13.11.06

Järjejutt: Kuidas jääda ellu vallalisena? Vol 2 ehk umbrohi ei hävine

… Seega oli käes laupäeva hommik. Tema lahkus. Pidi minema oma autole kapotti panema või oli mingi muu vabandus. Ma olin isegi kurb. Päeva jooksul pidi saabuma veel 2 paari ning mõtlesin hirmuga õhtule, kui ma olen üksi 3 paari seas. Oma mõtteis lugesin voodis raamatut. Ma olin väga väsinud.

Päeva jooksul sai selgeks, et tuleb vaid üks paar (ühtedel jäi laps haigeks ja teistel tuli tööasi ette). See tegi mind rõõmsaks. Selle neljase seltskonnaga olin ma varemgi hakkama saanud. Naispooled on mu head sõbrannad. Pühkisin hirmuhigi otsa eest ning nüüd jäi mu päeva ainsaks rolliks vastata pidevatele vihjetele eelmise õhtu ning noormehe kohta. Minu selgitused selle kohta, et me ei maganud, ei oleks olnud piisavad, kuid õnneks oli sama öelnud ka tema. Ja see oli tõsi. Ma ei hakkaks olematuid asju enda arvele kirja panema, eksole…

Õhtusöök nooblis restoranis, maitsev toit, veidi vahuveini. Uus paar viidi kurssi. Nüüd arutleti minu ja tema teemat juba 2 paari poolt. Iga mulle tulnud kõnet või telefonikõnet vaadati kahtlaselt. Kahjuks helistasid vaid mu sõbrad ning ma ei saanud paaride uudishimu rahuldada. Ma ei hakanud neile ütlema, et tal pole isegi mu numbrit ;) Kui oli selge, et teda ei tule, võeti vastu uus otsus: Triinule tuleb uus mees leida.

Õppetund number 2:
Paaris inimeste seltskonnas vallaline olla ei saa, ühiskondliku surve pärast.

Mul oli muidugi siiralt hea meel, et nad minu pärast nõnda muretsesid. Magustoidu kõrvale arutleti selle üle, et millise mehe saaks. Tehti ühine otsus, et Saaremaal on kõikse rohkem kalureid, seega tuleb leida kalur. Mõeldi, et ehk on kalureid Orissaares. Enne aga põigati Selverist läbi ning et teha kõigile selgeks, milline üks kalur välja näeb, osteti 4le inimesele 4 sprotikarpi, sest selle kaanel ilutseb kalur. Väljavaated saada SELLINE mees, olid minu jaoks muidugi südantsoojendavad. Arvutasin omakeskis, et ilmselt on kalurid juba magama läinud ja pühkisin hirmuhigi.

Kuressaarest Muhu saarele sõites pidurdati iga kord kui nähti inimesi. Suur oli autotäie pettumus, kui tegemist oli naiste või noortega. Kalurit me ei leidnud. Kogu seltskonna põhiagitaator, kes mind tunneb kõige vähem, ütles, et siis ei aita miski, kui ainult Orissaare ööklubi. Mina olin otsustanud voodi ja raamatu kasuks. Kohale jõudes rakendasingi oma plaani. Lõpuks vajusid kõik ära. Tehti veel mõni vihje minu ja tema kohta. Ma ei osanud neid enam kommenteerida.

Hommikul äratasid mind pannkoogid ja „Meil on piisavalt tainast, et tema ka kutsuda.” Selleks hetkeks olin ära õppinud ignoreerimise. Tallinnasse sõites enam ei pidurdatud. Ignoreerimine aitab.

Õppetund number 3: ellu jääb küll :D Lohutan end mõttega, et mitte kõik paarid ei ole koos õnnelikumad kui nad oleks eraldi. On ju nii?

Ma tean, et ma olen olemas. Mul on süda ja hing. Ma tean, et ma olen ellujääja. Umbrohi ei hävine.


M.O.T.T.

2 kommentaari:

Mariliis ütles ...

mmmuahhhahahahaaa..Orissaare ööklubi :D hea, et sa ei hakanud ennast sinna minemisega vaevama.

Triin ütles ...

no oleks leidnud kaluri :P naljakas ikka :D

aga jah, uni oli ka magus ja palju seksikam kui mingid orissaare kalurid.