Eesti köök

Sheratonis oli Eesti toidu nädal. Sinna ma ei jõudnud. Aga enne seda korraldasime paarile välismaalasele Eesti õhtusöögi.

Mis on Eesti toit? Hapukapsas ja hakklihakaste? Või mis?

Täpselt sellised küsimused kummitasid meidki... Kõigele lisaks oli üks kriteerium veel: toorained peavad olema kättesaadavad. Kaaskondlased tulid appi ja nii saabus meile Eestist kruup. Ülejäänu panime kokku kodustest vahenditest:

Eelroog:
-värskelt küpsetatud rukkileiva kakukesed (ahjusoojad);
- lisandiks munavõi;
- soovijatele kiluleivad;
- soolase kõrvale Kalevi komme ja šokolaadi;
- kõhu ergutamiseks Saaremaa puhast.

Põhiroog:
- kartulikruubipuder sealihatükkidega;
- lisandiks hapukoor;
- hautatud sealiha omas mahlas;
- tomati-kurgi-hapukoore salat;
- seened.

Magustoit:
- õunapommid vaniljejäätisega;
- kohv Vana Tallinnaga.

Putru võeti juurde. Usu või ära usu.

Pilt tööprotsessist: pudrunuia asemel toimib ka harilik valge veini pudel.

Tervitusi turvamajast

Seoses Ülemkogu toimumisega olime paar päeva politsei kõrgendatud tähelepanu all. Kopterid muudkui lendasid ja vaesed pudi-padi müüvad tädid löödi ka metroost minema. Purskkaevude allee oli väravatega ümbritsetud ja kohati oli ligipääs jõele piiratud. Naabermaja elanikud said garaažisõitmiseks politseieskordi. Nüüd lendasid Brownid, Ansipid, Sarkozyd jt minema ning snaiprid pakkisid oma kohvrid kokku.

Normaalne elu jätkub.

Normaalsesse ellu kuulub trippimine, mida nüüd lõpuks siia jõudnud Vikyga ka tegema hakkame. Esialgu ootab meid Porto, aga kui seda enam vaadata ei taha, siis ostame Portugali kaardi ja läheme mujale... Kui me Gruusias ellu jäime, siis ei tapa meid miski :) Linad võtame kaasa, kui peab rannas magama.

Kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi?

Kunagi ehk kirjutan raamatu, kuidas saada hakkama kolme/nelja aastastega. Näiteks siis kui olen hakkama saanud veel mõnega.

Igal juhul mõtlesin, et räägin, kuidas asjad tegelikult on:

1) meil on endiselt hea ilm. Ent:
2) hea ilm ei ole eluks piisav. Vaja oleks... sõpru:
3) kuidas leida sõpru ja võita sõpru? Tingimused: oled riigis, mille keelt sa ei räägi; päevavalguses liigud koos lapsega; õhtul ei liigu, sest kuhu sa ikka üksi minema hakkad keset ööd? Aga aeg-ajalt tahaks vaheldust. Betty feia ja Gilmore'i tüdrukud on hetkel mu parimad kaaslased. Lisaks kahele päris inimesele :)

Selline probleem siis ongi. Ma ei kurda oma elu üle. Mu elu siin on hea ja RAHULIK. Ei mingeid nalju või intriige (veel, khm), ei tüütuid tegelasi või kiiret elu. Kõik kulgeb omas tempos. Õpin kannatlikkust ja rahulikkust. Eks igaüks teab, et need pole iial mu tugevaimad küljed olnud. Portugalis lihtsalt on nii, et isegi kui asjad on halvasti või isegi kui asjad ei liigu õiges suunas, siis sellepärast ei muretseta. Ja, et teised ka aru saaks, et sa ei muretse, siis jäetakse targu vastamata kõnedele ja e-mailidele.

Aga back to business... Igal juhul on mul elus esimest korda situatsioon, kus mul tõepoolest pole õhtul kellelegi helistada: "Tsau, kuule läheme sinna lahedasse veinibaari?" Proovisin oma Hispaania sõpra, aga ta oli juba telefonile vastates väsinud. Okei. Mul on jah mu Hispaania sõber, aga praegu ütleb sisetunne, et sellest tuleb rohkem jama, kui mu rahulikku ellu sobiks. Seega oleks mul vaja minimaalset social life'i. Seega soovitused, kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi kodust lahkumata on teretulnud?

Jajaa... ma olen jah üksik antisotsiaalne tüüp, kes ei suuda endale sõpru leida :) Mhmh.

Rahulik elu pole minu teema?

Sarjast "Lahedad avalikud tualetid"

Eile kunstimuuseumis käies jäid ette sellised uksed:


Ärge saage minust valesti aru, seal oli ka muud vaadata... Alustades Picassost, Pollockist, lõpetades kohalike kunstnikega. Vahepeale jäi näiteks Warhol, Max Ernst ja teised kuulsamad ning vähem kuulsamad kunstnikud. Siiski... seekord ma tundsin, et mõni kunst on ikka liiga kole. Mulle meeldivad värvid. Must ja pruun ja hall pildi peal ei ole alati värvid selles määratluses. Olen siis mats või misiganes.

Ahjaaa, muuseum asus Belémi kultuurikeskuses, tegemist on Berardo kollektsiooniga, mis kuuldavasti on üks maailma suurimad erakätes olnud kunstikollektsioone. Üks korrus oli kahjuks kinni, aga ega üle kahe korruse korraga ei jaksagi.

Ja need disainipoed seal kultuurikeskuses...

Orkuti võlu ja miljon

Eile juhtus selline asi, et tegin lahti meie kõigi sõbra Orkuti. Ja vaatan sealt update'sid... Paula has changed her country to Portugal. Hea asi see "update". Facebookis oli see ammu olemas.

No well... uurisin siis asja lähemalt ja nii ta oli... Poola hullus projektis turistitasime Paulaga koos ja nüüd tuleb välja, et oleme samal ajal Portugalis. Erinevates linnades küll esialgu, aga sellegipoolest. Ehk ikka trehvab.

Vähemalt korraks tekkis tunne, et ma ei ole siin siiski üksi :) Eesti väiksusest ja meie võimest igale poole jõuda ma ei räägi... Eelmisel nädalal turistitades kuulsin ka eestlasi. Ja jooksin üks hommik ühtedest mööda. Tõesta siis, et meid on miljon.

Asja uba ei ole see, et suhtle rohkem oma tuttavatega. Orkutis ei pea ka rohkem käima. No muidugi suhelda võiks, aga ei ole ju võimalik kõigiga kogu aeg suhelda. Pigem on tore, kui aeg-ajalt ikka saab trehvata ja kallistada-põsele suudelda... Ja Orkut võib suisa abiks olla. Kummaline.

Portugali igapäevaelu edasine sissevaade

Üks tuttav hispaanlane, kes praegu ka töötab Lissabonis teatas mulle teisipäeval: "You really need to get a social life."

Nõndaks me istusimegi maha veinibaari, mis koosnes toolidest, mida võis tänaval suvalisse kohta asetada. Toolid olid toolideks ja laudadeks. Pilti ei hakanud tegema. Algus lõunamaisele õhtule oli tehtud. Jätkasime Portugali restoranis, kus valisin Dog Fishi ja Cod Fishi vahel. Selgituste juures teatati mulle rõõmsalt, et Dog Fish on nagu haikala, aga väiksem veidi. Tore. Võtsin siis portugalipäraselt tehtud mitte-haikala. Juurde Vino Verde (roheline vein... põhimõtteliselt valge, väga hea). Ettekandja flirtis nii kuis jaksas. Algul tundus, et mu õhtusöögikaaslasega, kuid hiljem olime veendunud, et minuga.

Pärast veini muutus asi lõbusaks ja ülejäänud õhtut meenutab:

Pildil minu kõrval mu uus Portugali sõber Rui (no sest siinsed mehed on Pedrod, Luisid või Ruid):


Kindlasti kuulusid õhtusse veel mojitod. Üldiselt. Ma saan nüüd aru, miks nad suudavad hilja süüa (no mu hispaanlasest sõber teatas kell 21.15, et ta pole veel isegi näljane). Portsud pole õhtuti hiiglaslikud, vaid normaalsed (ja me ei arvesta sisse eelroogi, eks...)

