Pühapäev on spordipäev

Rahvas siinpool Euroopat on spordirahvas - see sai pühapäeval selgeks.

Me kodu kõrval on park. Selline, kus muru on alati roheline ja puud (sh palmid) ei kuiva. Selle peamiseks põhjuseks ei ole vihmasadu, vaid igahommikune kastmine. Nädala jooksul ei ole ma veel näinud hetke, kui selles pargis ei oleks mõnd inimest parki korrastamas. Idüll, eks?

Lisaks on sellel pargil üks vastupandamatu omadus - liivarada. Ehk siis jooksufännide paradiis. Okei, paradiisiks nimetamine on võib-olla liiast. Liivarada ei jagu kauaks, kuid kitsamaid on terve park täis (no selliseid, et pool teed on liivarada ja pool kivi). Ja kui on ainult kivi, siis on ka muru ja murul on teatavasti pehmem joosta. Pluss vaade suhteliselt laiale jõele (millest jookseb üle 16 km pikkune sild, seesama, mis pildil).



Mina nimelt olen juba pikemat aega seletanud, et Eesti jalgrattateede ehitajad on küll vahvad ja tublid (eriti ku iteid ehitataks rohkem), aga jooksjate peale mõeldud ei ole - asfaldi peal jooksmine on ju selge põlvede tapmine ning kui aeg-ajalt võib seda teha, siis igapäevane tervise eest hoolitsemine pole see teps mitte. Miks ei võiks jalgrattateede kõrvale teha pehmemat, nt kruusarada? Tee rajamisel ei läheks see kuigi palju kulukamaks, kuid mõningal määral hooldada tuleb seda küll. Igal juhul Lissaboni linnaarendajad on sellest aru saanud (ja olgem ausad, meie linnaosa on u 10 aastat vana, veidi nooremgi).

Igal juhul on inimesed varmad sportimisvõimalusi kasutama. Pühapäeva hommikul kell pool 10, kui väljas sadas ja minu arvates iga normaalne inimene oli veel oma voodis, oli park rahvast täis. Mina teadagi pole normaalne (ja kannatan endiselt ajavahe all) ning läksin jooksma. Mulle tundus, et ei saja, aga siiski sadas, aga teate küll, et kui juba väljas oled, ei maksa enam tagasi minna. Enda suureks üllatuseks polnud ma ainus. Pargis oli nii jooksjaid kui kõndijaid, rääkimata muidugi jalgpallifännidest, kes olid haaranud kõik muruväljakud, mis rugby mängijatest oli üle jäänud. Pluss ratturid. Pluss koertega jalutajad. Pool kümme park elas. Pühapäeval. Kummaline.

Ahjaa, kas ma mainisin, et pargis on veekraanid juhuks kui jooksmise ajal janu peaks peale tulema?



Panen ikka ühe palmiga pildi ka. Selle pildi põhipoint on see, et see on Pilleriini esimene keerulise kaameraga pilt, kus inimene ja puu on suisa keskel (muidu kippusid ikkagi kuhugi äärde ära vajuma, aga täna saime vist põhitriki selgeks). 3-aastase kohta pole paha või mis?