Ei ole halba ilma heata

Eilse päeva kohta peaks vist ütlema, et tahtsime parimat, aga läks nii nagu alati.

Meil tuli mõte, et alustame talvise treeningprogrammiga kohe. Mõeldud-tehtud. Kuna kodu lähedal asub üks treeningstuudio, mille treenerid on väga okidokid, siis mõtlesimegi, et läheme kella18.30sesse trenni. Üsna pea sai selgeks, et sellesse me ei jõua ja otsustasime minna tund hilisemasse trenni. 13 minutit enne selle algust sai selgeks, et ka sinna me ei jõua, sest:
a) me eksisime Mustamäele ära (viga nr 1, ära arva, et "oh lühike maa, lähme jala, trollid on ummikus, kui sa ei tea kuhu minna");
b) me ei viitsinud liituda trenniga 15 minti pärast selle algust.

Siiski suutsime olla endiselt teotahtelised ning mõlemapoolsel utsitamisel otsustasime, et läheme jooksma. Loomulikult ei olnud meil aimugi, kus kõrgete majade vahel kõige vahvam joosta oleks, aga leidsime, et see ei ole kõige suurem probleem. Enne jooksmist otsustasime, et telefone ja raha kaasa ei võta. Sõnastus oli umbes: "Milleks need?". Otsus tuli ka, et võtmekimp tuleb väiksemaks muuta.

Väljas mängisid hirmuäratavad mehed korvpalli ja nendelt me küsida ei julgenud, et kuhu minna. Siiski märkas K kolme puud ning otsustasime suuna nendele võtta. See otsus osutus äärmiselt arukaks. Voila ja me leidsime männituka, kus all mõnusad pehmed liivarajad, millel hea joosta. Läksime hoogu ja otsustasime, et jookseme sutike rohkem kui tarvis. Noh, et vorm ikka paraneks.

Trepikojas venitasime veel rõõmsalt lihaseid ja mõtlesime kui hea on korteris ootav vesi. Ainult, et korterisse me sisse ei saanud. Snepperluku võti oli maha ununenud. Algul oli kurb, siis oli nii naljakas. Sseda eelkõige selle tõttu, et teine seal korteris elav inimene käib öösiti Soome laeva peal pillimeheks. Seega oli mõneti reaalne, et me ei näe oma asju enne järgmist päeva. Mulle valmistas heameelt fakt, et mu vanaema oli just sel õhtul kodus ja põhimõtteliselt me puu all magama ei pea. Siiski, maalt nagu me oleme, otsustasime teha tutvust naabritega, keda ei olnud siiani näinud. Ühed naabrid polnud kodus, kuid teised osutusid piisavalt sõbralikeks, et aidata telefoniga veidigi hädast välja kaks higikolli, kes kas rääkisid telefoniga või ootasid kõnet mingi 20 minutit (või rohkem, ajaarvamine oli kadunud) nende avatud ukse taga.

Tagasiminekuks leidsimegi otsema tee ja kiiruse lisamiseks jooksime. Vormis nagu ikka, varasemad "sutike veel" tundusid üleliigsetena. Teel oli bussijaamas reklaam: "Miljon põhjust kodus olla." Mnjah.

Vanaema juures veetsime paar tundi, kuni saime piisavalt informatsiooni, et meil on võimalik korterisse sisse pääseda. Otsustasime võtta trolli, et mitte enam ära kaduda. K korteri võtmed võtsin turvalisuse huvides enda kätte, sest tema oleks kõige pikema võtme suutnud kindlasti öra murda vms.

Nagu arvata võis, võtsime vale trolli (nimetuste järgi tundus, et ta sõidab, kuhu vaja). K püüdis mingil hetkel trollijuhilt välja uurida, et mis suunas teine ka sõidab, mille peale väljas olnud tüübid teatasid K-le "Ära püüa siin trolli ära kaaperdada ja kui sa seda juba teed, siis ikka relvaga"+ hulk roppe erinevas keeles väljendeid. Mõne aja pärast sai selgeks, et see troll päris vajalikus suunas ei sõida. Nii me astusimegi sealt maha. Loomulikult ei olnud meil aimu, kus me oleme. Aga noh julge pealehakkamine on pool võitu ja äraeksimine on part of our everyday life. Me siiski jõudsime õigesse kohta ilma liiga palju eksimata. Selleks hetkeks olime sellele majale lähenenud ühe õhtu jooksul igast võimalikust suunast.

Mind isiklikult üllatas, et trolli peal ei olnud piletikontrolli.

Igal juhul sain asjad kätte. Hammas hakkas valutama ja K lõi pea vastu kapiust ära. Tagasitulles otsustasin võtta õige trolli, kiusatus mõni teine võtta oli suur, sest õige troll ei tahtnud üldse tulla. Siiski, kiusatustele tuleb osata vastu panna, eksole...

P.S. Tegelikult oli see kõik väga naljakas. Lisaks jalalihastele said vatti ka kõhulihased. Kolmapäeval jälle, leidsime hea jooksukoha ju.