Lendamisest...

Tõused õhku, väljas on mitu kraadi miinust ning päikest nägid viimati... Sa ei mäleta, millal sa viimati päikest nägid. Lendad läbi pilvede ning seal ta on! Hingad kergendunult, kuna olid hakanud kahtlustama, et päike on maailmast kadunud. Naeratad ilma, et seda ise tähele paned ning vahid seda ülalpool pilvi olevat kollast kera.

Teine mõnus hetk lendamise juures on öine maandumine. Suured linnad on justkui peopesa peal - valgustatud staadionid, valgustamata staadionid, parkimisplatsid, liiklussõlmed, pargid, tänavad... Kõik linnad tunduvad siis nii ilusad. Päevasel maandumisel on ka omad võlud - näed, kust jookseb lumepiir või kus asuvad põllud, kuid see ei saa öise maandumise vastu.

Öise maandumise negatiivseim külg on öine võõrasse linna sattumine. Või tuttavasse, sest ikkagi ei saa mitte midagi aru. Ühistranspordi kasutamine on raskendatud ja tegelikult sa ei tea, kas taksojuht üritab sind petta või mitte.

Kolmas osa lendamise juures on teised lennukid. Eelmise reisi ajal õnnestus mul (tänu P-le) keset lennureisi aknast välja vaadata just samal hetkel kui möödusid teised lennukid. Algul nägime ühte, siis kahte, siis kolme... ühel hetkel oli taevas vähemalt 6-7 lennukit erinevatel tasanditel ja nägid välja nagu väikesed sipelgad. Ma tahtsin ainult teada, kui kaugel nad tegelikult on. Siiski ei kestnud pidu kaua ja varsti tundus, et taevas oleme ainult meie - ju sai liiklussõlm läbi. Loodetavasti õnnestub mul kunagi lennata koos pilootidega, et neilt nende aspektide kohta küsida.