30.8.06

Mehed ja neile seatud ebarealistlikud ootused

Sattusin eile soome pealt vaatama Suurbritanna dokumentaalfilmi "Picky Women", mis rääkis edukatest naistest, enamik neist veidi alla või üle 30 ning vallalised. Ja põhipoint, mida teha püüti oli see, et neil naistel on liiga kõrged nõudmised. Sellega meenus mulle mu ema mitme aasta tagune ütlus, et ma peaks oma latti veidi madalamale laskma, muidu ei hüppa sellest keegi üle.

Film tekitas vastandlikke mõtteid. Paljud neist naistest olid ebarealistlikud ja endast liiga heal arvamusel, ka kandsid nad mehed kiiresti maha puhtalt välimuse põhjal. Samas,välimus kaob meil kõigil, eksole. Samas... Sama teema üle olen juba ammu mõelnud.

Mul on terve hunnik naissoost tuttavaid ja sõpru, kes on targad, ilusad, toredad ja vallalised. Mõned neist on juba ka väga edukad, mõned neist ilmselt saavad väga edukateks. Ja tuleb tõdeda, et nii mõnigi kord oleme laskunud nendega vestlusesse, et miks me vallalised oleme või mida me meestelt ootame. Ja põhjuseid saab oi kui palju. Kõigepealt on loomulikult süüdi mehed, sest nemad lihtsalt ei oska meiesuguseid naisi hinnata ja eelistavad oma arvamuseta vaikseid tublisid neiusid. Siiski, seda põhjendust ei maksa liig tõsiselt võtta, sest lisaks sellele on need nõudmised, mida me meestele esitame kergelt öeldes ebarealistlikud.

Ehk siis umbestäpselt ligikaudu peavad mehed olema: ambitsioonikad (kuid mitte liiga), aktiivsed, sportlikud,haritud (mitte segi ajada haridust ja haritust, kuigi tihtipeale kaasneb esimene teisega), kultuursed (st viitsima käia teatris, kinos, kontserdil, münikord kodus raamatut lugeda), viisaka kõnepruugiga, ettevõtlikud, vanuses 22-38 (oleneb naisterahvast eksole), soovitavalt ilma pagasita (loe: eksnaine, laps), oskama tantsida, tahtma tantsida, olema võimelised parajal määral pidutsema, vajadusel olema nõus mõnusa veiniõhtuga koduseinte vahel, kreisid, hoolivad, targad, normaalse väljanägemisega, mittesuitsetajad, mõõdukalt alkoholi tarbivad, mitte liiga keevalise iseloomuga, spontaansed, vajadusel tasakaalukad, laia silmaringiga, reisimishuvilised (soovitavalt elanud-õppinud mõnda aega Eestist väljas ja teavad, et Eestis on ka jõle hea), romantilised, sõbralikud, hea huumorisoonega (iroonia ja sarkasm!!!), töökad (sh nad teavad, kuidas vahetada lambipirni, on valmis ehitama riiuli kui tarvis, teavad, kuidas pahteldada), võimalusel on musikaalsed (eriti hea, kui teavad kitarril 3 duuri), tahtma püsisuhet, austama ennast ja inimesi enda ümber, aitama kodutöödes, olema valmis kunagi 2-9 aasta jooksul looma pere ja loomulikult peab veel eksisteerima see sõnuseletamatu miski, "keemia", "käima klõps" vms.

Kindlasti on midagi veel. Kindlasti on selliseid mehi olemas (lootus on lollide lohutus), kuid lõpmatuseni neid ka pole. Filmis ütlesid mehed, et ühes isikus leida kõike, mida naised soovivad, on võimatu. Ühe naise suust jäi kõlama aga fraas: "Miks ma ei või otsida meest, kes on nagu mina?" See naine tegeles umbes 30 erineva hobiga, lisaks sellele oli ta suhteliselt edukas (tegeles vist kinnisvaraäriga), filmi tegemise ajal soetas ta endale oma teise kodu, tema unistuseks oli omada kodusid igas linnas, mis talle meeldivad (NY, Rio de Janeiro, Tokyo, Barcelona, Madriid) jne jne. Ühesõnaga naine, kes teab, mida ta tahab, ka meeste puhul. Ometigi ei olnud ta senini väidetavalt oma ootustele vastavat meest leidnud. No wonder.

