Kaev

Laupäeval käisin Linnateatri lavaaugus "Kaevu" vaatamas. Ma pole just parim kriitik, sest üldiselt püüan ma kõigest, mida ma vaatan või kuulen, enda jaoks olulise välja noppida ning see on võimalik peaaegu alati, kui tuju ning olemine vastavad. Etendused on nüüdseks nagunii läbi ka, nii et, kes ilma, see ilma :) Etendus oli siiski mõnus, mõnusal hulgal eneseirooniat ja mõtlemisainest. Lisaks veel head osatäitmised, mõnus ilm, pakutud pleedid ja vahva koht.

Polnud lavaaugus varem käinud, aga nüüd lähen kindlasti tagasi. Seal istudes ja ümberasuvaid vanu maju vaadates hakkasin mõtlema, et kes seal küll kunagi on elanud ja tegutsenud, et miks on ainult 3 akent ja miks üks või teine aken on kinni müüritud. Valgustuse varjud tekitasid majaseintele müstilisi kujutisi, lava lisakonstruktsioonidel kõlkuv kass sai üsna kiiresti aru, et on vale koha valinud. Ja see kõik pani mind mõtlema, et kui palju on maailmas veel kohti, kus saab nautida head teatrit sellises ümbruses. Ajastute hõng ning müstilisus. Mõnus.

Lisaks sellele julgen anda soovituse, et lavaaugus on headeks istekohtadeks 15 rea keskmised istmed, mis siis, et viimane rida ;) Näeb normaalselt ja lisaks sellele saab selja mõnusasti heli-ja valgustuse majakese seinale toetada. Vihmapiiskade korral kaitseb samuti sellesama majakese katuseots. Kaval. 2-tunnise etenduse puhul oli vaja vaid esimest- seljatuge ning hea, et eksisteeris, treenitus ei ole veel nii tugev, et suudaks selle aja sirge seljaga rahulikult istuda.