Aga nüüd peaks hankima social life'i. Portugali elu uurimine Hispaania moodi pole siiski päris see. Kuigi, kes teab...

Õhtu algab kell 22.

Päev algab kell 21

Ma pole siiani aru saanud, kuna kohalikud magavad... Hommikul vara nad käivad juba ringi, viivad lapsi kooli, sõidavad rattaga, jooksevad, jooksutavad koeri, jalutavad või lähevad tööle. Lõuna ajal nad söövad. Siestat neil pole.

Tegelik õhtu algab umbes kell 21, kui hakatakse planeerima õhtusööki. Kümne ajal siis süüakse. Pärast seda juuakse tass kanget kohvi. Seda, mis edasi saab, ma ei tea, kuna mina lähen magama. Aga inimesed on endiselt tänavatel.

Hilisest eluviisist annab aimu ka see, et kaubanduskeskused on lahti kella... 12ni öösel. Toidupood suletakse kell 23 (pühapäeviti kell 13), kuid H&M, CA, Springfield, Bata ja tuhat muud poodi on lahti südaööni. Nädalavahetused on muidugi täiesti teine teema... Siis on poed lahti kella üheni öösel. Sööd õhtust, jood kohvi, teed õlle, ostad kingad. Miks ka mitte?

Kui Eestis algab kinos viimane seanss 22:20 (enamasti siiski varem), siis siin... Südaööl või hiljem (nt 0:25 on täiesti normaalne kinnomineku aeg). Mu kodukinos algavad kõikide filmide viimased seansid pärast südaööd.

Lühidalt: siin elatakse intensiivselt. Aga seda kõike nautides.

Suvi tuli tagasi...

Ola!




Atlandi ookeani ma olen enne ka näinud. Iirimaal. Sinine ja soolane. Ehk samasugune nagu siin. Ujunud enne polnud, täna sai mitu risti kirja.



Ehk siis meie külmad sügisilmad (loe 20 kraadi, pilvine ja aeg-ajalt sajab) said läbi ning suvi tuli tagasi... Kuigi teadjamad räägivad, et nuusutades tundub siiski sügis. Nõudsin ookeanit ja sain. Koos meduusiga. Täismäng.

Püüdsime meduusi kuivamise eest päästa. Abiks vesi ja liivaämber... ei tea, kas õnnestus.



Ma tean küll, et teil sadas. Lohutuseks võin öelda, et meil ka möödunud nädalal sadas.



Oluline märkida:
- surfimist õppisid seitsmesed ja nooremad... Lubadus: otsin surfimehe ja õpin ära;
- uurin, kas meduusidele meeldib, kui neile vett pähe kallata;
- rand oli kohati räpane. Ma elan siin steriilses linnajaos ju. Prügi maas on uudis :)

Manna kui terrorismioht

Amsterdami lennujaama WC on üle prahi. Lihtsalt tore.

Taustaks oli merekohin ja linnulaul.

Seekord lennates olin ma oht number üks. Nii Tallinnas kui ka Amsterdamis kästi kott lahti pakkida.

Manna ja tatrahelbed tekitavad oi-oi kui palju kahtlust.

Ja vöö puhul ei ole küsimus enam piiksus. Ka uudis.

“Do you know why George W Bush doesn’t want to go through our airport?” (Kas sa tead, miks George W Bush ei taha läbi meie lennujaama minna?)

“No.”

“It’s because he doesn’t want to take off his belt.” (Sest ta ei taha oma vööd ära võtta.)

Või. “Mam, can we please take a look in your bag?”

“Yes, sure, I already know what you are looking for.”

Koogitakse välja tatrahelbed ja manna. Tatrahelbeid vaadatakse ühelt ja teiselt poolt, pannakse kotti tagasi. Mannaga minnakse kolleegi käest aru pärima. Lõpuks saan selle ka tagasi.

“Well, they looked like liquids.”

Noh, minu arvates on ka manna ja tatar vedelikud. Ega Eestis on ammu teada, et tatar on vedelik. Mannast rääkimata.

Huvitav kas mu manna päästis see, et ta oli paberkotis? Paberkott ja vedelik?

Kas teile ei tundu, et oleks aeg lisada see üks kroon lennujaamamaksudele ning korraldada laadimisstepslid?

Pühapäev on spordipäev

Rahvas siinpool Euroopat on spordirahvas - see sai pühapäeval selgeks.

Me kodu kõrval on park. Selline, kus muru on alati roheline ja puud (sh palmid) ei kuiva. Selle peamiseks põhjuseks ei ole vihmasadu, vaid igahommikune kastmine. Nädala jooksul ei ole ma veel näinud hetke, kui selles pargis ei oleks mõnd inimest parki korrastamas. Idüll, eks?

Lisaks on sellel pargil üks vastupandamatu omadus - liivarada. Ehk siis jooksufännide paradiis. Okei, paradiisiks nimetamine on võib-olla liiast. Liivarada ei jagu kauaks, kuid kitsamaid on terve park täis (no selliseid, et pool teed on liivarada ja pool kivi). Ja kui on ainult kivi, siis on ka muru ja murul on teatavasti pehmem joosta. Pluss vaade suhteliselt laiale jõele (millest jookseb üle 16 km pikkune sild, seesama, mis pildil).



Mina nimelt olen juba pikemat aega seletanud, et Eesti jalgrattateede ehitajad on küll vahvad ja tublid (eriti ku iteid ehitataks rohkem), aga jooksjate peale mõeldud ei ole - asfaldi peal jooksmine on ju selge põlvede tapmine ning kui aeg-ajalt võib seda teha, siis igapäevane tervise eest hoolitsemine pole see teps mitte. Miks ei võiks jalgrattateede kõrvale teha pehmemat, nt kruusarada? Tee rajamisel ei läheks see kuigi palju kulukamaks, kuid mõningal määral hooldada tuleb seda küll. Igal juhul Lissaboni linnaarendajad on sellest aru saanud (ja olgem ausad, meie linnaosa on u 10 aastat vana, veidi nooremgi).

Igal juhul on inimesed varmad sportimisvõimalusi kasutama. Pühapäeva hommikul kell pool 10, kui väljas sadas ja minu arvates iga normaalne inimene oli veel oma voodis, oli park rahvast täis. Mina teadagi pole normaalne (ja kannatan endiselt ajavahe all) ning läksin jooksma. Mulle tundus, et ei saja, aga siiski sadas, aga teate küll, et kui juba väljas oled, ei maksa enam tagasi minna. Enda suureks üllatuseks polnud ma ainus. Pargis oli nii jooksjaid kui kõndijaid, rääkimata muidugi jalgpallifännidest, kes olid haaranud kõik muruväljakud, mis rugby mängijatest oli üle jäänud. Pluss ratturid. Pluss koertega jalutajad. Pool kümme park elas. Pühapäeval. Kummaline.

Ahjaa, kas ma mainisin, et pargis on veekraanid juhuks kui jooksmise ajal janu peaks peale tulema?



Panen ikka ühe palmiga pildi ka. Selle pildi põhipoint on see, et see on Pilleriini esimene keerulise kaameraga pilt, kus inimene ja puu on suisa keskel (muidu kippusid ikkagi kuhugi äärde ära vajuma, aga täna saime vist põhitriki selgeks). 3-aastase kohta pole paha või mis?

Triinu mailbox: 24. september

Selline kiri:

xxx

Lugupeetavaimad!
Mõningad teie õppejõudud on hakanud kahtlema kas te ikka olete
aru saanud, et käesolev õppeaasta on juba natukese aja eest
(üllatus-üllatus!) pihta hakanud!
Osa aineid hakkavad varsti läbigi saama: Audiovisuaalse
kommunikatsiooni audio poolel on veel tulemas viimane loeng;
käesoleva nädalaga saab uurimismeetodite esimene meetod
kah läbi võetud;
turunduskommunikatsioonis on 6st loengust ainult 4 veel pidamata ja
järgmisel õppeaastal võib juhtuda, et õppejõud vaba semestri võtab ja
aine õpetamises aasta vahele jääb.

