"Ukončete, prosím, výstup a nástup, dveře se zavírají." on tšehhikeelne lause, mida kuulsime kõige rohkem. Tähendab see midagi sellist, et tähelepanu, ärge astuge sisse või välja, uksed sulguvad. Midagi sellist.
Tunduvalt rohkem kui lauset: "Terminal, please leave the train."
Või inglisekeelset lauset: "Remember, you are the best of the best." Või. "I am so excited."
Lõpuks olime "The grandest of the grand."
Anna arvas, et peaksime kilde kirja panema. Need jäid mulle meelde. Lisaks veel:
"Estonian weather is 9 months of expectations and 3 months of disappointment."
"Estonia only has one prime minister. I will get the letter."
"Are all Estonians blonde?"
"You Estonians are awesome. You are amazing. I think Estonia is my favorite country in the world! I want to become an Estonian. How can I?"
"When you speak Estonian, it seems like you are singing."
"Ei tea, nuga ikka ei taha saada."
"Nothing happened. She's Catholic."
"So, Sam, are you human?"
"I won't go into details, but things have happened."
Midagi oli kindlasti veel, küll tulevad.
Jälle 150 uut inimest, poolte nimesid ei tea. Paari inimest hakkan koledasti taga igatsema. Eestlasi õnneks näeb veel, aga teisi. Eks ikka näeb.
Tegelikult oli tunduvalt vahvam, kui ma arvasin. Praha on superilus ja kui tikutulega otsida, leiab ka head teenindust. Olnuks putukad olemata, oleks näinud ka paari teist Tšehhi linna ning Rolling Stones'i, aga küllap oli siis praegu vaja nädal aega Praha hostelis magada.
Lõpupidu oli natüürlich pöörane. Ma ei ole iial näinud, et inimesed jääksid veinist NII kiiresti purju. Või ise jäänud. Tants ja trall olid nii intensiivsed, et kui baarist enne kella 1 lahkusime, olime ühed viimastest pidulistest. Varajased lahkusid kell pool 11 õhtul ;) Mina suutsin otseloomulikult poetada ka paar pisarat. See oli kasulik, kuna lahkumise päeval oli neid selle võrra vähem. Mõned pildid ei kannata kriitikat.
Kolm ja pool nädalat teist reaalsust sai läbi. Eestis oli hea tagasi olla, aga kuidagi... tühi. Kui sa oled kolm nädalat elanud intensiivselt, magamiseks pole aega olnud, vaja oli pidutseda, õppida, suhelda jne... Ja siis jõuad siia ning algul tundub, et inimesed on su eksistentsi ära unustanud. Kuidagi veider tundub õhtul kohe magama minna, nii et järgmiseks päevaks ei ole midagi lugeda või enne magaminekut pole vaja alla baari minna ("Linna me kindlalt täna ei lähe. Ei viitsi," ja lõpetada linnas.).
Kuvatud on postitused sildiga Praha. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Praha. Kuva kõik postitused
6.8.07
Avaks loomaaia?
Käisime loomaaias. See oli suhteliselt chill. Kui välja arvata, et me ei näinud karusid, gorillasid, tiigreid, elevante ja midagi veel... Põhjused olid järgnevad:
1. Karude majas oli ainult 1 karu - jääkaru;
2. "Please notice that the tigre kittens need silence." Mis ühtlasi tähendas seda, et tiigreid näidatakse vaid tööpäeva hommikutel. Ajutiselt.
3. Gorillade maja juures ootas meid järgnev teade:
"Our gorillas do not feel well." Prahas on kõik stressis. Vist.
4. Elevandimaja on sel suvel suletud.
Lõvisid neil vist polegi. Ainsad vaatamisväärsused olid seega kaelkirjakud, kellele oli palju ruumi eraldatud, õnneks. Ja Ameerika vapikotkas, kes usute või mitte, hoidis oma tiibu täpselt nagu vapil. Kunagi lisan pildi ka.
Päev algas siiski hästi. Leidsime veinikeldri... Enne loomaaeda (puhtjuhuslikult ja hea oli, me ei läinud loomade mittenägemisest stressi). Pärast mõningast degusteerimist haarasime paar veini kaasa (kodustele ka, jah) ning läksime lossi õunaaeda. Koduõuna maitsega õunad. Ja mõnus veinikeldri jahedusega valge vein. Päike. See ongi elu. La vida bella.
Aga ma kaalun oma loomaaia avamist. Mul saavad olema:
- pandad, kes on bambuse otsinguil;
- lõvid, kes, kallid külastajad, lasid ajutiselt oma puurist jalga;
- gorillad, kellel on stress;
- tiigrid, kes on pidevalt tiined;
- jõehobud, kes on nii flegmad, et võib kahtlustada nende jõkke uppumist;
- alligaatorid, keda saab ajutiselt näha Emajões;
- pruunkarud, kes ajutiselt komandeeriti Vene metsa...
Eraldi puur saab olema turistidele, kes on julgenud mu loomaaeda tulnud. Puuri kasutan gorillade stressiraviks.
4.8.07
Purely Economics.
Mul on kombeks iga eksamisessiooni ajal oma lugejaid harida põnevate teadmistega. Ma ei selgita, mida tähendab electoral college, kuigi ma tean.
Aga ma võin öelda, et luuüdi võtmine inimese kehast on väga valus. Seda sain teada tänasel study sessionil. Kõike muidugi tänu Dr House'le (Hugh Laurie on geenius, lisaks stsenaristidele). Eilsel jõime veini ja tegime üksteisele massaaži. Pildid on kergelt erootilise varjundiga, seega näeb neid ainult Facebookis. Tegelikult ma lihtsalt ei viitsi pilte arvutisse võtta.
Prahasse tulin lootuses majanduse kohta midagi uut õppida, kuna tunnen, et see on ala, kus olen nö pehmetest teadustest ikka väga nõrk (et mitte öelda "loll",lisaks juurale).
Ühe asja õppisin: Kuznetsi kõver.
Kuznetsi kõver nimelt tõestab, et kui majanduslik ebavõrdsus kogu aeg kasvab, siis mingil hetkel jõuab see kohta, kus see hakkab vähenema. Ja see juhtub kõigiga.
Lisaks jägib Kuznetsi kõverat ka praegune kära keskkonna kohta. Ehk siis kõveral on "inequality" asemel nt CO2 eraldumine... Ja kas teadsite, et kõik riigid saavutavad ühel hetkel punkti, kust alates hakkavad nad loodust vähem reostama. Oma majandusliku kasvu ajal nad reostavad (nt nagu enamik Ida-Euroopa riike praegu), kuid mingil hetkel saavutatakse kõrgpunkt ja sealt edasi hakatakse loodusele tagasi andma. Seega lõpuks on nii, et mida kõrgem GDP, seda sõbralikum. Ja tuleb välja, et täitsa edukalt.
See muidugi läheb vastu Al Gore'i teooriaga, et varsti oleme kõik surnud. Aga eks siis näis, kellel on õigus. Ma kavatsen seda asja veel veidi edasi uurida, sest mul on endiselt raske uskuda, et Yandelil on õigus (kuigi varsti tuleb välja üks doktoritöö, mis tõestab sedasama). Aga noh homsel eksamil ma väidan, et on, sest ma tahan ikka head hinnet ju.
Lisaks õppisime ka seda, et Jamestownist ei tuleks mäletada Pocahontast, vaid Sir Thomas Dale'i, kes lisaks sellele, et armus indiaani printsessi, andis sisserännanud inglastele omandiõigusi ja päästis nad näljasurmast. Ahjaa, for the record, Pocahontas ei olnud tegelikult väga ilus.
Pildil on Pocahontas, mitte Sir Dale.
Aga ma võin öelda, et luuüdi võtmine inimese kehast on väga valus. Seda sain teada tänasel study sessionil. Kõike muidugi tänu Dr House'le (Hugh Laurie on geenius, lisaks stsenaristidele). Eilsel jõime veini ja tegime üksteisele massaaži. Pildid on kergelt erootilise varjundiga, seega näeb neid ainult Facebookis. Tegelikult ma lihtsalt ei viitsi pilte arvutisse võtta.
Prahasse tulin lootuses majanduse kohta midagi uut õppida, kuna tunnen, et see on ala, kus olen nö pehmetest teadustest ikka väga nõrk (et mitte öelda "loll",lisaks juurale).
Ühe asja õppisin: Kuznetsi kõver.
Kuznetsi kõver nimelt tõestab, et kui majanduslik ebavõrdsus kogu aeg kasvab, siis mingil hetkel jõuab see kohta, kus see hakkab vähenema. Ja see juhtub kõigiga.
Lisaks jägib Kuznetsi kõverat ka praegune kära keskkonna kohta. Ehk siis kõveral on "inequality" asemel nt CO2 eraldumine... Ja kas teadsite, et kõik riigid saavutavad ühel hetkel punkti, kust alates hakkavad nad loodust vähem reostama. Oma majandusliku kasvu ajal nad reostavad (nt nagu enamik Ida-Euroopa riike praegu), kuid mingil hetkel saavutatakse kõrgpunkt ja sealt edasi hakatakse loodusele tagasi andma. Seega lõpuks on nii, et mida kõrgem GDP, seda sõbralikum. Ja tuleb välja, et täitsa edukalt.
