I'm off...

Pildi tegi vennaraas eile. Kodus.

Mõned märkused:
- olen offline, sest naudin ise iseendale tehtud jõulukingituse kõrvalmõjusid;
- sel aastal nägin paari uut jõulufilmi (siiski tekkis mul küsimus, et kes näitab kell 3 päeval filmi, kus lõpus sureb väike poiss??? rumalad.);
- enam ei jõua süüa.

Näeme uuel aastal uute lubadustega. Küll siis saab muljetada kui on miskit muljetamist väärt.

Neidsamuseidki.

Blogikirjutamises on paus, sest mina söön ja teie sööte.

Kaunist ülesöömist ning vahvat päkapikkude ninapidi vedamist ka järgnevatel aastatel!

Am I bloody genius or bloody stupid?

Täpselt 4 ja pool tundi tagasi istusin arvuti taha, et hakata kirjutama koledat uurimustööd ainesse, milles oli see Mehhiko presidendi jms eksam.

Juba mitu kuud on olnud mõte kirjutada Iirimaa ja Suurbritannia võrdlusest, kuid täna sai selgeks, et see pole materjali puudusel võimalik. Seega tuli võtta uus teema.

Küsisin avalikku arvamust ning sealt tuli ettepanek teha Saksamaa ja Šveitsi võrdlus. Või õigemini parlamentide ülemkodade funktsioonide võrdlus. Ahh... ma ei hakka pikalt jurama. Ühesõnaga olen ma praegu nii kaugel, et Šveitsist ma juba jagan, aga Saksamaast ei tea veel midagi. Aga uurimustööde point ju ongi, et üliõpilane saaks targemaks :D

Ehk siis kella 8ks hommikul on mul ilmtingimata valminud suurepärane töö nende kahe riigi võrdlusest, mille võrldusest täpsemalt, see selgub töö käigus. Praeguseks olen peaaegu tuttav Šveitsi ajaloo ning mõlema riigi põhiseadustega. Saksa keel vajas värskendust, mis seal ikka.

Ma luban mustmiljonimat korda, et ma ei jäta enam mitte kunagi asju viimasele minutile. Seega ma olen bloody stupid. Aga kui see asi valmis saab ning ma reaalselt ka hinde saan, siis ma teen endale ja avaliku arvamuse esindajale välja.

Siinkohal tänud Birxile, kes andis mulle pooleteisetunnise ülevaate Saksamaa ja Šveitsi föderaalsete süsteemide võrdlusest. Ilma oleks ikka väga nadi olnud alustada.

P.S. Aususe huvides tuleb lisada, et kavatsen vahepeal teha kotipakkimis pausi ja selle käigus teha ilmselt virgutusvõimlemise lumes.

Lisamärkus: kell on 06:48
- kott on pakitud
- töö panin printimisolekusse
- läbi ei julge lugeda
- lisaks Birxile tänud ka JM'le, kes ei pidanud paljuks enne sügavat uinakut mind kell 3 öösel õigele teele juhatada. "Aitäh!" ei väljenda seda, mida ma öelda tahaks, aga enamaks ei ole praegusel hetkel võimeline
- ma olen elus. minu jaoks on see oluline.

Harimatutele

Juhul kui te ei teadnud, siis nüüd võite teatavaks võtta, et:
1) Mehhiko kõige radikaalsem reformaator-president oli 20. sajandil Cardenas.
2) Oluliseim Jaapani ministeerium, mis on vastutanud majandusliku arengu eest on MITI.
3) Alates 1789. aastast on Prantsusmaal olnud võimul 11 režiimi.

Tänada pole vaja. Teen seda heast südamest.

Mida mehed naistelt ootavad?

Praegu on see hetk, kui tahaks, et oleks meeslugejaid :)

Mida mehed naistelt ootavad?

Ülesöömishooaeg?

Käisin täna jõulupeol, kus oli vähe süüa. Hämmastav.

Eeldan, et järgmistel on rohkem, muidu võib öelda, et lumeta pole ka sööki.

Tulge meile jälle

Uuesti kirjutama sundisid mind kaks aspekti:
1) ma jätan ka mitte-blogides asjad tegemata, seega ma võin samahästi ka blogida;

2) ma käisin JÄLLE blind-double-date'l. Ehk siis kuu aja jooksul 2. korda.

Ma ei tea, kas ma näen juba tõesti nii hale välja, et mu vaesed sõbrad otsivad hullumeelselt oma tutvusringkonnast vallalisi noormehi või on asi selles, et mina lihtsalt ei ütle "ei", sest selliste asjade tõttu ju ongi tore vallaline olla... Aga igal juhul helistas esmaspäeval kallis sõbranna, kes pärast lühikest sissejuhatust "Mis sa õhtul teed?", teatas, et ma võiks tulla tema ja tema äsja leitud silmarõõmuga tulla Kuremaale ujuma. Et silmarõõmu sõber kutsus ja nad tahaks, et tal nii igav poleks. Ega mul ei ole ju põnevatele sündmustele südant ära öelda. Ma muidugi ei hakka siin rääkima sellest, et esimesele kohtingule ikka ei peaks basseini minema. Meestele sobib: kohe bikiinivoor. Hilisema vestluse käigus selgus, et tegu on meremehega :D Veel hiljem istusime juba kõik soojas köögis ja sõime sinihallitusjuustu ja ahjukartuleid lihaga. Enne lahkumist aitas mantli selga. Vot see sulatas mu kalgi südame hetkeks.

Seega, kes pakub oma sõpru järgmisena?

295. postitus - eesriie langeb

See võib tulla sellest, et ma olen püüdnud juba 18 ööpäeva mitte viriseda või filmist, mis oli liiga psühho. Või veel millegist muust, aga elu peab muutuma.

Mismõttes ma vingun, virisen ja halan? Kasutades oma sõbranna sõnu: elu on nagu hernel. Peaaegu Evian - selge ja klaar. Ainult nutan mingeid olematuid mehi taga, mis siis, et ma saan absoluutselt suurepäraselt ka ilma nendeta hakkama.

Lõpp. Kauaks, seda ei tea. Aga hetkel on lõpp.

Kummardus. Tänusõnad. Näeme jälle.

Eesriie.

Mina ei virise

Liis ajastas selle video leidmise parasjagu õigesse kohta. Mittevirisemise kuu on täpselt oma selgroo murdnud.

Igal juhul on see üks paremaid asju, mida ma viimasel ajal näinud olen (muusikaline tase on liiga nõrk, et öelda: kuulnud): Helsinki Complaints Choir.

Birmingham Complaints Choir pole nii hea, aga siiski.

Järjejutt: Kuidas jääda ellu vallalisena? Vol 2 ehk umbrohi ei hävine

… Seega oli käes laupäeva hommik. Tema lahkus. Pidi minema oma autole kapotti panema või oli mingi muu vabandus. Ma olin isegi kurb. Päeva jooksul pidi saabuma veel 2 paari ning mõtlesin hirmuga õhtule, kui ma olen üksi 3 paari seas. Oma mõtteis lugesin voodis raamatut. Ma olin väga väsinud.

Päeva jooksul sai selgeks, et tuleb vaid üks paar (ühtedel jäi laps haigeks ja teistel tuli tööasi ette). See tegi mind rõõmsaks. Selle neljase seltskonnaga olin ma varemgi hakkama saanud. Naispooled on mu head sõbrannad. Pühkisin hirmuhigi otsa eest ning nüüd jäi mu päeva ainsaks rolliks vastata pidevatele vihjetele eelmise õhtu ning noormehe kohta. Minu selgitused selle kohta, et me ei maganud, ei oleks olnud piisavad, kuid õnneks oli sama öelnud ka tema. Ja see oli tõsi. Ma ei hakkaks olematuid asju enda arvele kirja panema, eksole…

Õhtusöök nooblis restoranis, maitsev toit, veidi vahuveini. Uus paar viidi kurssi. Nüüd arutleti minu ja tema teemat juba 2 paari poolt. Iga mulle tulnud kõnet või telefonikõnet vaadati kahtlaselt. Kahjuks helistasid vaid mu sõbrad ning ma ei saanud paaride uudishimu rahuldada. Ma ei hakanud neile ütlema, et tal pole isegi mu numbrit ;) Kui oli selge, et teda ei tule, võeti vastu uus otsus: Triinule tuleb uus mees leida.

Õppetund number 2:
Paaris inimeste seltskonnas vallaline olla ei saa, ühiskondliku surve pärast.

Mul oli muidugi siiralt hea meel, et nad minu pärast nõnda muretsesid. Magustoidu kõrvale arutleti selle üle, et millise mehe saaks. Tehti ühine otsus, et Saaremaal on kõikse rohkem kalureid, seega tuleb leida kalur. Mõeldi, et ehk on kalureid Orissaares. Enne aga põigati Selverist läbi ning et teha kõigile selgeks, milline üks kalur välja näeb, osteti 4le inimesele 4 sprotikarpi, sest selle kaanel ilutseb kalur. Väljavaated saada SELLINE mees, olid minu jaoks muidugi südantsoojendavad. Arvutasin omakeskis, et ilmselt on kalurid juba magama läinud ja pühkisin hirmuhigi.

Kuressaarest Muhu saarele sõites pidurdati iga kord kui nähti inimesi. Suur oli autotäie pettumus, kui tegemist oli naiste või noortega. Kalurit me ei leidnud. Kogu seltskonna põhiagitaator, kes mind tunneb kõige vähem, ütles, et siis ei aita miski, kui ainult Orissaare ööklubi. Mina olin otsustanud voodi ja raamatu kasuks. Kohale jõudes rakendasingi oma plaani. Lõpuks vajusid kõik ära. Tehti veel mõni vihje minu ja tema kohta. Ma ei osanud neid enam kommenteerida.

Hommikul äratasid mind pannkoogid ja „Meil on piisavalt tainast, et tema ka kutsuda.” Selleks hetkeks olin ära õppinud ignoreerimise. Tallinnasse sõites enam ei pidurdatud. Ignoreerimine aitab.

Õppetund number 3: ellu jääb küll :D Lohutan end mõttega, et mitte kõik paarid ei ole koos õnnelikumad kui nad oleks eraldi. On ju nii?

Ma tean, et ma olen olemas. Mul on süda ja hing. Ma tean, et ma olen ellujääja. Umbrohi ei hävine.