Ärgake!!! Tagumine aeg!

soojade sügiseste tervitustega

xxx

Minu arvates tohutult armas :) Tõesti, need, kes te pole veel aru saanud,
kool on alanud.

Ei tegelt, olgugi, et ma kõige meie osakonnas tehtavaga ei nõustu,
siis selle vastu ei saa, et üksteist armastatakse ja hoitakse.

Idioodid liikluses...

Ma ei lasku sellesse, et iga päev saab keegi surma ja ma ei saa aru, mida inimesed mõtlevad, kui nad purjus peaga rooli ronnivad või sõidavad selgelt liiga kiiresti. Endal läheb ka jalg kohati raskeks, aga ohutuse piires.

Lisaks sellele olen ma see juht, kes valjult elab end kohati välja autoroolis. Aga noh ma püüan end tagasi hoida ja ropendama ei hakka. Aga mind paneb hämmastama, kuidas osad autojuhid (ja bussijuhid!) ei saa endiselt aru, et suunatuli loodi suuna näitamiseks ja see ei ole sõiduvahendi külge lihtsalt ilu pärast pandud, vaid seda võiks kasutada. Või siis miks peab vingerdama? Või Tallinn-Tartu maanteel hakkama mööda sõitma, kui ees on selgelt näha PIKK rong. Palju õnne, Sa jõuad Tartusse 5 minutit enne mind. Ja mitu korda selle aja jooksul tegid ohtliku manöövri? Ja aeglased juhid maanteel, kes lisavad kiirust juurde, kui püüad neist mööduda. Hämmastav.

Eile sattus mulle järjekordne tüüp tee peale. Tema tunnusmärkideks olid:
1) kiirendamine ja aeglustamine. Kiirus kõikus 80st 11oni;
2) vingerdamine teel;
3) kurvide võtmine sisekurvist;
4) sõitmine vastassuunas ka muul ajal;
5) möödasõidu takistamine;
6) pidevalt peeglisse vaatamine.

Üks auto tegi temast ohtliku möödasõidu. Tüüp (vanamees) oleks selle auto peaaegu välja puksinud. See oli viimane tilk minu karikasse.

110. "Tahaksin anda teada purjus juhist maanteel."

5 minutit hiljem võttis kohalik ekipaaž auto rajalt maha. Laupäeval. Olin Eesti politseis positiivselt üllatunud. Kindla kahtluse korral soovitaks teistelegi. Peaks muidugi politseist uurima, kuidas nad sellesse suhtuvad.

Riidehunnikute koristus

Mul ei ole riidekappi. Ma ei mäleta, millal mul viimati oli riidekapp. Belgias, aga seal polnud asju. Seega ei saa mingist riidekapi suurpuhastusest juttugi olla. Viimase üheteistkümne aasta jooksul on mu asjad olnud kamorkades ja kohvrites. Ja erinevates kilekottides. Mul puudus igasugune ülevaade, kui palju neid olla võiks, kuni selle suveni. Komandeerisin kõik asjad tagasi esialgsesse koju ning neid sai palju. Liiga palju. Terve me teine korrus oli täis minu riideid, raamatuid, erinevaid pabereid, kingi... Liialdusteta.

Ning kuna mu septembri master plan sisaldas riiete sorteerimist, siis pidin selle ära tegema. Ma taas ei liialda, kui ütlen, et neid riideid pole vähemalt 7 aastat sorteeritud. Aeg-ajalt on midagi ära visatud, kuid peamiselt on asjad kuhjunud.

Nüüd on mu riided mitmes virnas:
- jätan alles;
- pessu, aga jätan alles;
- tolmulapiks;
- ära anda (need tuleb hiljem veel sorteerida hunnikutesse puhtad ja pessu);
- hülgamine välismaal;
- ei tea, mida teha;
- sokid;
- sokid, mille võib ära visata, aga mida võib enne seda veel ühe korra kanda, sest nad on puhtad;
- sukamaterjalist sukad-sokid;
- paksemad sukad;
- sallid-mütsid;
- pesu;
- prügikasti (kasti asemel on suur prügikott).


Prügikotti on raske asju panna. Peaks olema kalgim. Oma esimese enda õmmeldud asja - öösärgi - jätan alles. Endakootud kampsuni ka. Mälestused peavad olema, aga pean neile vist eraldi elamise muretsema.

Raamatud jätan sorteerimata. Paberid panen virna.

Asjad pakin väiksemasse kotti, et mu kiusatus neid juurde osta oleks väiksem. Lootus on lollide lohutus. Tegelikult ma ei ole naiivne, aga kohver on tüütu.

Farewell hommikusöök

Igal juhul otsustasin sel korral, et ürituseta ei lahku. Aga ajaga on nagu ta on... Kinni varahommikust hilisõhtuni.

Seega pidin Tartus resideeruvad sõbrad-tuttavad kutsuma hommikusöögile. Nõnda täituski minu tuba reedel uniste ja veel unisemate nägudega, kes alustasid päeva tee, kohvi, pannkookide, võileibade ja pudruga.

Mõni arvas, et ürituse alguskellaaeg on nali. Mõni arvas, et ta pole mitu aastat nii vara ärganud. Enamus arvas, et nad oleks tahtnud kauem magada. Üllatuskülaline H saabus Jyväskyläst. Üle tormise mere (jätame nii, et ta tuli ainult selleks ürituseks :P).

"Me ausõna panime kella 6.30ks... ja kui 7.15 kella vaatasime, hakkas kiire."

Tegelikult oli mul hea meel näha, et inimesed viitsisid end minu kallistamise nimel nii vara voodist välja ajada. See oli armas. Ma hindan kõigi panust :) Mõni ei jõudnud ka, aga sest pole hullu. Mõni läks hiljem ilmselt voodisse tagasi, sest pool kümme peksin kõik välja. Külalislahke võõrustaja nagu ma olen.

Kingitusi sain ka. BOB-kaardi näiteks ja šokolaadi ja veel igasugu tähtsaid asju ;)

Väga kindlalt sai otsustatud, et "definitely" kirjutatakse i-ga mitte a-ga ("definately"), kuigi 3L-il on selle kohta oma arvamus.

Täna hommikul tundsin, et oleks ebaõige, kui ma uuesti pannkooke ei küpsetaks. Ja kartulisalatit ei lõikaks. Ütleme nii, et ma olen minekuks valmis. Kui pakkimata kott välja arvata. 25 kraadi sooja.

Ma armastan pakkimist.

Vaatan riidehunnikuid. Vaatan kingamägesid. Vaatan suuremaid ja väiksemaid kohvreid-kotte. Ma ei suuda isegi sokke sorteerida.

Mingil hetkel mõtlen, et tühja kah. Võtan plätud, bikiinid, villased sokid, šampooni-palsami ja hambaharja ning hakkan minema. Kommid, manna, kohukesed ja leiva ka. Kellele neid asju üldse vaja on?

Olen popp... Ahhaaa....

Vaatasin ka "Sügisballi" ära. Oli väärt vaatamist. Ja igasugune inisemine teemal, et see oli wannabe jne jätta. Üle pika aja nägin ma Eesti filmi, mis ei ole lihtsalt Eesti film, vaid ka hea film.

Ja kui "Mul on NII kole särk!" ei lähe Eesti filmiajalukku, olen ma pettunud. Kui ma saaksin filmitegijatelt midagi küsida, siis see käiks just selle fraasi kohta.

Ja siis "Ei, tegelikult oled Sa tore mees..." Ja suured munad. Auto taha peitmine. Need, kes näinud, need teavad. Teised, minge vaadake.

Siiski olen ma veendunud, et see on eestlastele mõeldud film. Olgugi, et tegemist on igipõlise temaatikaga, on filmis palju eestlastele omast. Ja kuidas saakski välismaalased mõista raamatu "Avameelselt abielust" tähendust? Või need riided ja see ümbruskond? Meile tegelikult nii oma. Ja need tüübid, keda me kõik kohanud oleme. See traagika. Kõik naljad, mis olid tegelikult tragikoomilised.