See muidugi läheb vastu Al Gore'i teooriaga, et varsti oleme kõik surnud. Aga eks siis näis, kellel on õigus. Ma kavatsen seda asja veel veidi edasi uurida, sest mul on endiselt raske uskuda, et Yandelil on õigus (kuigi varsti tuleb välja üks doktoritöö, mis tõestab sedasama). Aga noh homsel eksamil ma väidan, et on, sest ma tahan ikka head hinnet ju.
Lisaks õppisime ka seda, et Jamestownist ei tuleks mäletada Pocahontast, vaid Sir Thomas Dale'i, kes lisaks sellele, et armus indiaani printsessi, andis sisserännanud inglastele omandiõigusi ja päästis nad näljasurmast. Ahjaa, for the record, Pocahontas ei olnud tegelikult väga ilus.
Pildil on Pocahontas, mitte Sir Dale.
3.8.07
Praha võlud
Mulle tundub, et käes on aeg selgitada, miks ma endiselt veel Prahas olen, kui minuga igasugu asju juhtub ;)
Aeg seetõttu, et taas kord pean õppima eksamiks... Teiseks. Täna hommikul tegin esimese. Oma kõige esimese magistriastme eksami. Homme siis teine. Majanduses. Ja ma ei jaga majandusest just liiga palju.
Kõigile, kes arvavad, et Praha on eluohtlik koht, võin öelda, et selles on omajagu tõtt, kuid umbes sama palju, kui Tallinna ohtlikkuses. No põhimõtteliselt võid ju ka Tallinnas nuga saada...
Okei, enough. Praha olematust teenindusest olen juba rääkinud. Juulikuu seisuga oli siin 5 meeldivat teenindajat. August tõi aga linna uued tuuled ning leidsin veel kolm müüjat, kelle nägu nende poodi sisenedes ei olnud "tõmba uttu turist", vaid "kui sa väga tahad, siis võid ju vaadata". Kaks olid suisa nii sõbralikud, et pakkusid oma toodete kohta infot (pole enne juhtunud)! Tegemist oli pisikeste Praha disaini müüvate poodidega. Ma ilmselt ei pea mainima, et asjad olid ilusad ja hinnad ka suhteliselt kenad, aga mitte piisavalt ;)
Halva teeninduse kaalub üles aga siinne meeldiv hinnatase. Mida saab 500 eesti krooniga? 2 paari kingi ja kaks paari pesu. Lisaks... Praha on tõeline naisterahva paradiis - loomulikult räägin ma kingapoodide arvust. Rahakotile ei mõju ka üldsegi mitte nii laastavalt kui Eesti kingapoed (well, Eesti kingapoed ka ei mõju, sest sealt pole midagi osta, kui aus olla). Üleüldse kingahindade võrdlemine on mu parim majandusalane teadmine.
Lisaks vahvatele poodidele on Prahas ka paar muuseumit, mille külastamine tuleks siin olles kindlasti plaani võtta. Esiteks muidugi Mucha muuseum. See tšehhi kunstnik on mu uus iidol. Ma lihtsalt armastan teda ja tema töid. Punkt. Oma sünnipäeval sain ilma naljata emotsioonide tulevärgi osaliseks, kui E-ga ta töid vaatasime. Need detailid, värvigamma ja oskus tabada naiste isikupära. Oeh.
See suur maja väljaku otsas, tuntud ka kui National Museum, on väärt külastamist maja arhitektuuri ning laemaalide pärast.
Siis käisin veel vaatamas Salvador Dali joonistuste näitust, mis oli tore, aga Mucha kõrval jäi muidugi nõrgaks. Aga Dali näitusega samas majas oli ka Mucha teine näitus, mis tähendas, et päev lõppes taas kord hüperpositiivselt (samal päeval avastasin ka need kolm lisateenindajat, seega tundus positiivse auraga päev olevat). Juudi kvartal ja Kafka muuseum ootavad veel külastamist. Võimalik, et jätan järgmiseks korraks.
Last but not least. Toredate teenindajate edetabelist on välja jäänud ühe koha ettekandja, kellele kaunid blondid Eesti naised meeldisid sedavõrd, et ta otsustas meile pakkuda tasuta maasika daqiri refilli. Mis saanuks meil selle vastu olla? Ja kõigele lisaks... arvestades kui ilusad me kõik sel õhtul olime, olen endiselt hämmingus, et me ei saanud kahte tasuta refilli.
Samas. Kutt teatas meile, et me võime tellida "Kõike, ka seda, mida menüüs pole."
Ja siis selle programmi inimesed ning need lõputuna näivad peod... Ja eestlaste kohta käivad kuulujutud. Tänahommikune vestlus minu boksinaabriga:
Nikolina: "Triin, kas sinuga on kõik korras?"
Mina: "Jah, miks sa küsid. Kas ei peaks?"
N: "Kuulujutt räägib, et kõik eestlased jõid täna öösel kella kolmeni viina."
Tõde: Täna hommikul oli meil eksam. Öösel me magasime. Kell 00 käisime E-le sünnipäevalaulu laulmas. Enne seda olid kaks eestlast joonud veini ning kohalikku kangemat ja mina nautinud study groupis massaaži ja veini (sellest teinekord). Magama läksid kõik hiljemalt kella 1 paiku ja hommikul olid kõik triksis-traksis eksamil (okei, triksis-traksis võib olla ka liialdus). See muidugi ei hoidnud Sami (eksami läbiviija) ühelt eestlaselt küsimast pärast eksami tagasiandmist: "Kas sa olid valmistunud ka?" ja mõned minutid hiljem: "Kas ta on endiselt purjus?"
Legendaarne, le-legendaarne.
Aeg seetõttu, et taas kord pean õppima eksamiks... Teiseks. Täna hommikul tegin esimese. Oma kõige esimese magistriastme eksami. Homme siis teine. Majanduses. Ja ma ei jaga majandusest just liiga palju.
Kõigile, kes arvavad, et Praha on eluohtlik koht, võin öelda, et selles on omajagu tõtt, kuid umbes sama palju, kui Tallinna ohtlikkuses. No põhimõtteliselt võid ju ka Tallinnas nuga saada...
Okei, enough. Praha olematust teenindusest olen juba rääkinud. Juulikuu seisuga oli siin 5 meeldivat teenindajat. August tõi aga linna uued tuuled ning leidsin veel kolm müüjat, kelle nägu nende poodi sisenedes ei olnud "tõmba uttu turist", vaid "kui sa väga tahad, siis võid ju vaadata". Kaks olid suisa nii sõbralikud, et pakkusid oma toodete kohta infot (pole enne juhtunud)! Tegemist oli pisikeste Praha disaini müüvate poodidega. Ma ilmselt ei pea mainima, et asjad olid ilusad ja hinnad ka suhteliselt kenad, aga mitte piisavalt ;)
Halva teeninduse kaalub üles aga siinne meeldiv hinnatase. Mida saab 500 eesti krooniga? 2 paari kingi ja kaks paari pesu. Lisaks... Praha on tõeline naisterahva paradiis - loomulikult räägin ma kingapoodide arvust. Rahakotile ei mõju ka üldsegi mitte nii laastavalt kui Eesti kingapoed (well, Eesti kingapoed ka ei mõju, sest sealt pole midagi osta, kui aus olla). Üleüldse kingahindade võrdlemine on mu parim majandusalane teadmine.
Lisaks vahvatele poodidele on Prahas ka paar muuseumit, mille külastamine tuleks siin olles kindlasti plaani võtta. Esiteks muidugi Mucha muuseum. See tšehhi kunstnik on mu uus iidol. Ma lihtsalt armastan teda ja tema töid. Punkt. Oma sünnipäeval sain ilma naljata emotsioonide tulevärgi osaliseks, kui E-ga ta töid vaatasime. Need detailid, värvigamma ja oskus tabada naiste isikupära. Oeh.
See suur maja väljaku otsas, tuntud ka kui National Museum, on väärt külastamist maja arhitektuuri ning laemaalide pärast.
Siis käisin veel vaatamas Salvador Dali joonistuste näitust, mis oli tore, aga Mucha kõrval jäi muidugi nõrgaks. Aga Dali näitusega samas majas oli ka Mucha teine näitus, mis tähendas, et päev lõppes taas kord hüperpositiivselt (samal päeval avastasin ka need kolm lisateenindajat, seega tundus positiivse auraga päev olevat). Juudi kvartal ja Kafka muuseum ootavad veel külastamist. Võimalik, et jätan järgmiseks korraks.
Last but not least. Toredate teenindajate edetabelist on välja jäänud ühe koha ettekandja, kellele kaunid blondid Eesti naised meeldisid sedavõrd, et ta otsustas meile pakkuda tasuta maasika daqiri refilli. Mis saanuks meil selle vastu olla? Ja kõigele lisaks... arvestades kui ilusad me kõik sel õhtul olime, olen endiselt hämmingus, et me ei saanud kahte tasuta refilli.
