Nädal kohal. Kohal on ka preilid köha ja nohu ning härra palavik. Nõnda me siis elame. Ja mina arvasin, et üksi hakkab igav.
Aga tegelikult. Üksi on halb olla haige. Esiteks muidugi pole kellelegi viriseda, see on peamine. Lõpuks võtad jõu kokku, teed kõne, virised ära, aga parem ei hakka. "Võta haigusleht," ei kõla just soovitusena, mida esimesel töönädalal kasutada tahaks. Seega paned vapralt edasi ja kannatad. Seis ei ole nii halb kui olla nt Belgias ja üksi ja haige, sest siin ma ikkagi tean, et kui oleks VÄGA halb, siis toetusüksused aitaks välja (no nt vanaema ja tädi), aga mingi külmetusega ei hakka nende elukorraldust ju häirima.
Ja siis sa seisadki. Pühapäeva hommikul kell 10 valgusfoori juures. Tunned, et ei jaksa. Hoiad postist kinni ja loodad, et jõuad apteeki enne kui saabub minestus.
Üksi on väga halb haige olla. Siis tulevad mõtted, mis peaksid tulema alles aasta pärast. Ja kui taevast sajab alla mingi löga, su vanemad tulid puhkuselt ja neile virisemine tundub ebaaus, su kallim läks puhkusele, seega talle virisemine tundub egoistlik, sest telefonis kõlas ta nii rõõmsameelselt, et seda rikkuda oleks lihtsalt häbitu... Siis keerad end õhtul kolme teki sisse ja loodad, et homme on parem. Teisel nädalal haiguslehte võtta oleks ka kummaline, kuid enam üldsegi mitte nii vastumeelne mõte.
17.3.08
14.3.08
Portugal: Killukesi argipäevast...
Nelja-aastaste loogika :) Meenutusi Lissabonist.
"Huvitav, kas mul lihal üksinda suus igav ei hakka?"
"Triinu! Riisipuder ja hapukoor sobivad imehästi kokku, sest riisipuder on valge ja hapukoor on valge."
Mina: "Teeme nii, et sa sööd veel viis ampsu."
Tema: "Ei! Kümme!"
"Mul tuleb see numbrite lugemine nii hästi välja. Lähen toon mõõdulindi ja loen sealt."
"Jäta meelde, et minu värv on roosa ja helesinine ja tumesinine. Aga valge ei ole minu värv."
"Aga miks 21 on kokku kakskümmend üks mitte kaksteist?"
Mina: "Ma arvan, et nad seal kaubanduskeskuses on lihtsalt targad."
Tema: "Jah, nad on nagu sina. Sina oled ka tark."
Mina kui autoriteet dinosauruste alal:
Tema: "Triinu!!!! Mul tuli meelde! Sa pidid mulle dinosaurustest rääkima. Emme ja issi ja need teised oskasid mulle hästi vähe rääkida, aga ütlesid, et sina oskad rohkem."
Mina: "Mida sa teada tahad?"
Tema: "No loomulikult kõike!"
Riidepoes
Mina musta pluusiga: "Mis sa arvad, kas sobib?"
Tema: "No ma arvan, et ikka. Ei, ei arva. See on ju musta värvi. Must ei ole ilus."
Tema hoides käes väikest mängudinosaurust:
"Vaata, kui NUNNU nägu tal on!" Ja teeb ise samasuguse näo.
"Huvitav, kas mul lihal üksinda suus igav ei hakka?"
"Triinu! Riisipuder ja hapukoor sobivad imehästi kokku, sest riisipuder on valge ja hapukoor on valge."
Mina: "Teeme nii, et sa sööd veel viis ampsu."
Tema: "Ei! Kümme!"
"Mul tuleb see numbrite lugemine nii hästi välja. Lähen toon mõõdulindi ja loen sealt."
"Jäta meelde, et minu värv on roosa ja helesinine ja tumesinine. Aga valge ei ole minu värv."
"Aga miks 21 on kokku kakskümmend üks mitte kaksteist?"
Mina: "Ma arvan, et nad seal kaubanduskeskuses on lihtsalt targad."
Tema: "Jah, nad on nagu sina. Sina oled ka tark."
Mina kui autoriteet dinosauruste alal:
Tema: "Triinu!!!! Mul tuli meelde! Sa pidid mulle dinosaurustest rääkima. Emme ja issi ja need teised oskasid mulle hästi vähe rääkida, aga ütlesid, et sina oskad rohkem."
Mina: "Mida sa teada tahad?"
Tema: "No loomulikult kõike!"
Riidepoes
Mina musta pluusiga: "Mis sa arvad, kas sobib?"
Tema: "No ma arvan, et ikka. Ei, ei arva. See on ju musta värvi. Must ei ole ilus."
Tema hoides käes väikest mängudinosaurust:
"Vaata, kui NUNNU nägu tal on!" Ja teeb ise samasuguse näo.
13.3.08
Aeg
Kahe baka kirjutamise, ajutise (mõneks ajaks) kodu remontimise ja sisustamise, mitme linna vahel käimise, uude täiskohaga töökohta sisseelamise ning juba mõned päevad kestnud palaviku kõrvalt ei jõua blogi kirjutada.
Tsiteerides töökaaslast: "Meile on see (uus klient) töövõit, sulle töö."
Juunis on mul rohkem aega. Ehk ka enne. Optimist olen.
Tsiteerides töökaaslast: "Meile on see (uus klient) töövõit, sulle töö."
Juunis on mul rohkem aega. Ehk ka enne. Optimist olen.
8.3.08
Seljakotid selga...
Mul on tunne nagu ma ainult kolin. Viimased neli aastat ei ole olnud hetke, kus ma ei hakka lähema poole aasta (vist isegi mõne kuu) jooksul kuhugi minema. Tartu-Dublin-Tartu-Gent/Brüssel-Tartu-Tallinn-Tartu-Rõuge-Lissabon-Tartu-Tallinn (vahepeal mitu korraga). Või midagi sinnapoole. Kogu aeg peab midagi pakkima. Ja igal korral tean, et see ei jää viimaseks korraks.
Kaks viimast nädalat koosnes minu asjade viimisest Tallinna, mu toa remontimisest, ühe sõbra (ja ta toakaaslase) kolimisest teise korterisse ning sellest teisest korterist inimeste kolida aitamine kolmandasse korterisse. Ikka alla ja üles, üles ja alla. Esimene korrus, neljas korrus, viies korrus, esimene korrus, kolmas korrus.
Lõpuks saavutad pakkimises osavuse. Viimase asjana pakkisin kastmepoti (kaanega) käekotti (sic!). Läpakakotti ei mahtunud.
Keegi palun ulatage mulle mõned miljonid, ma ostaks OMA kodu.
Kaks viimast nädalat koosnes minu asjade viimisest Tallinna, mu toa remontimisest, ühe sõbra (ja ta toakaaslase) kolimisest teise korterisse ning sellest teisest korterist inimeste kolida aitamine kolmandasse korterisse. Ikka alla ja üles, üles ja alla. Esimene korrus, neljas korrus, viies korrus, esimene korrus, kolmas korrus.
Lõpuks saavutad pakkimises osavuse. Viimase asjana pakkisin kastmepoti (kaanega) käekotti (sic!). Läpakakotti ei mahtunud.
Keegi palun ulatage mulle mõned miljonid, ma ostaks OMA kodu.
1.3.08
Teine koht - kodu?
Koduks ma seda Ehitajate tee korteri ühte tuba veel ei nimetaks. Hetkel on see bardakk.
Aga millalgi võib ta saada koduks. Vähemasti ajutiseks koduks. Minu Rõuge-kodu jääb alati mu koduks. Ja mu Tartu-kodu on juba nii omane, et võimalusel ei lase temast veel lahti.
Aga ajutise koha koduks saamise protsess on pikaldane ränk töö. Uste puhastamise käigus selgus oodatult, et nad ei ole kollased, vaid valged. Aken ei ole läbipaistmatu, vaid sellest on võimalik õue vaadata. Rõdu uks käib lahti küll, kui tema esialgne tõrksus taltsutada. See, et tapeet tuleb maha koos seinaga, on igati loomulik. Seinad on viltu ning see ei üllata küll mitte kedagi.
Ehk siis remontisime mu ühte tuba. Koleda pruunide lilledega tapeedi (ma usun, et ühel või teisel hetkel on selline olnud igas teises Eesti kodus) asemele tuli kollane. Roostes naelad kiskusin välja, neid oli nii aknaraamis kui ka kapi küljes. Nädalavahetuse lõpuks tundus tuba juba elatav. Laupäeval lähen siis ja elan.
Tartu-igatsuse hala käib ka siia juurde. Siin kusagil on veel üks pesa, kus mind oodatakse. Nii, et ma tulen jälle.
Aga seal, Tallinnas, on mul maja kõrval mändidega mets. Seesama, kus olen kaks suve jooksmas käinud. Aga sel korral ei saa põlved põrutada, sest mets on kohe sealsamas. Tegelikult on põnev. Ülo ja Kalle tulevad minuga kaasa. Üritasin neid küll Tartusse jätta, aga ei tulnud välja, katsetan maikuus uuesti.
Aga millalgi võib ta saada koduks. Vähemasti ajutiseks koduks. Minu Rõuge-kodu jääb alati mu koduks. Ja mu Tartu-kodu on juba nii omane, et võimalusel ei lase temast veel lahti.
Aga ajutise koha koduks saamise protsess on pikaldane ränk töö. Uste puhastamise käigus selgus oodatult, et nad ei ole kollased, vaid valged. Aken ei ole läbipaistmatu, vaid sellest on võimalik õue vaadata. Rõdu uks käib lahti küll, kui tema esialgne tõrksus taltsutada. See, et tapeet tuleb maha koos seinaga, on igati loomulik. Seinad on viltu ning see ei üllata küll mitte kedagi.
Ehk siis remontisime mu ühte tuba. Koleda pruunide lilledega tapeedi (ma usun, et ühel või teisel hetkel on selline olnud igas teises Eesti kodus) asemele tuli kollane. Roostes naelad kiskusin välja, neid oli nii aknaraamis kui ka kapi küljes. Nädalavahetuse lõpuks tundus tuba juba elatav. Laupäeval lähen siis ja elan.
Tartu-igatsuse hala käib ka siia juurde. Siin kusagil on veel üks pesa, kus mind oodatakse. Nii, et ma tulen jälle.
Aga seal, Tallinnas, on mul maja kõrval mändidega mets. Seesama, kus olen kaks suve jooksmas käinud. Aga sel korral ei saa põlved põrutada, sest mets on kohe sealsamas. Tegelikult on põnev. Ülo ja Kalle tulevad minuga kaasa. Üritasin neid küll Tartusse jätta, aga ei tulnud välja, katsetan maikuus uuesti.
25.2.08
Kalle sai tunnustuse
Mu Number Kahe teema ja kavand läksid läbi. Ma olin igati valmistunud selleks, et pean veel kaks nädalat kavandiga tegelema. Aga ju täna oli hea päev.
Otsustasin, et Number Üks on nüüdsest Ülo ja Number Kaks on Kalle. Hellitusnimed, saate aru küll. Igal juhul meeldib mulle praegu Kallega oluliselt rohkem tegeleda. Tänase päeva suurtegu on Kalle teema tõlkimine inglise keelde. "Suhtestama" ei ole just parim tõlkesõna.
Samas Ülo hoiab mind pinges, tuleb välja, et tema esimest osa on nüüdseks lugenud siis lisaks mulle ja mu juhendajale veel üks inimene. See muidugi tekitas teataval määral piinlikkust ja sunnib mind edasistele ridadele enam mõtlema.
Otsustasin, et Number Üks on nüüdsest Ülo ja Number Kaks on Kalle. Hellitusnimed, saate aru küll. Igal juhul meeldib mulle praegu Kallega oluliselt rohkem tegeleda. Tänase päeva suurtegu on Kalle teema tõlkimine inglise keelde. "Suhtestama" ei ole just parim tõlkesõna.
Samas Ülo hoiab mind pinges, tuleb välja, et tema esimest osa on nüüdseks lugenud siis lisaks mulle ja mu juhendajale veel üks inimene. See muidugi tekitas teataval määral piinlikkust ja sunnib mind edasistele ridadele enam mõtlema.
24.2.08
Palju õnne, Eesti!
Viimane aeg hakata heietama eestimeelsusest. Aga ma ei hakka.
Tegelikult tahtsin rääkida loo sellest, kuidas käisin Eesti vabariigi 90. aastapäevale pühendatud kontsertvastuvõtul. Istusin kogemata prominentide nurka, loodetavasti ei jäänud pildile. Hümn sai lauldud. Eeslauljatel olid "armas" ja "kallis" üsna segi. Viimast salmi ka vaiksemalt ei alustatud. Kõnesid pidasid tähtsad linnaemandad ja isandad, kelle kõnede sisu jäi siiski arusaamatuks. Kui sa ei ole hea kõnepidaja, siis jumala eest, tee lühidalt. Aga ei, pidi rääkima sellest, kui palju toredat on viimase aasta jooksul ära tehtud. Läks veelgi lõbusamaks. Tuli välja, et linnakodanikel on alates 2007. aastast omaenda Tahtevabaduse päev. Oktoobris. Seda rõhutati kordi. Iga korraga muutus järjest naljakamaks. Lõpuks tegin otsuse: tuleb välja uurida, kuna täpselt ning korraldada miiting ja suuremat sorti pidu.
Kontsert oli ilus... Üsna etno, näod olid tuttavad erinevatelt folkidelt ning folküritustelt. Kujunduses oli kasutatud rohkelt kaltsuvaipasid (ma lihtsalt armastan neid). Vahepeale lasti 90. aastaste inimeste lugusid elust ja Eestist. Mõni tädi oli päris kepsakas. Üks teatas sünnipäevasooviks Eestile: "Et sinna Toompeale ikka targemad riigiisad satuksid kui praegu." Saalis viibis ka liikmeid.
Aga meelde jäi hoopis ühe naisterahva soov 90. aastasele Eestile: "Kõik kappavad eri suunas. Ei saa kapata eri suunas, kui tahetakse ühte eesmärki. Selleks peab ikka kappama samas suunas."
Mis suunas teie kappate? Ma pidevalt mõtlen sellele, et mis see ikkagi on, mida mina elult tahan. Mida ma tahaksin endale ja oma riigile (jah, seda mõtlen ka)? Jah, ma olen siit ära käinud. Kordi. Aga ikka tagasi tulnud. Ma olen juba varem rääkinud sellest, et Eestis on hea, ehk kõige paremgi. Mida saan mina teha, et Eesti elu oleks parem? Ma ju võin toetada heategevusi või panna oma õla alla mõne asja ärategemiseks. Loodetavasti annab elu võimaluse olla kunagi emaks oma lastele, kelle luban kasvatada eestimeelseteks. Loodetavasti saan seda teha Eestis. Aga see on tulevik. Mida ma saan teha praegu? Ma ei usu, et bakalaureusetööde kirjutamine või töörügamine palju kaasa aitaks. Võib-olla kui ma oleksin mõni reaalteadlane? Elukutse valikuga läks natuke nihu, aga tegelikult see vist siiski on, mida kõige paremini oskan. Möla ajada. Aga kuidas möla ajades oma riigile kasulik olla? Poliitikuks ma ei hakka, tänan väga :) Kas algatuseks sobib kui olen olemas oma lähedastele ning sõpradele, aitan neid, kui neil on vaja? Nemad on ju ka osa sellest riigist. Tahaks, et kui ette lööb 100, kümne aasta pärast, siis saaksin öelda, et olen midagi teinud.
Aga esialgu. Heietuse järel. Palju õnne, Eesti! Ma üritan midagi ära teha. Ausalt.
Tegelikult tahtsin rääkida loo sellest, kuidas käisin Eesti vabariigi 90. aastapäevale pühendatud kontsertvastuvõtul. Istusin kogemata prominentide nurka, loodetavasti ei jäänud pildile. Hümn sai lauldud. Eeslauljatel olid "armas" ja "kallis" üsna segi. Viimast salmi ka vaiksemalt ei alustatud. Kõnesid pidasid tähtsad linnaemandad ja isandad, kelle kõnede sisu jäi siiski arusaamatuks. Kui sa ei ole hea kõnepidaja, siis jumala eest, tee lühidalt. Aga ei, pidi rääkima sellest, kui palju toredat on viimase aasta jooksul ära tehtud. Läks veelgi lõbusamaks. Tuli välja, et linnakodanikel on alates 2007. aastast omaenda Tahtevabaduse päev. Oktoobris. Seda rõhutati kordi. Iga korraga muutus järjest naljakamaks. Lõpuks tegin otsuse: tuleb välja uurida, kuna täpselt ning korraldada miiting ja suuremat sorti pidu.
Kontsert oli ilus... Üsna etno, näod olid tuttavad erinevatelt folkidelt ning folküritustelt. Kujunduses oli kasutatud rohkelt kaltsuvaipasid (ma lihtsalt armastan neid). Vahepeale lasti 90. aastaste inimeste lugusid elust ja Eestist. Mõni tädi oli päris kepsakas. Üks teatas sünnipäevasooviks Eestile: "Et sinna Toompeale ikka targemad riigiisad satuksid kui praegu." Saalis viibis ka liikmeid.