M.O.T.T.

Järjejutt: Kuidas jääda ellu vallalisena? Vol 1

Umbes 2 kuud tagasi kutsus sõbranna mind sünnipäevale. Targa inimesena ta ei maininud, et sinna tuleb lisaks minule 8 inimest, kes on omavahel paaris. Kuu aja eest sain sellest teada. Nädalalõpp Muhu saarel ei tundunud enam selline idüll, nagu oleks võinud. Minu ainsaks lohutuseks jäi, et maja asus Kuivastu sadamast 8 km ning vajadusel oleks saanud sealt põgeneda oma kahel kaunil jalal.

Igal juhul sai kuu aja eest tehtud nali, et ilma saatjata ma nädalalõpule ei tule. Selle kallal ilkumist jätkus kuni reede pärastlõunani, kui sõbranna elukaaslane teatas: „Ah muideks, Triin, me leidsime sulle mehe!” Mina naersin: „Jajaa…” „Ei ausõna, helistasin oma sõbrale ja ta tuleb täna õhtul, ta on juba Saaremaal.” Sel hetkel mõistsin, et asi on tõsine. „Ahsoo,” oli kõik, mida vastata suutsin. „Ta on tore poiss,” öeldi mulle julgustuseks.

Mitteviriseva Triinu skeptitsismi tase tõusis 150 punktini 100st. Ma olin juba varem otsustanud, et seal sünnipäeval on etem olla üksi kui olla sunnitud olema kellegagi.

8 km tundus järjest lühem maa. Otsustasin sadamast sõites tee täpselt meeles pidada.

Ausõna, see oli hullem kui oodata pimekohtingut. Ma olin varem selle noormehe sõpru näinud ja ütlen ausalt, et keegi neist ei olnud jätnud teab mis sügavat muljet. Võite vaid ette kujutada, millised kujutluspildid (kümneid, isegi sadu, mander on meil pikk) voolusid silme ette. Tundsin seda piinlikkust. Mõtlesin, kuidas meid sunnitakse kahekesi jääma. Minu lohutuseks öeldi, et ta on tagasihoidlik poiss. Arutlesin omaette, et kas parem oleks tagasihoidlik või mittetagasihoidlik.

Istusin diivanil ja lootsin, et kamin ikkagi soojendab. Ta helistas ja ütles, et on väina peal. „Nonii, 15 min…” Siis ta tuli ning ta ei olnud mingi koletis. Hingasin kergendatult. Situatsioon oli kergelt öeldes kummaline.

Siis hakkasid paari poolt tulema vihjed: „Meie lähme koos sauna, minge teie ka.” Mina vastasin sellele resoluutselt, et ma käin naistega saunas. Nojah, sel päeval. Jutt poisil siiski jooksis. Ajas isegi naerma. Meie kõigi kainusaste kahanes mühinal. Oma osa selles mängisid vein, viin, rumm, õlu, gin ja ploomimahl. Tugevas korrelatsioonis oli joodud jookide arv ja vestlusteemade põnevus. Mingil hetkel juba mõtlesin, et tegelikult ongi ju tore poiss. Siis ta tegi veel paar nalja. Kell oli umbes 1 ja ma olin tohutult väsinud, siiski otsustasin eksperimenti mitte lõppenuks tunnistada. Hoidsin silmi näpuga lahti.

Teemad varieerusid tomatitest telesaadeteni, meeste ja naiste, luterlike matuste ning alkohoolikuteni. Ehk siis räägiti kõigest. Mingil hetkel kukkus paar ära. Jäime mina ja tema. Me rääkisime kokku 8 tundi ja teemad olid põnevad.

Hommik tuli oodatust varem. Akna taga kõndis rebane ja tegin ettepaneku minna rebaseid jahtima. Mõte laideti maha. Igav. Usun, et nii mõnegi inimese peas tegi pesa Pohmakas. Minu peas tegi pesa Tahan Magada.

See öö jäi seoses hommiku varajase saabumisega vahele, aga see oli üks toredamaid ööpäevi, mis mul on pärast Eestisse tulekut olnud. Üks huvitavamaid. Ja ka absurdsemaid. Minu jaoks tundus uskumatu, et me leidsime 8 tunni jagu rääkimismaterjali.

Õppetund number 1:
kui Sind pannakse kuhugi kinni „commited” inimestega, siis saab ellu jääda vaid toredas seltskonnas, soovitavalt siiski teise vallalise inimesega.

Järgneb…

Nii ongi

Ma andsin suure suuga lubadusi, et süvenen taas meeste ja naiste suhetesse. Aga siis käis mu peas: heureka!

Nimelt on mul pärast nädalavahetust palju rohkem kirjutada. Näiteks seda, kuidas pääseda elusana saarelt, kus veedad üksikuna aega koos 4 paariga. Ehk reaalse elu reality-show.

Lisaks sellele olin eile tunnistajaks oksjonile, kus inimesed konkreetselt andsid raha ära. Tore. Mulle meeldis, hea eesmärgi nimel lõbutseda, miks mitte. See on ju sama kui mängida lotot või käia kasiinos. Hetke nimel.

Eriväljaanne

Pidime küll tänaseks lõpetama, kuid juba on homme... Ja ma pidin seda jagama. Mulle meeldivad geniaalsed inimesed nagu Kyle MacDonald. Teha punasest kirjaklambrist maja on juba midagi. Geniaalsed ja õnne otsa komistavad :)

Tänud Evelinile :)

Talv on käes

Selle tunnuseks on fakt, et pooleteise tunni jooksul linnas sõites sain 2 korda panna hetkeks kolmanda käigu. Muidu oli kiirus 30 ja liuväli. Ja mul on talverehvid, osadel silmnähtavalt ei olnud...

Nüüd hakkas sulama. See on hea, sest ma tahtsin nädalavahetusel Saaremaal ratsutada (ja lumega läheb raskeks). Nüüd saab.


Laia ringi küsimused:
- kas keegi teab kedagi, kes teaks kedagi, kes oleks Hispaanias tripanud ja töötanud?
- kas keegi teab kedagi, kes teaks kedagi, kes oskaks miskit head või halba öelda Gambia ja/või Jamaica kohta?

Päeva uudisväljend: "Reformierakonna puudel" - E. Mikkeli definitsioon nende kohta, kes olid presidendivalimistel Rüütli vastu ja osalesid Tammsaare pargi laulupeol. Vot, säh teile kodanikuühiskonda. (Osalesin laulupeol ja arvan endiselt, et olen homo sapiens sapiens, mitte mingi puudel)


Sellega tänaseks lõpetame. Olge meiega taas homme, samal ajal. Nägemiseni.

Jõulud

Ahjaa, ma unustasin mainida suures meeltesegaduses, et tähistasin neljapäeval jõule. See on meil mõne sõbraga traditsioon. Tähistame jõule 29. oktoobril. Aga kuna seekord läks nii nagu läks, siis tähistasime 2. novembril. Ahjaa, te ei lugenud valesti. "Jõulud" oli õige sõna.

Nimelt, sel ajal on mul alati jõulutunne. Esimesed külmad ilmad, vahel lumi, poodides pole veel jõulustuffi... Novembri alguses juba on, tuli sel aastal välja. Seega kasutamegi jõulutunnet, et jõule tähistada. Kuupäevad on ju tegelikult nagunii kokkuleppe värk. Palju sööki, toredaid kingitusi ja vahva õhtu sõprade seltsis... Ilma verivorstita küll, kuid kui mõni on taimetoitlane ja mõni on taimetoitlane, kelle uusaastalubadus oli olla lihasööja, siis ongi verivorstita lihtsam.

Sellel on ka üks praktiline väärtus. Kui võtta arvesse jõulude kommertslik külg, siis see on rahakotile ka tervislikum, osta oma osadele kallitele sõpradele kingid ära juba oktoobris :) On detsembris raha rohkem.

Ülevaade

Käes on kolmas virisemisevaba päev.

Olen täheldanud:
- vähem virisemine nõuab rohkem energiat, kui ma oskasin oodata, eriti kehtib see siis kui oled vähe maganud või kui kõik räägivad suurepärastest ilmastikuoludest;
- luban endale rohkem vihastamist;
- arvan, et nädalaga harjub ära, pärast seda võib mitteviriseda lõpmatuseni.

Eriti keeruline on ühildada mittevirisemist ja mittemagamist :)

Lisaks sellele tundub, et peolooma minust ei saa. No pole nii määratud. Minu sellesügisene teine klubis käik oli isegi suurem katastroof kui esimene. See on lihtsalt naljakas.

Suutsin oma kunagist lennukaaslast üllatada sellega, et kallistasin teda keset CT-d. Ma lihtsalt olin eufoorias nähes kedagi, kes on vanem kui mina!

Rõõmsaks teeb see, et väljas on lumi ja jää ning kui neid saab rohkem, siis saab juba suusatada, kelgutada ja lauatada. Elu läheb valgeks.

Täheldan 167 895. korda, et kui seltskonnas on rohkem kui 1 vallaline naine, siis räägitakse kindlalt sellest, et mehi pole. Kui seltskonnas on ainult 1 vallaline naine, siis räägitakse sellest, kuidas talle tuleks kohe mees leida. Ja kui liini peale on saadud, siis ei häiri mitte kedagi meeste kohalviibimine.

Novembris ei virise

Kell on 1:42, võiks olla 23:40, aga ma ei kurda. Sama hästi võiks olla ka 3:40, mul on hea meel, et ei ole.

Praegune seis:
Sky+ liiklusliin ja 6 absoluutselt ülipõnevat raamatut mu laual, mis kõik räägivad Balti riikide rõõmudest ja kannatustest. Hiljemalt kell 11:42 on mul nende põhjal valminud sisukas essee.

Mis see siis teeb... 10 tundi! No, aega on maa ja ilm. Lähen teen hommikusöögi.

Novembris ei virise

Veel mõned päevad ja lahti läheb mu masterplan: novembris ei virise. Sellel ei ole suurt seost nendega, kes septembris ei joonud. Aga noh. Kõik plaanid on head plaanid.

Harjutamine läheb mul üsna vingelt. Siiski on olnud tagasilööke. Loodan, et kolmapäevaks saan vormi.

Üks liituja on juba vist. Keegi veel? Mõtlemisaega on veel mõned päevad.