Samas. Kutt teatas meile, et me võime tellida "Kõike, ka seda, mida menüüs pole."
Ja siis selle programmi inimesed ning need lõputuna näivad peod... Ja eestlaste kohta käivad kuulujutud. Tänahommikune vestlus minu boksinaabriga:
Nikolina: "Triin, kas sinuga on kõik korras?"
Mina: "Jah, miks sa küsid. Kas ei peaks?"
N: "Kuulujutt räägib, et kõik eestlased jõid täna öösel kella kolmeni viina."
Tõde: Täna hommikul oli meil eksam. Öösel me magasime. Kell 00 käisime E-le sünnipäevalaulu laulmas. Enne seda olid kaks eestlast joonud veini ning kohalikku kangemat ja mina nautinud study groupis massaaži ja veini (sellest teinekord). Magama läksid kõik hiljemalt kella 1 paiku ja hommikul olid kõik triksis-traksis eksamil (okei, triksis-traksis võib olla ka liialdus). See muidugi ei hoidnud Sami (eksami läbiviija) ühelt eestlaselt küsimast pärast eksami tagasiandmist: "Kas sa olid valmistunud ka?" ja mõned minutid hiljem: "Kas ta on endiselt purjus?"
Legendaarne, le-legendaarne.
31.7.07
Sünnipäevakingid...
Mu ungarlastest pereliikmed tegid mulle eile kaardi:
See on ilmselt kõige lahedam sünnipäevakaart, mille ma saanud olen... Ja ilmselt kõige lahedam kuni ajani, mil mu lapsed on piisavalt vanad, et pliiatsit käes hoida.
Lisaks oli K nii armas ja rõõmustas mind hommikul ilusa lausega... Ja A laulis mulle: "You're just too good to be true..."
Ja muidugi Eesti AIPESe perekonna kaart, laul ja Priidu korjatud lill, millest ma ei saa lakata rääkimast.
See on ilmselt kõige lahedam sünnipäevakaart, mille ma saanud olen... Ja ilmselt kõige lahedam kuni ajani, mil mu lapsed on piisavalt vanad, et pliiatsit käes hoida.
Lisaks oli K nii armas ja rõõmustas mind hommikul ilusa lausega... Ja A laulis mulle: "You're just too good to be true..."
Ja muidugi Eesti AIPESe perekonna kaart, laul ja Priidu korjatud lill, millest ma ei saa lakata rääkimast.
Kultuuride kokkupõrge...
Noa lugu oli ilmselt väga äärmuslik...
Aserite poolne versioon läbi kuulujuttude:
Aseril oli olnud nuga käes, sest ta lõikas torti ja siis teised hakkasid ta asju käppima ning siis ta nalja pärast ähvardas neid noaga. Või midagi sellist.
Kusagil on tõde.
Aga tegelikult pole meil siin üldse hirmus. Teieni on lihtsalt jõudnud kõige ekstreemsemad näited, kuna mul lihtsalt pole olnud aega rohkem kirjutada. Mu putukahammustus pani mind ilma naljata nädalaks voodisse ning selle järelmõjusid on siiani tunda. Tahaks teada, kes see raibe oli, kes julges mind hammustada. Suure kahju korraldas ta igal juhul. Magasin terve nädala maha. Sõna otseses mõttes.
Lisaks sellele võidutsevad eestlased kõige haigema rahvuse kategoorias. Meist pole keegi vist täiesti terve olnud kogu selle aja. Meie enda selgitus on: "Estonians don't drink. We do drugs."
Ja rahvastevahelise sõpruse kategooriasse langeb järgmine lugu:
Kosovlased ütlesid, et nemad ei taha serblastega koos riigi esitlust teha. Serblased said kolekurjaks. Kosovo tüdrukutel olid veel ilusad rahvuskostüümid kaasas ja nad tahtsid teha oma tantsu. Serblased olevat veel käinud Ameeriklase jutul, kes ütles, et muidugi võivad kosovlased eraldi teha... Nõnda nad ka tegid. Keset Kosovo tüdrukute kena tantsu tulid keskpõrandale kokku kaks Serbia noormeest... Üleolevate ja rahulolevate nägudega. Pooled kohalolnud inimestest said aru, et nüüd on jama, pooled said aru, et nüüd on suur rahvaste ühinemine. Esimestel oli õigus, sest enne kui muusika lõppes, olid Kosovo tüttod platsilt kadunud. Neid nähti tualetis nutmas või olemas väga endast väljas. Põhjus: serblased rikkusid nende performance'i ära. Kusjuures serblased olid sealjuures olnud veel eriti ülbed ning käinud Kosovo tüdrukute ümber ning neile kõrva sosistanud... No näiteks seda, et nad pole mingi iseseisev riik või seda, et nad ei saa kunagi vabaks... jne.
Kui Ameeriklane seda lugu kuulis, sai ta väga kurjaks ning saatis serblastele e-maili, kus nõudis avalikku vabandamist vms... või ametlikku, kes seda teab... Ja serblased ise ka osad ei tea, et seal kedagi solvati. Ütlesid, et üks kultuur ju, miks nad ei või tantsida...
Tegelikult on kurb.
Ahjaa... ja kuuldavasti olid mingid tibid kihla vedanud, kas enamik eestlasi on pead värvinud või mitte. Kusjuures, me ei ole sellest mingit saladust teinud. Aga kadedus on üks vahva asi. Meie muidugi ei hoia end ka kuidagi tagasi. Ahjaa ja kui Ameeriklane emotsioonidehoos teatas muuhulgas esimese asjana, et ta armastab meid eestlasi, siis vigisesid pisikesed tähelepanuta jäänud neiud mujalt: "Jälle need eestlased..." Mnjah.
Me oleme veel nädal aega siin.
Aserite poolne versioon läbi kuulujuttude:
Aseril oli olnud nuga käes, sest ta lõikas torti ja siis teised hakkasid ta asju käppima ning siis ta nalja pärast ähvardas neid noaga. Või midagi sellist.
Kusagil on tõde.
Aga tegelikult pole meil siin üldse hirmus. Teieni on lihtsalt jõudnud kõige ekstreemsemad näited, kuna mul lihtsalt pole olnud aega rohkem kirjutada. Mu putukahammustus pani mind ilma naljata nädalaks voodisse ning selle järelmõjusid on siiani tunda. Tahaks teada, kes see raibe oli, kes julges mind hammustada. Suure kahju korraldas ta igal juhul. Magasin terve nädala maha. Sõna otseses mõttes.
Lisaks sellele võidutsevad eestlased kõige haigema rahvuse kategoorias. Meist pole keegi vist täiesti terve olnud kogu selle aja. Meie enda selgitus on: "Estonians don't drink. We do drugs."
Ja rahvastevahelise sõpruse kategooriasse langeb järgmine lugu:
Kosovlased ütlesid, et nemad ei taha serblastega koos riigi esitlust teha. Serblased said kolekurjaks. Kosovo tüdrukutel olid veel ilusad rahvuskostüümid kaasas ja nad tahtsid teha oma tantsu. Serblased olevat veel käinud Ameeriklase jutul, kes ütles, et muidugi võivad kosovlased eraldi teha... Nõnda nad ka tegid. Keset Kosovo tüdrukute kena tantsu tulid keskpõrandale kokku kaks Serbia noormeest... Üleolevate ja rahulolevate nägudega. Pooled kohalolnud inimestest said aru, et nüüd on jama, pooled said aru, et nüüd on suur rahvaste ühinemine. Esimestel oli õigus, sest enne kui muusika lõppes, olid Kosovo tüttod platsilt kadunud. Neid nähti tualetis nutmas või olemas väga endast väljas. Põhjus: serblased rikkusid nende performance'i ära. Kusjuures serblased olid sealjuures olnud veel eriti ülbed ning käinud Kosovo tüdrukute ümber ning neile kõrva sosistanud... No näiteks seda, et nad pole mingi iseseisev riik või seda, et nad ei saa kunagi vabaks... jne.
Kui Ameeriklane seda lugu kuulis, sai ta väga kurjaks ning saatis serblastele e-maili, kus nõudis avalikku vabandamist vms... või ametlikku, kes seda teab... Ja serblased ise ka osad ei tea, et seal kedagi solvati. Ütlesid, et üks kultuur ju, miks nad ei või tantsida...
Tegelikult on kurb.
Ahjaa... ja kuuldavasti olid mingid tibid kihla vedanud, kas enamik eestlasi on pead värvinud või mitte. Kusjuures, me ei ole sellest mingit saladust teinud. Aga kadedus on üks vahva asi. Meie muidugi ei hoia end ka kuidagi tagasi. Ahjaa ja kui Ameeriklane emotsioonidehoos teatas muuhulgas esimese asjana, et ta armastab meid eestlasi, siis vigisesid pisikesed tähelepanuta jäänud neiud mujalt: "Jälle need eestlased..." Mnjah.
Me oleme veel nädal aega siin.