Aga meelde jäi hoopis ühe naisterahva soov 90. aastasele Eestile: "Kõik kappavad eri suunas. Ei saa kapata eri suunas, kui tahetakse ühte eesmärki. Selleks peab ikka kappama samas suunas."
Mis suunas teie kappate? Ma pidevalt mõtlen sellele, et mis see ikkagi on, mida mina elult tahan. Mida ma tahaksin endale ja oma riigile (jah, seda mõtlen ka)? Jah, ma olen siit ära käinud. Kordi. Aga ikka tagasi tulnud. Ma olen juba varem rääkinud sellest, et Eestis on hea, ehk kõige paremgi. Mida saan mina teha, et Eesti elu oleks parem? Ma ju võin toetada heategevusi või panna oma õla alla mõne asja ärategemiseks. Loodetavasti annab elu võimaluse olla kunagi emaks oma lastele, kelle luban kasvatada eestimeelseteks. Loodetavasti saan seda teha Eestis. Aga see on tulevik. Mida ma saan teha praegu? Ma ei usu, et bakalaureusetööde kirjutamine või töörügamine palju kaasa aitaks. Võib-olla kui ma oleksin mõni reaalteadlane? Elukutse valikuga läks natuke nihu, aga tegelikult see vist siiski on, mida kõige paremini oskan. Möla ajada. Aga kuidas möla ajades oma riigile kasulik olla? Poliitikuks ma ei hakka, tänan väga :) Kas algatuseks sobib kui olen olemas oma lähedastele ning sõpradele, aitan neid, kui neil on vaja? Nemad on ju ka osa sellest riigist. Tahaks, et kui ette lööb 100, kümne aasta pärast, siis saaksin öelda, et olen midagi teinud.
Aga esialgu. Heietuse järel. Palju õnne, Eesti! Ma üritan midagi ära teha. Ausalt.
21.2.08
Number Kaks
Mõnikord mind paneb endiselt imestama see, et kell 00.00 ei ole sul midagi (hea, kui on alapealkirjad või juhend). Neli tundi hiljem on sul vastavalt vajadusele kas kolm või viis või kümme lehekülge teksti. Ja ka pärast nelja (mööndustega kolme) ülikooliaastat ma ikka veel juurdlen selle üle. Millal ma õpin ära, et nii ongi?
Number Kaks sai endale kavandi. Täiesti mitteüllatuslikult viimasel minutil. Või tegelikult, viimane minut on homme õhtul, aga uskuge mind, praegune tibu vajab veel parandamist.
Jah, nüüdsest nad ongi Üks ja Kaks. Nii on mul lihtsam.
Number Kaks sai endale kavandi. Täiesti mitteüllatuslikult viimasel minutil. Või tegelikult, viimane minut on homme õhtul, aga uskuge mind, praegune tibu vajab veel parandamist.
Jah, nüüdsest nad ongi Üks ja Kaks. Nii on mul lihtsam.
20.2.08
Raamat on laual
Vahel kaasatakse ettevõtmistesse. Seekord Maria.
Võta lahti endale kõige lähemal asuv raamat ja kirjuta antud raamatust oma bloogi välja esimene, viimane ja kuldne lause (st. suvalise koha pealt lahti tehtud ning vasaku käe pöidla all olev lause). Muidugi avalda lõpuks ka raamatu autor ja pealkiri ning viska pall edasi järgmisele kahele blogijale.
1. Recently, a multi-cultural vision of political community has become popular, both in theory and in practice.
2.Only then will an environment conductive to the creation of a tolerant multi-cultural political community described in the Introduction be created and nationalism be 'tamed'.
3. In 1995 the Russian parties managed to create electoral blocks and gain seats in Parliament (Table 3.4), but their alliances were short lived.
Surematu teos: Dovile Budryte "Taming Nationalism? Political Community Building in the Post-Soviet Baltic States"
Järgmisena võiks letti astuda... Hah. Ma panen rohkem kui kaks, ei huvita. Dea (kaotasin ära blogi aadressi :S), Egert, Kadri, Kaie, Mariliis, Mehis.
Elame-näeme. Uus maraton algas.
Võta lahti endale kõige lähemal asuv raamat ja kirjuta antud raamatust oma bloogi välja esimene, viimane ja kuldne lause (st. suvalise koha pealt lahti tehtud ning vasaku käe pöidla all olev lause). Muidugi avalda lõpuks ka raamatu autor ja pealkiri ning viska pall edasi järgmisele kahele blogijale.
1. Recently, a multi-cultural vision of political community has become popular, both in theory and in practice.
2.Only then will an environment conductive to the creation of a tolerant multi-cultural political community described in the Introduction be created and nationalism be 'tamed'.
3. In 1995 the Russian parties managed to create electoral blocks and gain seats in Parliament (Table 3.4), but their alliances were short lived.
Surematu teos: Dovile Budryte "Taming Nationalism? Political Community Building in the Post-Soviet Baltic States"
Järgmisena võiks letti astuda... Hah. Ma panen rohkem kui kaks, ei huvita. Dea (kaotasin ära blogi aadressi :S), Egert, Kadri, Kaie, Mariliis, Mehis.
Elame-näeme. Uus maraton algas.
18.2.08
Appi, kolmas maailmasõda! Ja meil pole teinegi läbi!
Eelmisesse nädalasse jäi ka üks filmielamus. Ilmselt mängisid rolli nii film kui ka seltskond, et julgen seda linatükki soovitada. Tegemist siis Emir Kusturica järjekordse kunstitööga, kus jaburusega tagasi ei ole hoitud. Filmiks "Lubadus" ("Zavet") ja näha saab veel mõnda aega Tartus Ateenas (ma oletan, et Tallinnas juba näidati ära).
Tragöödia leiab filmist lihtsalt, ent see on pakitud ohtrasse huumorisse, mis vahel võib küll ületada hea maitse piire, kuid lõpptulemus on happy end. Soovitavalt võtta kaasa üks kuni mitu head tuttavat-sõpra, üksi ma seda filmi vaatama ei läheks. See pole selline film.
Tragöödia leiab filmist lihtsalt, ent see on pakitud ohtrasse huumorisse, mis vahel võib küll ületada hea maitse piire, kuid lõpptulemus on happy end. Soovitavalt võtta kaasa üks kuni mitu head tuttavat-sõpra, üksi ma seda filmi vaatama ei läheks. See pole selline film.
17.2.08
Üks riik juures
Kosovo iseseisvus. Nüüd on de facto ja de jure tunnistamiste küsimus. Mulle meenub umbes 6. august eelmisel suvel, kui Dafinaga olime mõlemad veidi joonud (mina ilmselt rohkem kui tema, mistõttu olin tunduvalt melanhoolsem kui tema) ning nutsime koos Kosovo iseseisvumisele mõeldes (no ütlesin ju, et melanhoolne). Toona tundus see nii kauge ja võimatu. Täna on see käes.
Tegelikult on mul Serbias ka sõpru. Nemad ei ole rõõmsad. Aga mina lihtsalt loodan, et kõik läheb rahulikult. Eestlased võiksid ju mõista kui oluline on ühele väikesele rahvusele iseseisev riik.
Tegelikult on mul Serbias ka sõpru. Nemad ei ole rõõmsad. Aga mina lihtsalt loodan, et kõik läheb rahulikult. Eestlased võiksid ju mõista kui oluline on ühele väikesele rahvusele iseseisev riik.
Võidab see, kellel on surres kõige rohkem asju
Saarelt on veel üks õpetlik lugu. Ei tasu koguda asju. Asjad koguvad tolmu ja lähevad haisema. Lisaks ei tea me keegi, kunas ära sureme. Ja kellele me siis need asjad jätame? Olgu, kui on korter, siis jätame korteri kellelegi, koos asjadega. Aga mida see inimene peab nende asjadega pihta hakkama.
V elab korteris, kus nüüdseks siis umbes kahe kuu eest suri üks inimene. Ja jättis korteri inimesele X. X üüris asja kohe välja, enne koristamata. Nii pidigi vaene V sinna sisse kolima. Jaksu oli elutoa koristamiseks (mille meie muidugi õllepudelitega täitsime), aga mitte enamaks. Meie K-ga saime šoki. Selles suhtes, et asju oli selles korteris PALJU. Eriti hirmutav koht tundus köök. Köök on aga meie arvates elutegevuseks umbes sama vajalik kui vannituba. Seega otsustasime selle ära koristada.
Selle hirmuäratavuse tunnuseks oli ka see, et hiired ja rotis ei olnud ka julgenud sinna elama minna. Igal juhul ostsime kummikindad, paki suuri kilekotte ning asusime kraamima.
Muuhulgas leidsime:
- kuus serviisi kuuele;
- sellele lisaks umbes 100 taldrikut (erinevaid, nii supi kui prae);
- veel mingeid taldrikuid;
- mitu komplekti puutumata nuge ja kahvleid;
- hõbelusikaid;
- rohupudeleid, mille kuupäevad olid liiga hajusad, et neist aru saada... ühe eristasime 1987;
- mitu komplekti neid punaseid täpilisi kuivainete karpe (eriretro);
- Vasara metallkausse - ei jõudnud kokku lugeda, rõdul on ka veel;
- pitse iga kujuga;
- joogiklaase, nii sovhoosidest kui spordivõistlustelt, ei hakanud lugema;
- kaks kaanega morsikannu;
- veekeeduspiraale neli tükki, meile tundus, et ükski ei tööta;
- tikupakke umbes 30 (igas kümme toosi tikke) pluss Viljandi tikukombinaadi suveniirkomplekt number 4 (võtsin endale küünalde põletamiseks);
- kuivaineid, palju;
- šokolaadi hõbepabereid, palju;
- tühje kilekotte, palju;
- leivapaki sulgemisklambreid (neid valgeid, millel on kuupäev), no nii üle saja;
- vana teleka (ei tea, kas töötab);
- jne.
Mõistate? Me viisime sealt välja üle 10 prügikoti jagu (need 120 liitrised või midagi sellist) asju. Majaesised konteinerid said peaaegu täis (neid oli õnneks mitu, muidu ei oleks mahtunud). Osa nõusid pakkisime pappkastidesse. Ja asju oli ikka veel palju.
Ei ole tarvis koguda asju ma ütlen. Kes seda rämpsu hiljem vajab?
V elab korteris, kus nüüdseks siis umbes kahe kuu eest suri üks inimene. Ja jättis korteri inimesele X. X üüris asja kohe välja, enne koristamata. Nii pidigi vaene V sinna sisse kolima. Jaksu oli elutoa koristamiseks (mille meie muidugi õllepudelitega täitsime), aga mitte enamaks. Meie K-ga saime šoki. Selles suhtes, et asju oli selles korteris PALJU. Eriti hirmutav koht tundus köök. Köök on aga meie arvates elutegevuseks umbes sama vajalik kui vannituba. Seega otsustasime selle ära koristada.
Selle hirmuäratavuse tunnuseks oli ka see, et hiired ja rotis ei olnud ka julgenud sinna elama minna. Igal juhul ostsime kummikindad, paki suuri kilekotte ning asusime kraamima.
Muuhulgas leidsime:
- kuus serviisi kuuele;
- sellele lisaks umbes 100 taldrikut (erinevaid, nii supi kui prae);
- veel mingeid taldrikuid;
- mitu komplekti puutumata nuge ja kahvleid;
- hõbelusikaid;
- rohupudeleid, mille kuupäevad olid liiga hajusad, et neist aru saada... ühe eristasime 1987;
- mitu komplekti neid punaseid täpilisi kuivainete karpe (eriretro);
- Vasara metallkausse - ei jõudnud kokku lugeda, rõdul on ka veel;
- pitse iga kujuga;
- joogiklaase, nii sovhoosidest kui spordivõistlustelt, ei hakanud lugema;
- kaks kaanega morsikannu;
- veekeeduspiraale neli tükki, meile tundus, et ükski ei tööta;
- tikupakke umbes 30 (igas kümme toosi tikke) pluss Viljandi tikukombinaadi suveniirkomplekt number 4 (võtsin endale küünalde põletamiseks);
- kuivaineid, palju;
- šokolaadi hõbepabereid, palju;
- tühje kilekotte, palju;
- leivapaki sulgemisklambreid (neid valgeid, millel on kuupäev), no nii üle saja;
- vana teleka (ei tea, kas töötab);
- jne.
Mõistate? Me viisime sealt välja üle 10 prügikoti jagu (need 120 liitrised või midagi sellist) asju. Majaesised konteinerid said peaaegu täis (neid oli õnneks mitu, muidu ei oleks mahtunud). Osa nõusid pakkisime pappkastidesse. Ja asju oli ikka veel palju.
Ei ole tarvis koguda asju ma ütlen. Kes seda rämpsu hiljem vajab?
13.2.08
Turistid mandrilt.
Saaremaa. Soojem kui mandril. K sõnul hakkan ma kohalikega kohe samamoodi rääkima ja üldse on ta kuri, et ma ironiseerin, enda arvates mitte. Igal juhul vallutasime reedel Saaremaa, leidsime saiakohviku, mida külastasime veel ka laupäeval ja pühapäeval. Igati lõbus ja kasulik oli. Saime teada, et kõik on p*****s. Aga sõbrad on selleks, et nad õigel hetkel oleksid õiges kohas. Ja vajadusel saab teha nalja ka traagiliste sündmuste üle. Elu on niigi tõsine, ei saa end hulluks ajada.
Seega laupäeva hommik oli, khm, hägune.
Edasi oli plaan Kuressaarest lahkuda ning teha reportaaž saarest. Pika jamamise peale saime auto ning sõitsime Sõrve säärde. Seal pesti reostusest linde. Täpsemalt aule. Nüüd on see hetk kui tahaks pikalt ropendada, et miks üldse ei hoolita oma keskkonnast. Miks me peame linde pesema? Miks ei võiks Läänemeri olla puhas? Kas teadsite, et tilk naftat võib teha juba oioioi kui palju kahju? (Sest ta suudav vee peal hõljuda VÄGA õhukese kihina, seega üks tilk hajub suurele alale). Mul on hea meel, et on inimesi, kes selle pärast südant valutavad. Ma tean, et mina ei suudaks linde pesta. Aga ma hea meelega teeks midagi muud. Minu seekordne roll oli olla ajakirjaniku autojuht ning fotokoti tassija. Jälg meie linnupäästmisest oli õhtustes uudistes, mis oli õige kummaline, sest seal oli inimesi, keda oleks pidanud näidatama meie asemel.
Big Brother vaatas meid edasi ka õhtul, kui peokesest ööklubis leidusid pildid u-popis. Khm. Vähemalt tegin kummalise poosi. Igal juhul meenutas pidu vanu häid aegu, klubis olid olemas nii mikrominid kui ka triibuliste juustega poisid. Lisaks muusika, kus oleks võinud olla rohkem retrot, aga sellegipoolest piisas rokkimiseks ja lugude vahele jutustav DJ. Ühel tantsutüdrukul oli tõeliselt ilus keha. Ausalt. Mina küll tunnistan, et vaatasin teda.
Järgmise hommiku pilt oli laupäeva omast erinev - toidukogused laual olid suurenenud, kuid pildistamiseks jaksu polnud. Läksime saiakohvikusse. Tagasiloksumine oli... mõnus. Kitsas, rahvast täis ja ebamugav. Seega olin rõõmus, et öö oli jäänud lühikeseks, sain und nautida. Okei, nautida on liialdus, aga ma ei pidanud ka kogu aja aknast välja vahtima.
Seega laupäeva hommik oli, khm, hägune.
Edasi oli plaan Kuressaarest lahkuda ning teha reportaaž saarest. Pika jamamise peale saime auto ning sõitsime Sõrve säärde. Seal pesti reostusest linde. Täpsemalt aule. Nüüd on see hetk kui tahaks pikalt ropendada, et miks üldse ei hoolita oma keskkonnast. Miks me peame linde pesema? Miks ei võiks Läänemeri olla puhas? Kas teadsite, et tilk naftat võib teha juba oioioi kui palju kahju? (Sest ta suudav vee peal hõljuda VÄGA õhukese kihina, seega üks tilk hajub suurele alale). Mul on hea meel, et on inimesi, kes selle pärast südant valutavad. Ma tean, et mina ei suudaks linde pesta. Aga ma hea meelega teeks midagi muud. Minu seekordne roll oli olla ajakirjaniku autojuht ning fotokoti tassija. Jälg meie linnupäästmisest oli õhtustes uudistes, mis oli õige kummaline, sest seal oli inimesi, keda oleks pidanud näidatama meie asemel.
Big Brother vaatas meid edasi ka õhtul, kui peokesest ööklubis leidusid pildid u-popis. Khm. Vähemalt tegin kummalise poosi. Igal juhul meenutas pidu vanu häid aegu, klubis olid olemas nii mikrominid kui ka triibuliste juustega poisid. Lisaks muusika, kus oleks võinud olla rohkem retrot, aga sellegipoolest piisas rokkimiseks ja lugude vahele jutustav DJ. Ühel tantsutüdrukul oli tõeliselt ilus keha. Ausalt. Mina küll tunnistan, et vaatasin teda.
