Teine koht - kodu?

Koduks ma seda Ehitajate tee korteri ühte tuba veel ei nimetaks. Hetkel on see bardakk.

Aga millalgi võib ta saada koduks. Vähemasti ajutiseks koduks. Minu Rõuge-kodu jääb alati mu koduks. Ja mu Tartu-kodu on juba nii omane, et võimalusel ei lase temast veel lahti.

Aga ajutise koha koduks saamise protsess on pikaldane ränk töö. Uste puhastamise käigus selgus oodatult, et nad ei ole kollased, vaid valged. Aken ei ole läbipaistmatu, vaid sellest on võimalik õue vaadata. Rõdu uks käib lahti küll, kui tema esialgne tõrksus taltsutada. See, et tapeet tuleb maha koos seinaga, on igati loomulik. Seinad on viltu ning see ei üllata küll mitte kedagi.

Ehk siis remontisime mu ühte tuba. Koleda pruunide lilledega tapeedi (ma usun, et ühel või teisel hetkel on selline olnud igas teises Eesti kodus) asemele tuli kollane. Roostes naelad kiskusin välja, neid oli nii aknaraamis kui ka kapi küljes. Nädalavahetuse lõpuks tundus tuba juba elatav. Laupäeval lähen siis ja elan.

Tartu-igatsuse hala käib ka siia juurde. Siin kusagil on veel üks pesa, kus mind oodatakse. Nii, et ma tulen jälle.

Aga seal, Tallinnas, on mul maja kõrval mändidega mets. Seesama, kus olen kaks suve jooksmas käinud. Aga sel korral ei saa põlved põrutada, sest mets on kohe sealsamas. Tegelikult on põnev. Ülo ja Kalle tulevad minuga kaasa. Üritasin neid küll Tartusse jätta, aga ei tulnud välja, katsetan maikuus uuesti.

Terve aasta

Aasta aega tagasi samal ajal istusin oma üsnagi tühjaks korjatud Genti korteris ning mõtlesin elust. Nüüd istun vanaema asju täis Mustamäe korteris, pakin ja mõtlen endiselt elust. Mõned asjad ei muutu.

Kahe tunni pärast korjab takso mind üles ning viib lennujaama. Ma lähen tagasi oma aastatagusesse koduriiki. Ma näen neid Brüsseli parke, mida ma armastasin ja ma saan süüa lõpututes kogustes fritjeseid. Gentis!

Ja ma näen neid vanu tuttavaid kohtasid ning seda kanalit, mida mööda igal laupäeva ja pühapäeva hommikul sõitsid turistide paadid, mis meid Gabiga üles äratasid.

Ma ei hooli, et ma täpselt ei tea, kus ma seal olen või mida ma teen, aga ma tean, et nädalavahetusel püüan hiilida oma vanasse korterisse. Mul on juba praegu nostalgia, ma arvan, et seal hakkan ma nutma. Ja tegelikult ma tahaks, et keegi oleks seal koos minuga... Keegi, kes saaks aru, mida see tähendab.

Lähen ajas tagasi.