Countdown begins now... 2 päeva jäänud...

Esimese lume ootel

Maal elamise rõõmud:

- elektrit pole;
- purskkaev jäätub;
- riisumata lehti on rohkem kui riisutud;
- lund sajab vähem kui Kirde-Eestis.

Tänu Eesti Energiale oli mul olemas õigustus laisklemiseks. Kahju ainult, et telekat ei saanud vaadata :P

Ahjaa. Lumi võiks maha tulla. Külmal ilmal peab olema mingi point, muidu on ta täiesti õigustamatu. Võimalus talvespordiga tegeleda on üks õigustus. Aga tänane oli mingi nali. See kirme. No kuulge, ma olen oktoobris suusatanud küll ja varsti algab november ju.

Lisaks sellele sain ma teada, et olin paari nädala eest isa kuu aega varem isadepäeva puhul õnnitlenud. Tegijal juhtub nii mõndagi.

Päeva küsimus

Mida tähendab eesti keeles ladinakeelne sõnaühend: "Threiciae notae"?

Vastuse leiate siit (nõrganärvilistele ei soovita!).

Lisamärkus

Taanlaste kohta lisaks veel märkusena, et ühel neist oli allergia alkoholile. Ehk ta muutus esialgu äärmiselt laiguliseks ning hiljem punaseks. Seega otsustasin 80% Saaremaa ta eest ära peita. Piisas Viru Valgestki.

Ausa inimesena peitsin Saaremaa ta kohvrisse.

Plans change

Öeldakse vist, et tahtsime parimat, aga läks ikka nii nagu alati...

Ehk kui ma ütlesin, et mul on laupäeva õhtuks plaanid tehtud, siis see ei olnud päris see.

Stseen 1:
Terve päev seminaril. Magama jäin ainult 5 korda.

Stseen 2:
Tsink Plekk Pang. Kõik kohad reserveeritud. Ma ainult nädal aega olin unistanud meekanast.

Stseen 3:
Maailm. Siidrit ja süüa. Mõte minna ja korjata taanlaste kola kusagilt Tammsaare tänavalt.

Stseen 4:
Takso. Arve on peatumisest alates kahekordistunud. Taanlane nr 1 tuleb alla ja teatab, et nad ikkagi ei saa korteriust lahti ning oleks vist targem takso esialgu ära saata. Kell on 20.13.

Stseen 5:
Püüan kolme inimese silme all korteriust lahti teha. Ka mina pean tõdema, et teps mitte ei lähe. Asjad on vaja kätte saada. Taanlaste lennuk läheb pühapäeva pärastlõunal. Kohvris on nii passid, lennupiletid kui ka õhtu tarbeks varutid Viru Valge. Kõne korteriomanikule:
Mina: "Kas sul rõdu on?"
Korteriomanik: "Jah."
M: "Kas su naabril on rõdu?"
K: "Ma ei usu, et teil on väga tark vihmaga 5. korrusel mööda rõdusid ronida."

Nojah. Sinna läks see idee. "Milliste naabritega sul head suhted on?"
"Mitte ühegi."
No tore!
"Oot, korteris 7 elab suht tore mees, küsige talt."

Stseen 6:
Helistan krt 7 uksekella. "Tere, mulle K korterist 13 ütles, et teilt võib abi paluda. Meil oleks vaja ta korterisse sisse saada. Aga lukk on kinni vajunud. Ega teil ei ole metallsaagi või mõnd muud terariista."
Vastuseks hämming, kruvikeeraja ja punase otsaga pussnuga (see, mis kõigil on kodus) ja küsimus: "Kas teil seal mõni noormees ka ikka on, kes aitaks?"
M: "On küll, aga ma arvan, et nad ei saa ka korterisse sissemurdmisega paremini hakkama kui mina."
Härra daam: "No mine neiule ometigi appi."
M: "Me saame vast hakkama."
Härra: "Eks andke teada, kui vajate abi."

Ma ei hakka mainima, et minu supernaise ego karjus. :P

Stseen 7:
Pärast 3 mehe ja 1 naise kompositsiooni kruvikeeraja ning pussiga liitus olenguga haaknõel, mis andis lootust isegi enam (midagi kõlises), aga uks jäi suletuks. Mõte võtta ära liist, et siis keelele paremini ligi pääseda.

Stseen 8:
Mürin. Meie mõte: oh, äkki kellelgi on saagi??!!?? Samal hetkel olid alumise korruse ukse taga mu vend ja taanlane nr 2. Taanlane oli kohe tagasi, teatades, et tema arvates mürises tolmuimeja. Mu vend ei andnud alla. Korteri avas üdini tolmune mees, metallisaega! Pärast minu diplomaatilisi kõnelusi teemal, et me tegelikult ka võime sinna korterisse sisse murda, nõustus ta oma metallisaega korrus ülespoole kolima.

Stseen 9:
Mürin juba krt 13 ukse taga. Metallisaega mehe naise küsimus: "Kas tal ikka kindad on käes? Ei tahaks, et ta näpujäljed jääks sinna." Mürina peale ilmus ka naaber krt 15-st, kes meie eelnevale kellatilistamisele ei olnud vastanud. Küsis, et kus K on, saanud ammendava vastuse, et mitte siin, läks tuppa tagasi.

Stseen 10:
Metallisaega mees pühib higi ja ütleb, et ta ketas jääb liiga lühikeseks. Tuleb välja, et lukukeel on vingem kui me arvasime ja ei kavatse niisama alla anda. Taas kord liistu idee.

Stseen 11:
Kõne 24h profile. "Tere, meil oleks vaja üks uks avada. Kaua teil läheb siiajõudmisega?"
Vähem kui 20 minuti pärast oli kohal tüüp. Kohvriga.

Stseen 12:
1,5 minutit hiljem oli uks lahti. Proff lasi lukku õli ja ütles, et nüüd peaks töötama.

Ehk siis K sai juurde ühe töötava luku.
Taanlased jäid ilma rahast.
Mina sain esimese sissemurdmiskogemuse ja teada, kuidas teinekord ise sisse saada.

Mõte, et lisaks heale oma arstile, juuksurile, advokaadile jms-le lisaks peaks inimesel olema ka üks sõber murdvaras.

Stseen 13:
Trepikoja ees oli silt: "Naaber valvab." Mnjah.

xxx

Illusioon oli rahvast tühi. Vestluskaaslane oli tore, nii et võitsin rohkem kui kaotasin. Magasin juba kell 3.

Taanlased helistasid kell 04.40: "Triin, we can't get into your apartement."

Stseen X:
Hommikumantlis vedasin end ukseni. Taanlasi seal ei olnud. Jätsin ukse pärani, saabusid taanlased, kes teatasid, et nad püüdsid viimane pool tundi tulutult mingist valest uksest minu võtmega sisse saada.

Ma ei tahtnud rohkem teada. Politseieskorti neil ei olnud, seega otsustasin peatüki sulgeda.

Hommikul äratati mind 3 min enne seda, kui seminar algas. Hea, et pühapäeviti parkimine tasuta on. Jäin ainult 5 minti hiljaks.

Õdus õhtupoolik

- kallis doktor noormann haige on mu hing. Push up. Khm. meelde tuli. oli jah selline bänd.
- lugu sellest, kuidas lastekodus enam nutma ei pea ning hobuse selga roniv oksmaa;
- kauboikaabus Karl Madis ning hallutsinatsioonides Urmas Lattikas (ühe või kahe t-ga? igal juhul arvab ta, mingite seente tagajärjel ilmselt, et sinine täispuhutav pall on trummid), aga üldiselt soovitavad meestel "Jaa" öelda... Oled mees või ei? Nööri mööda käi...
- anekdoot, absoluutselt ebanaljakas;
- anekdoot 2, samuti absoluutselt naljavaba... tundub, et Kõlu sai ise ka aru, sest ta ümber on palju kokkukägardatud pabereid (täpselt nagu filmides kirjanikud teevad);
- mingi lugu sellest, kuidas Jeesus armastab meid... ma ei hakka mainima, et video oli täiesti uskumatu ja ülimalt hea kvaliteetiga eks...

Jah, Alo TV on ikka hea. Oleks veel reklaami ka tulnud! Tuli ainult Beethoveni (?)sümfoonia taustal homne kava. Nt on kell 23.15-00.30 saade: Karmid Eesti mutid ja kutid. Fantastiline.

P.S. Otsin:
- sünnipäevakaaslast;
- ballikaaslast;
- kedagi, kes tahaks mu korteri ära koristada.
Pigem mitte ühes isikus.

Plaanist

Kahele lühikese unega ööle järgnes ekstreemselt naljakas seminar (mis on senini silma paistnud eelkõige igavuse ning laksamisega, kuid seekordne algus striptiisi näol tõotas juba varakult enamat), kursaõe küsimus: "Triin, kas sa flirdid õppejõuga?" ning non-stop naerupursakud nii minu, mind ümbritsevate kaaslaste ning õppejõu poolt. Peakski vähem magama hakkama, maailm tundub niipalju absurdsem.

Sellele kõigele järgnes 3h lõuna ning pärastlõunane tunne, et enam ei jõua. Järgnevad 3h jäid voodisse. Ning siis oigi õige aeg tõsta klaasid selle terviseks, et aega pole. Proovinud 4 erinevat portveini läks veel mõni tund kuni ma suutsin end veenda õppimise vajalikkusest ajurakkude arengule.

Ja kaua ülevalolek viis selleni, et nüüd on äraplaneeritud ka laupäeva õhtu.

Plaan õppida, pidutseda ja elada töötab, hell yeah.

Teadaanne

Homme hommikul kolin Tartusse. Mu rõõmu ei ole võimalik sõnades väljendada. Ma pakin KÕIK oma asjad lahti, mõned neist on kottides eelmise aasta septembrist, mõned varasemast asjast. Ma ei pea enam kogu aeg kotti pakkima, ma saan panna asjad riiuli peale ning selle riiuli siis sassi ajada. Ma saan panna asjad põrandale ja ma ei pea neid sealt ära korjama, et neid kotti panna. Ma hakkan elama. Mitte kotis!

Naiivne jutt, aga nii hea. Oeh.

Lisaks sellele hakkan harjutama programmiks: "Triin novembris EI virise".

Töökaaslased ka ütlesid, et on kurb ja et ma võiks ikka jääda. Isegi kui see oli viisakusest, oli see tore.

