Aega jälle ei ole...

Riidehunnikud on endiselt sorteerimata. Ma arvan, et kellelgi ei ole niipalju asju nagu minul. Riideid. Asju. Enamikud küll kandmiskõlbulikud (ehk terved ja puhtad), kuid ennast nende kandjana ette ei kujutaks. Ja päevi on jäänud nii vähe, et üha raskem on uskuda, et need mäed mu toast kaoksid.

Kingi ja kotte on mul endiselt vähe.

Kui esmaspäeval mulle veel tundus, et aega on jõle palju, siis praegu tundub, et aega on nii vähe, et ei maksa alustadagi. Oleks vaja kirjandust ja mõtteid, aga pole kumbagi. Kui raamatukogu mind täna ei inspireeri, on kööga.

Kuhu kaob aeg? Kas ma mölutan selle niisama maha? Vist küll. To do list on pikk, aga mina kirjutan blogi. Nagu ikka. Ei maksa viriseda. Täna teen vähemalt kaks kasulikku tegu - käin loengus ja kinos.

Mind ootavad suured ootused väikeselt inimeselt ja katkise tagarehviga jalgratas. Ookean, mis pole kunagi soe ja pargid, mis on kilkamist täis. Idüll?