Järgmise hommiku pilt oli laupäeva omast erinev - toidukogused laual olid suurenenud, kuid pildistamiseks jaksu polnud. Läksime saiakohvikusse. Tagasiloksumine oli... mõnus. Kitsas, rahvast täis ja ebamugav. Seega olin rõõmus, et öö oli jäänud lühikeseks, sain und nautida. Okei, nautida on liialdus, aga ma ei pidanud ka kogu aja aknast välja vahtima.
Käisime kinke viimas
Alustasin näost-näkku suhtlemise propageerimisega ning sõitsime K-ga V-le Saaremaale külla. Ega meil muud asja ei olnud, kui pidime sõbrapäeva kingituse (minu uue teooria kohaselt oli V sõbrapäev reedel) ära viima. Sai selline:
Tegelikult oli WC-paberit kaks pakki, aga üks läks kohe käiku.
Muidu ma mainiks veel seda, et kui keegi saadab mulle orkutis sõbrapäevateemalise massiskräpi, siis ma muutun vihaseks ja kurvaks. Selles suhtes, et ma ei pea üldiselt 14. veebruarist suurt midagi, see on olnud alati hea põhjus veini juua, aga selleks, et öelda oma sõpradele, kui kallid nad mulle on, kasutan muid päevi. Sel aastal on lausa üks päev lisaks antud. Ja eelistan kui ei minda massipsühhoosiga kaasa.
Idee on muidugi tore, et aastas on kehtestatud üks päev, mil peaksime andma oma kallitele teada, kui kallid nad on. Aga teadupärast Ameerikamaal peaks neid kalleid olema üks ja tegemist pole sõpradega, Eestis on asi omandanud uue tähenduse. Idee hea, teostus nõrk, kui sõbrapäeva tervitus on orkuti-massiskräpp "Head sõbrapäeva!" või selleteemaline anonüümne kõigile saadetud sms. Või südant hoidev kass/koer/elevant. Nimelise tervituse võtan vastu ja üllatused meeldivad mulle kõikidel päevadel, aga ärge siis arvake, et ma ei armasta teid, kui ei saada teie poole nunnut südamekujulist kiisut. Küll ta tuleb.
Tegelikult oli WC-paberit kaks pakki, aga üks läks kohe käiku.
Muidu ma mainiks veel seda, et kui keegi saadab mulle orkutis sõbrapäevateemalise massiskräpi, siis ma muutun vihaseks ja kurvaks. Selles suhtes, et ma ei pea üldiselt 14. veebruarist suurt midagi, see on olnud alati hea põhjus veini juua, aga selleks, et öelda oma sõpradele, kui kallid nad mulle on, kasutan muid päevi. Sel aastal on lausa üks päev lisaks antud. Ja eelistan kui ei minda massipsühhoosiga kaasa.
Idee on muidugi tore, et aastas on kehtestatud üks päev, mil peaksime andma oma kallitele teada, kui kallid nad on. Aga teadupärast Ameerikamaal peaks neid kalleid olema üks ja tegemist pole sõpradega, Eestis on asi omandanud uue tähenduse. Idee hea, teostus nõrk, kui sõbrapäeva tervitus on orkuti-massiskräpp "Head sõbrapäeva!" või selleteemaline anonüümne kõigile saadetud sms. Või südant hoidev kass/koer/elevant. Nimelise tervituse võtan vastu ja üllatused meeldivad mulle kõikidel päevadel, aga ärge siis arvake, et ma ei armasta teid, kui ei saada teie poole nunnut südamekujulist kiisut. Küll ta tuleb.
4.2.08
Elu MSNita - võimalik.
Mu üle kuuajaliseks veninud eksperiment, kas MSNita saab või ei saa, osutus edukaks. Saab.
Osad sõbrad olen juba Skype'i üle meelitanud. Need, kes on jäänud... Ma ei tea, tehke midagi ;) Saame kokku?
Mis oli asja mõte?
Mul ei ole midagi sõpradega rääkimise vastu. Aga teate, palju huvitavam on teiega kohtuda näost-näkku (mu Portugali printsess :'-( ) Teiseks, MSN kippus olema vahendiks, millega elu ka öösel edasi lükata. Skype'ga on see rõõm, et osad inimesed vahepeal magavad ja vähemalt öösel saan midagi ära teha. Pluss inimesi on siin oluliselt vähem ja türklased suudan kohe eraldada.
Uus katse oleks elu ilma kõigi interaktiivsete kommunikatsioonikanaliteta. Aga seda elu olen ma kunagi katsetanud ka. Sai hakkama... Aga ma ei ole vanamoeline, natuke ikka võib. Aga üldiselt hääletan ma tihedama näost-näkku suhtluse poolt.
Osad sõbrad olen juba Skype'i üle meelitanud. Need, kes on jäänud... Ma ei tea, tehke midagi ;) Saame kokku?
Mis oli asja mõte?
Mul ei ole midagi sõpradega rääkimise vastu. Aga teate, palju huvitavam on teiega kohtuda näost-näkku (mu Portugali printsess :'-( ) Teiseks, MSN kippus olema vahendiks, millega elu ka öösel edasi lükata. Skype'ga on see rõõm, et osad inimesed vahepeal magavad ja vähemalt öösel saan midagi ära teha. Pluss inimesi on siin oluliselt vähem ja türklased suudan kohe eraldada.
Uus katse oleks elu ilma kõigi interaktiivsete kommunikatsioonikanaliteta. Aga seda elu olen ma kunagi katsetanud ka. Sai hakkama... Aga ma ei ole vanamoeline, natuke ikka võib. Aga üldiselt hääletan ma tihedama näost-näkku suhtluse poolt.
Uus plaan
Nii, kuna üheks tööks ma end motiveerida ei suuda, tekkis mõte end absoluutselt ribadeks tõmmata. Seega loodan, et motiveerides end korraga kaheks tööks, peaks vähemalt ühega küll hakkama saama. Kuigi läbikukkumise tunne oleks siis sellegipoolest. Ja kui hästi läheb, siis peab mulle 19. juunil topeltportsu lilli tooma.
Ja kaval on see veel ühel põhjusel - kui ühte teha ei viitsi, siis üritan seda teisega edasi lükata. Võidab teadus. Või oli see möla?
Ja kaval on see veel ühel põhjusel - kui ühte teha ei viitsi, siis üritan seda teisega edasi lükata. Võidab teadus. Või oli see möla?
1.2.08
Kust leida motivatsiooni?
Seoses edasise elukorraldusega peaks veebruarikuus hakkama saama 1,5 bakaga. Iseenesest teostatav, arvestades, et seminaritööks kulus kokku paar päeva (ok üks ööpäev andis tugevaima panuse). AGA.
Kuidas end motiveerida enne "viimast minutit"?
Ratsionaalne mõtlemine on mul korras ning annan endale aru, et see oleks kõige targem mõte. Samas ei ole õppimise puhul ratsionaalsus alati aidanud. Tähendab, see ei ole kunagi aidanud. Enne viimast hetke. Ja antud juhul oleks viimane hetk nii 10. mai kanti. Mitte ei taha selle ajani närvitseda. Õnneks on mu ümber inimesed, kes suudavad mind ka närvilistel hetkedel välja kannatada... Kahtlustan, et nendegi oskustel ja tahtmisel on piirid, mida ma ületada ei tahaks.
Seega, kõik motivatsiooniideed on teretulnud. Vastasel juhul veedan veebruari blogides. Ja teate. Teemad on juba praegu otsas, nii et seda te vaevalt tahaksite ;)
Kuidas end motiveerida enne "viimast minutit"?
Ratsionaalne mõtlemine on mul korras ning annan endale aru, et see oleks kõige targem mõte. Samas ei ole õppimise puhul ratsionaalsus alati aidanud. Tähendab, see ei ole kunagi aidanud. Enne viimast hetke. Ja antud juhul oleks viimane hetk nii 10. mai kanti. Mitte ei taha selle ajani närvitseda. Õnneks on mu ümber inimesed, kes suudavad mind ka närvilistel hetkedel välja kannatada... Kahtlustan, et nendegi oskustel ja tahtmisel on piirid, mida ma ületada ei tahaks.
Seega, kõik motivatsiooniideed on teretulnud. Vastasel juhul veedan veebruari blogides. Ja teate. Teemad on juba praegu otsas, nii et seda te vaevalt tahaksite ;)
30.1.08
Läks nii nagu alati...
Suurepäraselt. Aga see ei tõesta midagi peale selle, et viimase minuti korral on aju võimeline genereerima väga suurel hulgal udu. Selle õppisin varakult selgeks, ülikool kinnitab mu veendumust. Ma olen rõõmus, aga samas pettunud. Oleks ju võinud seekord tulla: "Ära jäta asju viimasele minutile!" Ei tulnud. Pean uuesti proovima. Aitäh kaasaelajatele ja jõudu kaasvõitlejatele.
Mõned rahvatarkused (mõnda ikka järgin ;)):
- Tänaseid toimetusi ära viska homse, vaid ülehomse varna – saad 2 vaba päeva!
- Koristamine on prahi ebavõrdne levitamine.
- Paradiisis on hea kliima, põrgus aga head kaaslased.
- Kes vara tõuseb, see töökohast kaugel elab.
Tänaseks aitab. Teinekord jälle.
Mõned rahvatarkused (mõnda ikka järgin ;)):
- Tänaseid toimetusi ära viska homse, vaid ülehomse varna – saad 2 vaba päeva!
- Koristamine on prahi ebavõrdne levitamine.
- Paradiisis on hea kliima, põrgus aga head kaaslased.
- Kes vara tõuseb, see töökohast kaugel elab.
Tänaseks aitab. Teinekord jälle.
28.1.08
Öölog
22:57 sõnad "blog", "ettevõte", "seminaritöö", "Hill 2005 kaudu" jms kutsuvad esile kerged allergilised nähud
23:40 saabub K üllatusvisiidile Tallinnast. Friikatega. Hell yeah!
01:millegagi M läheb magama. Jätab mind V-ga kahekesi internetti. Julge samm.
02:41 V pole ikka veel magama läinud. Ise lubas blogi kirjutada, aga kirjutas ta? Ei!
03:00 V on mind üksinda internetti jätnud. Kuidas ta võis???
03:49 Mul on veel kirjutada sissejuhatus ja kokkuvõte, teooria otsustan karmilt üle lasta. Rõhun empiirikale seekord, ammuks see teooria loodi, eks näis, kuidas see komisjonile meeldib. Järgmisel korral teen paremini.
04:29 Kirjutada on veel sissejuhatus.
04:47 Mõtlen, et ehk paneks tööle pealkirja ka.
05:58 Panin kirja KÕIGE esimese lause. Ja sellega võiks töö lõpetatuks kuulutada.
06:millegagi Laadisin üles. Pärast mind tulgu või veeuputus.
23:40 saabub K üllatusvisiidile Tallinnast. Friikatega. Hell yeah!
01:millegagi M läheb magama. Jätab mind V-ga kahekesi internetti. Julge samm.
02:41 V pole ikka veel magama läinud. Ise lubas blogi kirjutada, aga kirjutas ta? Ei!
03:00 V on mind üksinda internetti jätnud. Kuidas ta võis???
03:49 Mul on veel kirjutada sissejuhatus ja kokkuvõte, teooria otsustan karmilt üle lasta. Rõhun empiirikale seekord, ammuks see teooria loodi, eks näis, kuidas see komisjonile meeldib. Järgmisel korral teen paremini.
04:29 Kirjutada on veel sissejuhatus.
04:47 Mõtlen, et ehk paneks tööle pealkirja ka.
05:58 Panin kirja KÕIGE esimese lause. Ja sellega võiks töö lõpetatuks kuulutada.
06:millegagi Laadisin üles. Pärast mind tulgu või veeuputus.
27.1.08
Countdown begins.
Täpselt 24 tunni pärast panen arvuti kinni ja mul on esitatud seminaritöö. Seniks, hoian endale pöialt.
Viimane minut on ikkagi kõige parem motivaator.
Viimane minut on ikkagi kõige parem motivaator.
25.1.08
Aasta siis oli 2001.
Ma lohutan end sellega, et olin 15.
Leidsin koha, kus on kirjas terve hunnik mu smsse 2000. ja 2001. aastast.
Stiilinäide:
"mdx sry et ehmatasin eile...irw,aga noh eelnevaid asju arvestades polnd midagi muud mõelda.kuigi ma ju ütlesin et meibii,ok head libisemist!"
"noniii...nüüd on aktiivne suhtlusring avatud...tead ma mõtlesin et lasex maha ennast, must masendus oli, aga jätan homse peale... ;)))"
Jah, kass käis ka siis peal. Muhahhaa.
Ühtlasi olen selgelt olnud armunud mingisse Erkisse :S Hetkel pole ausalt õrna aimugi, kes see olla võis :D Mitte vähimatki. Äkki keegi teine teab. Olen vist ebameeldivad seigad oma elust kustutanud.
"nii...ma uued musid saadan, neeed ülikuumad,nii et ei tohix ära külmuda... :))) ex... :************* igax juhux ette ka,omme äkki külm....;)"
Mis ma öelda oskan? Tule taevas appi? Jah, ka mina olen olnud kapitaalne tropp. Ehm, vabandust, pubekas.
Jätan need vist alles. Kuigi ligi sada juba kustutasin, aga neid on veel. Paarsada.
Leidsin koha, kus on kirjas terve hunnik mu smsse 2000. ja 2001. aastast.
Stiilinäide:
"mdx sry et ehmatasin eile...irw,aga noh eelnevaid asju arvestades polnd midagi muud mõelda.kuigi ma ju ütlesin et meibii,ok head libisemist!"
"noniii...nüüd on aktiivne suhtlusring avatud...tead ma mõtlesin et lasex maha ennast, must masendus oli, aga jätan homse peale... ;)))"
Jah, kass käis ka siis peal. Muhahhaa.
Ühtlasi olen selgelt olnud armunud mingisse Erkisse :S Hetkel pole ausalt õrna aimugi, kes see olla võis :D Mitte vähimatki. Äkki keegi teine teab. Olen vist ebameeldivad seigad oma elust kustutanud.
"nii...ma uued musid saadan, neeed ülikuumad,nii et ei tohix ära külmuda... :))) ex... :************* igax juhux ette ka,omme äkki külm....;)"
Mis ma öelda oskan? Tule taevas appi? Jah, ka mina olen olnud kapitaalne tropp. Ehm, vabandust, pubekas.
Jätan need vist alles. Kuigi ligi sada juba kustutasin, aga neid on veel. Paarsada.
Halloo, kus te mõistus on?
Selleks, et kursis olla suurimate mõnitustega, ei pea enam lugema I&I blogi. Piisab ka Eesti Ekspressist...
Vändra Aveli persoonilugu
Kui te olete selle läbi lugenud (ilmtingimata koos Barbi Pilvre kommentaariga, see oli isegi värskendav), siis mõelge korraks, kas Eesti suurim nädalaleht peaks langema nii madalale, et sõna otseses mõttes mõnitama noort tüdrukut, kes selgelt ei tea, et ajakirjanikud ei ole inglid. Mina näiteks üldse ei tea, mis on neiu fenomen või kust ta tuli (FHMst??? artikli järgi arvan), aga vabandage, ta on selgelt naiivne. Miks peab teda mõnitama? Ära kasutama? Kuigi ma saan aru ajakirjanikest, kelle sarkasm ja irooniameel lähevad teda kuuldes lakke. Juhtusin minagi nägema telerist juttu sellest, kuidas Aveli tahtis mehele minna. Meeski oli seal (kusjuures nägi täitsa hea välja). Ja jutt oli... OIOIOI. Kratsisin pead ja hämmeldusin.
Jah, temasuguseid on ennegi olnud... meenutagem Teist Arnoldit (kes aeg-ajalt endiselt pressiteateid saadab) või seda Push Upi lauljannat... Mõne kuu pärast on meil uued staarid ja mõnitamisalused. Kurb. Seni säratakse ühe või teise lollikese säras, muust rääkida ei ole ja olgem ausad, see ei müü ka.
Praeguseks oli EE lool 121 kommentaari. Ma pole seal juba ammu niipalju kommentaare näinud. Reklaamiraha tuleb, eetika tuleb jätta teistele.
Vändra Aveli persoonilugu
Kui te olete selle läbi lugenud (ilmtingimata koos Barbi Pilvre kommentaariga, see oli isegi värskendav), siis mõelge korraks, kas Eesti suurim nädalaleht peaks langema nii madalale, et sõna otseses mõttes mõnitama noort tüdrukut, kes selgelt ei tea, et ajakirjanikud ei ole inglid. Mina näiteks üldse ei tea, mis on neiu fenomen või kust ta tuli (FHMst??? artikli järgi arvan), aga vabandage, ta on selgelt naiivne. Miks peab teda mõnitama? Ära kasutama? Kuigi ma saan aru ajakirjanikest, kelle sarkasm ja irooniameel lähevad teda kuuldes lakke. Juhtusin minagi nägema telerist juttu sellest, kuidas Aveli tahtis mehele minna. Meeski oli seal (kusjuures nägi täitsa hea välja). Ja jutt oli... OIOIOI. Kratsisin pead ja hämmeldusin.
Jah, temasuguseid on ennegi olnud... meenutagem Teist Arnoldit (kes aeg-ajalt endiselt pressiteateid saadab) või seda Push Upi lauljannat... Mõne kuu pärast on meil uued staarid ja mõnitamisalused. Kurb. Seni säratakse ühe või teise lollikese säras, muust rääkida ei ole ja olgem ausad, see ei müü ka.
