas peaks jõudma ka magada, tööl käia, kepitada ja Dead vaadata, kes on Eestis välkvisiidil.

Aga ma vist leidsin ühe raamatu, mis kütkestab mind juba oma pealkirja pärast: Now is Gone. Temaatiline on ta muidugi ka. Friik!

Aga kuidagi zen on. See saab varsti läbi! Mitte zen, saate aru küll.

Mina olengi parim asjade edasilükkaja ehk paar küsimustikku

Paarist blogist on ammu silma jäänud, meilile tuli ka üks osa sellest. Täidan.

Ma/mul:
1. Tahan: et 2. juuni oleks läbi.
2. On: kätel külm.
3. Vihkan: mulle on alati õpetatud, et vihkamine on selleks liiga negatiivne emotsioon. Vahel juhtub, aga tegelikult ei vihka, kohati mulle küll ei meeldi asjad.
4. Igatsen: Tartut.
5. Kahetsen: miks ma peaks?
6. Armastan: elu.
7. Olen alati: valmis planeerima.
8. Ei ole: piisavalt aega, et veini käia joomas.
9. Tantsin: VÄGA hea meelega.
10. Laulan: viisi järgi ja tihedamini kui oma häälepaeltega tohiks.
11. Nutan: kaisus.
12. Kaotan: pea.
13. Tekitan segadust: oma toas. Liiga palju.
14. Peaks õppima: vene keelt, tennist, sukeldumist, veesuusatamist, mäesuusatamist ja kangastelgedel vaiba kudumist.

Lemmikuim:
1. Päev: neljapäev, sest kohe on laupäev.
2. Number: puudub.
3. Värv: kollane!
4. Lill: kollane roos, piibeleht, orhidee ja kõik teised lilled.
5. Kuu: juuli :)
6. Laul: "Leib jahtub" ja "Wear Sunscreen"
7. Söök: värsked kartulid kodujuustu ja tilliga.
8. Jook: vesi ja värskelt pressitud greibimahl.
9. Riideese: pruun pärlitega korsett.

Kas ma kunagi:
1. Sööksin ära putuka? Jah.
2. Hüppaksin benjit? Vabas looduses.
3. Liugleksin? Vabas looduses, aga teravatest mäetippudest eemal.
4. Elaksin maal? Tehtud.
5. Hüppaksin langevarjuga? Kindlasti!
6. Kõnniksin sütel? Tahaksin küll.
7. Tapaksin kellegi? Sääse.
8. Läheksin sööma kellegi võhivõõraga? Tehtud.
9. Laulaksin karaoket? Tehtud. Üksi, kaksi ja grupis. Korduvalt.
10. Hakkaksin taimetoitlaseks? Olin 7 aastat. 2 aastat tagasi loobusin, kuid siiani ise liha eriti ei tee.
11. Näitaksin punast tuld? Tehtud.
12. Oleksin ellujääja? Ma olengi.
13. Paneksin kellegi nutma? Ma loodan, et saan ka õnnest panna.
14. Lööksid last: EI! Kuigi ma tean, et nad võivad vahel olla täitsa hullud.
15. Läheksid kohtingule endast 10 aastat vanema mehega? Tehtud, korduvalt.

Elu:
1. Kodulinn: Tartu ja Rõuge (ei ole jah linn ja mis siis?)
2. Haridustase: Elame-näeme.
3. Juuste värv: Hetkel pettustega hele.
4. Silmade värv: Hall, vist. Vahel roheline.
5. Kinganumber: 38,5-40,5
6. Nahavärv: hele.
7. Keskmine nimi: olen rahunenud ja enam keskmisi nimesid ei vaja.
8. Tuju: Emotsioonide väljendus, mida saame ise suurepäraselt kontrollida, kui tahame.
9. Vasaku-/ paremakäeline: parem. Olen üritanud ka vasakut, aga ei olnud ilus.
10. Välismaal elanud? Piisavalt, et teada - Eesti on superväike, aga superarmas :)

