Järjejutt: Kuidas jääda ellu vallalisena? Vol 1

Umbes 2 kuud tagasi kutsus sõbranna mind sünnipäevale. Targa inimesena ta ei maininud, et sinna tuleb lisaks minule 8 inimest, kes on omavahel paaris. Kuu aja eest sain sellest teada. Nädalalõpp Muhu saarel ei tundunud enam selline idüll, nagu oleks võinud. Minu ainsaks lohutuseks jäi, et maja asus Kuivastu sadamast 8 km ning vajadusel oleks saanud sealt põgeneda oma kahel kaunil jalal.

Igal juhul sai kuu aja eest tehtud nali, et ilma saatjata ma nädalalõpule ei tule. Selle kallal ilkumist jätkus kuni reede pärastlõunani, kui sõbranna elukaaslane teatas: „Ah muideks, Triin, me leidsime sulle mehe!” Mina naersin: „Jajaa…” „Ei ausõna, helistasin oma sõbrale ja ta tuleb täna õhtul, ta on juba Saaremaal.” Sel hetkel mõistsin, et asi on tõsine. „Ahsoo,” oli kõik, mida vastata suutsin. „Ta on tore poiss,” öeldi mulle julgustuseks.

Mitteviriseva Triinu skeptitsismi tase tõusis 150 punktini 100st. Ma olin juba varem otsustanud, et seal sünnipäeval on etem olla üksi kui olla sunnitud olema kellegagi.

8 km tundus järjest lühem maa. Otsustasin sadamast sõites tee täpselt meeles pidada.

Ausõna, see oli hullem kui oodata pimekohtingut. Ma olin varem selle noormehe sõpru näinud ja ütlen ausalt, et keegi neist ei olnud jätnud teab mis sügavat muljet. Võite vaid ette kujutada, millised kujutluspildid (kümneid, isegi sadu, mander on meil pikk) voolusid silme ette. Tundsin seda piinlikkust. Mõtlesin, kuidas meid sunnitakse kahekesi jääma. Minu lohutuseks öeldi, et ta on tagasihoidlik poiss. Arutlesin omaette, et kas parem oleks tagasihoidlik või mittetagasihoidlik.

Istusin diivanil ja lootsin, et kamin ikkagi soojendab. Ta helistas ja ütles, et on väina peal. „Nonii, 15 min…” Siis ta tuli ning ta ei olnud mingi koletis. Hingasin kergendatult. Situatsioon oli kergelt öeldes kummaline.

Siis hakkasid paari poolt tulema vihjed: „Meie lähme koos sauna, minge teie ka.” Mina vastasin sellele resoluutselt, et ma käin naistega saunas. Nojah, sel päeval. Jutt poisil siiski jooksis. Ajas isegi naerma. Meie kõigi kainusaste kahanes mühinal. Oma osa selles mängisid vein, viin, rumm, õlu, gin ja ploomimahl. Tugevas korrelatsioonis oli joodud jookide arv ja vestlusteemade põnevus. Mingil hetkel juba mõtlesin, et tegelikult ongi ju tore poiss. Siis ta tegi veel paar nalja. Kell oli umbes 1 ja ma olin tohutult väsinud, siiski otsustasin eksperimenti mitte lõppenuks tunnistada. Hoidsin silmi näpuga lahti.

Teemad varieerusid tomatitest telesaadeteni, meeste ja naiste, luterlike matuste ning alkohoolikuteni. Ehk siis räägiti kõigest. Mingil hetkel kukkus paar ära. Jäime mina ja tema. Me rääkisime kokku 8 tundi ja teemad olid põnevad.

Hommik tuli oodatust varem. Akna taga kõndis rebane ja tegin ettepaneku minna rebaseid jahtima. Mõte laideti maha. Igav. Usun, et nii mõnegi inimese peas tegi pesa Pohmakas. Minu peas tegi pesa Tahan Magada.

See öö jäi seoses hommiku varajase saabumisega vahele, aga see oli üks toredamaid ööpäevi, mis mul on pärast Eestisse tulekut olnud. Üks huvitavamaid. Ja ka absurdsemaid. Minu jaoks tundus uskumatu, et me leidsime 8 tunni jagu rääkimismaterjali.

Õppetund number 1:
kui Sind pannakse kuhugi kinni „commited” inimestega, siis saab ellu jääda vaid toredas seltskonnas, soovitavalt siiski teise vallalise inimesega.

Järgneb…