Praeguseks oli EE lool 121 kommentaari. Ma pole seal juba ammu niipalju kommentaare näinud. Reklaamiraha tuleb, eetika tuleb jätta teistele.
20.1.08
Kelle Sina tagasi kutsuksid?
Mööduv nädal oli Eesti meediamaastikul nii põnev, et ajas naerma eksole... Tipp saabus muidugi Äripäeva vahendusel, mis tõestas, kuivõrd professionaalseid ajakirjanikke nad endale palkavad. Meenub ühe ajakirjanduses töötava inimese paari nädala tagune kommentaar, et Äripäev võttis terve hulga noori ilusaid tüdrukuid tööle ja pärast aasta aega harjutamist saavad nad isegi hakkama. Ma arvan, et see inimene võtaks sõnad tagasi.
Noor ajakirjanikule (nagu teda nimetatakse) saab nii mõndagi ette heita, alustades loogilise mõistuse puudusest. Ma saan temast aru... Helistad Savisaarele ja kuuled, kuidas öeldakse "sitt". Noorel ajakirjanikul hakkavad käed värisema ja hing läheb rõõmu täis - milline uudis!!! Kuulsus ja sära! Ja ta ei vaeva oma pead sellega, et kahtlustada, kas see kõik on ikka reaalne. Ma ei ole suurim härra Keskerakonna fänn, aga ma ei arva, et see mees oleks loll. Ta teab, mida ta teeb ning tema tavaline küsimustele vastamise viis on pigem keerutav ja otseselt vihjav, aga mitte kunagi ropp või ülimalt otsekohene. Inimene, kes on meediaga suhelnud nii kaua nagu Savisaar seda teinud on, ei ütle telefonivestluses ajakirjanikule "sitt". Vähemalt mina küll seda uudist lugedes kohe mõtlesin, kas see on võimalik. Mind oleks see rõõmsaks teinud, sest teate, otsekohesust ongi meie elus vähe, aga... ebausutav. Noort ajakirjanikku see ei häirinud. Veel parem, helistades ta ei teinud kindlaks, kellega ta räägib, vaid OLETAS, et tegu on Savisaarega. Äripäeva vabandus, et ta ei saanud hääle järgi aru, et tegemist ei ole Savisaarega, on lihtsalt naeruväärne. "Tule taevas appi," tahaks öelda. Kirsiks tordil küsimus: "Kelle Sina tagasi kutsuksid?" Jah, täiesti normaalne on ajakirjanikuna kedagi telefoniintervjuus sinatada. Või ma eksin?
Ja aupauk tuleb Äripäev online'i vahendusel. Seda teatavat noort ajakirjanikku iseloomustatakse seal järgmiste omadustega:
"Edastab väga kiiresti kvaliteetseid uudiseid ja kommentaare võrguväljaandele aripaev.ee, toimetab lugejate tagasisidet, lööb kaasa veebi arenduses."
Allika juurde
Muie ei ole ju liiast. Või oli see pisar?
Noor ajakirjanikule (nagu teda nimetatakse) saab nii mõndagi ette heita, alustades loogilise mõistuse puudusest. Ma saan temast aru... Helistad Savisaarele ja kuuled, kuidas öeldakse "sitt". Noorel ajakirjanikul hakkavad käed värisema ja hing läheb rõõmu täis - milline uudis!!! Kuulsus ja sära! Ja ta ei vaeva oma pead sellega, et kahtlustada, kas see kõik on ikka reaalne. Ma ei ole suurim härra Keskerakonna fänn, aga ma ei arva, et see mees oleks loll. Ta teab, mida ta teeb ning tema tavaline küsimustele vastamise viis on pigem keerutav ja otseselt vihjav, aga mitte kunagi ropp või ülimalt otsekohene. Inimene, kes on meediaga suhelnud nii kaua nagu Savisaar seda teinud on, ei ütle telefonivestluses ajakirjanikule "sitt". Vähemalt mina küll seda uudist lugedes kohe mõtlesin, kas see on võimalik. Mind oleks see rõõmsaks teinud, sest teate, otsekohesust ongi meie elus vähe, aga... ebausutav. Noort ajakirjanikku see ei häirinud. Veel parem, helistades ta ei teinud kindlaks, kellega ta räägib, vaid OLETAS, et tegu on Savisaarega. Äripäeva vabandus, et ta ei saanud hääle järgi aru, et tegemist ei ole Savisaarega, on lihtsalt naeruväärne. "Tule taevas appi," tahaks öelda. Kirsiks tordil küsimus: "Kelle Sina tagasi kutsuksid?" Jah, täiesti normaalne on ajakirjanikuna kedagi telefoniintervjuus sinatada. Või ma eksin?
Ja aupauk tuleb Äripäev online'i vahendusel. Seda teatavat noort ajakirjanikku iseloomustatakse seal järgmiste omadustega:
"Edastab väga kiiresti kvaliteetseid uudiseid ja kommentaare võrguväljaandele aripaev.ee, toimetab lugejate tagasisidet, lööb kaasa veebi arenduses."
Allika juurde
Muie ei ole ju liiast. Või oli see pisar?
18.1.08
Orkut - naise käskija
Tänane orkuti-fortune:
You and your wife will be happy in your life together.
Hea teada.
Pidin jagama. Nüüd jääb üle vaid oodata, kas mul mõnel päeval on ka thrilling times in the future.
You and your wife will be happy in your life together.
Hea teada.
Pidin jagama. Nüüd jääb üle vaid oodata, kas mul mõnel päeval on ka thrilling times in the future.
16.1.08
Milleks kasutada raamatukogu?
Olen teist päeva raamatukogus. Siin on oluliselt parem õpikeskkond. Vähemalt ma arvasin nii. Eile veel arvasin, täna ma arvan, et homme ma töötan kodust.
Neiu numero uno:
Istub kõrvallauda. Räägib telefoni. Pärast minutilist vestlust saan aru, et tal on näo peal mingi allergia, mille päritolust ta ei saa aru, et arstid ei võta teda jutule, et ta perearst on Tallinnas ja et ta näeb õudne välja. Piilun siis ka, kolme meetri kauguselt ma ei näe, et tema näos midagi hämmastavalt raskekujulist oleks. Järgneb veel kolm kõnet või nii, sisud sarnased. Neiu tuleb mõttele paluda abi noorte nõustamiskeskuselt. Mnjah. Igal juhul annab ta ka oma kõrvalistuvale sõbrannale situatsioonist piisava ülevaate, telefonikõnede vahele. Mina sisendan endale, et ma ei kuule kõike ja mõtlen, et küllap on tal lihtsalt nii suur mure. Siis tuleb nädala repliik (sel hetkel ma arvan, et see on nädala repliik): "Ma näen nii jube välja. Ma ei saa selliselt Tallinna minna." Hiljem korratakse seda ka teistele. Ma ei ole ainus, kelle arvates ta võiks vaiksemalt võtta, aga keegi viisakusest ei ütle midagi.
Stseen 2: samasse lauda lisandub noormees. Ilmselt tuli eksamilt. Hakkab neiukestele seletama, mis eksamil oli. Hääletoon kõvasti. Inimesed pööritavad silmi. Mina ei saa aru, et kas nad ei saa aru, et raamatukogu point on hoopis midagi muud ja isegi kui nad tahavad muljetada on seda võimalik ka vaiksemalt teha. Enese üllatuseks säilitan enesedistsipliini ning karjumise asemel suudan enda suust väljutada paluva lause. Tänulikud pilgud.
Neiu numero dois:
"Kas ma neid kohtusse ei saa saata kuidagi?" Olevat tema haigeks jäänud, tööle helistanud, et on haige ja pärast süüdistati, et tal pole haiguslehte. Tema: "Aga ma ju ei teadnud, et ma pean end perearsti juures kohe arvele võtma! Ja perearst ütles, et ta tagantjärele ei saa kirjutada seda." Ja nüüd süüdistab töökoht teda töökohustuste täidejätmatuses. Teine tips ei osanud midagi öelda, oletas asju. Ma ei hakanud harima neid.
Fain, seal oli tööandja apse ka, aga HALLOOO??? Rääkige jah kõvasti sellest kui rumalad te olete. "Ma saan ju neilt midagi nõuda!??! Kas mingit tasuta õigusabi ei ole? Ma pean ju saama nendega midagi teha. Ma pöördun ajakirjandusse!" Sõbranna: "Kas sul mingeid tõendeid on?" "Nad ütlesid, et ma võiksin mustalt töötada ja pärast seda ei võtnud ühendust."
Tahaks kuulda seda kohtulahendit. Geniaalne.
Neiu numero tres:
Avab arvuti. Räägib telefoniga. Avab arvutit. Vaatan, et oh, ehk sai OK naaber. Aga ei. Hääl oli peal ja mis te arvate, kas ma sain teada, kui keegi talle MSNis miskit kirjutas? (Ei siin ei ole kadedust teemal, et mul endal enam pole MSNi ja siis kurjustan.) Ei, ta ei tulnud selle peale, et heli maha võtta.
Seejuures mõtlesin eilsetele naabritele. Neist ühel oli häbi, kui arvuti end sisse lülitades seda tavapärast laulu laulis lühidalt. Vot on erinevused.
Ma ise ütleks, et raamatukogu on raamatute laenutamiseks ja õppimiseks. Ja suurema möla ajamiseks võiks kohvikusse minna või siis TÜ raamatukogus näiteks sinna treppide juurde. Vaiksel häälel vestlemine mind ei sega (nt mingid grupitööd on ok või kui ma kuulen, et keegi kellelegi midagi õpetab...), aga lollus lihtsalt ärritab mind.
Üleüldse kuulutan ma varsti välja liikumise internetisuhtluse vastu. Rohkem näost-näkku suhtlust! Üleüldse pidi olema see uus trend - inimesed lähevad tagasi aega, kus internet ei kuulunud igasse päeva. Blogi ma veel kinni ikkagi ei pane.
Neiu numero uno:
Istub kõrvallauda. Räägib telefoni. Pärast minutilist vestlust saan aru, et tal on näo peal mingi allergia, mille päritolust ta ei saa aru, et arstid ei võta teda jutule, et ta perearst on Tallinnas ja et ta näeb õudne välja. Piilun siis ka, kolme meetri kauguselt ma ei näe, et tema näos midagi hämmastavalt raskekujulist oleks. Järgneb veel kolm kõnet või nii, sisud sarnased. Neiu tuleb mõttele paluda abi noorte nõustamiskeskuselt. Mnjah. Igal juhul annab ta ka oma kõrvalistuvale sõbrannale situatsioonist piisava ülevaate, telefonikõnede vahele. Mina sisendan endale, et ma ei kuule kõike ja mõtlen, et küllap on tal lihtsalt nii suur mure. Siis tuleb nädala repliik (sel hetkel ma arvan, et see on nädala repliik): "Ma näen nii jube välja. Ma ei saa selliselt Tallinna minna." Hiljem korratakse seda ka teistele. Ma ei ole ainus, kelle arvates ta võiks vaiksemalt võtta, aga keegi viisakusest ei ütle midagi.
Stseen 2: samasse lauda lisandub noormees. Ilmselt tuli eksamilt. Hakkab neiukestele seletama, mis eksamil oli. Hääletoon kõvasti. Inimesed pööritavad silmi. Mina ei saa aru, et kas nad ei saa aru, et raamatukogu point on hoopis midagi muud ja isegi kui nad tahavad muljetada on seda võimalik ka vaiksemalt teha. Enese üllatuseks säilitan enesedistsipliini ning karjumise asemel suudan enda suust väljutada paluva lause. Tänulikud pilgud.
Neiu numero dois:
"Kas ma neid kohtusse ei saa saata kuidagi?" Olevat tema haigeks jäänud, tööle helistanud, et on haige ja pärast süüdistati, et tal pole haiguslehte. Tema: "Aga ma ju ei teadnud, et ma pean end perearsti juures kohe arvele võtma! Ja perearst ütles, et ta tagantjärele ei saa kirjutada seda." Ja nüüd süüdistab töökoht teda töökohustuste täidejätmatuses. Teine tips ei osanud midagi öelda, oletas asju. Ma ei hakanud harima neid.
Fain, seal oli tööandja apse ka, aga HALLOOO??? Rääkige jah kõvasti sellest kui rumalad te olete. "Ma saan ju neilt midagi nõuda!??! Kas mingit tasuta õigusabi ei ole? Ma pean ju saama nendega midagi teha. Ma pöördun ajakirjandusse!" Sõbranna: "Kas sul mingeid tõendeid on?" "Nad ütlesid, et ma võiksin mustalt töötada ja pärast seda ei võtnud ühendust."
Tahaks kuulda seda kohtulahendit. Geniaalne.
Neiu numero tres:
Avab arvuti. Räägib telefoniga. Avab arvutit. Vaatan, et oh, ehk sai OK naaber. Aga ei. Hääl oli peal ja mis te arvate, kas ma sain teada, kui keegi talle MSNis miskit kirjutas? (Ei siin ei ole kadedust teemal, et mul endal enam pole MSNi ja siis kurjustan.) Ei, ta ei tulnud selle peale, et heli maha võtta.
Seejuures mõtlesin eilsetele naabritele. Neist ühel oli häbi, kui arvuti end sisse lülitades seda tavapärast laulu laulis lühidalt. Vot on erinevused.
Ma ise ütleks, et raamatukogu on raamatute laenutamiseks ja õppimiseks. Ja suurema möla ajamiseks võiks kohvikusse minna või siis TÜ raamatukogus näiteks sinna treppide juurde. Vaiksel häälel vestlemine mind ei sega (nt mingid grupitööd on ok või kui ma kuulen, et keegi kellelegi midagi õpetab...), aga lollus lihtsalt ärritab mind.
Üleüldse kuulutan ma varsti välja liikumise internetisuhtluse vastu. Rohkem näost-näkku suhtlust! Üleüldse pidi olema see uus trend - inimesed lähevad tagasi aega, kus internet ei kuulunud igasse päeva. Blogi ma veel kinni ikkagi ei pane.
12.1.08
Salsa...
Olen ammu tahtnud salsat õppida.
Nüüd jooksid juhused nii kokku, et kõigepealt avati Tartus salsakursus ja lisaks leidsin tantsupartneri (või leidis tema minu, kes seda teab), kellel on olemas asi nimega rütmitunnetus. Selleta tantsimine on ikka keerukas. Eriti salsat. Me peame veel hoogsalt harjutama, aga lõpuks tantsime nagu ässad (see on meil kokku lepitud, mina nõustusin :P).
Kuna hetkel ma ei saa Bloggeriga piisavalt läbi, et teile video panna, siis vaadake siit.
Aga seltskond tõotab tulla kirev ja neljapäevaõhtud põnevad.
Lisaks töötas vana hea ravi ka köha vastu: peksa end kodust välja ja hakka elama.
Nüüd jooksid juhused nii kokku, et kõigepealt avati Tartus salsakursus ja lisaks leidsin tantsupartneri (või leidis tema minu, kes seda teab), kellel on olemas asi nimega rütmitunnetus. Selleta tantsimine on ikka keerukas. Eriti salsat. Me peame veel hoogsalt harjutama, aga lõpuks tantsime nagu ässad (see on meil kokku lepitud, mina nõustusin :P).
Kuna hetkel ma ei saa Bloggeriga piisavalt läbi, et teile video panna, siis vaadake siit.
Aga seltskond tõotab tulla kirev ja neljapäevaõhtud põnevad.
Lisaks töötas vana hea ravi ka köha vastu: peksa end kodust välja ja hakka elama.
9.1.08
Olen 70-aastane vanamees
Igatahes võib nii tunduda. Köhin nagu üks. Asi on nii tõsine, et
a) ma jätsin ära teatrisse mineku;
b) ma lasin endale tuua köhasiirupit ja sinepiplaastreid;
c) ma kasutasin neid! (sic!)
Ja kui sa istud terve päeva toas, oodates ühte olulist meili (juba 24 h), vaadates netist erinevaid seriaale, sest muuks ei ole jaksu (olles enda üle uhke, et Starmani arvutipoiss su Wifi ruutori lõpuks tööle sai... "Restardi ma juba tegin. Seega olen ma blond või on see ruutor hulluks läinud?"), köhides endal kõrvakuulmise ära, juues nii mitu liitrit meevett, et sa lõpetasid 3. liitri juures lugemise ja toitudes vaid küüslaugust, siis ei ole imestada, et kell 23:04 ilmuvad iga toa ukseavale kolm blondi naist, kelle iga lause sisaldab fraasi "ei viitsi". Mul tuleb meelde, et on sessiaeg (neil! võidurõõm on magus) ja jällegi see tähtis e-mail, mida endiselt ei ole.
Homseks salsa-tunniks võiks küll terve olla. Kaua võib? Kas ma ikka mainisin, et olen täiesti terve ja see haigus on tegelikult õudukas, millest hiljemalt homme hommikul ärkan.
Tänase päeva märkideks jäävad:
"Bad kisser is non-negotiable."
"I'm a try-sexual. I try anything once."
Rob Lowe
Tim Daly
Dave Annable
"We're so over, we need a new word for 'over'."
a) ma jätsin ära teatrisse mineku;
b) ma lasin endale tuua köhasiirupit ja sinepiplaastreid;
c) ma kasutasin neid! (sic!)