Life is f*cking beautiful!

P.S. Seoses minu Tartusse kolimisega võivad kõik nüüd mind igale poole kutsuda. Paar kohustust veel on, aga eks saab needki kaelast ära. Seega joon hea meelega palju veini, teen ekstreemsusi, olen kultuurne jne. Tulge ja kutsuge kaasa, hetkel pole nii palju energiat, et ise korraldada.

Ahjaa, peo idee oli ka. Peaks tegema ühe korraliku peo. Mis arvate?

Suht naljakas test

Tegin just ühe naljaka testi, mille tulemuseks oli: You are definately a bastard. Kuid kuna seal on liiga palju ebatsensuurset sümboolikat, siis ei hakka seda üles panema koos illustratsioonidega...

Soovijad leiavad siit.

Miks s-täht on tähtis...

Ei ma ei hakka rääkima sellest, et mõned mu head sõbrad endiselt Sinatavad mind. See selleks.

Hoopis mu üks kallis sõbranna on oma blogisse pannud üles lingi minu blogile, ainult, et s-täht on aadressi ühest osast ära jäänud ning kokkuvõttes saab hoopis siia.

:D

Lõpuks ometi!

Viimase kuu aja ja eriti viimase kahe nädala jooksul olen ma paljudele rääkinud sellest, kuidas ma tahaks, et oleks olemas teleport süsteem ühest kohast teise liikumiseks.

Lootust on... Taani teadlased on asjaga väga vaikselt algust teinud. Aga arvestades kui kiiresti tänapäeval asjad arenevad... Lootus sureb viimasena või lootus on lollide lohutus, mis siia paremini sobib?

Seni sõidan rõõmsalt vilistades bussi, trammi, trolli ja autoga.

Asjad tuleb paigutada tähtsuse järjekorda

Kõik alljärgnevad tegevused on tähtsamad, kui teadustöö aluste kolmapäeval esitatav kodutöö:

- kursakaaslastega MSNis vestlemine
- õppejõuga MSNis vestlemine (:D)
- sahtli koristamine
- kapi koristamine
- pakkimine
- mõtisklemine
- kingade puhastamine
- raamaturiiuli korrastamine
- nõudepesu (sic!)
- blogi kirjutamine
- nimekirjade koostamine
- süllabuste lugemine
- vanade ajakirjade lugemine
- kuu aega edasi lükatud e-mailide kirjutamine

Raamaturiiul oli mind õige pikka aega piinanud ja nüüd sai seal valitsev anormaalsus kõrvaldatud. Lihtsalt ENEd ja mõned teised asjad olid ühtpidi, aga teised vastupidises järjekorras. Ja kuigi võib oletada, et see järjekord on seal olnud alates minu sünnist, sai nüüd kõik korda. Oma õige järjekorra said: Loomade elu 7 köidet, Lutsu legendaarsed teosed, A.H.Tammsaare 14 köidet kogutud teoseid, V.Grossi 3 kogutut teost, F. Tuglase 7 kogutut teost, Tuulest viidud (I osa on kaks!).

Mõtisklemise käigus mõtlesin majaesisele mänguväljakule. See maja, kus ma praegu taas peatun oli mu esimene kodu. Kuni ma kasvasin suureks (loe: aastaseks) ja kolisin Põhja-Lätile lähemale. Ja see liivakast on seal ALATI olnud. Naljakas, kuidas ühes liivakastis kasvab suureks mitu põlvkonda inimesi. Kui mina seal mängisin, oli lahe, vahepeal ei olnud lahe, vaid liivakasti asemel oli liivapuru ja turnimisasjade asemel roostetanud metall, aga nüüd on kõik jälle korras. See annab muidugi alust rõõmustamiseks. Minu lapsepõlv ikkagi möödus ka aastaid tagasi selles kastis (sest pärast suureks kasvamist, käisin siin ikka külas ja liivakastis mängimas).

Ohjaa, küll on hea, kui asjad on tähtsuse järjekorras, eksole?

Kust ma nüüd infi saan?

Ma ei tea, kas ma olen ainuke, aga juba 3. päeva järjest keeldub google.com minu arvutis avanemast. Orkut viskab ka mingit errorit. Kõik ülejäänu tuleb lahti, va see koht, kust saab sisse logida. Hea, et gmail veel töötab (kui ei töötaks oleks paanikaosakond).

Minu ainus probleem on see, et mulle ei meeldi teisi otsingusüsteeme kasutada ja suurest mugavusest olen ma nende asukoha unustanud, eile kasutasin üle paari aasta (!) neti.ee-d. Nõmme ujula leidis üles.

Orkut võib kinni jäädagi, jõle mugav, olen palju tööd ära teinud.

Üleüldse peaks hakkama propageerima sportlikke eluviise ning kogu vaba aja arvutist eemal viibimist. Minu masterplan läheb tööle, eks siis näeb.

Klassikokkutulek

Kui välja jätta see, et klassikokkutulekul oli alla 1/3 klassist, oli tegemist äärmiselt toreda üritusega. Naljakas on pidu panna inimestega, kellega keskas sai ikka totaalseid hullusi tehtud. Ja pärast mõnda jooki hakkavad need hullused meenuma ka ;)

Õhtu kulges nii, et Illegaardist me pidime lahkuma, sest neil sai jää otsa. Suuri Varblaseid oli joodud piisavalt. Zavoodis pesime põrandat (ja enda riideid) tomatiketshupiga, kaotasime ühe klassivenna ära (ma oletan, et ta solvus baaridaamide peale :D). Nostalgiavärk igal juhul. Teinekordki.

Aga lisaks sellele rääkis üks klassiõde loo oma õest, kes on 11-aastane ja kelle toa seinal on silt:
Rate on elu
Kaups on kodu
At on pidu

Jah, mina küsisin ka, et mis on At? Atlantis.

Põlvkondade vahetus. Ma tunnen, et ma olen vana. Hea ongi.

Elu on elamiseks

Peab hakkama õnnelikuks. Alustasin 2 ja pool tundi tagasi. Raiskan kõik oma raha ära. Öeldakse ju, et raha ei tee õnnelikuks :) Seega tuleb kulutada asjadele, mis ei too suuremat kasu: väljassöömine, kosmeetikatooted, võib-olla kangasküüned, juuksepikendused, kunstrinnad jms.

Väga paljuks ei jätkugi, aga pärast seda peaks õnn majja tulema.

Kellelgi on teisi ettepanekuid õnne leidmiseks?

You Are 48% Abnormal

You are at medium risk for being a psychopath. It is somewhat likely that you have no soul. You are at medium risk for having a borderline personality. It is somewhat likely that you are a chaotic mess. You are at medium risk for having a narcissistic personality. It is somewhat likely that you are in love with your own reflection. You are at medium risk for having a social phobia. It is somewhat likely that you feel most comfortable in your mom's basement. You are at medium risk for obsessive compulsive disorder. It is somewhat likely that you are addicted to hand sanitizer.

How Abnormal Are You?

...

Üks postitus sai kustutatud, sest tegin sellega mõndadele inimestele tahtmatult haiget. Vabandan.

Lisaks sellele puuduvad praegu edasiviivad ideed, seega on võimalik, et blog puhkab. Iial ei tea. Iga päev on uus.

Kaunist sügist :)

Täna öösel me ei maga

Sõitsin bussijaamast Mustamäele. Teele jäävad Vabaduse väljak ja Tõnismägi. Vabaduse kella juures räägib suur mees (nägi jõledat moodi välja nagu teate küll kes) juttu 4 kollastes vestides politseinikuga. Iga nurga peal on politseiauto. Tõnismäel on lisaks lintidele nüüd 30 tsoon ja ehitusaedikud kuju ümber (no ilmselt ehitavad teed ka, aga hea ajastus...). Hämming.

Mina küsin: kas kogu see jura on jõudnud nii kaugele, et nüüd me lihtsalt sõna otseses mõttes hirmutamegi inimesi kodusõja ja ma ei tea veel mille muuga?

Kirjanikud protesteerivad, muusikud protesteerivad, teadlased protesteerivad, aga ärimehed astuvad Keskerakonda. Ei tahaks laskuda juba kulunud küsimustesse, kuid VABANDAGE kas me siis sellist Eestit tahtsimegi? Kui enne võis öelda: "See ei ole normaalne", siis nüüd ei oska enam midagi öelda. Naera või nuta, kasu pole midagi.

Ma ei usu, et toimuks revolutsioon, kuid see ühiskonnalõhe, milleni see kemplemine siin viinud on, ei kasva nii pea kokku.

Mina lähen laupäeval kontserti kuulama. Maksku, mis maksab. Loosungeid kaasa ei võta. Nukke ka mitte. Ja ikka kontserdile eks, mitte laulupeole.

Vahel ei ole hea

Mõnikord ei ole hea unustada kõik oma kohustused, isegi siis kui kohtud vanade tuttavatega ja sul on väga fun, tekib pühapäeva õhtuks hoomamatus. Kuigi tujul ei maksa lasta langeda. Elu on elamiseks ja kui töötegemine peaks elamist segama hakkama, tuleb töötamine maha jätta. Mul on õigus, eks?

Mõnikord on hea unustada kõik kohustused ning lihtsalt nautida ilusat ilma, head seltskonda ja mõtteid, mis pähe hüppavad.

Reedeõhtune dilemma, kas minna ja karjuda ülemiste naabrite peale või mitte (nende muusikamaitse ja selle nautimiseks valitud kellaajad ei ühti mu päevaplaanidega). Otsus oli reede puhul seda mitte teha. Ärgata laupäeval selle peale, et päike paistab aknast sisse ning teada, et õhtul ootab sind mõnus kontsert. Võtta juba sügisest päikest, süüa viinamarju. Käia kontserdil ning veenda tervet kontserdisaali laulma sünnipäevalaulu. Istuda Molly's ja irvitada idiootsete sommide ja brittide peale (kellest osad tulevad "Very nice smile, very nice smile'ga" ja mõned ei julge vestlust alustada). Laulda koos suvakate waleslastega karaokebaaris "Barbie Girli" ning "Bitchi", istuda Bossas kella 2ni, juua teed ja rääkida elust. Istuda kodus diivanil ja rääkida elust. Ärgata pühapäev hommikul kell 12.53. Vastata minut hiljem telefonile ning olla nii jõuetu, et ei suuda telefoni hoida. Ajada end voodist välja, süüa pannkooke, jalutada päikese käes, korraldada piknik ning "Paindlik pank" kampaania Stroomi rannas. Otsustada, et tuleks ära õppida surfamine ja windsurfing.