21. sünnipäeva 1. aastapäev
Kell 23 millegagi helistasid vanemad. Kell punkt 00 helistas üks kallis sõber. Kõne ajal tuli sms ka kallilt sõbralt :) Päev algas paljulubavalt.
Kui ma oleks kell 00 teadnud, et tund aega hiljem on mul väga paha olla :) Lugege: mul õnnestus omaenda sünnipäeval enne magamaminekut läbi põdeda toidumürgitus või oma varem võetud kangete rohtude mürgitus, kes teab. Suhteliselt jabur.
Hommikul keegi laulma ei tulnud, mõtlesin, et lähen vaatan, kas saan saia sööklast. Aga mu kallid kaasmaalased ei olnud mallanud mind nii kaua oodata ning jõudsid mu väljaastumise hetkel ukse taha. Hommikusöögiga. Küünlad ja kaart ja lill (lill on see roosa seal all, kui te tähele ei pane. Priit poiss ise käis seda varastamas.) Igal juhul oli hea meel.
Koolis oli piinlik moment, mida on senini pidanud läbi elama paljud. Klassi ette ja kogu klass eesotsas professoriga laulavad kui üks mees. Inimesi puudus üsna palju, seega ei olnud nii piinlik. Ja üks Ukraina kutt seisis mu kõrval. Väidetavalt oli tal olnud sünna kunagi varem, aga Serbia tüdrukut, kellel oli samal päeval, ei olnud. Elasime momendi üle. Lauljaid oli umbes 100. Ilus.
Ma polnud endiselt midagi söönud ja mõtlesin, et ei söö ka. Otsustasime üheskoos, et juustukook (siin on ühes kohas lihtsalt NII hea juustukook) jääb järgmiseks päevaks. Läksin Elleniga hoopis Mucha muuseumisse, kes on mu uus ebajumal.
Õhtul läksid eestlased... Sauna :) Meie lähedal asub neljatärni hotell ning seadsime sammud sinna. Lotte issi oli meile kaasa teinud kasevihad (mis pidid olema algselt osa meie country presentationist, kuid kuna otsustasime seal sauna asemel naistekandmist teha, siis pidi need ikka ära kasutama).
Nagu pildilt näha, oli mul eriti seks vihtleja, kes nüpeldas mind kahe vihaga :)
Ainsa välismaalasena eestlastega kaasa tulla julgenud ungarlane (ühtlasi me pereliige) Tamas sai ka oma osa. Tema ajaks muidugi oli juhtunud seesamunegi, et enamik lehti ei olnud enam viha küljes, vaid mööda sauna laiali. Mõtlesime omakeskis, et ei tea, kas koristaja rõõmustab väga. Leidsime, et ilmselt mitte. Mõtlesime, et kas tahame sinna veel tagasi tulla. Aega jääb väheks, seega ilmselt mitte. Siiski püüdsime oma kuriteo jälgi varjata. Vihad pakkisime pärast kasutamist läbipaistmatusse kilekotti, et need hotellist välja smuugeldada. Natuke korjasime lehti ja ülejäänud ajasime põranda alla. Dušširuum nägi välja nagu aas, seda tuli ka veidi kohendada.
Kohendamine tuli meil välja.... Hästi. Siis kui ruumi ukse lahti tegime, nägime, et olime suutnud ka kogu wellness centre'i koridori üle ujutada. Kapitaalselt.
Mullivannis olles läks meie kena teenindaja (üks neljast Praha viisakast teenindajast) sauna suunas. Tagasi ei tulnud. Kõik mõtlesid pingsalt. (NB! Kõik mu vahvad saunakaaslased. Nad suutsid õhtu ikka õigesse suunda viia. Väga tänulik.)
Lõpuks läksime julgelt peale - st sauna suunas. Ja pange tähele... vabandasime teenindaja ees. Tema ütles, et eiei, kõik on korras ja ta loodab, et me ei libisenud! See šokeeris meid. See viisakus. Ilma irooniata, liigutav.
Hiljem puhusin koogilt 2+2 küünalt, mängisime kaarte, jootsime Tamasi täis. Tantsisime mobiilimuusika saatel, laulsime konnalaulu ja jõime teed. Ja laulsime 4 korda sünnipäevalaulu Annale, kellel oli täna seesamunegi tähtis päev.
Orkutiõnne sain 92.
Smsse ka mingi hulga.
Paar kõnet.
Mitu sünnipäevalaulu.
Facebookiõnne oli ka, nii et kogu digiõnn ületas saja.
Aga ma olen endiselt sama vana kui enne. Alati.
Kui ma oleks kell 00 teadnud, et tund aega hiljem on mul väga paha olla :) Lugege: mul õnnestus omaenda sünnipäeval enne magamaminekut läbi põdeda toidumürgitus või oma varem võetud kangete rohtude mürgitus, kes teab. Suhteliselt jabur.
Hommikul keegi laulma ei tulnud, mõtlesin, et lähen vaatan, kas saan saia sööklast. Aga mu kallid kaasmaalased ei olnud mallanud mind nii kaua oodata ning jõudsid mu väljaastumise hetkel ukse taha. Hommikusöögiga. Küünlad ja kaart ja lill (lill on see roosa seal all, kui te tähele ei pane. Priit poiss ise käis seda varastamas.) Igal juhul oli hea meel.
Koolis oli piinlik moment, mida on senini pidanud läbi elama paljud. Klassi ette ja kogu klass eesotsas professoriga laulavad kui üks mees. Inimesi puudus üsna palju, seega ei olnud nii piinlik. Ja üks Ukraina kutt seisis mu kõrval. Väidetavalt oli tal olnud sünna kunagi varem, aga Serbia tüdrukut, kellel oli samal päeval, ei olnud. Elasime momendi üle. Lauljaid oli umbes 100. Ilus.
Ma polnud endiselt midagi söönud ja mõtlesin, et ei söö ka. Otsustasime üheskoos, et juustukook (siin on ühes kohas lihtsalt NII hea juustukook) jääb järgmiseks päevaks. Läksin Elleniga hoopis Mucha muuseumisse, kes on mu uus ebajumal.
Õhtul läksid eestlased... Sauna :) Meie lähedal asub neljatärni hotell ning seadsime sammud sinna. Lotte issi oli meile kaasa teinud kasevihad (mis pidid olema algselt osa meie country presentationist, kuid kuna otsustasime seal sauna asemel naistekandmist teha, siis pidi need ikka ära kasutama).
Nagu pildilt näha, oli mul eriti seks vihtleja, kes nüpeldas mind kahe vihaga :)
Ainsa välismaalasena eestlastega kaasa tulla julgenud ungarlane (ühtlasi me pereliige) Tamas sai ka oma osa. Tema ajaks muidugi oli juhtunud seesamunegi, et enamik lehti ei olnud enam viha küljes, vaid mööda sauna laiali. Mõtlesime omakeskis, et ei tea, kas koristaja rõõmustab väga. Leidsime, et ilmselt mitte. Mõtlesime, et kas tahame sinna veel tagasi tulla. Aega jääb väheks, seega ilmselt mitte. Siiski püüdsime oma kuriteo jälgi varjata. Vihad pakkisime pärast kasutamist läbipaistmatusse kilekotti, et need hotellist välja smuugeldada. Natuke korjasime lehti ja ülejäänud ajasime põranda alla. Dušširuum nägi välja nagu aas, seda tuli ka veidi kohendada.
Kohendamine tuli meil välja.... Hästi. Siis kui ruumi ukse lahti tegime, nägime, et olime suutnud ka kogu wellness centre'i koridori üle ujutada. Kapitaalselt.
Mullivannis olles läks meie kena teenindaja (üks neljast Praha viisakast teenindajast) sauna suunas. Tagasi ei tulnud. Kõik mõtlesid pingsalt. (NB! Kõik mu vahvad saunakaaslased. Nad suutsid õhtu ikka õigesse suunda viia. Väga tänulik.)
Lõpuks läksime julgelt peale - st sauna suunas. Ja pange tähele... vabandasime teenindaja ees. Tema ütles, et eiei, kõik on korras ja ta loodab, et me ei libisenud! See šokeeris meid. See viisakus. Ilma irooniata, liigutav.
Hiljem puhusin koogilt 2+2 küünalt, mängisime kaarte, jootsime Tamasi täis. Tantsisime mobiilimuusika saatel, laulsime konnalaulu ja jõime teed. Ja laulsime 4 korda sünnipäevalaulu Annale, kellel oli täna seesamunegi tähtis päev.
Orkutiõnne sain 92.
Smsse ka mingi hulga.
Paar kõnet.
Mitu sünnipäevalaulu.
Facebookiõnne oli ka, nii et kogu digiõnn ületas saja.
Aga ma olen endiselt sama vana kui enne. Alati.
27.7.07
Lugu sellest, kuidas "annan nuga" on käibefraas...