Ja kui sa istud terve päeva toas, oodates ühte olulist meili (juba 24 h), vaadates netist erinevaid seriaale, sest muuks ei ole jaksu (olles enda üle uhke, et Starmani arvutipoiss su Wifi ruutori lõpuks tööle sai... "Restardi ma juba tegin. Seega olen ma blond või on see ruutor hulluks läinud?"), köhides endal kõrvakuulmise ära, juues nii mitu liitrit meevett, et sa lõpetasid 3. liitri juures lugemise ja toitudes vaid küüslaugust, siis ei ole imestada, et kell 23:04 ilmuvad iga toa ukseavale kolm blondi naist, kelle iga lause sisaldab fraasi "ei viitsi". Mul tuleb meelde, et on sessiaeg (neil! võidurõõm on magus) ja jällegi see tähtis e-mail, mida endiselt ei ole.
Homseks salsa-tunniks võiks küll terve olla. Kaua võib? Kas ma ikka mainisin, et olen täiesti terve ja see haigus on tegelikult õudukas, millest hiljemalt homme hommikul ärkan.
Tänase päeva märkideks jäävad:
"Bad kisser is non-negotiable."
"I'm a try-sexual. I try anything once."
Rob Lowe
Tim Daly
Dave Annable
"We're so over, we need a new word for 'over'."
Kas sinul on...
...vähemalt üks sõber, kelle juurde sa sajad sisse ja puhked heast peast nutma? Isegi kui sa tegelikult peaksid kuulama, mis temal mureks on? Ja ta kuulab sind ära, manab ette oma murelikuima näo ja üritab aidata? Minul on! Isegi rohkem.
Ma olen õnnelik inimene.
Ma olen õnnelik inimene.
8.1.08
Sa oled taimetoitlane? (küsimärgid lendavad ümber pea)
Ma olin kunagi 7 aastat lihamittesööja. Taimetoitlaseks ma end ei nimetaks, kuna juustu ja muna sõin sama agaralt kui enne. 2006. aasta alguses jätsin selle hobi maha. Lihamittesöömise siis.
Põhjused olid täiesti pragmaatilised - reisides on nii ikka jõle raske. Alustades sellest, et lennukis antakse sulle mingi õite kummaline asi süüa (mitte, et seal tihti üldse aru saaks, mida sa sööd), jätkates sellega, et mõnes riigis on lihamittesööja tulnukaga samal pulgal. Pluss ma lihtsalt enam ei viitsinud oma tuttavatele välja mõelda lugu, miks ma liha ei söö. Olid põhjused, isegi dramaatilised, kuid olgem ausad, normaalne inimene selle peale lihasöömist ei lõpeta (a la pisikeste sigade marinaadivannis ujumine)... Mõtlesin katsetada ja katse venis pikaks.
Algul ma ei söönud kala ega kana... Siis paari aasta möödudes oli isa üsna karm ja selgitas, et vähemalt kala pean ma sööma. Sinna juurde käisid artiklid sellest, kuidas taimetoitlased on pimedaks jäänud. Tagantjärele tundub, et ta pole iial mu pärast rohkem mures olnud. Ema toppis sisse sojatooteid (mõnedel neist on loogika). Seega hakkasin sööma kala. Mõni aasta hiljem lisasin valikusse kana, sest ausalt öeldes oli väljas käies riisi ja salalti söömine muutunud üsna üksluiseks. Ja lõpuks, 2006. aasta alguses, kui läksin Belgiasse elama, mõtlesin, et mis seal ikka, hakkan liha sööma. Selle otsuse parim osa oli muidugi see, et Gentis oli mu korterikaaslaseks taimetoitlane, mistõttu ei viitsinud mina ka lihaga eriti tegeleda.
Aga suurtel ühisõhtusöökidel oli mõnus nautida itaalia, norra ja paljude teiste riikide köökide eripära, ilma liha välja surkimata. Enamik rahvuskööke on ju siiski tugevalt lihapõhised, mistõttu on lihasööjaks hakkamine end igati ära tasunud. Ma oleks tahtnud näha neid pilke, kui ma oleks näiteks Gruusias öelnud, et ma olen taimetoitlane.
Siiski, mingit lihaarmastajat minust saanud pole. Poes kõnnin külma kõhuga lihaletist mööda, kodus teen harva liha, väljas söömas käies on veise- või sealihaga toidud viimased, millele oma pilgud pööran. Lood on suisa nii halvad, et mulle isegi tundub, et need ei maitse mulle. Ja need, kes tahavad arendada veregrupiteooriat - mul on 0-veregrupp, kütt, ainult liha peakski sööma (samuti üks põhjuseid, miks taasalustasin).
Ja kõigist taimetoitlastest saan ka aru - nii on vabalt võimalik elada ja kui põhimõtted ei luba liha süüa, siis ei pea ka. Ning vahel tundub mulle, et nii on elu lihtsam.
Näiteks täna praadisin kotlette - terve köök oli rasvapritsmeid täis ja see lõhn! (hais?)... Kole. Pole ime, et ma pigem keedan lillkapsast.
Põhjused olid täiesti pragmaatilised - reisides on nii ikka jõle raske. Alustades sellest, et lennukis antakse sulle mingi õite kummaline asi süüa (mitte, et seal tihti üldse aru saaks, mida sa sööd), jätkates sellega, et mõnes riigis on lihamittesööja tulnukaga samal pulgal. Pluss ma lihtsalt enam ei viitsinud oma tuttavatele välja mõelda lugu, miks ma liha ei söö. Olid põhjused, isegi dramaatilised, kuid olgem ausad, normaalne inimene selle peale lihasöömist ei lõpeta (a la pisikeste sigade marinaadivannis ujumine)... Mõtlesin katsetada ja katse venis pikaks.
Algul ma ei söönud kala ega kana... Siis paari aasta möödudes oli isa üsna karm ja selgitas, et vähemalt kala pean ma sööma. Sinna juurde käisid artiklid sellest, kuidas taimetoitlased on pimedaks jäänud. Tagantjärele tundub, et ta pole iial mu pärast rohkem mures olnud. Ema toppis sisse sojatooteid (mõnedel neist on loogika). Seega hakkasin sööma kala. Mõni aasta hiljem lisasin valikusse kana, sest ausalt öeldes oli väljas käies riisi ja salalti söömine muutunud üsna üksluiseks. Ja lõpuks, 2006. aasta alguses, kui läksin Belgiasse elama, mõtlesin, et mis seal ikka, hakkan liha sööma. Selle otsuse parim osa oli muidugi see, et Gentis oli mu korterikaaslaseks taimetoitlane, mistõttu ei viitsinud mina ka lihaga eriti tegeleda.
Aga suurtel ühisõhtusöökidel oli mõnus nautida itaalia, norra ja paljude teiste riikide köökide eripära, ilma liha välja surkimata. Enamik rahvuskööke on ju siiski tugevalt lihapõhised, mistõttu on lihasööjaks hakkamine end igati ära tasunud. Ma oleks tahtnud näha neid pilke, kui ma oleks näiteks Gruusias öelnud, et ma olen taimetoitlane.
Siiski, mingit lihaarmastajat minust saanud pole. Poes kõnnin külma kõhuga lihaletist mööda, kodus teen harva liha, väljas söömas käies on veise- või sealihaga toidud viimased, millele oma pilgud pööran. Lood on suisa nii halvad, et mulle isegi tundub, et need ei maitse mulle. Ja need, kes tahavad arendada veregrupiteooriat - mul on 0-veregrupp, kütt, ainult liha peakski sööma (samuti üks põhjuseid, miks taasalustasin).
Ja kõigist taimetoitlastest saan ka aru - nii on vabalt võimalik elada ja kui põhimõtted ei luba liha süüa, siis ei pea ka. Ning vahel tundub mulle, et nii on elu lihtsam.
Näiteks täna praadisin kotlette - terve köök oli rasvapritsmeid täis ja see lõhn! (hais?)... Kole. Pole ime, et ma pigem keedan lillkapsast.
6.1.08
Lõpetamise maraton...
Täna algas minu ülikooli lõpetamine. Kui varem olen tegelenud peamiselt enesepettusega ning kirja saanud kokku umbes kolm lauset ja ühe viite, siis täna oli viimane aeg vormistada terve lõik. Juunis võite mulle lilli tuua. Ausalt. MSNigi kaotamine on abinõu, mis loodetavasti viib eesmärgini.
Ühtlasi sain teada, et mõiste "viral marketing" autor on Eesti päritolu Steve Jürvetson.
Päeva lause tuli K vahendusel: "Waiting for inspiration takes too long."
Ühtlasi sain teada, et mõiste "viral marketing" autor on Eesti päritolu Steve Jürvetson.
Päeva lause tuli K vahendusel: "Waiting for inspiration takes too long."
2.1.08
MSNi aastalimiit sai täis
Jah, teine päev, aga näed, kuidas läks...
Kuna ma olen nõrk inimene ja üldiselt on mul töötegemiseks raske motivatsiooni leida (eriti kui selle asemel võib näiteks unistada mõnest järgmisest reisist), siis otsustasin avada arvuti control paneli ning MSNi ära kustutada. Kõige põnevam osa seejuures oli, et süsteem andis kasutamise hulgaks: rarely ("Rarely" - The program is rarely or never run). Ma ei tea, kui tihti seda kasutama peaks, kui minu kasutamistihedus on "rarely", ausalt. Müstika.
Minu hüpotees on, et kuu ajaga, mil pean eemal olema, harjun ära ning ei tahagi enam. Hüpoteesi tõestuseks viin läbi eksperimendi, mille tulemused avalikustan 1. veebruaril 2008. Ma olen kindel, et sellest kannataks kirjutada bakatöö.
Võib tekkida oht, et nii jääb aega päris eluks... Aga tegelikult on kõik veel kontrolli all. Skype on alles. Orkut ka :P
"Kui suitsetamist maha jätta ei saa, sest ei suitseta, tuleb loobuda millestki muust."
Rahvatarkus, Lõuna-Eesti
Kuna ma olen nõrk inimene ja üldiselt on mul töötegemiseks raske motivatsiooni leida (eriti kui selle asemel võib näiteks unistada mõnest järgmisest reisist), siis otsustasin avada arvuti control paneli ning MSNi ära kustutada. Kõige põnevam osa seejuures oli, et süsteem andis kasutamise hulgaks: rarely ("Rarely" - The program is rarely or never run). Ma ei tea, kui tihti seda kasutama peaks, kui minu kasutamistihedus on "rarely", ausalt. Müstika.
Minu hüpotees on, et kuu ajaga, mil pean eemal olema, harjun ära ning ei tahagi enam. Hüpoteesi tõestuseks viin läbi eksperimendi, mille tulemused avalikustan 1. veebruaril 2008. Ma olen kindel, et sellest kannataks kirjutada bakatöö.
Võib tekkida oht, et nii jääb aega päris eluks... Aga tegelikult on kõik veel kontrolli all. Skype on alles. Orkut ka :P
"Kui suitsetamist maha jätta ei saa, sest ei suitseta, tuleb loobuda millestki muust."
Rahvatarkus, Lõuna-Eesti
1.1.08
Tuli suure pauguga...
Hetkel ma ei suuda otsustada, kas aastaring sai täis, et 2007 algas suure pauguga ja ka nõnda täna varahommikul lõppes... Või tähendab see, et kaheksa tuleb veel hullumeelsem kui 2007???
Õhtu algas... vannitoa koristamisega. Nimelt avastasin oma korteris, et duššinurk oli mu eemaloldud kuudega veel koledamaks muutunud. Nii koledaks, et ma ei tahtnud oma jalgadega seda puudutada. Sai veidi puhtamaks, aga ta vajab saniiti. Karmi kätt, st. Igal juhul koristasin. Siis hakkasime Jga tipsutama. Vana Tallinn on ju õige eestlaste jook. Mina veel lubasin, et asi ei lähe käest ära...
Ja kell 11 hakkas viltu vedama... Eks numero uno saatis südantlõhestava sõnumi. Numero unol on nimelt hämmastav võime mind endast välja viia. Seetõttu võin ma teiste vastu vahel ka kurjem, aga vahel isegi mõistvam olla. See, mis meil kunagi oli, oli ilus. See, kuidas see lõppes oli kole. Ja see, mis on pärast seda toimunud on lihtsalt ärritav. Aga ajad mööduvad, tuuled pöörduvad ja mingil hetkel saavutad taseme, kus tema sinust mõtlemine ei tekita sinus enam palju emotsioone. Ma olen selles faasis. Jätkasin Vana Tallinnaga.
Südaööks jooksime pläsku juurde, vaatasime ilutulestikku ja avasime šampuse. Esimest korda elus ei tahtnud pudel lahti tulla. Pingutasime mitu minutit, mistõttu ka uusaasta veidi hilines. Siis jõime pudeli 20 minuti jooksul tühjaks. Iga tervemõistuslik inimene seda ei teeks.
Mingis tuhinas nägime vana klassivenda, kes endiselt lubas kõigile meestele, kes meile haiget teevad, tappa anda. Seda on alati hea teada :)
Kui inimene ütleb oma isale teise lausena pärast "Head uut aastat!", "Issi, ma olen niiii purjus...", siis on selge, et tegu pole terve mõistusega. Klubi oli suhteliselt tühi, nii et tantsimiseks ei pidanud kellelegi küünarnukiga selga lööma. Alguses. Lõpuks tuli muidugi veidi vägivalda tarvitada.
Üllatused jätkusid... Näiteks lõin M-le küünarnukiga selga ja hea on, sest muidu me ei oleks saanud kallistada ja naerda. Ma ei suuda siiani otsustada, kumb meist kainem oli. M?
Jooksin peaaegu, et sülle oma esimesele armumisele, kes kui ta enne ei teadnud, et ta oli mu esimene armumine, nüüd teab. Aga teda oli mul hea meel näha, oleks tahtnud törts juttugi ajada, aga nohh ööd on meil ju meeletud.
Siis ma arvasin, et noh elamusi on olnud ühe õhtu kohta küll... kuni märkasin oma vana sõpra, kes on kunagi olnud mulle mu teine vend... Viimasel ajal pole elu kokku viinud. Aga tema reaktsioon oli üle prahi. Karjumine, kallistamine, õhku tõstmine, minu jalge ees põlvitamine jne... See käib muidugi kõik tema olemuse juurde, aga ikka oli armas. Siis ma mõtlesin jälle, et woaah, aitab... Plaanisin koju minna.
Koju jõudmise asemel hakkasime koos ühe keskakaaslasega mööda tänavat sammuma... Plaanisime liituda Tiigi ühika peoga (sest meile tundus, et seal toimub midagi). Üritasime sisse saada. Ei saanud. Siis vedas üks teine sõber mind korteripeole, kus tuli järgmine üllatus. Halva või hea alla seda kategoriseerida on võimatu. Piisavalt üllatus, et jäin suu ammuli vahtima ja murdsin klaasi katki. Sellele järgnenud hommikune hämming püsib senini. Faktiks jääb, et serenaadi mulle ei laulda. Juhtub ka parimatega.
Öised arutelud Toomemäel jäid sinna kuhugi vahele. Vahel on asjad nii nagu nad on, isegi kui me vahel soovime, et ei oleks.
Lõpuks hakkas külm. Selge märk kojuminekuks.
Hommikul oli mul hea meel, et tänase päeva plaan nägi ette vana head vesiravi. Sees- ja välispidist. Istusin mitu tundi mullivannis, ujusin, käisin neljas saunas, jõin vett ja tundub, et aega läks, aga asja sai. Homme proovin uuesti.
Hea algus, onju? Oh nii täiskasvanulik.
Õhtu algas... vannitoa koristamisega. Nimelt avastasin oma korteris, et duššinurk oli mu eemaloldud kuudega veel koledamaks muutunud. Nii koledaks, et ma ei tahtnud oma jalgadega seda puudutada. Sai veidi puhtamaks, aga ta vajab saniiti. Karmi kätt, st. Igal juhul koristasin. Siis hakkasime Jga tipsutama. Vana Tallinn on ju õige eestlaste jook. Mina veel lubasin, et asi ei lähe käest ära...
Ja kell 11 hakkas viltu vedama... Eks numero uno saatis südantlõhestava sõnumi. Numero unol on nimelt hämmastav võime mind endast välja viia. Seetõttu võin ma teiste vastu vahel ka kurjem, aga vahel isegi mõistvam olla. See, mis meil kunagi oli, oli ilus. See, kuidas see lõppes oli kole. Ja see, mis on pärast seda toimunud on lihtsalt ärritav. Aga ajad mööduvad, tuuled pöörduvad ja mingil hetkel saavutad taseme, kus tema sinust mõtlemine ei tekita sinus enam palju emotsioone. Ma olen selles faasis. Jätkasin Vana Tallinnaga.
Südaööks jooksime pläsku juurde, vaatasime ilutulestikku ja avasime šampuse. Esimest korda elus ei tahtnud pudel lahti tulla. Pingutasime mitu minutit, mistõttu ka uusaasta veidi hilines. Siis jõime pudeli 20 minuti jooksul tühjaks. Iga tervemõistuslik inimene seda ei teeks.