Pluss näitlejatöö. Ma olen siiralt üllatunud. Positiivselt. Ja Tolki diktsioon mind ka ei hakanud häirima, sest õnneks ta rääkis vähe :) See on ka kergelt ta kaubamärk.

Üks asi läks üle piiri. Või noh... kiskus Tarantinoks nagu K ütles. Seda polnud vaja. Mulle meeldis selline... Bergmanlik stiil.

Aega jälle ei ole...

Riidehunnikud on endiselt sorteerimata. Ma arvan, et kellelgi ei ole niipalju asju nagu minul. Riideid. Asju. Enamikud küll kandmiskõlbulikud (ehk terved ja puhtad), kuid ennast nende kandjana ette ei kujutaks. Ja päevi on jäänud nii vähe, et üha raskem on uskuda, et need mäed mu toast kaoksid.

Kingi ja kotte on mul endiselt vähe.

Kui esmaspäeval mulle veel tundus, et aega on jõle palju, siis praegu tundub, et aega on nii vähe, et ei maksa alustadagi. Oleks vaja kirjandust ja mõtteid, aga pole kumbagi. Kui raamatukogu mind täna ei inspireeri, on kööga.

Kuhu kaob aeg? Kas ma mölutan selle niisama maha? Vist küll. To do list on pikk, aga mina kirjutan blogi. Nagu ikka. Ei maksa viriseda. Täna teen vähemalt kaks kasulikku tegu - käin loengus ja kinos.

Mind ootavad suured ootused väikeselt inimeselt ja katkise tagarehviga jalgratas. Ookean, mis pole kunagi soe ja pargid, mis on kilkamist täis. Idüll?

Reality check

Nädalavahetus lendas mööda nagu niuhti (eranali).

Eile leidsime sõbrannaga, et on viimane aeg hakata mõtlema säästmisele. Kunagi ma seda isegi tegin, aga viimasel ajal olen saavutanud meisterlikkuse elamises üle oma võimete. Nagu paljud teised eestlased, keda selle eest kritiseerinud olen. Minu eeliseks on see, et ühtegi suurt telekat ma järelmaksuga ostnud siiski ei ole ja olukord on VEEL kontrolli all. Ja aruka inimesena saan aru, et on viimane aeg teha radikaalseid muudatusi. Vist.

Kui eelmisel nädalal hakkasin jälle sportimisega tegelema, avastasin, et pulsikellal on üks menüüjaotus vähem kui peaks. Homme lähen poodi karjuma. Parem tehku see kohe korda. Pole naljakas, kui pulsikellal pole seda osa, kus saad määrata kindlaks pulsivahemiku (kui see paberi järgi peaks olema).

Pärast sportimist oli viimane aeg hakata giidiks. Ma olen eriliselt halb giid. Siiani oskasin minna ühele vaateplatvormile. Sloveenia sõber Jaka tegi kerge visiidi ja kuna mulle meeldivad turistid, siis võtsin Samigi kampa. Ira näitas kõiki platvorme, järgmisel korral panen ässa. Vaprana, saabaste hõõrumist ja vihma trotsides kõndisin vanalinna läbi. Kaks korda. Jaka on Tallinnasse armunud ning kirjutab selleteemalisi kirju. Lubas järgmise filmi siin teha. Ja Sam kartis, et tahan temaga abielluda, sest kõik Ida-Euroopa naised tahavad ju iirlastega abielluda. Pildid said ka ilusad.



Muuhulgas leidsime suveniiripoest minu arvates ühe lahedaima külmkapimagneti, mida ma näinud olen. Selline. Ilus. Well, sellele saab vastu vaid karvane iiri õnnelammas.


Ja kui ma nägin päev hiljem katusel seistes kogu vanalinna... päikesesäras... siis ma armusin Tallinna. Ja tahtsin, et ma saaksin kõndida katuseid mööda. Pirita kloostri varemetes oli mul kahju, et need on vaid varemed. Eesti on ilus, onju? Enne ei ole ma täheldanud patriootlikuse kasvu enne lahkumist.

Lisaks kuulasin Elton Johni... no sel ajal kui minu kuulamist ei seganud tema andunud fänn, kes oli otsustanud kõik laulud KÕVA häälega kaasa laulda ning oli seks puhuks kaasa võtnud ka laulusõnad. Ma saan aru, et see võis olla ta elu hetk. Ma saan aru, et kontserdil võib kaasa laulda. Aga krt küll, kui Candle In The Windi ajal üks tüüp lihtsalt laulab kõike pool takti varem kui Sir ise, siis... ajab marru. Tahtsin talt kenasti paluda vait olla, aga ta vist enne kuulis mind sõbrannale ütlemas: "Your Songi ta ära ei riku, palun tal vait olla." Sest vähemalt laulis ta veidi vaiksemalt ja vaatas mind kurja pilguga. Ja tegelikult oli mul temast ikkagi tohutult kahju, sest ta jõudis oma vinüülplaadi võtta välja liiga hilja, et turva saaks sellele sjuuperstaarile allkirjastamiseks anda. Vot sellest oli nii kahju, et ma peaaegu hakkasin nutma. Tõsiselt. Noh ning seetõttu ma ei irisenud, kui ta Your Songi kaasa laulis. Panin temapoolse kõrva kinni. Ahjaa. Kontsert oli täitsa vinksvonks, ootasin hullemat.

Massaažikursused olid ka vinged. Nüüd pean vaid harjutama ja edasi õppima.

Ja tegelikult on mul paha tunne, kui ma kõiki inimesi oma päikese jutuga närvi ajan. Ja tegelikult on mul kahju osasid inimesi siia maha jätta. Ma täitsa võtaks teid kaasa. Seega, ei taha teid närvi ajada, aga ma ei saa sinna midagi parata, et ma ei jõua ära oodata soojemat kliimat ning oma toredaid kaaslannasid, nii noori kui vanu ;)

Järgneva nädala jooksul söön ainult heeringat, kilu, musta leiba, kohukesi ja Geisha šokolaadi. Kartulisalatit ka. Ja kui oleks verivorsti, sööks sedagi. Hapukapsas pole minu rida.

Räägin edasi...

Täna käisin arsti juures, kes leidis, et võin ka edaspidi rääkida (paljude inimeste kurvastuseks, kes lootsid, et mind pannakse paarikuulisele vaikimisrežiimile). Seega karjun ka edaspidi teile kõrva, ei plaanitse mõrva. Aga toon võib muutuda.

Lisaks olen varsti otsimas kodu Tallinnas ja põnevat töökohta sealsamas (alates jaanuarist). Kõik pakkumised on teretulnud.

Aga muidu. Miks te arvuti taga olete? Väljas on super ilm ju!

Ja varsti.... varsti on veel ilusam :)

Naistekas.

Eelmise nädala puhkus koosnes peamiselt iluprotseduuridest ja unelemisest. Lisaks veel muu puhkuse juurde kuuluv...

Tõeline Naine puhkab nii (note: iroonia):
- maniküür-pediküür (koos küünemaalingutega. khm);
- näohooldus;
- energiakapsel;
- keerulise nimega venitusharjutused;
- keerulise nimega massaaž;
- energiasessioon;
- batuudihüpped;
- Ungari mudamähis, mis aitab ka sügava lihaspinge vastu, sinna juurde veel üks näohooldus;
- saunad;
- aroomiteraapia;
- bassein (mullivanni polnud. khm.);
- solaarium;
- 2 lk raamatut;
- 1 moeajakiri;
- 2 h shoppingut;
- mõned tunnid pidutsemist;
- maitsev toit;
- värskelt pressitud greibimahl päikese käes vaatega Riiale, taustaks jutt rinnakarvadest ning sellest, mis naistele peale läheb*;
- moodsa kunsti muuseum (koos Miro ja Kleiniga) pluss maailma parim latte, naljata;
- kausiga kuum šokolaad;
- liikumine ja liigutamine ka batuudist eemal;
- jalkamatš (erand kinnitab reeglit);
- filmid kenade (ja kohati andekate) näitlejatega (Ocean's 13, The Bourne Ultimatum, pool The Avengersi, mingi veider Briti film).

Seda kõike üksi või heas seltskonnas. Pärast seda tundub vingumine ja virisemine eriti mõttetu, kuid võib ju ikka :) Puudu oli House.