Mõnus. Pingevaba. Nädalavahetus. Elu.

Rahvasport

Augusti alguses rääkis üks sõbranna, kuidas ta plaanib SEB Ühispanga jooksule minna. Mina hakkasin siis ka mõtlema, et pole paha mõte. Mõtlesin üsna mitu nädalat, kuni otsustasin, et hea küll, eriti kuna töökoht maksis veel osa osavõtutasust kinni ka.

Pärast seda oli mõte, et peaks hakkama treenima. Siinkohal ei saa rääkida, et toimus mõeldud-tehtud variant. Algne plaan oli käia aeroobikas, kuid kuna sellega läks nagu ühes eelnevatest sissekannetest lugeda võis, siis jõudsime siiski esimest korda jooksma. Sellele lisandus ka mõni lisakord ning suhteliselt rasked aeroobikavariandid (bodysculpt, kick-box). Tõe huvides tuleb mainida, et me mõtlesime ka nädalavahetustel joosta, kuid reaalselt seda ei juhtunud. Mõni päev enne üritust tundus meile, et oleme kapitaalselt üle treeninud. Seda mitte sellepärast, et me ka reaalselt oleks väga palju trenni teinud, vaid lihas oli lihtsalt väsinud. See juhtub kui sa hakkad 2 ja pool nädalat enne üritust ilusti treenima :)

Enne jooksu seadsin endale 2 suuremat eesmärki ning ühe reaalse arvutuse. Ehk siis:
1) mitte jääda kõige viimaseks (sest ma pole üle aasta aja reaalselt trenni teinud);
2) terve maa joosta (kuigi andsin aru, et vahepeal võib ju natuke ka kõndida)
Lisaks sellele arvestasin, et kuluda võiks umbes 1,5 tundi.

Viimaseks ma ei jäänud ja selle üle ma pole väga üllatunud.
Terve maa suutsin joosta, viimasel kolmandikul isegi tempot lisaad, kuid lõpuspurti alustasin veidi vara ning seetõttu kukkusin päris viimasel 700 meetril ära, aga jooksin. Ajaks sai finishiprotokollis 1:16:34 ning nüüdseks on teada ka kiibiaeg (ehk siis reaalne aeg stardijoonest finishijooneni, sest algul on raskusi massis liikuma saada). Ajaks 1:10:53 :) Ma pole kunagi 10 km järjest jooksnud, seega olen enda üle äärmiselt uhke.

Juhul, kui ma järgmisel aastal jooksen on esimeseks eesmärgiks 1:05:00 ja veel parem kui 1:00:00 (selleks tuleks ikka väga kõvasti treenida).

Üldised muljed suurest rahvaspordiüritusest on naljakad. Kunagi ammu (no kui ma olin 6 või 7ne), siis kõisime vist Maijooksul, aga eriti ma midagi ei mäleta. Loomulikult on tüütu ennast rahva vahelt läbi suruda ning vahet pidamata inimeste ümbert põigata. Seda võiks nimetada isegi 10km slaalomjooksuks. Samas on see lahe, inimesed naudivad kena ilma ja võimalust sportida. Ja mass mõjub kuidagi motiveerivalt, ikka on keegi, kellest saab mööda joosta. Seega, kui masse ei karda, on see hea võimalus end trenni tegema sundida.

Mehed ja neile seatud ebarealistlikud ootused

Sattusin eile soome pealt vaatama Suurbritanna dokumentaalfilmi "Picky Women", mis rääkis edukatest naistest, enamik neist veidi alla või üle 30 ning vallalised. Ja põhipoint, mida teha püüti oli see, et neil naistel on liiga kõrged nõudmised. Sellega meenus mulle mu ema mitme aasta tagune ütlus, et ma peaks oma latti veidi madalamale laskma, muidu ei hüppa sellest keegi üle.

Film tekitas vastandlikke mõtteid. Paljud neist naistest olid ebarealistlikud ja endast liiga heal arvamusel, ka kandsid nad mehed kiiresti maha puhtalt välimuse põhjal. Samas,välimus kaob meil kõigil, eksole. Samas... Sama teema üle olen juba ammu mõelnud.

Mul on terve hunnik naissoost tuttavaid ja sõpru, kes on targad, ilusad, toredad ja vallalised. Mõned neist on juba ka väga edukad, mõned neist ilmselt saavad väga edukateks. Ja tuleb tõdeda, et nii mõnigi kord oleme laskunud nendega vestlusesse, et miks me vallalised oleme või mida me meestelt ootame. Ja põhjuseid saab oi kui palju. Kõigepealt on loomulikult süüdi mehed, sest nemad lihtsalt ei oska meiesuguseid naisi hinnata ja eelistavad oma arvamuseta vaikseid tublisid neiusid. Siiski, seda põhjendust ei maksa liig tõsiselt võtta, sest lisaks sellele on need nõudmised, mida me meestele esitame kergelt öeldes ebarealistlikud.

Ehk siis umbestäpselt ligikaudu peavad mehed olema: ambitsioonikad (kuid mitte liiga), aktiivsed, sportlikud,haritud (mitte segi ajada haridust ja haritust, kuigi tihtipeale kaasneb esimene teisega), kultuursed (st viitsima käia teatris, kinos, kontserdil, münikord kodus raamatut lugeda), viisaka kõnepruugiga, ettevõtlikud, vanuses 22-38 (oleneb naisterahvast eksole), soovitavalt ilma pagasita (loe: eksnaine, laps), oskama tantsida, tahtma tantsida, olema võimelised parajal määral pidutsema, vajadusel olema nõus mõnusa veiniõhtuga koduseinte vahel, kreisid, hoolivad, targad, normaalse väljanägemisega, mittesuitsetajad, mõõdukalt alkoholi tarbivad, mitte liiga keevalise iseloomuga, spontaansed, vajadusel tasakaalukad, laia silmaringiga, reisimishuvilised (soovitavalt elanud-õppinud mõnda aega Eestist väljas ja teavad, et Eestis on ka jõle hea), romantilised, sõbralikud, hea huumorisoonega (iroonia ja sarkasm!!!), töökad (sh nad teavad, kuidas vahetada lambipirni, on valmis ehitama riiuli kui tarvis, teavad, kuidas pahteldada), võimalusel on musikaalsed (eriti hea, kui teavad kitarril 3 duuri), tahtma püsisuhet, austama ennast ja inimesi enda ümber, aitama kodutöödes, olema valmis kunagi 2-9 aasta jooksul looma pere ja loomulikult peab veel eksisteerima see sõnuseletamatu miski, "keemia", "käima klõps" vms.

Kindlasti on midagi veel. Kindlasti on selliseid mehi olemas (lootus on lollide lohutus), kuid lõpmatuseni neid ka pole. Filmis ütlesid mehed, et ühes isikus leida kõike, mida naised soovivad, on võimatu. Ühe naise suust jäi kõlama aga fraas: "Miks ma ei või otsida meest, kes on nagu mina?" See naine tegeles umbes 30 erineva hobiga, lisaks sellele oli ta suhteliselt edukas (tegeles vist kinnisvaraäriga), filmi tegemise ajal soetas ta endale oma teise kodu, tema unistuseks oli omada kodusid igas linnas, mis talle meeldivad (NY, Rio de Janeiro, Tokyo, Barcelona, Madriid) jne jne. Ühesõnaga naine, kes teab, mida ta tahab, ka meeste puhul. Ometigi ei olnud ta senini väidetavalt oma ootustele vastavat meest leidnud. No wonder.

Mu enda nõudmised on ka jõle kõrged, seda hoolimata sellest, et hetkel ei ole ma ise veel väga äss, aga ambitsioonikust jagub. Mul on sama küsimus: "Miks me ei või soovida oma partneriteks inimesi, kellel on sama suured huvialad kui meil endil?"

Vastandid küll täiendavad teineteist, kuid ma ei usu, et ma saaks olla suhtes kellegagi, kes on tagasihoidlik, vaatab telekast ainult korvpalli, joob õlut kõrvale, ei ole oma töökohaga rahul, aga ei plaanigi midagi ette võtta, leiab, et mis seal maailmas ringirändamisel ikka mõtet on ja et "Kontserdil me sellel aastal juba käisime ju!" (jah, Nexuse). Samas, väiksemaid mööndusi kriteeriumite osas saab ikka teha. Muidugi oleneb, kui väikesed...

Ja viimane point. Paljud naised seal filmis olid arvamusel, et nad ei viitsi kellegagi jännatagi, kui nad ei näe sellel perspektiivi. Ma ise olen olnud sama suhtumisega. Miks ma peaks raiskama oma energiat ja aega kellegi peale, kui ma tean, et 3 kuu/aasta pärast jätan ma selle inimese maha, sest ta ei ole see, kes ma tahan, et ta oleks? Ma ei mõtle selle all seda, et hakkaksin kohe pulmi või lapsi planeerima, kuid ma pean nägema perspektiivi, et kas see asi üldse areneb kunagi nii kaugele, et võiks hakata sellistele asjadele mõtlema.

Ma usun täiesti kindlalt, et inimesi ei ole võimalik muuta. Inimesed võivad ise muutuda, kuid neid muutma hakata on mõttetu tegevus. Inimene peab ise arenema ning kui sa ei näe seda arenguruumi, siis milleks pingutada? Parem juba jääda ootama kedagi, kes vastaks rohkem sinu ootustele. Aga mis siis, kui see inimene ei tule ja sa jäädki igavesti ootama? Mõte olla 35-selt veel vaba, vallaline ning lastetu on ausalt öeldes hirmutav.

Ma saan aru, et latt on kõrgel, seega tuleks latti madalamale lasta... Kuidas lasta see madalamaks nii, et austus teise inimese vastu endiselt säiliks ning partnerlus kestaks kauem kui 3 aastat? Kui madalale latti lasta? Samas, mitte alati ei ole kohe võimalik öelda, kas inimene on see, keda sa arvad teda olevat, seega oleks julm kedagi automaatselt kõrvale heita...