Mingis tuhinas nägime vana klassivenda, kes endiselt lubas kõigile meestele, kes meile haiget teevad, tappa anda. Seda on alati hea teada :)
Kui inimene ütleb oma isale teise lausena pärast "Head uut aastat!", "Issi, ma olen niiii purjus...", siis on selge, et tegu pole terve mõistusega. Klubi oli suhteliselt tühi, nii et tantsimiseks ei pidanud kellelegi küünarnukiga selga lööma. Alguses. Lõpuks tuli muidugi veidi vägivalda tarvitada.
Üllatused jätkusid... Näiteks lõin M-le küünarnukiga selga ja hea on, sest muidu me ei oleks saanud kallistada ja naerda. Ma ei suuda siiani otsustada, kumb meist kainem oli. M?
Jooksin peaaegu, et sülle oma esimesele armumisele, kes kui ta enne ei teadnud, et ta oli mu esimene armumine, nüüd teab. Aga teda oli mul hea meel näha, oleks tahtnud törts juttugi ajada, aga nohh ööd on meil ju meeletud.
Siis ma arvasin, et noh elamusi on olnud ühe õhtu kohta küll... kuni märkasin oma vana sõpra, kes on kunagi olnud mulle mu teine vend... Viimasel ajal pole elu kokku viinud. Aga tema reaktsioon oli üle prahi. Karjumine, kallistamine, õhku tõstmine, minu jalge ees põlvitamine jne... See käib muidugi kõik tema olemuse juurde, aga ikka oli armas. Siis ma mõtlesin jälle, et woaah, aitab... Plaanisin koju minna.
Koju jõudmise asemel hakkasime koos ühe keskakaaslasega mööda tänavat sammuma... Plaanisime liituda Tiigi ühika peoga (sest meile tundus, et seal toimub midagi). Üritasime sisse saada. Ei saanud. Siis vedas üks teine sõber mind korteripeole, kus tuli järgmine üllatus. Halva või hea alla seda kategoriseerida on võimatu. Piisavalt üllatus, et jäin suu ammuli vahtima ja murdsin klaasi katki. Sellele järgnenud hommikune hämming püsib senini. Faktiks jääb, et serenaadi mulle ei laulda. Juhtub ka parimatega.
Öised arutelud Toomemäel jäid sinna kuhugi vahele. Vahel on asjad nii nagu nad on, isegi kui me vahel soovime, et ei oleks.
Lõpuks hakkas külm. Selge märk kojuminekuks.
Hommikul oli mul hea meel, et tänase päeva plaan nägi ette vana head vesiravi. Sees- ja välispidist. Istusin mitu tundi mullivannis, ujusin, käisin neljas saunas, jõin vett ja tundub, et aega läks, aga asja sai. Homme proovin uuesti.
Hea algus, onju? Oh nii täiskasvanulik.
31.12.07
Kuna me suureks kasvame?
Kui vana on vana? Kuna on inimene täiskasvanud? Kas unistamine on lastele või lapsik? Kuna ma suureks kasvan?
Ma olen sellele mitu kuud mõelnud. Osad teist on ilmselt mind isegi kuulnud ütlemas: "Ei, ma pean suureks kasvama." Ma vaatan ümberringi. Terve hulk mu tutvusringkonnast on alustanud "päris elu", nad käivad tööl, maksavad auto-, korteri- ja jumal teab veel mille liisingut. Ja ma tunnen, et ma peaks ka tööle hakkama. Asjalikuks. Ja siis teine osa minu tutvusringkonnast reisib ringi, õpib, seikleb ja teeb veel kõiksugu põnevaid asju. Ma tahaks olla see teine osa, aga ma tunnen, et tegelikult oleks aeg esimeseks.
Umbes kümme aastat tagasi arvasin ma, et esimese lapse võiks saada 25selt. Täna ei tundu see reaalsena, kuigi ma ei välista midagi ja elu läheb nagu läheb... Ma ei ole olnud kordagi tõsises pikas suhtes (aga oi, need mis on olnud, on osutunud sellegipoolest pikkadeks), isegi mitte töösuhtes ;) Aga sel aastal lõi reaalsus otse näkku... Paarid, kes tundusid olevat ideaalsed, läksid lahku. Minu eakaaslasi mitte ei võetud tööle, vaid edutati. Ja üks väga kallis sõber saab mõne kuu jooksul lapsevanemaks. Mul on nende kõigi üle hea meel, aga mulle tundub nagu ma vaataks nende elu kusagilt kõrvalt.
Mul on ikka veel tunne, et kusagilt langeb mulle sülle TEADMINE, mida ma tahan oma eluga teha. Aga mida päev edasi, seda enam tundub mulle, et selle ootamine tuleb lõpetada. Seiklemine tuleb lõpetada. Ei saa sõita kolmeks kuuks Portugali vaimsele puhkusele, sest ma ju ei olegi enne Portugalis elanud. Või plaanida Lõuna-Ameerika vallutamist. Peaks suureks kasvama ja hakkama tegelema tõsiste inimeste tõsiste asjadega.
Aga, kurat küll, ma ei taha. Ma tahan, et minus oleks veel naiivitar, kes usuks, et õiged lahendused tulevad ise (ja kui aus olla, siis ma ikka usun).
Ainult üks mu sõber sai minust aru, kui rääkisin talle järjekordselt oma "Ma veel ei tea, mida ma teha tahan. Võiks nagu tööle minna ja peaks nagu, aga tahaks õppida." Ta ütles midagi sellist: "Ma arvan, et sa lihtsalt ootad õiget pakkumist ja kui miski tundub piisavalt põnev, siis sa selle ka võtad."
Ja tal on õigus. Ma arvangi nii. Aga mis on see piisavalt põnev? Kas ma tunnen ta ära? Kas ta tuleb? Need eneseotsingud hakkavad väsitavaks muutuma. Kuna ma kasvan suureks ja enam ei usu, et teadmine tuleb ise? Või ei tohikski suureks kasvada?
Ma keeldun allumast mallile, kus ma peaks minema tööle, ostma korteri, maksma laenu, võib-olla omandama magistri (ma valisin aine vist juba välja), leidma mehe, saama lapsi. Ma tahan seda kõike, aga ma tahan seda lihtsamalt. Unistan edasi?
Ma olen sellele mitu kuud mõelnud. Osad teist on ilmselt mind isegi kuulnud ütlemas: "Ei, ma pean suureks kasvama." Ma vaatan ümberringi. Terve hulk mu tutvusringkonnast on alustanud "päris elu", nad käivad tööl, maksavad auto-, korteri- ja jumal teab veel mille liisingut. Ja ma tunnen, et ma peaks ka tööle hakkama. Asjalikuks. Ja siis teine osa minu tutvusringkonnast reisib ringi, õpib, seikleb ja teeb veel kõiksugu põnevaid asju. Ma tahaks olla see teine osa, aga ma tunnen, et tegelikult oleks aeg esimeseks.
Umbes kümme aastat tagasi arvasin ma, et esimese lapse võiks saada 25selt. Täna ei tundu see reaalsena, kuigi ma ei välista midagi ja elu läheb nagu läheb... Ma ei ole olnud kordagi tõsises pikas suhtes (aga oi, need mis on olnud, on osutunud sellegipoolest pikkadeks), isegi mitte töösuhtes ;) Aga sel aastal lõi reaalsus otse näkku... Paarid, kes tundusid olevat ideaalsed, läksid lahku. Minu eakaaslasi mitte ei võetud tööle, vaid edutati. Ja üks väga kallis sõber saab mõne kuu jooksul lapsevanemaks. Mul on nende kõigi üle hea meel, aga mulle tundub nagu ma vaataks nende elu kusagilt kõrvalt.
Mul on ikka veel tunne, et kusagilt langeb mulle sülle TEADMINE, mida ma tahan oma eluga teha. Aga mida päev edasi, seda enam tundub mulle, et selle ootamine tuleb lõpetada. Seiklemine tuleb lõpetada. Ei saa sõita kolmeks kuuks Portugali vaimsele puhkusele, sest ma ju ei olegi enne Portugalis elanud. Või plaanida Lõuna-Ameerika vallutamist. Peaks suureks kasvama ja hakkama tegelema tõsiste inimeste tõsiste asjadega.
Aga, kurat küll, ma ei taha. Ma tahan, et minus oleks veel naiivitar, kes usuks, et õiged lahendused tulevad ise (ja kui aus olla, siis ma ikka usun).
Ainult üks mu sõber sai minust aru, kui rääkisin talle järjekordselt oma "Ma veel ei tea, mida ma teha tahan. Võiks nagu tööle minna ja peaks nagu, aga tahaks õppida." Ta ütles midagi sellist: "Ma arvan, et sa lihtsalt ootad õiget pakkumist ja kui miski tundub piisavalt põnev, siis sa selle ka võtad."
Ja tal on õigus. Ma arvangi nii. Aga mis on see piisavalt põnev? Kas ma tunnen ta ära? Kas ta tuleb? Need eneseotsingud hakkavad väsitavaks muutuma. Kuna ma kasvan suureks ja enam ei usu, et teadmine tuleb ise? Või ei tohikski suureks kasvada?
Ma keeldun allumast mallile, kus ma peaks minema tööle, ostma korteri, maksma laenu, võib-olla omandama magistri (ma valisin aine vist juba välja), leidma mehe, saama lapsi. Ma tahan seda kõike, aga ma tahan seda lihtsamalt. Unistan edasi?
28.12.07
Sotsiaalse elu taassünd
Ma olen mõned päevad kodus olnud, olin rahus ja vaikuses, kokku kolm inimest vist helistasid. Mina juba panin kõrva taha, et näed, jälle läks nii nagu alati - osad inimesed on ära kadunud. Isegi kolmest kuust piisab.
Aga täna, kui lõpuks end tsivilisatsiooni vedasin, tuli välja, et mõni sõber on veel alles. St pigem ei lakanud telefon helisemast. Ja see on üsna kummaline, kui kolm kuud oli telefon peaaegu vait. Peab ennast näitama, siis nähakse. Tundub nii.
See sõpruse ja sõprade/tuttavate asi ujus jälle esile vist aastalõpu tõttu.
Paratamatult püüan ma kuidagi oma aastat kokku võtta, suhteid analüüsida jne... Täna tegin seda täiesti teadlikult ja üks kivi kukkus turjalt ära või vähemasti läks kergemaks. Selle üle olen ma siiralt väga rõõmus, sest ma tean, et see piinas lisaks minule ka kedagi teist. Ja ma tõesti loodan, et tal on ka parem. Ma tahaks, et oleks. Me kõik väärime rahulolu ja õnne, sealhulgas need, kes tavaliselt inimestes just head näevad.
Kahjuks pean ka tõdema, et iga aasta lõpeb ja algab samamoodi - ekside esilekerkimisega. See on kohe krooniline ja ma olen täiesti kindel, et ma ei ole ainus, kes selle tõve all kannatab. Inimesed, kes endal enam meeles ei mõlgu või vähemasti oled suutnud nad kuhugi mälusahtlisse pista, kust nad ei peaks enam välja tulema... Ma arvan, et iga naine (ja ma kahtlustan ka, et mees) suudab tuua vähemalt ühe näite sellest, kuidas enne jõule/jõulude ajal/aastavahetusel saavad nad smsi, e-maili, kirja, postkaardi, telefonikõne või kingituse mõnelt oma eksilt. Ja need pole mingid tavalised ühendust võtud, vaid: "ma armastan sind", "sa oled mulle parim", "ma olin nii loll, et ei saanud aru, mis mul on, kui sa mul olemas olid", "ma mõtlen su peale", "sa oled endiselt musi", "ma tahaks sinust rohkem kuulda"- tagamõttega kontaktiloomiskatsed. Minu loogika on neid ignoreerida, sest neile mingitki pidi (kas või lakooniliselt ja ilma tagamõtteta) vastamine on puhas ajaraisk ja/või enda närvide kulutamine. Jah, isegi kui endal on veel tundeid - endiselt mõttetu. Sest jõulud lähevad mööda ja päevad pikemaks... Eksid taastavad oma endise kuju ja kujutavad ette, et nad ei võtnud sinuga kolm nädalat tagasi ühendust. Ja sa arvad, et see kõik on lõpuks läbi, kuni tulevad... järgmised jõulud! Palju õnne!
Sellest ei tasu end siiski heituda lasta, sest ikkagi leidub mõni sõber, kes rõõmsal häälel helistab ja küsib: "Oi, kas sa nüüd oledki siin?" või saad keset vestlust ikka-nii-tore-et-sa-tagasi-oled-kallistuse. Või saadetakse sind kuulama jõululaulude kontserti, justkui alateadlikult aimates, et mõtlesid juba mitu nädalat, et võiks minna muusikat kuulama. Täna ma suhtlesin intensiivselt umbes kaheksa inimesega ja seda on rohkem kui viimase kolme kuu jooksul kokku (väikeste liialdustega, aga peaaegu). Vahelduseks täitsa mõnus.
Mu aasta oli nii sürr, et ma ei oskaks seda kuidagi kokku võtta... Ma sain vabaks, ma nautisin seda, ma ärritusin, rõõmustasin, kurvastasin, lõbutsesin... Ma ise arvan, et mul oli teine noorus ;) Käitusin palju nagu 16-aastane. Ja olgugi, et see oli tore, vahel... Ma tahan, et see aasta saaks läbi. Minu jaoks on uus aasta uus lehekülg ja sel korral... Sel korral ma ei tea, mida ma kuu aja pärast teen. Või poole aasta. Preili "pool elust on pool aastat ette planeeritud" mõtleb hetkel ette umbes 4 päeva. Sisemised heitlused sinna juurde.
Natuke hirmutav, aga oiiii kui põnev.
Aga täna, kui lõpuks end tsivilisatsiooni vedasin, tuli välja, et mõni sõber on veel alles. St pigem ei lakanud telefon helisemast. Ja see on üsna kummaline, kui kolm kuud oli telefon peaaegu vait. Peab ennast näitama, siis nähakse. Tundub nii.
See sõpruse ja sõprade/tuttavate asi ujus jälle esile vist aastalõpu tõttu.
Paratamatult püüan ma kuidagi oma aastat kokku võtta, suhteid analüüsida jne... Täna tegin seda täiesti teadlikult ja üks kivi kukkus turjalt ära või vähemasti läks kergemaks. Selle üle olen ma siiralt väga rõõmus, sest ma tean, et see piinas lisaks minule ka kedagi teist. Ja ma tõesti loodan, et tal on ka parem. Ma tahaks, et oleks. Me kõik väärime rahulolu ja õnne, sealhulgas need, kes tavaliselt inimestes just head näevad.
Kahjuks pean ka tõdema, et iga aasta lõpeb ja algab samamoodi - ekside esilekerkimisega. See on kohe krooniline ja ma olen täiesti kindel, et ma ei ole ainus, kes selle tõve all kannatab. Inimesed, kes endal enam meeles ei mõlgu või vähemasti oled suutnud nad kuhugi mälusahtlisse pista, kust nad ei peaks enam välja tulema... Ma arvan, et iga naine (ja ma kahtlustan ka, et mees) suudab tuua vähemalt ühe näite sellest, kuidas enne jõule/jõulude ajal/aastavahetusel saavad nad smsi, e-maili, kirja, postkaardi, telefonikõne või kingituse mõnelt oma eksilt. Ja need pole mingid tavalised ühendust võtud, vaid: "ma armastan sind", "sa oled mulle parim", "ma olin nii loll, et ei saanud aru, mis mul on, kui sa mul olemas olid", "ma mõtlen su peale", "sa oled endiselt musi", "ma tahaks sinust rohkem kuulda"- tagamõttega kontaktiloomiskatsed. Minu loogika on neid ignoreerida, sest neile mingitki pidi (kas või lakooniliselt ja ilma tagamõtteta) vastamine on puhas ajaraisk ja/või enda närvide kulutamine. Jah, isegi kui endal on veel tundeid - endiselt mõttetu. Sest jõulud lähevad mööda ja päevad pikemaks... Eksid taastavad oma endise kuju ja kujutavad ette, et nad ei võtnud sinuga kolm nädalat tagasi ühendust. Ja sa arvad, et see kõik on lõpuks läbi, kuni tulevad... järgmised jõulud! Palju õnne!
Sellest ei tasu end siiski heituda lasta, sest ikkagi leidub mõni sõber, kes rõõmsal häälel helistab ja küsib: "Oi, kas sa nüüd oledki siin?" või saad keset vestlust ikka-nii-tore-et-sa-tagasi-oled-kallistuse. Või saadetakse sind kuulama jõululaulude kontserti, justkui alateadlikult aimates, et mõtlesid juba mitu nädalat, et võiks minna muusikat kuulama. Täna ma suhtlesin intensiivselt umbes kaheksa inimesega ja seda on rohkem kui viimase kolme kuu jooksul kokku (väikeste liialdustega, aga peaaegu). Vahelduseks täitsa mõnus.
Mu aasta oli nii sürr, et ma ei oskaks seda kuidagi kokku võtta... Ma sain vabaks, ma nautisin seda, ma ärritusin, rõõmustasin, kurvastasin, lõbutsesin... Ma ise arvan, et mul oli teine noorus ;) Käitusin palju nagu 16-aastane. Ja olgugi, et see oli tore, vahel... Ma tahan, et see aasta saaks läbi. Minu jaoks on uus aasta uus lehekülg ja sel korral... Sel korral ma ei tea, mida ma kuu aja pärast teen. Või poole aasta. Preili "pool elust on pool aastat ette planeeritud" mõtleb hetkel ette umbes 4 päeva. Sisemised heitlused sinna juurde.