Mingid küsimused:
1. Inimene, kes on hetkel mu mõtetes: Kreet (sest ma alustasin vastamist tagant poolt)
2. Kus ma viimati käisin: Dušši all. Enne seda Pirita jõe ääres kepitamas.
3. Kelle telefonikõne viimati maha magasin: Kreeda.
4. Viimati helistasin: seotult ühe kliendiga.
5. Kas ma naeran tihti? Õnneks küll.
6. Kas keegi mõtleb mulle praegu? Kindlasti, miks ei peaks?
7. Kas ma olen sentimentaalne? Ojaaaa...
8. Kas ma olen kohanud kedagi kuulsat? Ei.
9. Kas ma olen sõbralik? Võin olla.
10. Eelarvamused: püüan kõrvale jätta. Alati ei õnnestu.
11. Kelle voodis magasin eelmisel ööl? Enda voodis. Igav, onju?
12. Viimane film, mida vaatasin kaks korda: ei mäleta. Viimasel ajal ei viitsi vaadata kahte korda.
13. Mida ma tegin eile südaööl? Magasin õdusalt.
14. Viimati küpsetasin: Rabarberikooki ja vaatasin, kuidas küpsetatakse liha.
15. Vastassool pikad või lühikesed juuksed? Lühikesed. Kindlalt.
16. Kas kannan käevõrusid? Tavaliselt mitte, aga mõni ikka on.
17. Ostan: kõike.
18. Hetkel kuulan: oma trükkimist

Ikka veel on midagi teada saada?
1. Äratuntava häälega laulja: Anastacia alustades A-st, lõpetades ükskõik kellega. Tunnen ikka paljude lauljate hääled ära.
2. Suitsetan: üks kolleeg igal hommikul küsib, siiani ei suitseta.
3. Olen rahul praeguse eluga? Üks "aga" on, muidu ei tea, mida veel tahta :)
4. Kas ma teesklesin haiget, et koolist puududa? Oi, piisavalt.
5. Esimene asi, mida vastassoo juures märkan: käed.
6. Kas mulle meeldivad raamatud? Tavaliselt küll.
7. Järgmine kontsert, kuhu minna plaanin: ühtegi piletit ei ole ostnud.
8. Kas ma tahan abielluda? Mis küsimus? Muidugi tahan!

Ma tean vähemalt kahte inimest, kes peaksid ka seda täitma (sest neil on kindlasti teha midagi muud kui blogi kirjutada): Triin T ja Kadri K. Ready. Steady. Go!

Asjade seis

Kallega juhtus nii, et ta jäi poolikuks ning erinevatel põhjustel valmis ei saanud. Eks siinkohal võib lugeda moraali eelkõige iseendale - alustades sellest, et ei peaks asju viimasele hetkele jätma, lõpetades sellega, et ei peaks haige olema kogu aeg. Projekt ei ole muidugi maha maetud, vaid jäetud ootama vaiksemaid aegu.

Üks põhjus, miks Kallega läks nagu läks, oli, et seadsin Ülo ikkagi prioriteediks, ehk Kalle solvus? Minu peamine eesmärk on ikkagi saada 19. juunil lilli, mitte veel nende asjadega venitada (kuni ma ei tunne enam ühtegi endaga samal aastal lõpetavat inimest).

Muide, raske oli Kallel seekord minna lasta. Väga raske. Iseendas pettuda. Aga läks nii, vaimse ja füüsilise tervise huvides.

Aga Ülo peab olema valmis täpselt nädala pärast ja selles suhtes ei ole seis üldsegi mitte lootusetu. Statistikat ei ole küll veel kõigilt saanud, aga loodan selle siiski välja meelitada. Muud osad seisavad ka laiskuse (ja olgem ausad, ka ajanappuse) kui millegi muu taga.

Töö juures on (üllatus! üllatus!) kiired ajad. Aga muidu vahva. Liitusime kepikõnnisarjaga ning nüüd kepitame iga neljapäeva õhtul. Tiim "Keppides võiduka lõpuni!". Sport on ikka peamine, eksole.

Ja kui vahepeal jõuab kevadgrillile (kus oli üle ootuste vahva olemine) ja koju (kus mu vanemad hoolitsevad selle eest, et meil ikkagi PÄRIS töö tegemine vaimse töö kõrvalt meelest ei läheks), on elu palju parem.

Kusjuures päris töö võludest räägiks täitsa pikemalt...

Rohkem armastuslaulumaks minna ei saa....

Täna on Ülo eelkaitsmisesse saatmise aeg. Sellega seoses helises äratuskell kell 04.05, mina helisesin kell 04.30 kui otsisin unesegasena markerit ning... hakkasin YouTube's ühte lugu otsima.

Sellega seoses leidsin ilmselt THE ULTIMATE LOVE SONGi.

Kaunid sõnad - check
Küünlad - check
Koor - check
Itaaliakeelne - check
Prantsusekeelne - check
Naine - check
Mees - check
Mees on Andrea Bocelli - check

Siin ta on:


Ma arvan, et läägemaks annaks ajada ainult naishääle asendamisel Celine Dioniga.