Siiski: Miks leppida vähemaga, kui me väärt oleme? Mitte ainult naised, vaid ka mehed. Usun, et ka meestel on kõrged nõudmised. Aga ma tõsiselt loodan, et mitte nii kõrged nagu naistel. Vastasel juhul on lootusetu.

P.S. Kõik, kellel on enam-vähem 4. lõigus kirjeldatud (noor)meeste sarnased sõpru-tuttavaid (või kes ise arvavad, et nad klassifitseeruvad selle alla), siis hea meelega paneks nad väljasuremisohus olevate liikide raamatusse kirja. Igaks juhuks. Ning kui kellegil on ettepanekuid, kust neid leida, siis on hunnik tibisid vihje eest tänulikud :)

Kaev

Laupäeval käisin Linnateatri lavaaugus "Kaevu" vaatamas. Ma pole just parim kriitik, sest üldiselt püüan ma kõigest, mida ma vaatan või kuulen, enda jaoks olulise välja noppida ning see on võimalik peaaegu alati, kui tuju ning olemine vastavad. Etendused on nüüdseks nagunii läbi ka, nii et, kes ilma, see ilma :) Etendus oli siiski mõnus, mõnusal hulgal eneseirooniat ja mõtlemisainest. Lisaks veel head osatäitmised, mõnus ilm, pakutud pleedid ja vahva koht.

Polnud lavaaugus varem käinud, aga nüüd lähen kindlasti tagasi. Seal istudes ja ümberasuvaid vanu maju vaadates hakkasin mõtlema, et kes seal küll kunagi on elanud ja tegutsenud, et miks on ainult 3 akent ja miks üks või teine aken on kinni müüritud. Valgustuse varjud tekitasid majaseintele müstilisi kujutisi, lava lisakonstruktsioonidel kõlkuv kass sai üsna kiiresti aru, et on vale koha valinud. Ja see kõik pani mind mõtlema, et kui palju on maailmas veel kohti, kus saab nautida head teatrit sellises ümbruses. Ajastute hõng ning müstilisus. Mõnus.

Lisaks sellele julgen anda soovituse, et lavaaugus on headeks istekohtadeks 15 rea keskmised istmed, mis siis, et viimane rida ;) Näeb normaalselt ja lisaks sellele saab selja mõnusasti heli-ja valgustuse majakese seinale toetada. Vihmapiiskade korral kaitseb samuti sellesama majakese katuseots. Kaval. 2-tunnise etenduse puhul oli vaja vaid esimest- seljatuge ning hea, et eksisteeris, treenitus ei ole veel nii tugev, et suudaks selle aja sirge seljaga rahulikult istuda.

Paarid

Inimesi vaadata on mõnikord tore ja võib-olla ma olen friik. Esiteks see, kuidas inimesed riideid kombineerivad, vahel äärmiselt veidralt (aga eks meil on kõigil halvad päevad) ja vahel väga põnevalt.

Lisaks sellele meeldib mulle vaadata paare (ei mitte selleks, et valida välja potentsiaalne meessoost isik ja ta kellegilt üle lüüa) ning seda, kuidas nad kokku sobivad. Mõni paar on sama nägu, mõned täiendavad teineteist ülihästi ja näevad koos väga sefid välja. Või siis kõike koos nagu laupäeval trollis. Siis on mul nii hea meel, et vähemalt mõned inimesed on teineteist leidnud.

Vanemaid inimesi jälgin ka. Selle pilguga, et kas nad hädaldavad või tundub, et tunnevad elust rõõmu. Mõni on kohe nii mõnusalt elurõõmus. Kui ma vanaks kasvan, siis hakkan ka nendesugusteks ;)

Piilur olen. Piilupart Donald.

Tänase hommiku tähelepanek: kohupiimatort oli parem kui kodujuustutort. Söömisjärjekord võis tähtsust mängida, aga noh, ega elu polegi õiglane, isegi mitte tortide suhtes.

Sügis käes?

See noormees, kes igal hommikul bussis eelmise päeva SLõhtulehte loeb, oli oma lühikesed püksid vahetanud pikkade teksade vastu.

Vihma on kahe päeva jooksul sadanud rohkem kui juunis ja juulis kokku.

Need kaks fakti annavad alust arvata, et sügis on käes. Vastuolu tekitab fakt, et laupäeval sain ikka korralikud randid väljas olles.

Ja sügisega mitteseotud fakt: eile märkasin Kroonikast, et Edgar Savisaarel on sama telefon, mis minul. Ma olen veendunud, et tema on see, kes peab oma telefoni välja vahetama, mitte mina.

Filmide ebaloomulikkus

Ma jumaldan filme, aga üks asi häirib mind nende juures alati. See, et nad ei pea kunagi muretsema parkimiskohtade pärast. Alati on vaba koht otse poe ukse ees tänaval, mis muidu on täiesti kinni pargitud. Aga eks film ongi üks müstifikatsioon.

Üks kursavend ütles, et ta ei saa C.S.I: Miamit vaadata sellepärast, et need tüübid seal ei käi mitte kunagi tualetis, tavalises C.S.I-s ei pidavat nii olema.

Eks muid ebareaalseid situatsioone ole ka. Nagu see, et Terminaator tuleb alati tagasi ja Mel Gibsonit ei taba ükski kuul või elektrishokk teeb ta ainult tervemaks või et Sandra Bullock ja Keanu Reeves kasutavad paralleelselt sama postkasti. Seda ma nimetan lihtsalt kujutlusvõimeks, aga parkimine võiks ikka reaalne olla. Kindlasti on veel miskit.

Volver

Vaatasin siis lõpuks ära Almadovari viimase filmi. Lihtne. Väga lihtne. Igaühele arusaadav. Pettusin veidi selles, et liine oli väga vähe ja nad olid ikka väga lihtsalt arusaadavad. Sügavamat sisu ka ei olnud iseenesest, selline easy. Samas saab seda sel juhul soovitada ka neile, kes muidu Euroopa filmidest ringiga mööda lähevad, sest need tunduvad liiga kahtlased. Minu jaoks oli tragikoomiline film. Naersin ikka päris mitu laksu ning üldiselt läks õhtu kirja kerge meelelahutusena. Osad saalis viibinud sõduripoisid olid terve filmi vältel hämmingus.

Häiris see, et nii mõnigi fraas oli jäänud tõlkimata, aga seda juhtub alati ning ma ei ole mingi hispaania keele spets, aga kui terve lause jääb vahele, siis saab aru ju.

Muide, mu möödunud aasta lemmikkomöödia "Kinky boots" on minu suureks üllatuseks jõudnud Eesti videolevisse. Pealkiri on küll hirmutav "Seksikad saapad", kuid film ise on nauditav, eriti koos mõningase veiniga. Ise ei ole üle vaadanud, aga plaanin.

Ei ole halba ilma heata

Eilse päeva kohta peaks vist ütlema, et tahtsime parimat, aga läks nii nagu alati.

Meil tuli mõte, et alustame talvise treeningprogrammiga kohe. Mõeldud-tehtud. Kuna kodu lähedal asub üks treeningstuudio, mille treenerid on väga okidokid, siis mõtlesimegi, et läheme kella18.30sesse trenni. Üsna pea sai selgeks, et sellesse me ei jõua ja otsustasime minna tund hilisemasse trenni. 13 minutit enne selle algust sai selgeks, et ka sinna me ei jõua, sest:
a) me eksisime Mustamäele ära (viga nr 1, ära arva, et "oh lühike maa, lähme jala, trollid on ummikus, kui sa ei tea kuhu minna");
b) me ei viitsinud liituda trenniga 15 minti pärast selle algust.

Siiski suutsime olla endiselt teotahtelised ning mõlemapoolsel utsitamisel otsustasime, et läheme jooksma. Loomulikult ei olnud meil aimugi, kus kõrgete majade vahel kõige vahvam joosta oleks, aga leidsime, et see ei ole kõige suurem probleem. Enne jooksmist otsustasime, et telefone ja raha kaasa ei võta. Sõnastus oli umbes: "Milleks need?". Otsus tuli ka, et võtmekimp tuleb väiksemaks muuta.

Väljas mängisid hirmuäratavad mehed korvpalli ja nendelt me küsida ei julgenud, et kuhu minna. Siiski märkas K kolme puud ning otsustasime suuna nendele võtta. See otsus osutus äärmiselt arukaks. Voila ja me leidsime männituka, kus all mõnusad pehmed liivarajad, millel hea joosta. Läksime hoogu ja otsustasime, et jookseme sutike rohkem kui tarvis. Noh, et vorm ikka paraneks.

Trepikojas venitasime veel rõõmsalt lihaseid ja mõtlesime kui hea on korteris ootav vesi. Ainult, et korterisse me sisse ei saanud. Snepperluku võti oli maha ununenud. Algul oli kurb, siis oli nii naljakas. Sseda eelkõige selle tõttu, et teine seal korteris elav inimene käib öösiti Soome laeva peal pillimeheks. Seega oli mõneti reaalne, et me ei näe oma asju enne järgmist päeva. Mulle valmistas heameelt fakt, et mu vanaema oli just sel õhtul kodus ja põhimõtteliselt me puu all magama ei pea. Siiski, maalt nagu me oleme, otsustasime teha tutvust naabritega, keda ei olnud siiani näinud. Ühed naabrid polnud kodus, kuid teised osutusid piisavalt sõbralikeks, et aidata telefoniga veidigi hädast välja kaks higikolli, kes kas rääkisid telefoniga või ootasid kõnet mingi 20 minutit (või rohkem, ajaarvamine oli kadunud) nende avatud ukse taga.

Tagasiminekuks leidsimegi otsema tee ja kiiruse lisamiseks jooksime. Vormis nagu ikka, varasemad "sutike veel" tundusid üleliigsetena. Teel oli bussijaamas reklaam: "Miljon põhjust kodus olla." Mnjah.

Vanaema juures veetsime paar tundi, kuni saime piisavalt informatsiooni, et meil on võimalik korterisse sisse pääseda. Otsustasime võtta trolli, et mitte enam ära kaduda. K korteri võtmed võtsin turvalisuse huvides enda kätte, sest tema oleks kõige pikema võtme suutnud kindlasti öra murda vms.