Mu enda nõudmised on ka jõle kõrged, seda hoolimata sellest, et hetkel ei ole ma ise veel väga äss, aga ambitsioonikust jagub. Mul on sama küsimus: "Miks me ei või soovida oma partneriteks inimesi, kellel on sama suured huvialad kui meil endil?"

Vastandid küll täiendavad teineteist, kuid ma ei usu, et ma saaks olla suhtes kellegagi, kes on tagasihoidlik, vaatab telekast ainult korvpalli, joob õlut kõrvale, ei ole oma töökohaga rahul, aga ei plaanigi midagi ette võtta, leiab, et mis seal maailmas ringirändamisel ikka mõtet on ja et "Kontserdil me sellel aastal juba käisime ju!" (jah, Nexuse). Samas, väiksemaid mööndusi kriteeriumite osas saab ikka teha. Muidugi oleneb, kui väikesed...

Ja viimane point. Paljud naised seal filmis olid arvamusel, et nad ei viitsi kellegagi jännatagi, kui nad ei näe sellel perspektiivi. Ma ise olen olnud sama suhtumisega. Miks ma peaks raiskama oma energiat ja aega kellegi peale, kui ma tean, et 3 kuu/aasta pärast jätan ma selle inimese maha, sest ta ei ole see, kes ma tahan, et ta oleks? Ma ei mõtle selle all seda, et hakkaksin kohe pulmi või lapsi planeerima, kuid ma pean nägema perspektiivi, et kas see asi üldse areneb kunagi nii kaugele, et võiks hakata sellistele asjadele mõtlema.

Ma usun täiesti kindlalt, et inimesi ei ole võimalik muuta. Inimesed võivad ise muutuda, kuid neid muutma hakata on mõttetu tegevus. Inimene peab ise arenema ning kui sa ei näe seda arenguruumi, siis milleks pingutada? Parem juba jääda ootama kedagi, kes vastaks rohkem sinu ootustele. Aga mis siis, kui see inimene ei tule ja sa jäädki igavesti ootama? Mõte olla 35-selt veel vaba, vallaline ning lastetu on ausalt öeldes hirmutav.

Ma saan aru, et latt on kõrgel, seega tuleks latti madalamale lasta... Kuidas lasta see madalamaks nii, et austus teise inimese vastu endiselt säiliks ning partnerlus kestaks kauem kui 3 aastat? Kui madalale latti lasta? Samas, mitte alati ei ole kohe võimalik öelda, kas inimene on see, keda sa arvad teda olevat, seega oleks julm kedagi automaatselt kõrvale heita...

Siiski: Miks leppida vähemaga, kui me väärt oleme? Mitte ainult naised, vaid ka mehed. Usun, et ka meestel on kõrged nõudmised. Aga ma tõsiselt loodan, et mitte nii kõrged nagu naistel. Vastasel juhul on lootusetu.

P.S. Kõik, kellel on enam-vähem 4. lõigus kirjeldatud (noor)meeste sarnased sõpru-tuttavaid (või kes ise arvavad, et nad klassifitseeruvad selle alla), siis hea meelega paneks nad väljasuremisohus olevate liikide raamatusse kirja. Igaks juhuks. Ning kui kellegil on ettepanekuid, kust neid leida, siis on hunnik tibisid vihje eest tänulikud :)

15 kommentaari:

Mikk ütles ...

Oh... Olen kohe kõrvust tõstetud. Mus on ju kõik sellest niemkirjast oelmas.

aga samas arvan ma et need naised (ja Triin) ei räägi mitte suurtest nõudmistest vaid pealiskaudsusest. Ütlen ausalt oma pisikesele kogemusele põhinedes, et selleks, et aru saada kui hea keegi on, peab natuke andma talle võimalust. Ja mitte kohe arvama, et mis ma kolm kuud raiskan kui välja ei tule. You never know.

Triin ütles ...

Eks peab siis raamatusse kirja panema ;)

Aga üldiselt nõustun sellega, et alati ei ole kõik nii nagu paistab (ja tuleb anda võimalus):
"Samas, mitte alati ei ole kohe võimalik öelda, kas inimene on see, keda sa arvad teda olevat, seega oleks julm kedagi automaatselt kõrvale heita..."