Ja edasine puhkamine tundub julmana kõigi tööl käivate inimeste suhtes. Ja tegelt, rohkem ei jõua ka. Seega on mu puhkus läbi. Otsin asjalikkust. Kui leian, annan teada.

* Kuidas jätta naistele head muljet? Käituda alguses bastardina, hiljem normaalselt käitudes tundub naistele, et nad on suutnud sind muuta. Lilled ja šokolaad on alguses out. Ma usun, et see võib isegi töötada.

To-do list: september

- puhka;
- spordi;
- õpi portugali keelt;
- käi Rootsis;
- õpi massaaži;
- käi Elton Johni kontserdil;
- suhtle sõpradega (helista ka neile, keda pole 3 kuud näinud!);
- käi arsti juures;
- proovi aegajalt mitte käituda nagu Naine;
- pidutse;
- korista Tartu kodu ära;
- tee teises kodus suurpuhastus;
- kogu ebavajalikud, aga korralikud riided kokku ja kingi need ära;
- mõtle oma baka peale;
- õmble lõpuks need padjapüürid valmis;
- lenda.

Kõike ilmselt ei jõua. Aga ma proovin.

Puhkus kell 7.38.

Eile hommikul saatsin oma töö ära. Nüüd tegelegu sellega teised inimesed.

Mina puhkan.

Ja puhkamisse suhtun ma väga tõsiselt. Nii tõsiselt, et teen seda kohe mitu nädalat. Ja vaimupuhkust peaks jätkuma pikemakski.

Alustasin magamisest, millest viimastel nädalatel viisakalt öeldes puudust olen tundnud. Kell üks hakkas päevast siiski kahju ja sirutasin end ärkvele... Minu puhkuseplaanid koosnevad peamiselt magamisest, riiete sorteerimisest, erinevate kohvrite komplekteerimisest ja kõiksugu naiselikest protseduuridest, milleks mul suvel aeg puudus. Praeguseks olen ma puhkamisest juba koleväsinud, nii et tänan oma tarka pead, mis tööd tehes mulle mõned kursused organiseeris.

Aga seniks kirun ilma ja kassi, kes otsustas magada... mu mustade linasest pükste peal. Me kass on karvadega.

Üks tähelepanek veel: ei ole nii, et saad 22 ja hakkad arukamalt käituma. Ikka arutumalt ja mida rohkem, seda uhkem.

Mis motiveeris?

Selline ilm nagu täna, oli Iirimaal septembrist-detsembrini. Selline, et kui seisma jääd siis on külm, kõle ja vastik. Ja sa oled niiske ja tuul puhub läbi. See osa sügisest, mis ei ole mõnus.

Ja mul tekkis küsimus, et kui Iirimaal oli iga päev selline ilm, siis kuidas... KUIDAS ma motiveerisin end igal hommikul voodist väljuma ning veelgi enam - kodust? Ja läksin ÕUE? Selle ilma kätte räsida?

Mulle tundub, et mu töökaaslased olid ikka veel lahedamad kui ma neid mäletan olevat. Muud võimalust ei ole.

Ja igas linnaosas oli pubi. Isegi bällimunis :) Ja tea'n'milk, mida menüüs kunagi ei olnud, aga alati sai. Koos küpsistega.

Aga ikka ei saa aru. Inimene harjub vist kõigega.

Päeva küsimus.

Kas idiootsus on süljega nakkav?

Kuu uudis

Sellekuise uudise au sai endale Postimees.

Mees saatis oma kaksikvenna oma tüdrukuga seksima, kes ei saanud asjast aru kaks kuud! Loe.

Parem teen tööd ja näen vaeva, et armastus ei tuleks.

Vahemärkus

Viskasin täna oma nime Google'i pildiotsingusse. Umbes 5. leheküljel oli pilt Martin Šmutovist. Ma ei tea, miks, aga see tundus nii naljakas. Põhimõtteliselt me ju olemegi sama inimene.

Tallinnas lukus

Üle pika aja pidin sel nädalavahetusel Tallinna lukku jääma. Elu tahab elamist ja töö tegemist. Mõtetes olin korraks Tartus, kus kaks toredat inimest lahkumispidu pidasid. Kahju oli, et ei saanud minna, aga minust poleks seal ka mingit kasu olnud. Viimasel ajal pole enam peotuju, on üksiolemise tuju. Vahelduseks. Praha oma pidudega ikka väsitas. Pole enam selles eas ;)

M suutis mu siiski Tabasallu vedada. Piraat Triin sõi nii mõnegi porgandi, mängis mädamuna, sildistas vankumatu usuga inimesi (M-i ettepanekul), tantsis jne. Kusjuures muusika oli HEA. Väga hea. Loomulikult õnnestus mul läbi elada ka jalakramp ning tantsuhimulise Kristi eestvedamisel kukkuda mingisse põrandaauku ja jalg välja väänata. Aga ega keegi ju ei imesta selle üle enam.

Lõpuks läksin kuulasin tirtsude siristamist ikka selleks, et saaksin hakata filosofeerima teemadel:
kas igasugune füüsiline tegevus on sport?
mis teeb spordist spordi?
kas muusika on sport?
miks muusika ei ole sport?
kas muusikas on võitjaid?
kas spordis on vaid üks võitja?
miks traataia vastu toetamine on hea?
kas kurk kuivab?
kas Eestis on hea elada?
miks inimesed lähevad?
miks inimesed rabavad?
kas välismaalased rabavad vähem kui eestlased?
miks pärast puhkust kestab rahulolutunne liikluses vaid nädala?

Lõpuks andis vestluskaaslane alla ja läks uue rumm-koola järele. Mina läksin koju.

Haigena ka puhata ei lasta...

Üleeile õhtul tundsin enne oma spordiringi, et enesetunne pole just SEE. Kraadiklaas näitas särtsakad 37,4 kraadi, mis minu keeles tähendab spordiringist loobumist. Solvusin palaviku peale, ronisin voodisse ja arutlesin suhete teemadel. Nagu alati.

Hommikul ei olnud Poiss Palavik mind maha jätnud (kuigi ta tavaliselt seda teeb), mis tähendas minu keeles päeva kodus, sest ma ei viitsinud end sinna külma töökontorisse vedada. Plaan kell 9 end voodist välja vedada läks vett vedama. Kella 12ks olin siiski suutnud töölt kaasavõetud paberid juba lauale vedada kui lakkamatult hakkas helisema uksekell. Minu: "Kes seal on?"le mingit asjalikku vastust ei tulnud, kuid avasin ukse. Seal värises noor tütarlaps, kes pahvatas: "Kas teie uputate meid?"

Mina siis tegin omad järeldused: alumine naaber (no seesama pere, kellelt ma internetti ärin). Hommikul olin just vaadanud, et netti pole, nüüd leidsin, et veeuputus tuleb kõrvaldada, et netti saada (kuigi tegelt on nende ruutor laes).

Arvestades, et ma ei ole suur veesõber, siis arvasin, et mina pole süüdi. Aga kuna tütarlaps oli nõnda hirmul, läksin temaga kaasa. Uksel võttis mind vastu kosekohin. Loomulikust intelligentsist arvasin, et küllap on WCs see suur veetoru katki läinud ja tõsi ta oli. Vett ei tulnud laest, vaid põranda juurest ja nõnda suure hooga, et koridor, vanni-ja elutuba olid kenasti 20 cmse vee all. Veekraanid aga olid neil... gaasipliidi taga. Tütarlaps värises kui haavaleht. Palusin tal aeg-ajalt hingata. Taas kord demonstreerisin oma igapäevast andekust ning keerasin enne susima hakkamist ikka gaasikraani kinni. Aga sellegipoolest ulatusin näpitsate ja muude abivahenditega vaid sooja vee kraanini. Mõned vandesõnad ja uus katse. Täna on mul nii mõnedki sinikad.

Selleks ajaks kui otsisin mutrivõtit, millega gaasipliit tema torust vabastada, jõudis koju ka neiu isa, kes töö ise ära tegi. Minu rõõmuks jäi pesukaussidega vett korjata. No üsna mitukümmend liitrit kogusin kokku. Parkettpõrandast oli oioi kui kahju. Isa teatas mingi hetk, et ma võin nüüd minema minna. Tütarlaps ütles aitäh.