Nagu arvata võis, võtsime vale trolli (nimetuste järgi tundus, et ta sõidab, kuhu vaja). K püüdis mingil hetkel trollijuhilt välja uurida, et mis suunas teine ka sõidab, mille peale väljas olnud tüübid teatasid K-le "Ära püüa siin trolli ära kaaperdada ja kui sa seda juba teed, siis ikka relvaga"+ hulk roppe erinevas keeles väljendeid. Mõne aja pärast sai selgeks, et see troll päris vajalikus suunas ei sõida. Nii me astusimegi sealt maha. Loomulikult ei olnud meil aimu, kus me oleme. Aga noh julge pealehakkamine on pool võitu ja äraeksimine on part of our everyday life. Me siiski jõudsime õigesse kohta ilma liiga palju eksimata. Selleks hetkeks olime sellele majale lähenenud ühe õhtu jooksul igast võimalikust suunast.

Mind isiklikult üllatas, et trolli peal ei olnud piletikontrolli.

Igal juhul sain asjad kätte. Hammas hakkas valutama ja K lõi pea vastu kapiust ära. Tagasitulles otsustasin võtta õige trolli, kiusatus mõni teine võtta oli suur, sest õige troll ei tahtnud üldse tulla. Siiski, kiusatustele tuleb osata vastu panna, eksole...

P.S. Tegelikult oli see kõik väga naljakas. Lisaks jalalihastele said vatti ka kõhulihased. Kolmapäeval jälle, leidsime hea jooksukoha ju.

Ma tahaks olla...

... Emiliana Torrini.

Veel meie kõigi armastatud juhist

Eilses EE-s oli hea anekdoot.
Demokraatlikes riikides on kasutusel laias laastus neli presidendivalimiste süsteemi:
a) Otsene: presidendi valib rahvas (näide: Prantsusmaa).
b) Kaudne: presidendi valivad valijamehed (USA).
c) Parlamentaarne: presidendi valib parlament (Läti). d)
Ja neljas süsteem: presidendi valib Edgar Savisaar (Eesti).

Lisaks sellele oli seal geniaalne fläsh.

Tänane "Äripäev" üllatas. 31. leheküljel oli nädala foto, mida mina nimetaksin nädala naljaks. Minu arvamus lehest tõusis. Näha saab oma või minu laua pealt või pdf-na siit.

Need kaks kokku näitavad ära, et kuidas peaks hakkama asjasse suhtuma, kui läheb nii nagu kardame. Huumoriga. Ja täiega laksates. Vanainimesest on muidugi kahju, aga kui tema sõnavarast puudub sõna "EI", siis on küll väga hilja hakata talle seda õpetama.

Ahjaa, variant 2 on Savisaar, aga see ehk tuleb järgmisel korral. Keep your thumbs up!


Lisaks tahaksin edastada ühe avalduse, mis jõudis minuni salapäraseid teid pidi.

Kallid eestimaalased,

Ma usun, et te olete kaua juurelnud küsimuse üle: "Kes on Arnold Rüütli kaitseinglid?" Võib-olla te isegi ei usu kaitseinglitesse või Jumalasse? Võib-olla te arvate, et kaitseinglid on mingid valged olevused, kes hõljuvad ringi ning ei saa igapäevaselt meie seas ringi käia? Mu kallid kaasmaalased, igaühel on õigus oma arvamusele, kuid las ma valgustan teid. Mina tunnen Rüütli peakaitseinglit ja annan hea meelega sellega seotud intervjuusid Eesti erinevatele meediakanalitele, olge ainult julged ja küsige. Ta ei ole valge laik.

Aga lisaks on tema kaitseinglite seas veel selliseid vahvaid selle nagu Tarmo Mänd, Eero Raun, Villu Reiljan ja Edgar Savisaar. Siiski, vaid üks neist on kaitseinglite karjääriredelil ülesse poole rühkimas. Tema mõtleb ja käsutab teisigi, kuid usun, et üle neljanda kaitseingli taseme ta ei jõua. Pole seda kergust, mida vaja.

Usun, kallid kaasmaalased, et teiegi tunnete vahel enneolematut kirge saada meie isa ja õpetaja kaitseingliks. Teil on see võimalus. Selleks pole vaja teha muud kui täita ära registreerimisblankett. Mingeid nõudmisi teile ei esitata, kuid eelise saavad need, kes ei soovi tegeleda mõtlemisega ning kellel on tugev soov käske järgida.

Siiralt Teie,
Peakaitseingel

P.S. Need, kes irooniast mõhkugi ei taipa: palun võtke alljärgnevat sulaselge tõena. Ma austan meie presidenti tema panuse eest Eesti vabaks saamise teel, tema panuse eest Eesti saamisel NATOsse ja ELi, tema panuse eest mõiste "kadriorgia" juurutamisel Eesti folkloori. Ma armastan tema tumedaid lokke, mida enam ammu pole ja tema sisutihedaid kõnesid, mis on mind arendanud ning andnud tugeva panuse minu retoorikaoskustele samavõrd kui nad on mind teavitanud meie juhi ja õpetaja sügavaimatest mõtetest. Minu unistus on, et mõeldaks välja viis, kuidas ta saaks olla meie riigi president veel järgmised 20 aastat.

Luhtunud katse

Minu tänasest plaanist mitte ühtegi kohvi juua, sai kella 15.21 seisuga strong cappuccino, et silm lahti ja meel ekrsana püsiks. Mõte oli mild cappuccino, aga jälle ma unustasin seda nuppu keerata, kust kohvi kangust reguleerida saab.

Mu mõte oli tegelikult selles, et ma ei tea, kui paljud puutuvad kokku nende ultramoodsate kovimasinatega, mis on veel bravuurikamad ja veel suuremad isiksused kui sülearvutid. Ausõna. Esimesel nädalal keeldus see kohvimasin minuga suhtlemast, nõudes ALATI uut filtrit või uusi ube. Ja erinevalt teistest, kellel ta lasi siis ikkagi kohvi teha, minuga seda ei juhtunud. Võib-olla oli asi selles, et esimesel korral, teadmata, kus ma täpselt seda tassi hoidma pean lendas kogu kohv kuhu tahtis. Võib-olla ta solvus ära, et ma ei hinda tema keerukust.

Ühes asjas ma olen kindel, see masin on naine.

Nädala lause

Selle nädala lause kuulub vaieldamatult Keskerakonna peasekretär Kadri Mustale, kes kommenteeris seda, et Reformierakonna toetus on Keskerakonna omast suurem, sõnadega:

"Tuleb järgmine arvamusuuring ja see anomaalia möödub."

Geniaalne.

Meie armastatud juht ja õpetaja

Juulikuu KesKus-is oli avaldatud austust ei kellelegi muule kui, jah, meie suurele juhile ja õpetajale, pühakule, kõigi poolt palavalt armastatud presidendile, härra Arnold Rüütlile.

Nüüd saab netis ka end harida: siit ja sõprade mälestusi siit.

Sellega mul meenus, kuidas ma püüdsin aprillis azerbaidzaanlasi veenda, et kui nad teevad Eestit tutvustavaid slaide, siis nad võivad presidendi pildi välja jätta. Minu veenmisoskusest ei piisanud, võib-olla seda polgi, kuid mais toretses meie Nokia ja pühak kõrvuti laulupeo fotoga. Loomulikult olid kõik eestlased meelitatud ja arvasid, et presidendi foto pidigi seal olema. Ja azerbaidzaanid said hoobilt meie lemmikuteks.

Üks luuletus

Swimming in a sea of middle-class wannabes,
who will tell them who they want to be?
Only hope one day to have a dream
and once a year a day-trip to the sea

Will I drown in this pit of politeness
or maybe go mad in the organized mess?
Our leader is crumbling to stress
We all are, I guess

Stress the fashionable word
To say I'd like to kill the world.
The world should take a break,
maybe life's a big mistake?

mai/august 2006
autor: stjsnjn (sümbioos tundmatuks jääda soovivatelt noormehelt ja neiult)

Tänukiri

Kallis naaber,

Ma ei saanud jätta Sind kuidagi tänamata selle puhtuse armastuse eest, mis Sinu südames möllab. Aitäh, et Sa imed tolmu neljapäeva õhtul kell 23.30. Aitäh, et Sa ei lase tolmurullidel uuesti tekkida ning asud neid hävitama juba pühapäeva hommikul kell 9.09. Ma tean, et Sul puudub eraelu ja ega minagi ei laseks teistel kauem magada, kui ma vaid nii vara ärgata suudaks. Aitäh, et Sa aitad mul pühapäeva mitte maha magada. Ma kuulen Sind ütlemas "Puhata võib hauas ka." Jah, Sul on õigus kallis naaber! Mu tööandja hindab Sinu panust minu virgana hoidmisel, kuid tal on ka mõningaid kaebusi. Ta ei olnud rõõmus, kui nägi mind täna tavapärasest hiljem. Sa olid mul lasknud sisse magada, kallis Sõber. Ma loodan, et see ei jää meie edasist head läbisaamist varjutama. Aga mõeldes kõigile neile tolmurullidele, kes võib-olla täna imemata jäid, mu süda lõhkeb. Aga Sa lasid mul magada, ma tänan.

Aga ma ei taha Sind alahinnata, Sõber. Sa oled midagi palju enamat. See meeldiv tubakalõhn, mis paitab minu nina igal õhtul kui tahan Sinu muusika saatel magama jääda. Sinu muusikamaitse, mis läheb täpselt kokku minu omaga. Ma ei tea, kuidas Sind küll selle eest tänada, et ma ei pea oma elektriarvet oma muusika kuulamisega suurendama.

Aga Sa ei ole täiuslik, mu Sõber. Sul on veel nii mõndagi õppida meie naabrilt, kes hakkab puurima kell 10 hommikul. Kindlasti leiaksid Sinagi võimaluse lülitada niivõrd kasulik tegevus oma hommiku- või õhtukavva. Laupäeva hommikuti näiteks.

Aitäh möödunud elamuste eest ja jään lootusrikkalt ootama järgmisi,

Sind igavesti armastav naaber allkorruselt.

P.S. Kui Sina oled see, kes on jätnud oma wifi paroolidega kaitsmata, siis ma tõepoolest armastan Sind. Irooniata.