Ma ei arva, et ma olen perfekte (ilma naljata, kõrge enesehinnanguga küll, aga mitte perfektne). Siiski ei nõustu ma väitega, et ma olen pealiskaudne. Mõnikord tuleb külge küll pisike kurat, kes sosistab mingeid vihjeid pealiskaudsusele, kuid tema mõtteid tuleb üsna kiiresti muuta, hiljemalt järgmisel päeva. Ja, mis veel pealiskaudsusesse puutub, siis enamik kirjeldatud kriteeriumitest ei tule pealiskaudsel jälgimisel väljagi (palun arvestada sellega, et iga kriteeriumi taga on ju veel omaette teooria).

Võib-olla usun ma lihtsalt armastusse esimesest silmapilgust? Väheke naiivsust ei tee ju paha :)

Evelin ütles ...

huvitav teema. mul tekkis sellega seoses paar mõtet:
1) ma arvan, et need nõudmised, mis sa loetlesid, on küll kõik toredad, aga tegelikkuses saab neist määravaks see viimane (keemia, klõps või kuidas iganes sede kutsuda). ja see on vist midagi sellist, mida ei saa mõjutada kumbki pool.
2) hoopis huvitav on aga see, miks see mehe (või naise) leidmise küsimus nii suuri pingeid tekitab inimestes. (mitte otseselt sinul ja sinu tutvusringkonnas, vaid üldse) miks on pilt 35aastasest üksikust naisest hirmutav? ma arvan, et natuke liiga karm on läheneda asjale sellest vaatenurgast, et peab kohe alguses õige valiku tegema, sest muidu on ajaraisk. kuigi ma üldiselt täitsa nõustun, et ideaalis on ainult seda ühte ja õiget vaja, siis ma arvan siiski, et elu peab nautima. las asjad lähevad omasoodu - kui tuleb välja, siis tuleb. kui ei, siis oli 3 kuud vähemalt tore.

aga ma tahaks ka, et selline asi nagu armastus esimesest silmapigust (ja ma mõtlen sõna-sõnalt) olemas oleks - nagu filmis. kui selline paar on olemas, siis ma tahaks teada, kuidas see juhtus. kui sellist paari pole, siis oleks lahe ise kunagi olla pool sellest paarist.

Mikk ütles ...

Evelinile vastuseks. Miks 35 aastane ja vallaline on probleem?
1. Sest ühiskonna arusaam on ikka selline, et peaks mehe leidma. Mitt eküll 23selt vaid natuke hiljem. Kuid siiski.
2. Instinktid. Inimene on olema skaheks asjaks - olelusvõitluseks ja sigimiseks. Kui oled 35 ja üksik on raske sigida.

Anonüümne ütles ...

Seda lugedes tekitas see minus ühe sellise mõtte. Veidi üldisem ja filosoofilisem. Mulle on ikka tundunud, et mehed on naisi taga ajanud, naistest rääkinud saunas, naisi kirunud ja ülistanud. Ühesõnaga, see suhe on olnud mees > naine. Justkui naisi oleks vähem ja meeste vahel on konkurents. Viimasel ajal olen aga tähele pannud, et see suhe on pöördunud. Ja seda mitmes seltskonnas, mitme erineva inimese jutu järgi. Nüüd siis oleks nagu mehi vähemaks jäänud. Naised kas siis jooksevad kellegi järgi või kiruvad sõbrannadele, et pole kedagi "normaalset"

ja siis veel selle kliki või keemia kohta. Toon kõigepealt ühe teise arvamise. Küsitakse kumb on olulisem - kas sisemine ilu või välimine ilu? Ja siis alati vastatakse, et ikka sisemine või et tasakaalus. Mul on aga selline vastus, et välimine on oluline, et saaks sisemist ilu üldse teada. Õigemini, et seda tahask teada saada. See vastus põhineb sellel, et me tahame suhelda ilusate inimestega. Siis paistame ka ise ilusamad. Äkki on sama asi keemiaga ja siis nende reaalsete omadustega. Et neid reaalseid omadusi sa ei saa kunagi tundma õppida, kui seda klikki ei ole käinud ja keemiat tekkinud. Ja ma räägin siin suhtest, mitte sõprusest. Kuigi ka seal peab mingi keemia tekkima.

