Täna öösel me ei maga

Sõitsin bussijaamast Mustamäele. Teele jäävad Vabaduse väljak ja Tõnismägi. Vabaduse kella juures räägib suur mees (nägi jõledat moodi välja nagu teate küll kes) juttu 4 kollastes vestides politseinikuga. Iga nurga peal on politseiauto. Tõnismäel on lisaks lintidele nüüd 30 tsoon ja ehitusaedikud kuju ümber (no ilmselt ehitavad teed ka, aga hea ajastus...). Hämming.

Mina küsin: kas kogu see jura on jõudnud nii kaugele, et nüüd me lihtsalt sõna otseses mõttes hirmutamegi inimesi kodusõja ja ma ei tea veel mille muuga?

Kirjanikud protesteerivad, muusikud protesteerivad, teadlased protesteerivad, aga ärimehed astuvad Keskerakonda. Ei tahaks laskuda juba kulunud küsimustesse, kuid VABANDAGE kas me siis sellist Eestit tahtsimegi? Kui enne võis öelda: "See ei ole normaalne", siis nüüd ei oska enam midagi öelda. Naera või nuta, kasu pole midagi.

Ma ei usu, et toimuks revolutsioon, kuid see ühiskonnalõhe, milleni see kemplemine siin viinud on, ei kasva nii pea kokku.

Mina lähen laupäeval kontserti kuulama. Maksku, mis maksab. Loosungeid kaasa ei võta. Nukke ka mitte. Ja ikka kontserdile eks, mitte laulupeole.