Kaunis üllatus

Täna oli mul täiesti ootamatult palgapäev. Ise ootasin palka alles septembris, aga sain juba täna. Seda küll juuli viimase päeva eest. Väga naljakas. Võib rahulikult pensionipõlve pidama hakata. Sammas kasvab :D

Eelarvamused

Miks on nii, et kui ma astun bussi või trolli, siis ma eeldan automaatselt, et enamik inimesi minu ümber räägivad kindlasti vene keelt? Miks on mulle jäetud mulje (süüdistan ajakirjandust ja poliitikuid, muidugi), et Tallinnas ongi ainult soomlased ja venelased? Ja tegelikult ma ju tean, et ei ole. Veider. Eesti keelt kuuleb ikka ohtralt. Bussijuht kuulab isegi eestikeelset raadiot. Püüan nüüd eelarvamuste vabalt suhelda.

Reedel vilistati mulle trollis tissidekujulise vilega. Arvestades seda, kuidas enne võeti selleks hoogu, et kas ikka julgetakse, hakkasin naerma. Neljapäeval pakuti viina ja viina kõrvale õunamahla. Ka trollis. Soovisin neile kainet õhtut ja loobusin. Eelistan kuiva siidrit, mis teha.

Igal hommikul sõidavad tööle samad inimesed. Nende seas on kõiksugu inimesi, näiteks üks noormees loeb alati SL Õhtulehte, eelmise päeva oma. Kuna ma laupäevast pole näinud, siis ei tea, kas täna oli laupäevane, aga julgen pakkuda küll.

Mina lähen autogaaa.... metsa seeneleeee...

Tuli mõte loendada, mitu autot akna alt mööda sõidab. Nelja sõidurida korraga jälgida ei jõudnud.

Kolme minuti jooksul sõitsid Peterburi poole 100 autot.

Esimesed kolm autot olid valged.
Umbes 12 autot olid raskeveokid.
100. oli takso. Valge.

Järgmine kord loendan teises suunas. Homme samal ajal. Võib-olla.

:)

Aitäh kõigile, kes meeles pidasid. Mul on eriti vahvad sõbrad, tuttavad ja sugulased :)

Aitäh, et olemas olete. Kolm hästi pikka paid.

Soovijatele jätkub veel veinigi, aadress on teada. Või saab küsida. Aadressi ikka. Pärast seda veini.

Lant välja ja jahile!

Kuidas lantida naisi?

Lisaks tavapärasele "Tere/hei/jou tüdrukud"-le tuleks ka midagi lisada. Näiteks, et "Kus te neiud siis täna ööbite? Mul on Eeva hotell. Ei, tegelt ka. Ja mul on rate.ee-s konto ka."
"Meil on sulle üks soovitus. Kui sa kunagi tahad tegelt ka rääkida mõne neiuga, kes on vanem kui 17, siis ära seda rate.ee asja maini."
"Miks siis?"
"Usu meid."
"Aga ma tahan te sõber olla. Mul on Audi A8 ka."
"Meid on liiga vähe, et sõber olla. Mine otsi mõni suurem seltskond, seal on lihtsam sõpru leida."

Kahjuks ei mäleta kasutajanime. Ja öeldigi rAte punkt ee :)

Kuidas lantida noori mehi?

"Tsau. Sa oled noor jah?"
"19."
"Seda ma arvasin. Kõik noored on kenad, sa oled ka kena. Sa oled üksi siin?"
"Ei, siin mul on palju tuttavaid."
"Aga tüdrukut ei ole?"
"Ei ole."
"Nii kena poiss ja ei olegi tüdrukut. Oled pede vä?"
"Ei."
"Aa. Aga mis sa arvad kui vana mina olen? Ma olen hullult vana."

Või midagi sellist. Hiljem nägime noort kena kutti veel Selveris ja veel hiljem selgus, et ta on kursavenna tuttav ning ei saanud jätta kasutamata võimalust ta mark lõplikult täis teha ning kõikidele ümbritsevatele inimestelegi sellest kuuldud vestlusest rääkida.

Selline oligi mu esimene folk.

Paus

Ilmastikuolude tõttu on minu näpuliigutamisvõime häiritud. Kuna arvuti pole veekindel ja mina elan järves, siis ei ole võimalik hetkel kirjutada. Ärge saage minust valesti aru. Ma jumaldan seda ilma, seetõttu ei viitsi nii palju arvuti taga istuda :)

Aga viimased päevad on möödunud kohtudes oma suurepäraste sõpradega ning nendega aega veetes kas Tallinna vanalinnnas, Aravetel tuletõrjujaks saades või Parksepas vahvleid süües.

Sellepärast...

...päike, värske mesi saia peal, joodav kraanivesi, roheline muru (mis hakkab küll pruuniks tõmbuma), koduaia maasikad, koduaia mustsõstrad (ok, need pole siiski mu lemmikud), poolalasti päevitamine (ilma, et see kedagi kotiks, sest keegi ei näe), õues kuivanud pesu lõhn, ema-isa-vennaga terrassil punase veini joomine, grillimine, värske kartul tilliga, oma jalgratas, autoga sõitmine (nii, et kõik aknad on lahti), hullude sõprade kõned kell 2 hommikul, sünnipäevad, saun, oma voodi, teised riided (mille olemasolu oli meelest läinud), eestikeelsed uudised...

Need kõik on väike osa sellest, miks kodus on hea. Tuleb nautida ja leida õnn elu pisiasjades.

242. postitus

Viimane nädal on möödunud:
-töötades
-lennates
-pidutsedes
-Gentis
-Brüsselis
-Dublinis
-Liverpoolis
-Riias
-eksiga uuesti lahkuminemises (:D väga kummaline, mitu korda saavad ühed ja samad inimesed lahku minna, vahepeal mitte kokku saades :D)
-vanade sõprade nägemises
-vanast tööst mitte puudust tundes
-vanade kolleegide edust joovastudes
-shoppates :)))
-telefoniputkaga sõdides
-shokolaadist loobudes (ma ei tea, mis juhtus, mulle ei maitse shokolaad!!!)
-naerdes ja naeratades
-koju jõudmises.

Lisaks leidsin mobiiltelefoni. Ja avastasin Dublini ja Brüsseli suure vahe. Brüsselis kandsin oma valgeid kingi umbes 10 korda... Ja nad olid endiselt väga valged, isegi tallad olid puhtad. Dublinis kandsin neid pool päeva ja hetkel ma neid valgeks ei nimetaks.

Lennukist vaadates saab samuti riikide erinevusest aru:
Belgias näeb maju-maju-maju ja paari rohelist lappi...
Iirimaal näeb rohelisi lappe vaheldumisi haritud maaga ning mõni maja sekka...
Inglismaal on seis sama, mis Iirimaal...
Lätis on mets-mets-mets, jõed ja paar maja...

Kodune. Riiga maandudes tulid õnnest pisarad silma. Usun, et mulle pole Läti kunagi nii palju meeldinud kui eile õhtul kell 22.15. Läti oli nagu kodu. Nii, et Ape piiripunktist läbi sõites ei tundnud ma end kuidagi teistmoodi. Asi võis olla ka sügavas unes :)

Naljakas on mõelda, et võin oma kohvri lahti pakkida. Varsti tulevad kolimiskastid ka. Mu kott ei ole enam non-stop pakitud Kodus on täitsa naljakas. Põõsad on palju suuremad kui üle-eelmisel suvel, aed näeb välja veel rohkem nagu aeg, purskkaev on lahe, naabri koer enam ei haugu (täna oli meil tõsine üksteisele tõttvahtimine, ta nimelt jalutas rõõmsalt mööda meie aeda ja juhe jooksis kokku, kui mind nägi, ilmselt mõtles, et ei tea kes ma olen).

Tuleb tunnistada, et pea on täis uusi ideid ;) Esimene idee on siiski asi, mida minu arvates vahel veidi üle tähtsustatakse ja teda kutsutakse BA. Meist saavad järgmise aasta või kahe jooksul sõbrad või vaenlased. Elu näitab. See muidugi ei tähenda, et ma olen järgmised aasta või kaks ainult Eestis ;)

Ahjaa,need, kes arvasid, et ma jään igavesti välismaale, abiellun, saan lapse, maja ja koera, siis HA. Mul oli õigus. Mul on alati õigus.

Oh pesumasin, pesumasin, kus küll sina oled?

Minu tänud kuuluvad inimestele, nagu James King, Hamilton Smith, William Blackstone, kes panid aluse moodsale pesumasinale. Minu eriline tänu kuulub aga Alva J. Fisherile (ning Hurley Machine Company'le) elektrilise pesumasina leiutamise ja tootmisesse laskmise eest. Samuti ka The Whirlpool Corporationile, kes seda edasi täiustas. Minu suurem tänu kuuluks sellele inimesele, kes viiks sisse ülemaailmse seaduse, et IGAS renditavas korteris PEAB olema pesumasin. Või vähemasti trepikojas. Ma ei taha enam pesta asju käsitsi. Ametlikult on kopp ees. Ma olen seda teinud 4 õhtut järjest, korraga 2 kausitäit. Mu käed on käterättide, teksaste ja pluuside kuivaks väänamisest punased. Hea uudis on see, et nüüd on kõik asjad pestud ja peaks kojuminekuni vastu pidama. Ja kodus on pesumasin! Jah, ma olen ärahellitatud, sest vanasti tuli ikka marlimähkmeid keeta ja kupatada enne kui neid sai uuesti kasutada. Õnneks ei ole enam vanasti ja mu mõlemas kodus on pesumasin.

Ilmad hakkavad siin pärast mõningast allakäiku jälle paranema. Eile õhtul oli juba päikesepaiste ja muud ilusale ilmale iseloomulikud tunnused.

Kolleegiga teeme katseid, kui vaikne on kontor, kui kõik masinad on välja lülitatud. Kõigepealt lülitasime välja tema arvuti (mis tegi kohe restardi :D), sellega koos tema printeri (mis on arvutiga seotud ja lülitub samal ajal välja), lõpuks minu printeri, mis kõigepealt põrises (siis ma paitasin teda tugevalt ja ta mürises poole vähem, aga ikkagi liiga palju). Vot printeri väljalülitamisel saabus vaikus. Ainult minu arvuti on veel sees, aga see ei saa ka välja lülitatud, sest keegi peab ikka sissetulevaid kutseid ka jälgima, muidu ei tea, kuhu minna veini jooma. Telefonid veel ei helise, et idüll kestaks.