Anonüümne ütles ...

Huvitav mõttekäik sellest, keda rohkem on, kas mehi või naisi, ja sellest, et kes keda taga ajab, tekitas mus järgmisi küsimusi.
Miks mehed on sead ja naised ussid? Miks üksteist petetakse ja kas mehed petavad naisi rohkem või naised mehi? Ja MIKS see nii on, kui saab üldse öelda, et üht või teistpidi asjad on... Aga ikkagi on mulle jäänud mulje, et pigem tsikkad jätavad toredaid poisse maha ja on muidu rahulolematud, sest miks neid siis muidu ussideks kutsutakse? A samas, miks mehi ikkagi sigadeks kutsutakse? Kas meeste sigatsemine on naiste ussilisuse põhjuseks või vastupidi? Kas tegemist on surnud ringiga?
Esitan viimase peas kerkinud teooria (uskude mind, neid on tavaliselt mitu ja nad on alati vastandlikud).
Teooria siis:
Naiste ülesanne on olla ilus beibe, eks. Käia juukseid särsavamaks värvimas, küüsi punaseks lakkimas, solaariumis keha päikeselisemaks ja suvisemaks muutmas, trennis ennast vormimas jne... (kuulen tungivat vastuvaidlemist, aga lasen easi :P) Et miks seda siis vaja on? Just, kahel põhjusel:
1) Selleks, et mehi lantida, et nende tähelepanu saada ja nö välja valitud kutte endale saata - ka neid ehk, kes juba seotud on...
2) Selleks, et eelevalt nimetatud vallaliste ja mehiotsivate naiste eest oma meest hoida. Mõeldes: kui olen ilus ja kena ja meeldiv jne siis pole mehel põhjust igast peibutisi vaadata.
Ehk siis ... naised on ussid, kui nad mehi otsivad ja mehed on sead, kui nad kui naine ei ole endaga piisavalt tegelenud, et mees neist veel huvituks. Seega süüdistavad mehi sigadeks justkui enda vigu millegi taha peites.

Nii, kuuulen osade poolt juba väljavilistamist ja kui ma õigesti näen, siis mõnel on k atomat käes, aga mõelge, mingi point ju ikka siin oli ja teatud kontekstis see nii ongi.

eveliin ütles ...

minu arust see stoori läheb kogu supernaise konsteptsiooniga kokku. ühiskond ehk siis mehed nõuavad, et naised oleks viimase peal ja kui nad on siis ei oska nendega midagi peale hakata ja ega nad saagi, sest nad ise ei jõua järgi. tõsi ta on et keemia on kõige olulisem, pigem mängivad humoorikus ja haritus sõprade valikul rolli.

olen kohanud mehi, kes on ideaalsed, aga klikki pole. mis teha. asjad jäävad sinna paika.

Anonüümne ütles ...

Triin, nüüd ma tean. Mina olengi see naisideaal. Kuid tõsi, sporti ma ei tee ja pahatihti kipun ropendama.

Triin ütles ...

Kõigile: täpsuse mõttes lisaksin, et kõik kriteeriumid pole minu nõudmised meestele... Mõne asja osas olen nõus silma kinni pigistama või see pole oluline. Aga ise lisaksin, et eelistatavalt inimene ei suitseta, ma lihtsalt ei näe pointi oma tervise raha eest rikkumisel.

To Evelin A: Mina isiklikult tahaks, et 35selt ma ei oleks üksik, sellepärast on see mulle hirmutav. Kindlasti on see seotud sellega, et mul on noored vanemad ja mulle meeldiks ka ühel päeval emaks saada.

To Ott: Klikk on aluseks. Klikk laseb nii mõnegi asja osas silma kinni pigistada ja annab üleüldise heaolu tunde. Klikita ei hakka midagi tekkima. Välimise ja sisemise ilu juures on see, et miski peab tõesti su silma köitma, kas see on ilu või sära, siis ei tea...
Mis puutub tagaajamisse, siis ma arvan, et see on aegade algusest olnud kahepoolne ja jätkub samamoodi.

To Katriin: Ma tean, et Su mõte jäi poolikuks, seega lõpeta ära ja ma siis kommenteerin. Seni käin trennis.