Nõnda oli kell juba 2 päeval ning ma polnud ikka veel tööd teinud. Puhanud ka ei olnud. Kaalusin tükk aega, kas dušši alla minek oleks alumiste naabrite õnnega mängimine. Otsustasin, et minu soov puhtaks saada on suurem kui minu soov garanteerida, et nende laest miskit tilkuma ei hakkaks (no kuna tundus, et see päev ei olnud neil teps mitte "armastame vett päev"). Kell 22 õhtul hakkasin tööd tegema. Nimetage seda siis viimaseks minutiks. Puhkan kunagi hiljem.

Tuhat fakti, mis ei ütle teile mitte midagi

1. Ma tahan: olla.

2. Mul on: aju, ma loodan.

3. Ma vihkan: proovin seda sõna mitte kasutada. Kasutan "mulle ei meeldi".

4. Ma igatsen: sooja.

5. Ma kahetsen: mitte midagit. Üldiselt pole kombeks kahetseda.

6. Ma armastan: elu.

7. Ma olen alati: valmis.

8. Ma ei ole: võimeline elama reisimata.

9. Ma tantsin: ja kutsun teisi tantsima.

10. Ma laulan: liiga tihti oma hääleprobleeme arvestades.

11. Ma nutan: siis kui vaja.

12. Ma kaotan: juukseklambreid ja patsikumme.

13. Ma tekitan segadust: toas. Kogu aeg.

14. Ma peaks õppima: midagi asjalikku ja tehnilist.

LEMMIKUD

1. Number: 7

2. Värv: kollane.

3. Kuu: juuli.

4. Laul: Wear Sunscreen.

5. Toit: Geisha shokolaad.

6. Jook: vesi. Laimiga.

KAS SA KUNAGI

1. Sööksid putuka? Ära iial ütle iial.

2. Hüppaksid benjit? Ei vist. Aga ma kunagi väitsin ka, et ma ei kõnniks üle Kaarsilla.

3. Liugleksid? Jah, kindlasti.

4. Tapaksid kellegi? Sääski, jah.

5. Hüppaksid langevarjuga lennukist? Kindlasti saab tehtud.

6. Kõnniksid sütel? Mõtlen selle peale.

7. Läheksid sööma kellegi täiesti võõraga? Tehtud.

8. Hakkaksid taimetoitlaseks? Tehtud. 7 aastat. Võib veel teha.

9. Kannaksid triipudega pleedi? Miks ei peaks?

10. Laulaksid karoket? Tehtud. Palju jama kaela tõmmatud.

11. Näitaksid punast tuld? Kas ma näen välja nagu mul oleks punane tuli?

12. Oleksid ellujääja? Ei tea, kas siin on mõeldud saadet "Survivor" või mida? Umbrohi ei hävine.

13. Paneksid kellegi nutma? Tahaks panna nutma õnnest.

14. Lööksid last? Ei.

15. Läheksid kohtingule endast 10a vanema inimesega? Tehtud. Miks ma ei peaks?

10 FAKTI

1. Kodulinn: segaduses.

2. Juuste värv: tumepruun, hetkel triibuline. Meeldib.

3. Juuste stiil: pikad.

4. Silmade värv: rohekashallid või hallikasrohekad, olenevalt päevast

5. Kinganumber: 39-40

6. Tuju: ühest äärmusest teise.

7. Naha värv: hele.

8. Vasakukäeline/paremakäeline: parema.

9. Elanud välismaal? Jah, palju ja elan veel, aga Eesti on parim.

VEEL MINGID:

1. Nimeta üks inimene, kes on hetkel su mõtetes? Kreet, sest ta jope jäi vist minu juurde.

2. Kus sa viimati käisid? Tööl.

3. Kelle telefonikõne viimati maha magasid? Ei mäleta, Hanna oma ajaks ärkasin üles eile.

4. Kellele viimati helistasid? Emale.

5. Kas sa naerad tihti? Õnneks küll jah.

6. Kas keegi mõtleb sinule praegusel hetkel? Ma loodan.

7. Kas oled sentimentaalne? Vahel isegi liialt.

8. Keskmine nimi? Piisab eesnimest.

9. Kas sa oled kunagi kohanud kedagi kuulsat? Mis on kuulus? Kes on kuulus?

10. Kas oled sõbralik? Miks ma ei peaks?

11. Kelle voodis magasid eelmisel öösel? Vanaema diivanil.

12. Viimased filmid, mida vaatasid? Edith Piaf - elusse armunud. Väga kurb, mõtlik ja ilus.

13. Mida sa tegid eelmisel keskööl? Magasin, nagu ka kuus tundi enne ja pärast.

14. Mida viimati küpsetasid? 8 kooki.

15. Pikad või lühikesed juuksed vastassool? Kindlalt lühikesed.

16. Kas kannad käevõrusid? Ei, käekella.

17. Hetkel kuulad? Arvuti mahedat mürinat.

VEEL PAAR: (ikka veel loed? Get a life!)

1. Lemmikbänd? Kesköö.

2. Mida sa suitsetad? EI. Ja olen see tüütu, kes soovitab teistel ka lõpetada.

3. Oled rahul praeguse eluga? Rahul, aga liigun edasi.

4. Teesklesid haiget, et puududa koolist? Ojaa. Miks ma ei pidanuks? Sai suurepäraselt koolis käimata ka hakkama.

5. Mida näed esimese asjana vastassoo juures? Seda, kas ta mind näeb.

6. Kas sulle meeldivad raamatud? Loomulikult meeldivad. Aga mulle ei meeldi nende omadus koguda tolmu.

7. Kas sa tahad abielluda? Loomulikult, ma olen naine ju.

8. Järgmine kontsert, kuhu plaanid minna? Planeerimata kontserdid on seni olnud kõige paremad.

Skype, kümme punkti.

Täna sai see osa minust, kes kannatab professionaalse kretinismi all, orgasmi. Just. See, kuidas Skype oma praegust sisselogimisega seotud jama peaaegu, et otse üle kannab, on nii ilus.

1. Tekkis mingi kamm ja Skype'i sisse enam ei saa (no mina muidugi eile arvasin, et asi on minu arvutis, laadisin programmi maha ja uuesti peale, aga sama häda...)
2. Midagi ei eitatud, vaid kohe hakkas kõikides Skype'i blogides (nii eesti, inglise, prantsuse jne keeltes) pihta kommunikatsioon oma klientidega, kus seletati mõne tunni tagant asjade käiku Skype'le omases sõbramehelikus stiilis. Hea meel oli kohe lugeda, kuidas tublid poisid-tüdrukud Eestis, Luxembourgis ja kus iganes veel, teevad töömesilastena kõik, et ma Skype'i jälle sisse saaks (ja ma usun, et tegidki, sest mainele on see niigi paras löök).

Iseasi muidugi, et kui suur osa Skype'i kasutajatest nende blogi lugejad on. Aktiivsemad osaliselt kindlasti või kui tekkis probleem, siis võib-olla hakkasid. Aga igal juhul plusspunktid operatiivsuse eest asja kajastamisel. Nüüd tahaks veel, et saaks sisselogida, aga niikaua võin end ju MSNiga lõbustada.

Patriootlik postitus, taas

Nonii. Ma olen nüüd peaaegu nädal aega Eestis olnud ja kui aus olla, siis tundub eelmine esmaspäev, kui pidi samal päeval olema ilus, kooli lõpetama, peaministrit kuulama, kohvitama, pidutsema ja last, but not least nina nuuskama, väga kaugel. Minu kohanemisoskus on taas saavutanud uued mõõtmed ning Praha tundub mägede taga. See aga tähendab omakorda seda, et mõnda inimest igatsen ma rohkem kui nädalase eemaloleku kohta kohane.

Kui neljapäeval tundus mulle, et nädalavahetus tuleb mõttetu ja tühi, siis taas käivitus "tühi püss laseb suure paugu". Ehk siis lähen-Tartusse-ja-vaatan-mis-saab, osutus sisutihedaks nädalavahetuseks. Loomulikult olin ma olnud piisavalt rumal, et kaasa võtta tööasju (sest veel reede hommikul tundus, et kõigil on plaanid ja mina neisse ei kuulu), mille tõin kotist välja tõstmata Tallinna tagasi.