Lugu võimalikult lakooniliselt:
Koos elasid bulgaarlane ja aser. Mehed. Bulgaarlane, eestlane ja kaks mingist rahvusest naisterahvast otsustasid bulgaarlase toas alkoholi tarbida. Küsisid aserilt luba. Aser ütles, et okei ja läks minema. Varsti lahkusid ka neiud. noormehed olid purjus. Tagasi tuli aser, kes vihastas ja teatas: "Te olete mu asju käppinud, te ei tohi mu asju käppida..." ja võttis välja noa. Ähvardas eestlast noaga ja käskis tal toast välja kaduda. Eestlane oli purjus ja ei taibanud asja tõsidust ja jalutas minema. "Ta tõstis mu välja." Pärast seda vestles aser bulgaarlasega. "Sa ei tea, kes ma olen. Ma suudan su Bulgaariast ka üles otsida."'
Aseriga liitusid tema sõbrad teised aserid, kes läksid eestlase ukse taha kolkima. Eestlane otsustas neid sisse mitte lasta.
Selle aja peale helistas bulgaarlane tšehhile. Tšehh ei teadnud, mida teha ja otsustas üles ajada oma toakaaslase sakslase. Koos otsustasid nad minna vaatama, mis olukord on. Siin läheb asi segaseks. Mingil hetkel otsustasid kutsuda ka turvamehe, kes kartis. Tšehhi peamine mure oli, et kas kui kakluseks läheb, peaks ta turvameest kaitsma või mitte? Mingil hetkel jõudis kohale ka teine tšehh. Ka purjus. Mõeldi, et ehk on olukord nii tõsine, et peaks politsei kutsuma. Aser selgitas, et kohalviibijad ei saa tema kultuurist aru ja nende kultuuris tehaksegi nii (ähvardatakse inimesi noaga). Keegi teine sellest kultuuride eripärast aru ei saanud. (note: Järgmisel päeval teatas eestlane 2, et Baku ja kogu selle ümbrus on ta tourist-listist maas.)
Järgmisel päeval läksid aser ja tema sõbrad teised aserid Ameeriklase jutule (Ameeriklane on boss). Ameeriklasel oli nendega pikk ja tõsine vestlus. Ülejärgmise päeva hommikul nähti aseri sõpru asereid sisenemas Sööklasse väga vihaste nägudega, loopides oma kotte nurka. Sama päeva loengute alguses tuli Ameeriklane terve 150 inimese ette ja teatas: "Meil on olnud üks juhtum. Ma ei lasku detailidesse. Aga, et te teaksite, et oli üks juhtum ja me tegelesime sellega. Ma ei lasku detailidesse. Kõik asjaosalised võivad minu juurde küsima tulla. Ma loodan, et need, kes teavad, suudavad selle seljataha jätta. Ma ei lasku detailidesse. Aga me oleme selle situatsiooniga tegelenud." Klassist käis läbi sahin.
Kuna keegi midagi ei tea ja detailidesse ei lasku, on tekkinud kuulujutud, et keegi üritas kedagi mõrvata/tappa ning saadeti seetõttu koju.
Aserite poolset lugu pole kuulnud. Kogu asja tulemusena kardavad eestlased asereid. Natuke. Ameeriklased ütlesid: "Oh my god!" Ja tundub, et üks aser siiski saadeti koju.
P.S. Loost võisid osa võtta ka teised rahvused, kuid nende olemasolust kroonikul andmed puuduvad. Kroonik kuulis asja eestlaselt.
Põhimõtteliselt nüüd vist ongi see varsti, kui mittemiski ei suuda mind üllatada.
Koos elasid bulgaarlane ja aser. Mehed. Bulgaarlane, eestlane ja kaks mingist rahvusest naisterahvast otsustasid bulgaarlase toas alkoholi tarbida. Küsisid aserilt luba. Aser ütles, et okei ja läks minema. Varsti lahkusid ka neiud. noormehed olid purjus. Tagasi tuli aser, kes vihastas ja teatas: "Te olete mu asju käppinud, te ei tohi mu asju käppida..." ja võttis välja noa. Ähvardas eestlast noaga ja käskis tal toast välja kaduda. Eestlane oli purjus ja ei taibanud asja tõsidust ja jalutas minema. "Ta tõstis mu välja." Pärast seda vestles aser bulgaarlasega. "Sa ei tea, kes ma olen. Ma suudan su Bulgaariast ka üles otsida."'
Aseriga liitusid tema sõbrad teised aserid, kes läksid eestlase ukse taha kolkima. Eestlane otsustas neid sisse mitte lasta.
Selle aja peale helistas bulgaarlane tšehhile. Tšehh ei teadnud, mida teha ja otsustas üles ajada oma toakaaslase sakslase. Koos otsustasid nad minna vaatama, mis olukord on. Siin läheb asi segaseks. Mingil hetkel otsustasid kutsuda ka turvamehe, kes kartis. Tšehhi peamine mure oli, et kas kui kakluseks läheb, peaks ta turvameest kaitsma või mitte? Mingil hetkel jõudis kohale ka teine tšehh. Ka purjus. Mõeldi, et ehk on olukord nii tõsine, et peaks politsei kutsuma. Aser selgitas, et kohalviibijad ei saa tema kultuurist aru ja nende kultuuris tehaksegi nii (ähvardatakse inimesi noaga). Keegi teine sellest kultuuride eripärast aru ei saanud. (note: Järgmisel päeval teatas eestlane 2, et Baku ja kogu selle ümbrus on ta tourist-listist maas.)
Järgmisel päeval läksid aser ja tema sõbrad teised aserid Ameeriklase jutule (Ameeriklane on boss). Ameeriklasel oli nendega pikk ja tõsine vestlus. Ülejärgmise päeva hommikul nähti aseri sõpru asereid sisenemas Sööklasse väga vihaste nägudega, loopides oma kotte nurka. Sama päeva loengute alguses tuli Ameeriklane terve 150 inimese ette ja teatas: "Meil on olnud üks juhtum. Ma ei lasku detailidesse. Aga, et te teaksite, et oli üks juhtum ja me tegelesime sellega. Ma ei lasku detailidesse. Kõik asjaosalised võivad minu juurde küsima tulla. Ma loodan, et need, kes teavad, suudavad selle seljataha jätta. Ma ei lasku detailidesse. Aga me oleme selle situatsiooniga tegelenud." Klassist käis läbi sahin.
Kuna keegi midagi ei tea ja detailidesse ei lasku, on tekkinud kuulujutud, et keegi üritas kedagi mõrvata/tappa ning saadeti seetõttu koju.
Aserite poolset lugu pole kuulnud. Kogu asja tulemusena kardavad eestlased asereid. Natuke. Ameeriklased ütlesid: "Oh my god!" Ja tundub, et üks aser siiski saadeti koju.
P.S. Loost võisid osa võtta ka teised rahvused, kuid nende olemasolust kroonikul andmed puuduvad. Kroonik kuulis asja eestlaselt.
Põhimõtteliselt nüüd vist ongi see varsti, kui mittemiski ei suuda mind üllatada.
22.7.07
Lugu sellest, kuidas mind püüti röövida...
Kolmapäeval tulin linnast koju. Käisin söömas. Tamasi toas avastasin, et mu kotis ilutseb suur AUK. Teadsin, et see tähendab ühte: vargad. 
Aga seekord läks hästi. Mu lemmikkott oma kolme kihiga oli mind kaitsnud. Alles jäid kõik asjad, nende hulgas rahakott, kaks telefoni ja fotokas. Lihtsalt kullakeste nuga ei jõudnud viimasesse riidekihti piisavalt suurt auku teha.
Kus ja millal see juhtus, ei tea... aga kahtlused on, et metroost väljudes trepil sõites. Seal oli kõige rohkem rahvast ja kõige kauem aega miskit teha.
Kotist on kahju. Teate küll: don't mess with woman's bag. Aga tegelikult oleks võinud ka hullemini minna.
Varsti ei suuda mind enam miski šokeerida või üllatada.
Aga seekord läks hästi. Mu lemmikkott oma kolme kihiga oli mind kaitsnud. Alles jäid kõik asjad, nende hulgas rahakott, kaks telefoni ja fotokas. Lihtsalt kullakeste nuga ei jõudnud viimasesse riidekihti piisavalt suurt auku teha.
Kus ja millal see juhtus, ei tea... aga kahtlused on, et metroost väljudes trepil sõites. Seal oli kõige rohkem rahvast ja kõige kauem aega miskit teha.
Kotist on kahju. Teate küll: don't mess with woman's bag. Aga tegelikult oleks võinud ka hullemini minna.
Varsti ei suuda mind enam miski šokeerida või üllatada.
Poliitilisest korrektsusest ja inimestest
Ma olen politoloogia ja majanduse suveülikoolis. Koos 9 teise eestlase ja 29 teise rahvusega.
Näiteks on meil venelased ja grusiinid. Pooled grusiinid poolte venelastega ei suhtle. Vähemasti väidab väga vahva vene kutt Max (ilma irooniata, ta on tore), et grusiinid jalutavad iga kord minema, kui ta nendega rääkida püüab. Grusiine on meil 15 ja venelasi 12, nii et kui sõjaks läheb, siis on peaaegu võrdne.