To Evelin S: Absoluutselt, kusjuures see supernaise teema on mu enda peas ka juba mitu aastat tiirelnud, Sul oli see päris hästi kirja pandud. Lisaks sellele, et neil pole midagi vastu panna, mehed ka tihtipeale kardavad aktiivseid ja andekaid naisi... Nad on neile konkurendid. Või minu teooria ongi, et sellised ideaalilähedased mehed jagunevad kaheks: ühed, kes tahavad enda kõrvale samasugust naist ja teised, kes tahavad enda kõrvale vaiksemat naist, kes neid tasakaalustaks ja ei pakuks neile konkurentsi, et nad saaks end mehena tunda.
Ja veelkord: klikita on mõttetu. Seega nõustun.

To Kreet: on ropendamine ja ropendamine, Sul on esimene ;) Aga noh neid naisideaale on lisaks Sinule veel. Kahjuks, sest parem oleks, kui konkurente on vähem ju...

Ma veel lisaks, et ma tahtsin veel sügavamale minna, aga vaatasin, et ehk kirjutan raamatu hoopis ;)

Anonüümne ütles ...

Minu küsimus oleks see, et kui naisel on sellised nõudmised nagu neljandas peatükkis kirjas on, et kas ta siis vastab samaga või mitte? Või üleüldse, mis on "compensation" nende omaduste omamise eest.
Nt mina ei nõua et naine sooviks ja oskaks tantsida, sest see ei loo minu arvamusel suurt väärtust suhes. Samas, aga oma arvamuse (identiteedi) omamine on väärtuslik siis, kui naise minu roll on tüdruksõbrast suurem. Arvamuse omamine annab sellist plussi, et kaks pead on parem kui 1 eriti kui mõlemad oskavad mõtleda, mitte teise poole arvamuse tingimatult aktsepteerida.
Bottom line: minu kõige parem naine on selline, kes on kõige pealt partner ja ainult siis naine. Suhe peab looma väärtust, mitte seda hävitama.

Kaie ütles ...

Tead Triin, aga minu meelest polegi mõtet latti liiga madalaks lasta. Põhiline on ikkagi see, et sa ennast kaaslasega hästi tunneksid. Ja kui mingil hetkel lasedki lati madalamale, siis ei pruugi sa enam suhtest rõõmu tunda. Minu meelest ongi kogu asja point mitte endale igal tingimusel mees leida, vaid olla võimalikult õnnelik. Olgu siis üksi või kellegagi koos. Ja kellegagi koos olemine tähendab muidugi seda, et sa oled niimooid õnnelikum kui sa oleksid üksinda.

Triin ütles ...

Jah, õnnelik peab olema, kas koos või üksi, kuid... Oleneb inimesest ning tema soovidest. Minu eesmärk on mingil hetkel siiski omada kaaslast, kellega luua pere. Ma ei väida, et see on paari aasta muusika, aga lähema 10 aasta oma küll. Ma ei taha olla oma elus üksnes edukas karjääri või majanduslikus mõttes, vaid ka millegis muus. Isegi eelkõige millegis muus.

Ja mida vanemaks inimene saab, seda kõrgemaks muutuvad nõudmised. Seda eelkõige sellepärast, et oleme ise valmis vähem muutuma. Ettekujutused, unistused, arvamused, tavad jne kujunevad rohkem välja ning me ei ole enam nii paindlikud neid kellegi teise omadega ühildama, sest samal hetkel toimub ju sama protsess ka teiste inimestega.

Ma ei väida, et me peaksime end teise inimese pärast lõpmatuseni muutma või laskma lati ülimadalale, kuid on ka kindel, et suhte hoidmiseks tuleb leida kompromiss, milleni jõudmiseks tuleb teha mõlemapoolseid järeleandmisi. Küsimus on pigem selles, et kui suuri kompromisse tuleb teha (just selles mõitses, et kas eksisteerib inimesi, kes vastavad täielikult meie nõudmistele ja kui ei eksi, siis mis piirini oleme valmis järele andma ning teda ikkagi suurepäraseks pidama).