Kõige enam pani mind üllatama aga see, et Tartus oli RAHVAST. Pole enne juhtunud seda imet, et lähed suvel Tartu linnas välja reede õhtul ja kõik välikohvikud on paksult inimesi täis, nii et kokteili saamiseks pead minema sisse istuma. Seisin mina siis keset raekoja platsi ja vaatasin seda ilmaimet. Mis ajast Tartu suviti popp on? Või oli asi juba selles, et augusti algus on ikkagi juba peaaegu suvi? Ma kahtlen.

Õnneks olime me nii targad, et esimesed koksid võtsime enne rahvastekogunemist. Ja kui Truffe oli juba inimesi täis, võtsime arve (kõigele muule lisaks polnud neil pooli menüü kokteile). Teenindaja teatas selle peale:
"Juba?"
Tõi arve ja sõnas:
"Teeme nii, et järgmine kord on meil kõik kokteilid olemas ja teie olete siin kauem."
No teeme nii.

Ehk siis huumor, iroonia ja meeldiv suhtumine, millest Prahas olles niiväga olin puudust tundnud. (Pierre'i teenindaja oli ka väga meeldiv.) Imelik kohe, kui teenindaja vestab juttu ja naeratab.

Edasi pidi õhtu suunduma Illusiooni või Maasikasse või kuhu iganes, olin suisa seeliku selga tõmmanud. Aga kõne Võru tn kommuunilt muutis asja ning suund võeti voorte vahele, et tähistada kellegi 30. juubelit. Aususe huvides tuleb ära märkida, et ma siiski ei mäleta, mis oli sünnipäevalapse nimi. Ühe külalise nimi jäi meelde. Sünnipäev käis vanade Eesti kommete kohaselt: suitsukala, põdraliha, salatit ja alkot. Lisasime vürtsi arbuusi, vesipiibu ja tecquilaga, mis on imporditud Eesti peo materjalid. Õuele veeti heinapall ja vahiti tähti. Mina läksin lõpuks sauna eesruumi magama, sest see oli ainus koht, kus oli soe. Ja mul oli uni. Mingi hetk peksin end üles ja võtsin suuna tagasi Tartu peale.

Laupäev möödus teisi inimesi äratades, sõidutades ja süües. Lõpuks jõudsime Leigole, mis hiilgas oma vanas headuses. Hinges oli seesama rahu, mis eelmiselgi aastal. Seda ei ole võimalik kirjeldada. See atmosfäär on seal lihtsalt õige. Õhtu oli soojem kui reedel, seega kaasaveetud hunnikut tekke kasutasime peamiselt moe pärast, tiigritekk oli siiski äärmiselt vajalik. Sõime kõik asjad ära ja vahtisime taevast. Jälle. Pärast pikka kontserdielamust pani K Leigo liikluse seisma, et saaksime minema sõita ning meil oli harukordne võimalus sõita täiesti tolmaval kruusateel. Jess.

Nuuskasin veel tolmu kui pühapäeval suuna taas Otepääle võtsin, et Pühajärve kõikuval sillal väike värvus peale tekitada. Paari tunniga oli saavutatud nii jume kui ka merehaigus, mis tähendas - Tartut.

Mulle ikka meeldib Tartus. Hea meelega oleks Rõugesse ka jõudnud, aga jäi teine teelt kõrvale, mis teha. Ja õiged inimesed sinu ümber.

Planeerimata nädalavahetus lõppes rämpstoiduga hüvastijätuga. Valasime paar pisarat ja mõtlesime kõigile nendele köögiviljadele, mis meie poolt järgnevatel nädalatel söödud saavad (v.a. pühapäeval). Esmaspäeval läksin jooksma. Tere, tervislikud eluviisid.

Ukončete, prosím, výstup a nástup, dveře se zavírají.

"Ukončete, prosím, výstup a nástup, dveře se zavírají." on tšehhikeelne lause, mida kuulsime kõige rohkem. Tähendab see midagi sellist, et tähelepanu, ärge astuge sisse või välja, uksed sulguvad. Midagi sellist.

Tunduvalt rohkem kui lauset: "Terminal, please leave the train."

Või inglisekeelset lauset: "Remember, you are the best of the best." Või. "I am so excited."

Lõpuks olime "The grandest of the grand."

Anna arvas, et peaksime kilde kirja panema. Need jäid mulle meelde. Lisaks veel:

"Estonian weather is 9 months of expectations and 3 months of disappointment."
"Estonia only has one prime minister. I will get the letter."
"Are all Estonians blonde?"
"You Estonians are awesome. You are amazing. I think Estonia is my favorite country in the world! I want to become an Estonian. How can I?"
"When you speak Estonian, it seems like you are singing."
"Ei tea, nuga ikka ei taha saada."
"Nothing happened. She's Catholic."
"So, Sam, are you human?"
"I won't go into details, but things have happened."

Midagi oli kindlasti veel, küll tulevad.

Jälle 150 uut inimest, poolte nimesid ei tea. Paari inimest hakkan koledasti taga igatsema. Eestlasi õnneks näeb veel, aga teisi. Eks ikka näeb.

Tegelikult oli tunduvalt vahvam, kui ma arvasin. Praha on superilus ja kui tikutulega otsida, leiab ka head teenindust. Olnuks putukad olemata, oleks näinud ka paari teist Tšehhi linna ning Rolling Stones'i, aga küllap oli siis praegu vaja nädal aega Praha hostelis magada.

Lõpupidu oli natüürlich pöörane. Ma ei ole iial näinud, et inimesed jääksid veinist NII kiiresti purju. Või ise jäänud. Tants ja trall olid nii intensiivsed, et kui baarist enne kella 1 lahkusime, olime ühed viimastest pidulistest. Varajased lahkusid kell pool 11 õhtul ;) Mina suutsin otseloomulikult poetada ka paar pisarat. See oli kasulik, kuna lahkumise päeval oli neid selle võrra vähem. Mõned pildid ei kannata kriitikat.

Kolm ja pool nädalat teist reaalsust sai läbi. Eestis oli hea tagasi olla, aga kuidagi... tühi. Kui sa oled kolm nädalat elanud intensiivselt, magamiseks pole aega olnud, vaja oli pidutseda, õppida, suhelda jne... Ja siis jõuad siia ning algul tundub, et inimesed on su eksistentsi ära unustanud. Kuidagi veider tundub õhtul kohe magama minna, nii et järgmiseks päevaks ei ole midagi lugeda või enne magaminekut pole vaja alla baari minna ("Linna me kindlalt täna ei lähe. Ei viitsi," ja lõpetada linnas.).

Avaks loomaaia?

Käisime loomaaias. See oli suhteliselt chill. Kui välja arvata, et me ei näinud karusid, gorillasid, tiigreid, elevante ja midagi veel... Põhjused olid järgnevad:
1. Karude majas oli ainult 1 karu - jääkaru;
2. "Please notice that the tigre kittens need silence." Mis ühtlasi tähendas seda, et tiigreid näidatakse vaid tööpäeva hommikutel. Ajutiselt.
3. Gorillade maja juures ootas meid järgnev teade:

"Our gorillas do not feel well." Prahas on kõik stressis. Vist.
4. Elevandimaja on sel suvel suletud.

Lõvisid neil vist polegi. Ainsad vaatamisväärsused olid seega kaelkirjakud, kellele oli palju ruumi eraldatud, õnneks. Ja Ameerika vapikotkas, kes usute või mitte, hoidis oma tiibu täpselt nagu vapil. Kunagi lisan pildi ka.

Päev algas siiski hästi. Leidsime veinikeldri... Enne loomaaeda (puhtjuhuslikult ja hea oli, me ei läinud loomade mittenägemisest stressi). Pärast mõningast degusteerimist haarasime paar veini kaasa (kodustele ka, jah) ning läksime lossi õunaaeda. Koduõuna maitsega õunad. Ja mõnus veinikeldri jahedusega valge vein. Päike. See ongi elu. La vida bella.