Lisaks on meil serblased ja kosovlased. Siiani nad üksteist ära tapnud pole. Kosovo tüdruk ei varjanud oma solvumist, kui ta nimekaardile oli kantud Serbia (või Montenegro). Ma ei imesta. Serblased seevastu aga suudavad Kosovo iseseisvuse küsimuse siduda enamikesse aruteludesse. Ma ise muidugi arvan, et võiksid veidi tagasihoidlikumad olla selles küsimuses. Ja arvestada Kosovo tüdrukute tundeid. Aga neid vist ei koti.
Eestlased ja venelased meil küll suhtlevad. Vabalt. Probleemi pole.
Ungarlased ja slovakid ka suhtlevad. Aga ungarlasi on vist kokku 4 ja slovakke 2 (üks on mu toakaaslane). Kõik on intelligentsed inimesed. Slovakid tšehhe ei armasta liiga palju. Aga meil on üks tšehh ja teda läheb ikka vaja. Seega oleme sõbrad edasi.
Lätlasi ja leedukaid on meil kokku kaks, üks mõlemast. Seega oleme kõik üksteise vastu sõbralikud ja isegi ei mõnita. Kakelda ei tasu.
Siis on meil inimesi nt Kasahstanist, kes räägivad irooniaga vahvaid lugusid 96,6%-listest valimisaktiivsustest ja toetusest praegusele presidendile. See on põnev. Seni kuni nad ei hakka grusiinide vms moodi kurtma oma kurva kommunistliku või muidu kahtlase mineviku pärast. Horvaadid on eriti aktiivsed oma riigist rääkima. First, meil kõigil on jura minevik (kui US välja arvata), teiseks, sama jutt hakkab tüütama.
Lisaks nimetatuile on veel umbes 100 inimest. Kaug-Aasiast ja USAst nt. Ühendite inimesed (USA lühend, et keegi aru ei saaks) on okeikad. Pooled neist on mingil määral seotud sõjaväeakadeemiatega, aga liiga palju ei mölise. Kaks ameeriklast 14st on täielikud konservatiivid (meil oli küsitlus). Lisaks räägivad nad saksa, araabia ja vene keelt. Nii muuseas. Ja üks seminarijuhendaja vabandas esimeses seminaris selle eest, et USA Iraaki tungis.
Kõigi 145 inimese lemmikuks on üks Serbia kutt, kelle diktsioon on talumatu ja kommentaarid. Mnjaa. Vahel on point ka sees. Mees on teoreetiline ja suudab alati joonistada skeemi. Ta on tark, aga vahel teeb liiga loogilisi märkusi või liiga teemakaugeid. Loomulikult on ta minu seminarigrupis, kuidas siis muidu... Kui mikker loengu ajal temani jõuab, hakkavad kõik automaatselt omavahel vestlema.
Mustanahalisi inimesi nimetatakse tavaliselt African-Americanideks. Aga valgenahalisi nimetatakse valgeteks (ja see pole rassistlik?). Reedeses loengus ütles õppejõud "the blacks". Ei teagi, kas keel vääratas...
Näiteks on meil venelased ja grusiinid. Pooled grusiinid poolte venelastega ei suhtle. Vähemasti väidab väga vahva vene kutt Max (ilma irooniata, ta on tore), et grusiinid jalutavad iga kord minema, kui ta nendega rääkida püüab. Grusiine on meil 15 ja venelasi 12, nii et kui sõjaks läheb, siis on peaaegu võrdne.
Lisaks on meil serblased ja kosovlased. Siiani nad üksteist ära tapnud pole. Kosovo tüdruk ei varjanud oma solvumist, kui ta nimekaardile oli kantud Serbia (või Montenegro). Ma ei imesta. Serblased seevastu aga suudavad Kosovo iseseisvuse küsimuse siduda enamikesse aruteludesse. Ma ise muidugi arvan, et võiksid veidi tagasihoidlikumad olla selles küsimuses. Ja arvestada Kosovo tüdrukute tundeid. Aga neid vist ei koti.
Eestlased ja venelased meil küll suhtlevad. Vabalt. Probleemi pole.
Ungarlased ja slovakid ka suhtlevad. Aga ungarlasi on vist kokku 4 ja slovakke 2 (üks on mu toakaaslane). Kõik on intelligentsed inimesed. Slovakid tšehhe ei armasta liiga palju. Aga meil on üks tšehh ja teda läheb ikka vaja. Seega oleme sõbrad edasi.
Lätlasi ja leedukaid on meil kokku kaks, üks mõlemast. Seega oleme kõik üksteise vastu sõbralikud ja isegi ei mõnita. Kakelda ei tasu.
Siis on meil inimesi nt Kasahstanist, kes räägivad irooniaga vahvaid lugusid 96,6%-listest valimisaktiivsustest ja toetusest praegusele presidendile. See on põnev. Seni kuni nad ei hakka grusiinide vms moodi kurtma oma kurva kommunistliku või muidu kahtlase mineviku pärast. Horvaadid on eriti aktiivsed oma riigist rääkima. First, meil kõigil on jura minevik (kui US välja arvata), teiseks, sama jutt hakkab tüütama.
Lisaks nimetatuile on veel umbes 100 inimest. Kaug-Aasiast ja USAst nt. Ühendite inimesed (USA lühend, et keegi aru ei saaks) on okeikad. Pooled neist on mingil määral seotud sõjaväeakadeemiatega, aga liiga palju ei mölise. Kaks ameeriklast 14st on täielikud konservatiivid (meil oli küsitlus). Lisaks räägivad nad saksa, araabia ja vene keelt. Nii muuseas. Ja üks seminarijuhendaja vabandas esimeses seminaris selle eest, et USA Iraaki tungis.
Kõigi 145 inimese lemmikuks on üks Serbia kutt, kelle diktsioon on talumatu ja kommentaarid. Mnjaa. Vahel on point ka sees. Mees on teoreetiline ja suudab alati joonistada skeemi. Ta on tark, aga vahel teeb liiga loogilisi märkusi või liiga teemakaugeid. Loomulikult on ta minu seminarigrupis, kuidas siis muidu... Kui mikker loengu ajal temani jõuab, hakkavad kõik automaatselt omavahel vestlema.
Mustanahalisi inimesi nimetatakse tavaliselt African-Americanideks. Aga valgenahalisi nimetatakse valgeteks (ja see pole rassistlik?). Reedeses loengus ütles õppejõud "the blacks". Ei teagi, kas keel vääratas...
21.7.07
Lugu sellest, kuidas keegi mind hammustas...
Ühel hommikul. Ei teagi nüüd, kas laupäeval või pühapäeval märkasin, et vasaku põlve juurest oli keegi mind hammustanud. Üsna ülbelt. Kaks punast täppi. Suuremat sorti. Esmaspäevaks oli mu põlve juures 2cm diameetriga laik.
Teisipäeval juba suurem... Edasi võite ise arvata. Mida päev edasi, seda suuremaks. Mina muidugi leidsin, et see on ilmselt mingi väike punn, mis läheb tagasi. Neljapäevaks oli diameeter juba u 5 cm...
Reedel seis sama, aga tüüp oli seest sinine ja valutas mis hirmus. Seega võtsin suuna Jani ja Matti suunas ning teatasin neile sära silmil, et pean kohe arsti juurde minema. Mõeldud-tehtud. Jan va vana tõlk tuli kaasa. Euroopa ravikindlustuskaart töötas imeväel. Antibiotsid peale ja kõik. Tädi isegi ei katsunud mu vasaku jala iludust.
Istusin külalisloengu ära, valu läheb muudkui hullemaks. Lähen koju. Otsustan magada ja loobuda bowlingust, mõne aja pärast otsustan loobuda välja minekust. Hommikul otsustan loobuda Karlovy Varyst ja leida uus arst. Läksime järgmisesse haiglasse. See ehitati 1980ndatel kommunistlikule eliidile. Üsna kummaline arhitektuur, aga väga hea teenindus. Kõik on orgunnitud ja renoveeritud.
Pluss arst rääkis inglise keeles. Ja oli üldse tore onu. Vuntsidega. Nimeks Jozef. Pärast mõningasi vaidlusi oli ta nõus mu antibiotsi ära vahetama ja teatas, et paari päeva jooksul võib see veel hullemaks minna. Tore! Muuhulgas küsis ta, kas olen rase (välismaa arstide lemmikküsimus).
Well, ma ei saa juba praegu käia ja püüan päeval toituda kahest banaanist (kuna kõik teised on ära). Aga praeguse seisu järgi on: Poola arstid paremad kui Belgia arstid ja Tšehhi arstid paremad kui Poola arstid. Ja kõige parem on mu kodune perearst, kes vastab kõnedele ka puhkuse ajal.
Pilt ka. Ilus onju? Praeguseks on ta tiba suurem.
P.S. Mina ja putukad ei saa üldse läbi siin. Neljapäeval lendas üks silma, mis tõi endaga kaasa päev otsa kestnud silmavalu. Päris veider.
Teisipäeval juba suurem... Edasi võite ise arvata. Mida päev edasi, seda suuremaks. Mina muidugi leidsin, et see on ilmselt mingi väike punn, mis läheb tagasi. Neljapäevaks oli diameeter juba u 5 cm...