Loomulikult on see iga inimese enda valik, kas ta on valmis tegema kompromisse lihtsalt selleks, et kellegagi koos olla (samas on ju alati võimalus, et olgugi, et me anname millegis nö ära, saame me selle ju muul viisil tagasi) või mis eesmärgid inimesel elus on. Mõni inimene ei taha kaaslast, ei taha kunagi saada lapsi ja tal on absoluutselt suva, kui ta peab 60selt oma korteris või majas üksi jalgu kõigutama. Väga hea. Sellisel juhul see temaatika teda ka ei puuduta.

Mina aga ei ole see inimene ja ma arvan, et kui ma ei taha selleks inimeseks saada, siis ma peaksin veidi sügavamalt mõtlema, et mida ma oma potentsiaalselt kaaslaselt nõuan ja mida ma reaalselt olen valmis vastu pakkuma. Ei saa öelda, et nobody is perfect, I'm nobody. Mina ei saa.

Liis ütles ...

Kuule... mul on vist selline mees.

Ja kust ma sain? Uskuge või mitte - otsisin orkutist 24 - 30 aasta vanust vallalist meest, kellega mul oleks ühiseid sõpru. Esimesega skoorisin.


Ise ka ei usu.

Anonüümne ütles ...

Elu nagu "Sex and the City's" :)
Ei, lati alla laskmine ei ole mingisugune lahendus. Minu arvates arenevad nõudmised koos inimesega. Haritumal inimesel on kõrgemad nõudmisel, nii lihtne ongi. Kui sa ei ole isiksusena teatud tasemeni arenenud, siis sa lihtsalt ei oska neid nõudmisi esitada. Jah, nõudmised on ka erinevad ja neid seatakse vastavalt oma huvidele. Näiteks Vladimir väitis, et tema jaoks ei ole tantsimine määrav, aga vb ta ei ole ise suur tantsulõvi? Kui minu jaoks on tantsimine üks nauditavamaid tegevusi, miks ei või üks mu nõudmistest partnerile olla hea tantsimisoskus?
Klõpsust siis... Mina väidaks pigem, et määrav on kõss (nagu ma aru saan, siis me räägime tõsisemast suhtest mitte niisama semmimisest :) Sest klõps võib käia täiesti vale inimesega. Jah, annad talle võimaluse, aga mis sellest kasu? Kui see ei ole SEE, siis lõpuks sa tahad ikkagi välja ja siis saab üks haiget jne jne. Jama kui palju. Seega, kõssist siis... Kõss on üksteisega samal tasandil olemine ja mõtlemine. Ühised arusaamad elust, mõni ühine huvi (liiga palju ühiseid huvisid ei ole ka mõnikord tervislik, ühesugune asjade tunnetamine - see viib sind järgmisele tasandile suhtes mida mõni nimetab armastuseks.
Jällegi, mis asi on armastus? Minu arvates on armastus sõprus, austus, usaldus, teise vigadega leppimine, huvi üksteise tegemiste vastu. Tunne, et just selle inimesega saad ja tahad olla hästi hästi kaua. Seega, lihtsalt inimeste välja mõeldud ilus nimi palju märksa lihtsamatele tunnetele kui "SEE armastus".
Ei ole olemas perfektseid pikaaegseid suhteid. Inimesed arenevad, vahest kaotavad ja leiavad ennast ja teatud perioodil tahavad erinevaid asju. Sellest tuleb aru saada ja sellega elada.
Mõnikord võib esmamulje nii petlik olla... võib välja tulla, et inimene kellest sa alguses vaimustuses olid ei ole väga midagi väärt ja inimene, keda sa oled eluaeg tundnud paistab järsku hoopis teises valguses. Mõni iseloomujoon, mis enne nii erutav või ligitõmbav tundus võib kuu aja möödudes oksele ajada.
Ja välimus on küll oluline, eriti naiste puhul. Naise üks kohustusi on olla ilus, seda isegi siis, kui loodus ei ole kõige lahkem olnud. Siis tuleb lihtsalt hoolitsetud olla.
Lõpetusena soovitan ma vaatada kõigile Woody Alleni filmi "Husbands and Wives". Kes on näinud saab aru ja kes ei ole, siis saab aru kui on ära vaadanud :)

Kunnar ütles ...

Kuna teema oli niivõrd huvitav, siis ei saanud kohe jätta tinti pritsimata, minu kommentaar, www.banaanivabrik.blogspot.com