Aga ma kaalun oma loomaaia avamist. Mul saavad olema:
- pandad, kes on bambuse otsinguil;
- lõvid, kes, kallid külastajad, lasid ajutiselt oma puurist jalga;
- gorillad, kellel on stress;
- tiigrid, kes on pidevalt tiined;
- jõehobud, kes on nii flegmad, et võib kahtlustada nende jõkke uppumist;
- alligaatorid, keda saab ajutiselt näha Emajões;
- pruunkarud, kes ajutiselt komandeeriti Vene metsa...

Eraldi puur saab olema turistidele, kes on julgenud mu loomaaeda tulnud. Puuri kasutan gorillade stressiraviks.

Purely Economics.

Mul on kombeks iga eksamisessiooni ajal oma lugejaid harida põnevate teadmistega. Ma ei selgita, mida tähendab electoral college, kuigi ma tean.

Aga ma võin öelda, et luuüdi võtmine inimese kehast on väga valus. Seda sain teada tänasel study sessionil. Kõike muidugi tänu Dr House'le (Hugh Laurie on geenius, lisaks stsenaristidele). Eilsel jõime veini ja tegime üksteisele massaaži. Pildid on kergelt erootilise varjundiga, seega näeb neid ainult Facebookis. Tegelikult ma lihtsalt ei viitsi pilte arvutisse võtta.

Prahasse tulin lootuses majanduse kohta midagi uut õppida, kuna tunnen, et see on ala, kus olen nö pehmetest teadustest ikka väga nõrk (et mitte öelda "loll",lisaks juurale).

Ühe asja õppisin: Kuznetsi kõver.


Kuznetsi kõver nimelt tõestab, et kui majanduslik ebavõrdsus kogu aeg kasvab, siis mingil hetkel jõuab see kohta, kus see hakkab vähenema. Ja see juhtub kõigiga.

Lisaks jägib Kuznetsi kõverat ka praegune kära keskkonna kohta. Ehk siis kõveral on "inequality" asemel nt CO2 eraldumine... Ja kas teadsite, et kõik riigid saavutavad ühel hetkel punkti, kust alates hakkavad nad loodust vähem reostama. Oma majandusliku kasvu ajal nad reostavad (nt nagu enamik Ida-Euroopa riike praegu), kuid mingil hetkel saavutatakse kõrgpunkt ja sealt edasi hakatakse loodusele tagasi andma. Seega lõpuks on nii, et mida kõrgem GDP, seda sõbralikum. Ja tuleb välja, et täitsa edukalt.

See muidugi läheb vastu Al Gore'i teooriaga, et varsti oleme kõik surnud. Aga eks siis näis, kellel on õigus. Ma kavatsen seda asja veel veidi edasi uurida, sest mul on endiselt raske uskuda, et Yandelil on õigus (kuigi varsti tuleb välja üks doktoritöö, mis tõestab sedasama). Aga noh homsel eksamil ma väidan, et on, sest ma tahan ikka head hinnet ju.

Lisaks õppisime ka seda, et Jamestownist ei tuleks mäletada Pocahontast, vaid Sir Thomas Dale'i, kes lisaks sellele, et armus indiaani printsessi, andis sisserännanud inglastele omandiõigusi ja päästis nad näljasurmast. Ahjaa, for the record, Pocahontas ei olnud tegelikult väga ilus.

Pildil on Pocahontas, mitte Sir Dale.

Praha võlud

Mulle tundub, et käes on aeg selgitada, miks ma endiselt veel Prahas olen, kui minuga igasugu asju juhtub ;)

Aeg seetõttu, et taas kord pean õppima eksamiks... Teiseks. Täna hommikul tegin esimese. Oma kõige esimese magistriastme eksami. Homme siis teine. Majanduses. Ja ma ei jaga majandusest just liiga palju.

Kõigile, kes arvavad, et Praha on eluohtlik koht, võin öelda, et selles on omajagu tõtt, kuid umbes sama palju, kui Tallinna ohtlikkuses. No põhimõtteliselt võid ju ka Tallinnas nuga saada...

Okei, enough. Praha olematust teenindusest olen juba rääkinud. Juulikuu seisuga oli siin 5 meeldivat teenindajat. August tõi aga linna uued tuuled ning leidsin veel kolm müüjat, kelle nägu nende poodi sisenedes ei olnud "tõmba uttu turist", vaid "kui sa väga tahad, siis võid ju vaadata". Kaks olid suisa nii sõbralikud, et pakkusid oma toodete kohta infot (pole enne juhtunud)! Tegemist oli pisikeste Praha disaini müüvate poodidega. Ma ilmselt ei pea mainima, et asjad olid ilusad ja hinnad ka suhteliselt kenad, aga mitte piisavalt ;)

Halva teeninduse kaalub üles aga siinne meeldiv hinnatase. Mida saab 500 eesti krooniga? 2 paari kingi ja kaks paari pesu. Lisaks... Praha on tõeline naisterahva paradiis - loomulikult räägin ma kingapoodide arvust. Rahakotile ei mõju ka üldsegi mitte nii laastavalt kui Eesti kingapoed (well, Eesti kingapoed ka ei mõju, sest sealt pole midagi osta, kui aus olla). Üleüldse kingahindade võrdlemine on mu parim majandusalane teadmine.

Lisaks vahvatele poodidele on Prahas ka paar muuseumit, mille külastamine tuleks siin olles kindlasti plaani võtta. Esiteks muidugi Mucha muuseum. See tšehhi kunstnik on mu uus iidol. Ma lihtsalt armastan teda ja tema töid. Punkt. Oma sünnipäeval sain ilma naljata emotsioonide tulevärgi osaliseks, kui E-ga ta töid vaatasime. Need detailid, värvigamma ja oskus tabada naiste isikupära. Oeh.

See suur maja väljaku otsas, tuntud ka kui National Museum, on väärt külastamist maja arhitektuuri ning laemaalide pärast.

Siis käisin veel vaatamas Salvador Dali joonistuste näitust, mis oli tore, aga Mucha kõrval jäi muidugi nõrgaks. Aga Dali näitusega samas majas oli ka Mucha teine näitus, mis tähendas, et päev lõppes taas kord hüperpositiivselt (samal päeval avastasin ka need kolm lisateenindajat, seega tundus positiivse auraga päev olevat). Juudi kvartal ja Kafka muuseum ootavad veel külastamist. Võimalik, et jätan järgmiseks korraks.

Last but not least. Toredate teenindajate edetabelist on välja jäänud ühe koha ettekandja, kellele kaunid blondid Eesti naised meeldisid sedavõrd, et ta otsustas meile pakkuda tasuta maasika daqiri refilli. Mis saanuks meil selle vastu olla? Ja kõigele lisaks... arvestades kui ilusad me kõik sel õhtul olime, olen endiselt hämmingus, et me ei saanud kahte tasuta refilli.

Samas. Kutt teatas meile, et me võime tellida "Kõike, ka seda, mida menüüs pole."

Ja siis selle programmi inimesed ning need lõputuna näivad peod... Ja eestlaste kohta käivad kuulujutud. Tänahommikune vestlus minu boksinaabriga:
Nikolina: "Triin, kas sinuga on kõik korras?"
Mina: "Jah, miks sa küsid. Kas ei peaks?"
N: "Kuulujutt räägib, et kõik eestlased jõid täna öösel kella kolmeni viina."

Tõde: Täna hommikul oli meil eksam. Öösel me magasime. Kell 00 käisime E-le sünnipäevalaulu laulmas. Enne seda olid kaks eestlast joonud veini ning kohalikku kangemat ja mina nautinud study groupis massaaži ja veini (sellest teinekord). Magama läksid kõik hiljemalt kella 1 paiku ja hommikul olid kõik triksis-traksis eksamil (okei, triksis-traksis võib olla ka liialdus). See muidugi ei hoidnud Sami (eksami läbiviija) ühelt eestlaselt küsimast pärast eksami tagasiandmist: "Kas sa olid valmistunud ka?" ja mõned minutid hiljem: "Kas ta on endiselt purjus?"

Legendaarne, le-legendaarne.