Mu pühapäev...

Pühapäeva hommikul ärgates oli teerulli alla jäämise tunne... Algul mõtlesin, et tohoh, selline on siis pohmakas... Arvutasin küll, et nende koguste juures ei ole see kuigi võimalik, aga mõtlesin, et ehk mõjutab õhuõhk või midagi :) Pea ei valutanud, aga keha ei liikunud... Kui see tunne muutus tundidega aina hullemaks ning sees ei püsinud isegi vesi, kõigest muust rääkimata, tundus mulle, et tegemist ei ole pohmellipoisiga, vaid viirusepoisiga... Ja see sai kinnitust õhtul kui veel üks inimene samade sümptomitega langes. Ja esmaspäeval järgmine... ja järgmine...

Toitu suhtun siiani teatava ettevaatlikusega ning maasika daiquiri ei tundu enam ahvatlev kokteil. Esmaspäeva õhtul muidugi otsustati ühisel jõul, et kui ei ole surmatõbi, siis saab ikka viinast abi... Prantsuse ja Eesti viin, pluss Subrowka (tervitusi Poolamaale... oeh...). Ma piirdusin banaaniga ja õigesti tegin, sest viinast seekord abi ei olnud ning mu võitluskaaslased langesid veelgi...

Ja seda kõike räägin ma selleks, et teada anda oma elusolekust ja ma luban seikluste kirjeldusi nii maalt kui merelt...

Selle kõige juures suutis laps olla tohutult armastusväärne... Õhtul hiilis ta mu voodi juurde ja hakkas lehvikuga tuult tegema (sest ma olin ju öelnud, et mul on palav(ik)). "Triinu, ma jätan selle lehviku sulle siia, siis saad ise ka teha tuult kui jälle palav hakkab." Või siis.... "Psss... Oleme vaikselt Triinu magab..."