Reedel seis sama, aga tüüp oli seest sinine ja valutas mis hirmus. Seega võtsin suuna Jani ja Matti suunas ning teatasin neile sära silmil, et pean kohe arsti juurde minema. Mõeldud-tehtud. Jan va vana tõlk tuli kaasa. Euroopa ravikindlustuskaart töötas imeväel. Antibiotsid peale ja kõik. Tädi isegi ei katsunud mu vasaku jala iludust.
Istusin külalisloengu ära, valu läheb muudkui hullemaks. Lähen koju. Otsustan magada ja loobuda bowlingust, mõne aja pärast otsustan loobuda välja minekust. Hommikul otsustan loobuda Karlovy Varyst ja leida uus arst. Läksime järgmisesse haiglasse. See ehitati 1980ndatel kommunistlikule eliidile. Üsna kummaline arhitektuur, aga väga hea teenindus. Kõik on orgunnitud ja renoveeritud.
Pluss arst rääkis inglise keeles. Ja oli üldse tore onu. Vuntsidega. Nimeks Jozef. Pärast mõningasi vaidlusi oli ta nõus mu antibiotsi ära vahetama ja teatas, et paari päeva jooksul võib see veel hullemaks minna. Tore! Muuhulgas küsis ta, kas olen rase (välismaa arstide lemmikküsimus).
Well, ma ei saa juba praegu käia ja püüan päeval toituda kahest banaanist (kuna kõik teised on ära). Aga praeguse seisu järgi on: Poola arstid paremad kui Belgia arstid ja Tšehhi arstid paremad kui Poola arstid. Ja kõige parem on mu kodune perearst, kes vastab kõnedele ka puhkuse ajal.
Pilt ka. Ilus onju? Praeguseks on ta tiba suurem.
P.S. Mina ja putukad ei saa üldse läbi siin. Neljapäeval lendas üks silma, mis tõi endaga kaasa päev otsa kestnud silmavalu. Päris veider.
20.7.07
Lugu sellest, kuidas Eesti naised randa otsisisd...
Praha on teatavasti sisemaal. Aga 30 kraadi celsiust tähendab teadagi, mida: rannailm!
Võtsime vapralt oma kaardid kätte ja läksime assistent Pavelilt küsima, et kas vastab tõele turismiraamatu jutt linnasisesest rannast. Ta naeris meid välja, kuid lubas juhatada õigesse kohta. Ameeriklane ja ukrainlane kuulasid juttu pealt ja muigasid. Hea esmamulje meie poolt garanteeritud. Aga me olime ju muuseumi juba ära vaadanud!
Igal juhul lahkusime ühikast poetšekile kirjutatud instruktsioonidega. C-metrooliini lõppu ja sealt buss kuhugi edasi. Mõeldud-tehtud. Buss sõitis edasi oioi kui kaua. Meie vaatame, et hakkame vaikselt linnast välja sõitma. Lõpuks... Meie peatus. Vett ei näe, küll aga Lidli poodi, seega võtame suuna sinna, et juua osta. Ühtlasi leiame poest taas ühe 0,5 inglise keelt kõneleva inimese. Noh muud ta meile öelda ei oska, kui et oleme... vales kohas! :) Aber natüürlich. Asusime nimelt kaardi kõige viimasel tänaval.
Jooksime taas bussile ja otsustasime bussijuhiga vestelda. Pearaputus käis kõikide keelte kohta. Aga tundus, et ta sai aru, kuhu me tahaks minna, pobises mingi peatuse vastu, meie jäime lootma, et saame aru :) Ka bussis ei leidunud ühtegi inimest, kes oleks rääkinud inglise, saksa, vene, rootsi, taani või flaami keelt. Hispaania keelt ka ei rääkinud. Me rohkem ei küsinud.
Lõpuks jõuame õigesse peatusesse, taipame kahe sekundiga, et see peatus on metroojaamast järgmine. Ja paigutame end kaardile. Teekond randa alaku. Mingil hetkel oleme kusagil aasal ning leiame, et on paras aeg bikiinid selga panna. Puhtjuhuslikult jääb meil tähelepanuta, et kogu mängu jälgivad bussijuhid... Aga no see selleks. Jälitame ühte paari, kes näevad välja täpselt nagu nad läheks randa. Lõpuks aed ja väravad. Meie astume sära silmis sisse...
Nudistide rand. Palju paljaid vanu mehi. Hämmeldume. Kratsime kõrvatagust. Mõtleme, et mida edasi teha. Putkas asuv piletirahatädi tervitab meid õlakehitusega. Ei mingeid keeli. Harjume juba mõttega, et viskame aga bikiinid seljast. Enne seda hakkab meiega üks Tšehhi vanamees kõvasti pahandama - näitab me endiselt seljas olevatele riietele. Läheneb meile, omas täies hiilguses. Mees oma parimais aastais. Tšehhile kohaselt õllekõhuga. Ja aru saanud, et me oleme lollid turistid jätkab inglise keeles. Ta on üks neist 2,5 inglise keelt kõnelevast Tšehhist. Ta räägib hästi. Kokkuvõtvalt käseb meil riided ära võtta, sest me oleme ilusad ja noored tüdrukud ning meil pole miskit häbeneda, katsub meid. See ei lähe minu teada nudistide ranna eetikaga üldsegi mitte kokku. Aga ta oli sõbralik.
Jah, me leidsime bikiiniranna. Koos moijto baari ja õllekaga. Ja järv oli ka. Lõpuks saime rannas olla 1,5 tundi. Aga ega rohkem polegi tervislik.
Ja kõigele lisaks. Nudistide rand on mastrubeeriva hosteli toakaaslase kõrval kökimöki (Iirimaa. Kilkenny. Ei taha meenutada.).
Võtsime vapralt oma kaardid kätte ja läksime assistent Pavelilt küsima, et kas vastab tõele turismiraamatu jutt linnasisesest rannast. Ta naeris meid välja, kuid lubas juhatada õigesse kohta. Ameeriklane ja ukrainlane kuulasid juttu pealt ja muigasid. Hea esmamulje meie poolt garanteeritud. Aga me olime ju muuseumi juba ära vaadanud!
Igal juhul lahkusime ühikast poetšekile kirjutatud instruktsioonidega. C-metrooliini lõppu ja sealt buss kuhugi edasi. Mõeldud-tehtud. Buss sõitis edasi oioi kui kaua. Meie vaatame, et hakkame vaikselt linnast välja sõitma. Lõpuks... Meie peatus. Vett ei näe, küll aga Lidli poodi, seega võtame suuna sinna, et juua osta. Ühtlasi leiame poest taas ühe 0,5 inglise keelt kõneleva inimese. Noh muud ta meile öelda ei oska, kui et oleme... vales kohas! :) Aber natüürlich. Asusime nimelt kaardi kõige viimasel tänaval.
Jooksime taas bussile ja otsustasime bussijuhiga vestelda. Pearaputus käis kõikide keelte kohta. Aga tundus, et ta sai aru, kuhu me tahaks minna, pobises mingi peatuse vastu, meie jäime lootma, et saame aru :) Ka bussis ei leidunud ühtegi inimest, kes oleks rääkinud inglise, saksa, vene, rootsi, taani või flaami keelt. Hispaania keelt ka ei rääkinud. Me rohkem ei küsinud.
Lõpuks jõuame õigesse peatusesse, taipame kahe sekundiga, et see peatus on metroojaamast järgmine. Ja paigutame end kaardile. Teekond randa alaku. Mingil hetkel oleme kusagil aasal ning leiame, et on paras aeg bikiinid selga panna. Puhtjuhuslikult jääb meil tähelepanuta, et kogu mängu jälgivad bussijuhid... Aga no see selleks. Jälitame ühte paari, kes näevad välja täpselt nagu nad läheks randa. Lõpuks aed ja väravad. Meie astume sära silmis sisse...
Nudistide rand. Palju paljaid vanu mehi. Hämmeldume. Kratsime kõrvatagust. Mõtleme, et mida edasi teha. Putkas asuv piletirahatädi tervitab meid õlakehitusega. Ei mingeid keeli. Harjume juba mõttega, et viskame aga bikiinid seljast. Enne seda hakkab meiega üks Tšehhi vanamees kõvasti pahandama - näitab me endiselt seljas olevatele riietele. Läheneb meile, omas täies hiilguses. Mees oma parimais aastais. Tšehhile kohaselt õllekõhuga. Ja aru saanud, et me oleme lollid turistid jätkab inglise keeles. Ta on üks neist 2,5 inglise keelt kõnelevast Tšehhist. Ta räägib hästi. Kokkuvõtvalt käseb meil riided ära võtta, sest me oleme ilusad ja noored tüdrukud ning meil pole miskit häbeneda, katsub meid. See ei lähe minu teada nudistide ranna eetikaga üldsegi mitte kokku. Aga ta oli sõbralik.
Jah, me leidsime bikiiniranna. Koos moijto baari ja õllekaga. Ja järv oli ka. Lõpuks saime rannas olla 1,5 tundi. Aga ega rohkem polegi tervislik.