Natuke hirmutav, aga oiiii kui põnev.
25.12.07
Pühad kodus
Euroopa kõrgeim jõulupuu Portos. Tehis, aga kõrge ja ilus!
Ilusaid pühi!
Loodan, et veedate need kõige kallimate inimeste keskel.
Ma jõudsin koju. Ja natuke pärast mind jõudis ka mu kott. Seiklemist oli ja tõesti, jõulude ajal on lennujaamas NII tore ;) Teinekordki kohe tahaks jõulude ajal reisida. Eriti kui peab ümber istuma nt Amsterdamis või Frankfurtis. Vahet pole kus, peaasi, et saaks lennukeid vahetada. Aga tegelikult KLM käitus täiesti korralikult kuni Tallinna lennuni, kus olid OI kui kurjad teenindajad (mu koht oli veidi ülebookitud ja nad isegi tõstsid mu äriklassi, aga kogu muu käitumine, mnjah) ja TAP oli ka üllatavalt armas (mis ei olevatki nii tavaline, aga mul muu kogemus puudub). Ja pagas jõudis enne jõule (tänu muidugi pagasi Tallinnast äratoojatele, kellel polnud lennufirmaga miskit pistmist).
Ja vastuseks küsimustele: "Kuna sa nüüd ära lähed?" või "Kas sa jääd nüüd Eestisse?"
Hetkel olen ma Eestis. Edasine plaan on kool ära lõpetada, muud plaanid puuduvad.
12.12.07
Ainult 10 päeva veel
Ma ei saanud lihtsalt kelkimata jätta:
meil on siin soe (eriti rõdul, kus dressipluusiga on selgelt palav). Vilus on pluss 14.
Autod lasevad endiselt kõiki inimesi üle tee. Kinopiletid on odavamad kui Eestis ja päkapikud ronivad mööda palme.
Ideaalne maailm? No mitte päris, inimesi on puudu, aga üldiselt :)
9.12.07
Koduigatsusest - üsna otsekoheselt.
Kahe nädala pärast samal ajal, kui juhused langevad kokku kenasti, asun ma Tallinn-Tartu maanteel või Sõpruse puiesteel. Igal juhul Eestis. Ja teate? Ma isegi ei igatse seda. Enam.
Ma ei saa öelda, et mul koduigatsust ei ole. Pigem ma saan öelda, et olen selle üsna osav omaja :) Koduigatsus tuleb umbes poolteist kuud pärast kodust lahkumist ning muutub väljakannatamatuks. Eesti pori ja sopp (nii ilmastikuline kui ka eluolustikuline) tunduvad palju etemad kui Saksamaa hea elatustase (siis), Iirimaa rõõmsad inimesed, Belgia friikartulid ja tšillid inimesed või Portugali päike, ookean ja "las minna" rõõmsad inimesed. Tavaliselt möödub veel kaks nädalat ning koduigatsus on läinud. Olgu, vahel möödub kolm. Pärast seda särab päike ka Iirimaa taevas (rääkimata Portugalist, kus ta särabki kogu aeg).
Milles väljendub koduigatsus? No iga inimene, kes seda tundnud on, ilmselt teab üsna täpselt, et kirjeldamisel jääb sõnu väheks.
Masendus tuleb peale iseenesest, päike ei ole nii kollane kui peaks, toit on halb ja emme kallistus tundub kõige väärtuslikuma asjana maailmas (ja eks ta tegelikult ongi). Enneolematu nälg kohukeste, kodujuustu, musta leiva, kilu, tatra, metsamarja jogurti, suitsuvorsti ning Viljaka järele käivad asja juurde. Pluss Kalevi metsapähklite šokolaadi ja mitme tuhande muu asja järele (marmelaadikomme ma ei hakka mängu toomagi). Tuju võib rikkuda iga väikseimgi pisiasi (või selle puudumine). Võimalikud kõrvalnähud on ka Eesti lendude vaatamine (mõningal juhul ka nende bookimine, sest järelejäänud 3 kuud tunduvad väljakannatamatud).
Ja sõbrad ja pere. Kohalikus voodis ei tule enam nii hea uni ja no olgem ausad, Eesti peod on paremad. Ning kellelegi tahaks rääkida, et baaris segas jooke OIII kui kena mees (ning lisada, et meestest on siiber) või tahaks olla see, kellele helistatakse ning sellest räägitakse. Või tahaks keerata end vanematekodu diivanil (kamina ees) kerra ja vaadata mingit totakat filmi, mille tõlge on metsas, mis metsas. Ja ei tahaks, et kõik hakkaks iga kord sind rääkimas kuuldes särama: "Ohhh... you have an Irish accent!" No s*** Sherlock!
Mnjah, inimesi igatsed ikka kogu aeg.
Ja igakord kui keegi küsib, et kas sa tahaks juba koju tulla, üritad talle selgitada, et ohh mul on siin ka nii hea, aga vot Eestis on elu ikka nii vinge. Ja kui vinge see veel kaugelt tundub (aga tegelikult on ka, ausalt ja paistab veel woaaah). Osavalt tuvastad kõigi teiste koduigatsusi, isegi nende omi, kes seda ei tunnista.
Aga siis lähevad need kaks-kolm nädalat mööda. Sa loed Eesti ajalehti ja mõtled: "No jumal tänatud, et ma ei pea selle jamaga tegelema." Ja sind ausalt ei koti, kas Ingrid Tähismaa on Kroonika peatoimetaja või mitte, sest sa loed Playboy'd (esimest, mida teile on toodud kaks koopiat). Või ronid kell 2 öösel rõdule ja kirjutad blogi, paljajalu. Detsembris. Koduigatsuse tase on miinus sada. Ma sõin musta leiba ka päeval. Mõnes teises riigis sajab vihm tagurpidi ning sulle tundub, et seal võiks ka elada. Eesti lumi tundub muidugi ahvatlev, aga no olgem ausad. Kliima on meil ikka jura. Lumi on ilus ainult maal, linnas on löga. Mnjah. Saapad sööb ära.
Tagurpidi vihm tundub okei, ookean tundub okei, Belgia friikaid tahaks ja Iirimaa rõõmsaid inimesi (kes kunagi tundusid pealiskaudsed), ookean on lahedam kui meri, päike soojem kui meil juunis, Hispaanias pole elanud ja Lõuna-Ameerika on avastamata, vene keelt peaks õppima ja üleüldse. Kinnitad endale, et oled Eesti patrioot ja ajad muud mõtted peast välja. Inimesi igatseks ju ikka.
Ma ei saa öelda, et mul koduigatsust ei ole. Pigem ma saan öelda, et olen selle üsna osav omaja :) Koduigatsus tuleb umbes poolteist kuud pärast kodust lahkumist ning muutub väljakannatamatuks. Eesti pori ja sopp (nii ilmastikuline kui ka eluolustikuline) tunduvad palju etemad kui Saksamaa hea elatustase (siis), Iirimaa rõõmsad inimesed, Belgia friikartulid ja tšillid inimesed või Portugali päike, ookean ja "las minna" rõõmsad inimesed. Tavaliselt möödub veel kaks nädalat ning koduigatsus on läinud. Olgu, vahel möödub kolm. Pärast seda särab päike ka Iirimaa taevas (rääkimata Portugalist, kus ta särabki kogu aeg).
Milles väljendub koduigatsus? No iga inimene, kes seda tundnud on, ilmselt teab üsna täpselt, et kirjeldamisel jääb sõnu väheks.
Masendus tuleb peale iseenesest, päike ei ole nii kollane kui peaks, toit on halb ja emme kallistus tundub kõige väärtuslikuma asjana maailmas (ja eks ta tegelikult ongi). Enneolematu nälg kohukeste, kodujuustu, musta leiva, kilu, tatra, metsamarja jogurti, suitsuvorsti ning Viljaka järele käivad asja juurde. Pluss Kalevi metsapähklite šokolaadi ja mitme tuhande muu asja järele (marmelaadikomme ma ei hakka mängu toomagi). Tuju võib rikkuda iga väikseimgi pisiasi (või selle puudumine). Võimalikud kõrvalnähud on ka Eesti lendude vaatamine (mõningal juhul ka nende bookimine, sest järelejäänud 3 kuud tunduvad väljakannatamatud).
Ja sõbrad ja pere. Kohalikus voodis ei tule enam nii hea uni ja no olgem ausad, Eesti peod on paremad. Ning kellelegi tahaks rääkida, et baaris segas jooke OIII kui kena mees (ning lisada, et meestest on siiber) või tahaks olla see, kellele helistatakse ning sellest räägitakse. Või tahaks keerata end vanematekodu diivanil (kamina ees) kerra ja vaadata mingit totakat filmi, mille tõlge on metsas, mis metsas. Ja ei tahaks, et kõik hakkaks iga kord sind rääkimas kuuldes särama: "Ohhh... you have an Irish accent!" No s*** Sherlock!
Mnjah, inimesi igatsed ikka kogu aeg.
Ja igakord kui keegi küsib, et kas sa tahaks juba koju tulla, üritad talle selgitada, et ohh mul on siin ka nii hea, aga vot Eestis on elu ikka nii vinge. Ja kui vinge see veel kaugelt tundub (aga tegelikult on ka, ausalt ja paistab veel woaaah). Osavalt tuvastad kõigi teiste koduigatsusi, isegi nende omi, kes seda ei tunnista.
Aga siis lähevad need kaks-kolm nädalat mööda. Sa loed Eesti ajalehti ja mõtled: "No jumal tänatud, et ma ei pea selle jamaga tegelema." Ja sind ausalt ei koti, kas Ingrid Tähismaa on Kroonika peatoimetaja või mitte, sest sa loed Playboy'd (esimest, mida teile on toodud kaks koopiat). Või ronid kell 2 öösel rõdule ja kirjutad blogi, paljajalu. Detsembris. Koduigatsuse tase on miinus sada. Ma sõin musta leiba ka päeval. Mõnes teises riigis sajab vihm tagurpidi ning sulle tundub, et seal võiks ka elada. Eesti lumi tundub muidugi ahvatlev, aga no olgem ausad. Kliima on meil ikka jura. Lumi on ilus ainult maal, linnas on löga. Mnjah. Saapad sööb ära.
Tagurpidi vihm tundub okei, ookean tundub okei, Belgia friikaid tahaks ja Iirimaa rõõmsaid inimesi (kes kunagi tundusid pealiskaudsed), ookean on lahedam kui meri, päike soojem kui meil juunis, Hispaanias pole elanud ja Lõuna-Ameerika on avastamata, vene keelt peaks õppima ja üleüldse. Kinnitad endale, et oled Eesti patrioot ja ajad muud mõtted peast välja. Inimesi igatseks ju ikka.
28.11.07
Tilluke loomaaed
Maria tripp siia kestis ainult mõned päevad ja kahjuks ei saanud ma talle niipalju näidata, kui oleksin tahtnud (aga no järgmine kord tuleme pikemaks ajaks, eks?).
Ühel päeval vedasime end aga loomaaeda. Lissabonis on väga mõnus loomaaed. Selline, mille jõuab vabalt mõne tunniga läbi jalutada. Vajadusel suudavad seda ka nelja-aastased, kes siiski üsna ära väsivad.
Nelja-aastane tahtis näha lehmi ja karusid (!!!), kuigi näha võis ka paljusid teisi. Mina muidugi arvasin, et lehmade loomaaias vaatamine on kergelt jabur, aga tänapäeva lapsed eks... Kaelkirjakutele andsime lehti, hoolimata sellest, et suur silt keelas seda teha... Aga kuidas sa seletad nelja-aastasele, et tema ei või kui KÕIK teised võivad? Arvestades, et need kaelkirjakud söövad ka muidu neid kuivanud lehti, siis vaevalt see neile halba teeb.
Loomaaias oli ka delfiinide ja merilõvide show, mis meeldis meile umbes sama palju kui lapsele. Või rohkem. Oli tango ja oli hüppeid. Maria sai paar vinget võtet ka...
Lisaks moodsa kunsti muuseum (kuhu ma võiks veel jõuda vähemalt ühel korral) ning lihtsamad linnatuurid. Muuseumisse tahtis minna nelja-aastane, kes poolteist tundi pidas seal suurepäraselt vastu... Lemmikuteks olid rohke roosaga pildid ja ühevärvilised pildid ei rokkinud. Warholi kohta ütles, et talle need sinised lilled ei meeldi. Campelli supp meeldis rohkem. Fakt on see, et muuseumisse võib veel minna.
Kõik õhtud möödusid veini, caipirinha, juustu ja "Sõprade" seltsis. Mul on nüüd väiksemat sorti sõltuvus, mis ilmselt lõpeb siis kui kõik hooajad vaadatud. Sinnani on aega 8 hooaega ;)
Ühel päeval vedasime end aga loomaaeda. Lissabonis on väga mõnus loomaaed. Selline, mille jõuab vabalt mõne tunniga läbi jalutada. Vajadusel suudavad seda ka nelja-aastased, kes siiski üsna ära väsivad.
Nelja-aastane tahtis näha lehmi ja karusid (!!!), kuigi näha võis ka paljusid teisi. Mina muidugi arvasin, et lehmade loomaaias vaatamine on kergelt jabur, aga tänapäeva lapsed eks... Kaelkirjakutele andsime lehti, hoolimata sellest, et suur silt keelas seda teha... Aga kuidas sa seletad nelja-aastasele, et tema ei või kui KÕIK teised võivad? Arvestades, et need kaelkirjakud söövad ka muidu neid kuivanud lehti, siis vaevalt see neile halba teeb.
Loomaaias oli ka delfiinide ja merilõvide show, mis meeldis meile umbes sama palju kui lapsele. Või rohkem. Oli tango ja oli hüppeid. Maria sai paar vinget võtet ka...
Lisaks moodsa kunsti muuseum (kuhu ma võiks veel jõuda vähemalt ühel korral) ning lihtsamad linnatuurid. Muuseumisse tahtis minna nelja-aastane, kes poolteist tundi pidas seal suurepäraselt vastu... Lemmikuteks olid rohke roosaga pildid ja ühevärvilised pildid ei rokkinud. Warholi kohta ütles, et talle need sinised lilled ei meeldi. Campelli supp meeldis rohkem. Fakt on see, et muuseumisse võib veel minna.
Kõik õhtud möödusid veini, caipirinha, juustu ja "Sõprade" seltsis. Mul on nüüd väiksemat sorti sõltuvus, mis ilmselt lõpeb siis kui kõik hooajad vaadatud. Sinnani on aega 8 hooaega ;)
22.11.07
Olen elus. Kuu aega Eestini.
Elu on kiire ja piisavalt igav, et midagi kirja panna... Nädalavahetusel käisin Albufeiras. See on siis Lõuna-Portugalis, sealpool, mille vastas on Aafrika. Kuurortlinn, mis novembris on üsna inimtühi.
Seal oli ilus. Isegi väga. Apelsinipuudest kahjuks läks meelest pilti teha, nad olid seal nii tavalised. Aga rannad olid üksteisele üsna sarnased... See ei vähendanud nende ilu, uskuge mind. Ja ma olen armunud nendesse mägimändidesse.
Lisaks nautisin hotellis kiiret netiühendust, mis koduse internetiga võrreldes oli unelmate täitumine.
Ahjaa, kõikide rõõmuks võin teada anda, et meil ka läksid ilmad halvemaks ja päeval on külmad viisteist kraadi. Samas tänasest on päike jälle väljas, mis ei välista tuulevaikses kohas ka lühikesi varrukaid. Samas kahe päeva kogemuse põhjal - Portugali talv on veidi vähemvastik kui Iirimaa oma, aga üldiselt rokib lumi rohkem. Kõigele muule lisaks - jõulukaunistused lumeta, mnjah. Ja neil ei ole isegi lootust, et saaks. Ja päkapikud ei käi neil ka, saate aru küll, et selles riigis on veel arenguruumi.
Päevi loetakse ka. Kuu aega.
Seal oli ilus. Isegi väga. Apelsinipuudest kahjuks läks meelest pilti teha, nad olid seal nii tavalised. Aga rannad olid üksteisele üsna sarnased... See ei vähendanud nende ilu, uskuge mind. Ja ma olen armunud nendesse mägimändidesse.
Lisaks nautisin hotellis kiiret netiühendust, mis koduse internetiga võrreldes oli unelmate täitumine.
Ahjaa, kõikide rõõmuks võin teada anda, et meil ka läksid ilmad halvemaks ja päeval on külmad viisteist kraadi. Samas tänasest on päike jälle väljas, mis ei välista tuulevaikses kohas ka lühikesi varrukaid. Samas kahe päeva kogemuse põhjal - Portugali talv on veidi vähemvastik kui Iirimaa oma, aga üldiselt rokib lumi rohkem. Kõigele muule lisaks - jõulukaunistused lumeta, mnjah. Ja neil ei ole isegi lootust, et saaks. Ja päkapikud ei käi neil ka, saate aru küll, et selles riigis on veel arenguruumi.
Päevi loetakse ka. Kuu aega.
12.11.07
Maailma lõpp ja muud kohad
Boa tarde!
Boa tarde!
Falas ingles?
