Haigena ka puhata ei lasta...

Üleeile õhtul tundsin enne oma spordiringi, et enesetunne pole just SEE. Kraadiklaas näitas särtsakad 37,4 kraadi, mis minu keeles tähendab spordiringist loobumist. Solvusin palaviku peale, ronisin voodisse ja arutlesin suhete teemadel. Nagu alati.

Hommikul ei olnud Poiss Palavik mind maha jätnud (kuigi ta tavaliselt seda teeb), mis tähendas minu keeles päeva kodus, sest ma ei viitsinud end sinna külma töökontorisse vedada. Plaan kell 9 end voodist välja vedada läks vett vedama. Kella 12ks olin siiski suutnud töölt kaasavõetud paberid juba lauale vedada kui lakkamatult hakkas helisema uksekell. Minu: "Kes seal on?"le mingit asjalikku vastust ei tulnud, kuid avasin ukse. Seal värises noor tütarlaps, kes pahvatas: "Kas teie uputate meid?"

Mina siis tegin omad järeldused: alumine naaber (no seesama pere, kellelt ma internetti ärin). Hommikul olin just vaadanud, et netti pole, nüüd leidsin, et veeuputus tuleb kõrvaldada, et netti saada (kuigi tegelt on nende ruutor laes).

Arvestades, et ma ei ole suur veesõber, siis arvasin, et mina pole süüdi. Aga kuna tütarlaps oli nõnda hirmul, läksin temaga kaasa. Uksel võttis mind vastu kosekohin. Loomulikust intelligentsist arvasin, et küllap on WCs see suur veetoru katki läinud ja tõsi ta oli. Vett ei tulnud laest, vaid põranda juurest ja nõnda suure hooga, et koridor, vanni-ja elutuba olid kenasti 20 cmse vee all. Veekraanid aga olid neil... gaasipliidi taga. Tütarlaps värises kui haavaleht. Palusin tal aeg-ajalt hingata. Taas kord demonstreerisin oma igapäevast andekust ning keerasin enne susima hakkamist ikka gaasikraani kinni. Aga sellegipoolest ulatusin näpitsate ja muude abivahenditega vaid sooja vee kraanini. Mõned vandesõnad ja uus katse. Täna on mul nii mõnedki sinikad.

Selleks ajaks kui otsisin mutrivõtit, millega gaasipliit tema torust vabastada, jõudis koju ka neiu isa, kes töö ise ära tegi. Minu rõõmuks jäi pesukaussidega vett korjata. No üsna mitukümmend liitrit kogusin kokku. Parkettpõrandast oli oioi kui kahju. Isa teatas mingi hetk, et ma võin nüüd minema minna. Tütarlaps ütles aitäh.

Nõnda oli kell juba 2 päeval ning ma polnud ikka veel tööd teinud. Puhanud ka ei olnud. Kaalusin tükk aega, kas dušši alla minek oleks alumiste naabrite õnnega mängimine. Otsustasin, et minu soov puhtaks saada on suurem kui minu soov garanteerida, et nende laest miskit tilkuma ei hakkaks (no kuna tundus, et see päev ei olnud neil teps mitte "armastame vett päev"). Kell 22 õhtul hakkasin tööd tegema. Nimetage seda siis viimaseks minutiks. Puhkan kunagi hiljem.