Ja kõigele lisaks. Nudistide rand on mastrubeeriva hosteli toakaaslase kõrval kökimöki (Iirimaa. Kilkenny. Ei taha meenutada.).
15.7.07
Do u speak English?
Jõudsime vara. Kohvrid olid suured. Ei võtnud taksot, kuigi kiusatus oli oioi kui suur. Hosteli nurgal olime valmis alla andma ja takso võtma, aga siis tuli välja seesamunegi - et see on hosteli nurk...
Esimene päev koosnes peamiselt söömisest. Kairiga trehvasime mu Iiri toakaaslast Ditat, kes hakkab kuu aja pärast abielluma. Täitsa lõpp... ma ei hakka mainima, kuidas nad tuttavaks said... Kui järgmisel suvel pidu on, siis räägin.
Dormi lähedalt seega leidsime kiirelt odavaid toidukohti ning võtsime suuna linna. Kuna me tulime metroost välja muuseumi ees, siis mõtlesime, et miks ka mitte... hiljem me sinna nagunii ei jõua... Seega esimese päeva tegu oli: muuseumikülastus. Kivimeid, surnud loomi ja luukeresid. Kõike sai piisavalt. Kogu muuseumi parim osa oli maja ise... need laed, see arhitektuur. Jah.
Pärast seda oli viimane aeg taaskord süüa. Seekord leidsime hiinaka, mis ei olnud halb, aga selle heaks nimetamine oleks liialdus. Seega keskmine hiinakas. Toit on siin kraadi võrra odavam kui Tallinnas, aga kraadi võrra kallim kui Tartus, selline... saame hakkama.
Õhtul olime liiga surnud, et midagi teha. Keskmiselt olime maganud 1,5 h öösel. Mu toakaaslane, slovakk, suutis siiski välja minna...
Õhtuks otsustasime, et kuna terve päeva oli olnud pilves, siis järgmine päev kindlalt päike paistab, mis tähendab ühte: randa!
Hommikul ärkasin selle peale, et toas oli lihtsalt NII palav. Selge: rannailm. Küsisime kohalikult assistendilt, et kas neil on linnasisest randa (turismibulletinist olime selle kohta küsinud). Ta vaatas meid nagu tulnukaid ja strongly recommended mitte minna :) Ja näitas mingit teist randa... Ning andis täpsed juhised. Hiljem selgus, et mitte nii täpsed...
Ahjaa, Praha on väga ilus, aga kes seda ei teaks? Instituudi direktor on very American. Esimene asi, mis meile teatati oli: Are you excited????
Ahjaa 2... Ma ei ole kunagi kohanud ebaviisakamaid teenindajaid, kui Praha omad. Ilma naljata... kui lähed küsima uut numbrit kingi, siis pööritatakse su selja taga silmi ja näidatakse näpuga, et vaadaku ma sealt, kas ma ei näe! Jah. Raha väljapetmisest ma ei hakka parem rääkimagi. Või sellest, et oleme kohanud kahte ja poolt inglise keelt kõnelevat teenindajat.
Esimene päev koosnes peamiselt söömisest. Kairiga trehvasime mu Iiri toakaaslast Ditat, kes hakkab kuu aja pärast abielluma. Täitsa lõpp... ma ei hakka mainima, kuidas nad tuttavaks said... Kui järgmisel suvel pidu on, siis räägin.
Dormi lähedalt seega leidsime kiirelt odavaid toidukohti ning võtsime suuna linna. Kuna me tulime metroost välja muuseumi ees, siis mõtlesime, et miks ka mitte... hiljem me sinna nagunii ei jõua... Seega esimese päeva tegu oli: muuseumikülastus. Kivimeid, surnud loomi ja luukeresid. Kõike sai piisavalt. Kogu muuseumi parim osa oli maja ise... need laed, see arhitektuur. Jah.
Pärast seda oli viimane aeg taaskord süüa. Seekord leidsime hiinaka, mis ei olnud halb, aga selle heaks nimetamine oleks liialdus. Seega keskmine hiinakas. Toit on siin kraadi võrra odavam kui Tallinnas, aga kraadi võrra kallim kui Tartus, selline... saame hakkama.
Õhtul olime liiga surnud, et midagi teha. Keskmiselt olime maganud 1,5 h öösel. Mu toakaaslane, slovakk, suutis siiski välja minna...
Õhtuks otsustasime, et kuna terve päeva oli olnud pilves, siis järgmine päev kindlalt päike paistab, mis tähendab ühte: randa!
Hommikul ärkasin selle peale, et toas oli lihtsalt NII palav. Selge: rannailm. Küsisime kohalikult assistendilt, et kas neil on linnasisest randa (turismibulletinist olime selle kohta küsinud). Ta vaatas meid nagu tulnukaid ja strongly recommended mitte minna :) Ja näitas mingit teist randa... Ning andis täpsed juhised. Hiljem selgus, et mitte nii täpsed...
Ahjaa, Praha on väga ilus, aga kes seda ei teaks? Instituudi direktor on very American. Esimene asi, mis meile teatati oli: Are you excited????
Ahjaa 2... Ma ei ole kunagi kohanud ebaviisakamaid teenindajaid, kui Praha omad. Ilma naljata... kui lähed küsima uut numbrit kingi, siis pööritatakse su selja taga silmi ja näidatakse näpuga, et vaadaku ma sealt, kas ma ei näe! Jah. Raha väljapetmisest ma ei hakka parem rääkimagi. Või sellest, et oleme kohanud kahte ja poolt inglise keelt kõnelevat teenindajat.
13.7.07
Vahva sõdur Švejki kodumaa ootab...
Sõidan paari tunni pärast Prahasse. Mõneks nädalaks. Kohver ei ole veel pakitud, kuid minu eelnevaid ülestunnistusi lugedes see vaevalt kedagi üllatab.
Mis mind ees ootab?
Parimaid kilde dokumendist nimega "Logistics":
- The water in Prague may not taste great, but in most cases, it is perfectly safe to drink.
- Bartenders and waiting staff at restaurants and clubs in locations heavily visited by tourists join taxi drivers in having a bad reputation of taking advantage of tourists. Always keep record of what you order and the cost as to avoid any false additions to your bill. And always count your change when returned to you. If you avoid pubs and restaurants in Wenceslas Square, Old Town Square or next to the Charles Bridge - you generally will be OK.
- You can hand-wash your clothes.
- Prague can be brutal to a naïve visitor. Minor carelessness will result in rewards for Prague's many petty thieves! (mu isiklik lemmik)
Ja siis kusagil: NO HOT WATER. Külma veega pesta käsitsi pesu. Mu unistuste suvi :)
Dokumendis nimega "Schedule" nalja ei tehta. Pühapäevad on vabad. Külla tuleb härra peaminister isiklikult. Ma olen end juba soojaks vaimustanud.
Dokumendis nimega "Yandle-Meiners Syllabus" on 3. augustil märgitud: Celebration of Learning (Final Exam). Face it, ainult ameeriklased on võimelised eksamit nimetama õppimise tähistamiseks.
Ja tegelikult mul ei ole mitmesaja lehekülje jagu lugemismaterjale, mida ma eile pool päeva printisin.
Teiste asjade hulgas leiavad kohvris oma kodu ka Vana Tallinnad. The alcohol in Czech Republic might not taste good, but it is perfectly safe to drink.
Te veel kuulete minust.
Mis mind ees ootab?
Parimaid kilde dokumendist nimega "Logistics":
- The water in Prague may not taste great, but in most cases, it is perfectly safe to drink.
- Bartenders and waiting staff at restaurants and clubs in locations heavily visited by tourists join taxi drivers in having a bad reputation of taking advantage of tourists. Always keep record of what you order and the cost as to avoid any false additions to your bill. And always count your change when returned to you. If you avoid pubs and restaurants in Wenceslas Square, Old Town Square or next to the Charles Bridge - you generally will be OK.
- You can hand-wash your clothes.
- Prague can be brutal to a naïve visitor. Minor carelessness will result in rewards for Prague's many petty thieves! (mu isiklik lemmik)
Ja siis kusagil: NO HOT WATER. Külma veega pesta käsitsi pesu. Mu unistuste suvi :)
Dokumendis nimega "Schedule" nalja ei tehta. Pühapäevad on vabad. Külla tuleb härra peaminister isiklikult. Ma olen end juba soojaks vaimustanud.
Dokumendis nimega "Yandle-Meiners Syllabus" on 3. augustil märgitud: Celebration of Learning (Final Exam). Face it, ainult ameeriklased on võimelised eksamit nimetama õppimise tähistamiseks.
Ja tegelikult mul ei ole mitmesaja lehekülje jagu lugemismaterjale, mida ma eile pool päeva printisin.
Teiste asjade hulgas leiavad kohvris oma kodu ka Vana Tallinnad. The alcohol in Czech Republic might not taste good, but it is perfectly safe to drink.
Te veel kuulete minust.
Tellimine:
Postitused (Atom)
Postitused