Just a little bit.
Do you know how we could get to Sintra?
You go to ticket office number 14 and buy your ticket there.
No selge! Huvitav, kas see ongi universaalne Lissabonist Sintrasse saamise viis, mõtlesime Vikyga raudteejaamas. Porto üleelamised olid seljataga ning nüüd pidi meid ootama kuningate linn Sintra, kus muide elab endiselt palju siniverelisi (ka Portugali viimase kunni noorema poja järglasi, kunn ise ja ta vanem poeg muidugi tapeti). Kuna Portugal oli maailmasõdade ajal neutraalne, siis just sinna linna pagesid Euroopa kuninglikud pered. Ka Hispaania praegune kuningas on sealkandis üles kasvanud. Läksime siis meiegi oma printsi valgel hobusel otsima.
Kohale jõudes sai selgeks, et Sintras on palju mägesid. Ta näeb välja üsna muinasjuturiigi moodi. Meie tahtsime muidugi selle mäe otsa, kust paistis lippudega loss. Selleks läbisime bussiga hulk kole käänulist teed, mida võiks võrrelda nt Trollide teega Norras. Kitsas ja käänuline ning kogu aeg loodad, et keegi ei tule vastu. Siis jõudsime kuhugi mauride kindluse varemetele, kindlusesse me muidugi ei jõudnud, sest ei jaksanud nii kaugele minna. Ja mäe otsa ka ei jõudnud. Põhjused teadmata. Selleks hetkeks olime juba otsustanud, et päeva lõpetame hoopistükkis Cabo da Rocas.
Cabo da Roca on kuuldavasti Mandri-Euroopa läänepoolseim tipp. Ehk siis. Portugalis olles võib üsna tihti tunda end maailma äärel. Cabo da Rocas hakkasin mõtlema, et mõelge, enne Kolumbust, America't, da Gamat ja teisi meremehi/seiklejaid, arvatigi, et seal asus maailma lõpp. Kummaline, et see ei olnudki nii ammu. Seal me siis seisime maailma äärel ja lihtsalt imetlesime ümbruskonda. Sõnadesse nagunii ei pane, kõigile, kellele meeldivad meri ja/või kaljud, mäed jne, neile oleks seal meeldinud. Ehk mulle meeldis väga.
Ja siis me muidugi ronisime piirde taha. Piirde taga kohtasime me veel nelja inimest: kaks neist olid leedukad (Viky arvates, minu arvates rääkisid nad vene keelt, aga ma olen veendunud, et nad olid baltlased) ja kaks olid lätlased, leedukad või venelased. Ja siis meie. Piirde taga. Ida-Euroopa.
Õhtul jõudsime me täiesti üllatuslikult tagasi Lissaboni.
Boa tarde!
Falas ingles?
Just a little bit.
Do you know how we could get to Sintra?
You go to ticket office number 14 and buy your ticket there.
No selge! Huvitav, kas see ongi universaalne Lissabonist Sintrasse saamise viis, mõtlesime Vikyga raudteejaamas. Porto üleelamised olid seljataga ning nüüd pidi meid ootama kuningate linn Sintra, kus muide elab endiselt palju siniverelisi (ka Portugali viimase kunni noorema poja järglasi, kunn ise ja ta vanem poeg muidugi tapeti). Kuna Portugal oli maailmasõdade ajal neutraalne, siis just sinna linna pagesid Euroopa kuninglikud pered. Ka Hispaania praegune kuningas on sealkandis üles kasvanud. Läksime siis meiegi oma printsi valgel hobusel otsima.
Kohale jõudes sai selgeks, et Sintras on palju mägesid. Ta näeb välja üsna muinasjuturiigi moodi. Meie tahtsime muidugi selle mäe otsa, kust paistis lippudega loss. Selleks läbisime bussiga hulk kole käänulist teed, mida võiks võrrelda nt Trollide teega Norras. Kitsas ja käänuline ning kogu aeg loodad, et keegi ei tule vastu. Siis jõudsime kuhugi mauride kindluse varemetele, kindlusesse me muidugi ei jõudnud, sest ei jaksanud nii kaugele minna. Ja mäe otsa ka ei jõudnud. Põhjused teadmata. Selleks hetkeks olime juba otsustanud, et päeva lõpetame hoopistükkis Cabo da Rocas.
Cabo da Roca on kuuldavasti Mandri-Euroopa läänepoolseim tipp. Ehk siis. Portugalis olles võib üsna tihti tunda end maailma äärel. Cabo da Rocas hakkasin mõtlema, et mõelge, enne Kolumbust, America't, da Gamat ja teisi meremehi/seiklejaid, arvatigi, et seal asus maailma lõpp. Kummaline, et see ei olnudki nii ammu. Seal me siis seisime maailma äärel ja lihtsalt imetlesime ümbruskonda. Sõnadesse nagunii ei pane, kõigile, kellele meeldivad meri ja/või kaljud, mäed jne, neile oleks seal meeldinud. Ehk mulle meeldis väga.
Ja siis me muidugi ronisime piirde taha. Piirde taga kohtasime me veel nelja inimest: kaks neist olid leedukad (Viky arvates, minu arvates rääkisid nad vene keelt, aga ma olen veendunud, et nad olid baltlased) ja kaks olid lätlased, leedukad või venelased. Ja siis meie. Piirde taga. Ida-Euroopa.
Õhtul jõudsime me täiesti üllatuslikult tagasi Lissaboni.
7.11.07
Mu pühapäev...
Pühapäeva hommikul ärgates oli teerulli alla jäämise tunne... Algul mõtlesin, et tohoh, selline on siis pohmakas... Arvutasin küll, et nende koguste juures ei ole see kuigi võimalik, aga mõtlesin, et ehk mõjutab õhuõhk või midagi :) Pea ei valutanud, aga keha ei liikunud... Kui see tunne muutus tundidega aina hullemaks ning sees ei püsinud isegi vesi, kõigest muust rääkimata, tundus mulle, et tegemist ei ole pohmellipoisiga, vaid viirusepoisiga... Ja see sai kinnitust õhtul kui veel üks inimene samade sümptomitega langes. Ja esmaspäeval järgmine... ja järgmine...
Toitu suhtun siiani teatava ettevaatlikusega ning maasika daiquiri ei tundu enam ahvatlev kokteil. Esmaspäeva õhtul muidugi otsustati ühisel jõul, et kui ei ole surmatõbi, siis saab ikka viinast abi... Prantsuse ja Eesti viin, pluss Subrowka (tervitusi Poolamaale... oeh...). Ma piirdusin banaaniga ja õigesti tegin, sest viinast seekord abi ei olnud ning mu võitluskaaslased langesid veelgi...
Ja seda kõike räägin ma selleks, et teada anda oma elusolekust ja ma luban seikluste kirjeldusi nii maalt kui merelt...
Selle kõige juures suutis laps olla tohutult armastusväärne... Õhtul hiilis ta mu voodi juurde ja hakkas lehvikuga tuult tegema (sest ma olin ju öelnud, et mul on palav(ik)). "Triinu, ma jätan selle lehviku sulle siia, siis saad ise ka teha tuult kui jälle palav hakkab." Või siis.... "Psss... Oleme vaikselt Triinu magab..."
Toitu suhtun siiani teatava ettevaatlikusega ning maasika daiquiri ei tundu enam ahvatlev kokteil. Esmaspäeva õhtul muidugi otsustati ühisel jõul, et kui ei ole surmatõbi, siis saab ikka viinast abi... Prantsuse ja Eesti viin, pluss Subrowka (tervitusi Poolamaale... oeh...). Ma piirdusin banaaniga ja õigesti tegin, sest viinast seekord abi ei olnud ning mu võitluskaaslased langesid veelgi...
Ja seda kõike räägin ma selleks, et teada anda oma elusolekust ja ma luban seikluste kirjeldusi nii maalt kui merelt...
Selle kõige juures suutis laps olla tohutult armastusväärne... Õhtul hiilis ta mu voodi juurde ja hakkas lehvikuga tuult tegema (sest ma olin ju öelnud, et mul on palav(ik)). "Triinu, ma jätan selle lehviku sulle siia, siis saad ise ka teha tuult kui jälle palav hakkab." Või siis.... "Psss... Oleme vaikselt Triinu magab..."
30.10.07
Porto ehk portvein
Pilt iseloomustab väsimust. Mina olen viltu ja Ülo ei suuda fokusseerida :D Rongijaamas enne Põhja minekut.
Ühesõnaga. Käisime ju Portos ka Vikyga (ei teagi, kus ta asub praeguseks, ehk jõuab koju juba?).
Ise olime üllatunud, et Põhja kohale jõudsime (rongisõit oli kergelt unine).
Olime reede õhtust veel nii väsinud, et kui HC kuti juurde sisse astusime, vajusime ta mustale nahkdiivanile... (Portugali keeles tähendab "very near to the trainstation" viiteteist minutit autosõitu).
Siiski jagus meil veidi energiat, et end ookeani äärde vedada. Selleks hetkeks olime kohanud juba Stiilse viisiku kolmandat liiget (kokku oli neid... kuus, seitse, kaheksa... kes neid luges?). Stiilset viisikut iseloomustasid: suured päikeseprillid (Armani, Versace etc), geelsoeng, trendikas riietus... Vannitoast ei tohtinud puududa Nivea isepruunistav vaht.
Tegelikult möödus päev nii lõbusalt, et esimene unemoment tekkis pärastlõunal, kuid mina kui õige tibi otsustasin une asemel minna poodlema (sest ma ju ei lähe varvasplätudega peole!). No kaubanduskeskuses otsisin kõigepealt ühe puust pingi, kuhu pidin äärepealt magama jääma. Sama juhtus poes kingi proovides. Siiski oli mul veel niipalju mõistust, et suutsin taksojuhile pool portugali keeles selgitada, et ta sõidab vales suunas (ja god knows, et ma ise ei teadnud, mis suunas me sõitma peaks).
Kodus ootasid ülesse ärganud Viky, kaks teist Eesti tüdrukut, kes ka olid HC'ga täiesti juhuslikult seal (tulid Hispaaniast ja läksid Hispaaniasse läbi Prantsusmaa). Igal juhul ei läinud kaua aega kui laual olid grillkana ja vein. Edasisest ajalugu vaikib. Hommikul jätsime oma hosti baariletile veinipudeli, mille ümber panin tühja WCpaberi rulli kirjaga:
"Obrigada for everything (sorry, didn't find anything else to write on). Good luck with the hangover! T&V"
Bussipeatuses võttis nälg silmanägemise, aga bussi saabumisele see kaasa ei aidanud. Hakkasime kõndima. Minu arvates Porto suunas. Ülejäänud osa on hägune. Ärkasime hiinakas pärast suure prae söömist. Leidsime, et meil rohkemaks jaksu pole kui Sightseeing Tour'ks. Seega vedasime end double deckeri teisele korrusele ja sõit läks lahti. Täiesti mitteüllatuslikult sõitis buss Vila Nova de Gaiasse tagasi. Juhtub, ka parimatega. Minu arvates oli see saatus, kes käskis meil veinikeldrisse minna. Viky algul vaatas imelikult. Ma arvan, et ta oli väsinud. Teiseks ei tundunud, et ta on suur portveinifänn (olgem ausad, minu esimene/ainuke/viimane kokkupuude potveiniga ei teinud meist ka parimaid sõpru). Aga bussigiidi "Visiting one of the wine cellars is an absolute must", tuletas mulle meelde, et selleks ma ju sinna linna tulingi.
Läksime kõige esimesse veinikeldrisse, sest me ei jaksanud kaugemale kõndida. Selleks hetkeks oli mu ainus mure, et meid paljaks ei varastataks. Mingi paranoia. Veinikeldri jahe õhk äratas. Imetlesin vaate, mis mahutavad... üle 20 000 liitri veini! Viky ei saanud ära märkimata jätta, et see kogus tapaks meid. Lõpuks jõudis kätte kauaoodatud degusteerimine. Ja meie mõlema suureks üllatuseks said meist portveini austajad. Kuna raha oli otsas, siis kaasa ei ostnud, aga kanadalastest lauakaaslastega (kes olid meist umbes 40 aastat vanemad) ajasime törtsu juttu. Valge portvein on veel eriti bueno. Ja kui aus olla, siis minu arust, peaks sinna veel minema (vihje!).
Loomulikult olime üsna rõõmsas meeleolus.
Pärast seda teatati Lissabonist, et põhimõtteliselt võime veel ühe päeva trippida. Vaatasime reisijuhist Portugali kaarti. Mõtlesime. Peaaegu magasime. Soov oli suur, aga minu väsimus oli üle kõige. Ütlesin, et ma ei viitsi enam ühte ööd üleval olla ja lähme koju (jahedaks hakkas minema). Seega jäi kaasavõetud linadega rannas magamine ära (külmumisoht).
Selle peale me muidugi mõelnud ei olnud, et pühapäeva õhtul on rongid täis. Aga mingisse vagunisse ikka saime. Tunne oma kodumaad-rong. Püüdsime magada ja nägime üsna kohutavad välja. Üleval oldud ajal naersime. Nagu ikka.
Lissaboni tagasijõudmine on jälle kergelt udune. Siiski leidsin, et Viky vajab hädasti mu kodu ümbruskonna ekskursiooni. Kell 12 öösel. Selle ta ka sai. Kahjuks ei õnnestunud mul teda veenda jääma tantsima Brasiilia baarist kostva elava muusika taustal. Võib-olla õnneks, kes seda teab.
Hommikul ei kuulnud me midagi. Ärkasime napilt enne südapäeva ja otsustasime rongiga sõitma minna.
25.10.07
Portugali mehed ja lihtne ööelu
Nii. Ma tean, te olete seda kaua oodanud, aga no social life'i juures ei saanud seda varem tulla. Reedel aga käisid Õie ja Ülo Lissaboni peal rokkimas.
Khm, Ülo suutis mu kaameraga tabada üsna kummalises poosis. Ei, mul ei ole siin uut ametit.
Kohtasime kõiksugu kummalisi inimesi. Kokteilid on siin linnas odavad ja tantsud kiired. Restoran oli kohutav ning selle õhtu päästs baarmen, kes "One shot, please"'i peale küsis, kas kanget või magusat. Võtsime esimest. Tema küsis: "Are you sure you can handle it?"
Mina vastasin: "What do you think? We'e from Estonia, of course we can handle it!"
Viin-absint-liköör. Tegelt ei olnud midagi nii kange.
Lõpuks tantsisime mingis kuumas ööklubis paljajalu, sest Ülo kingad olid nagunii katki (ja keegi üritas neid ka parandada, vist) ja minu omad hõõrusid.
Rokk (ja salsa ja disko ja tša-tša-tša) oli nii pikk, et magama ei jõudnud ning läksime otse dušši alla ning siis Portosse... Kus võttis meid vastu HC ja hunnik stiilset viisikut. Siit ka ainus tähelepanek Portugali meeste kohta: Portugali mehe primaarne väline tunnus on juuksegeeli rohke kasutamine. Porto meestel lisandub sellele veel isepruunistuv kreem. Loogiline, nad on ju põhjas :D
Need, kes arvavad, et kõik meessootunnustega inimesed käivad siin ringi signaalitades ja vilistades, need eksivad. Peamiselt tehakse seda õhtuti. Päeval teevad seda ehitusmehed, kes enamasti ei ole kohalikud. Noh igal juhul, rohkem neist rääkida pole.
Eelistan Eesti mehi esialgu.
Ja lisaks eelistan, et mul pole social life'i. Saan rohkem magada. Paar nädalat.
Khm, Ülo suutis mu kaameraga tabada üsna kummalises poosis. Ei, mul ei ole siin uut ametit.
Kohtasime kõiksugu kummalisi inimesi. Kokteilid on siin linnas odavad ja tantsud kiired. Restoran oli kohutav ning selle õhtu päästs baarmen, kes "One shot, please"'i peale küsis, kas kanget või magusat. Võtsime esimest. Tema küsis: "Are you sure you can handle it?"
Mina vastasin: "What do you think? We'e from Estonia, of course we can handle it!"
Viin-absint-liköör. Tegelt ei olnud midagi nii kange.
Lõpuks tantsisime mingis kuumas ööklubis paljajalu, sest Ülo kingad olid nagunii katki (ja keegi üritas neid ka parandada, vist) ja minu omad hõõrusid.
Rokk (ja salsa ja disko ja tša-tša-tša) oli nii pikk, et magama ei jõudnud ning läksime otse dušši alla ning siis Portosse... Kus võttis meid vastu HC ja hunnik stiilset viisikut. Siit ka ainus tähelepanek Portugali meeste kohta: Portugali mehe primaarne väline tunnus on juuksegeeli rohke kasutamine. Porto meestel lisandub sellele veel isepruunistuv kreem. Loogiline, nad on ju põhjas :D
Need, kes arvavad, et kõik meessootunnustega inimesed käivad siin ringi signaalitades ja vilistades, need eksivad. Peamiselt tehakse seda õhtuti. Päeval teevad seda ehitusmehed, kes enamasti ei ole kohalikud. Noh igal juhul, rohkem neist rääkida pole.
Eelistan Eesti mehi esialgu.
Ja lisaks eelistan, et mul pole social life'i. Saan rohkem magada. Paar nädalat.
Tellimine:
Postitused (Atom)
Postitused
