Ukončete, prosím, výstup a nástup, dveře se zavírají.

"Ukončete, prosím, výstup a nástup, dveře se zavírají." on tšehhikeelne lause, mida kuulsime kõige rohkem. Tähendab see midagi sellist, et tähelepanu, ärge astuge sisse või välja, uksed sulguvad. Midagi sellist.

Tunduvalt rohkem kui lauset: "Terminal, please leave the train."

Või inglisekeelset lauset: "Remember, you are the best of the best." Või. "I am so excited."

Lõpuks olime "The grandest of the grand."

Anna arvas, et peaksime kilde kirja panema. Need jäid mulle meelde. Lisaks veel:

"Estonian weather is 9 months of expectations and 3 months of disappointment."
"Estonia only has one prime minister. I will get the letter."
"Are all Estonians blonde?"
"You Estonians are awesome. You are amazing. I think Estonia is my favorite country in the world! I want to become an Estonian. How can I?"
"When you speak Estonian, it seems like you are singing."
"Ei tea, nuga ikka ei taha saada."
"Nothing happened. She's Catholic."
"So, Sam, are you human?"
"I won't go into details, but things have happened."

Midagi oli kindlasti veel, küll tulevad.

Jälle 150 uut inimest, poolte nimesid ei tea. Paari inimest hakkan koledasti taga igatsema. Eestlasi õnneks näeb veel, aga teisi. Eks ikka näeb.

Tegelikult oli tunduvalt vahvam, kui ma arvasin. Praha on superilus ja kui tikutulega otsida, leiab ka head teenindust. Olnuks putukad olemata, oleks näinud ka paari teist Tšehhi linna ning Rolling Stones'i, aga küllap oli siis praegu vaja nädal aega Praha hostelis magada.

Lõpupidu oli natüürlich pöörane. Ma ei ole iial näinud, et inimesed jääksid veinist NII kiiresti purju. Või ise jäänud. Tants ja trall olid nii intensiivsed, et kui baarist enne kella 1 lahkusime, olime ühed viimastest pidulistest. Varajased lahkusid kell pool 11 õhtul ;) Mina suutsin otseloomulikult poetada ka paar pisarat. See oli kasulik, kuna lahkumise päeval oli neid selle võrra vähem. Mõned pildid ei kannata kriitikat.

Kolm ja pool nädalat teist reaalsust sai läbi. Eestis oli hea tagasi olla, aga kuidagi... tühi. Kui sa oled kolm nädalat elanud intensiivselt, magamiseks pole aega olnud, vaja oli pidutseda, õppida, suhelda jne... Ja siis jõuad siia ning algul tundub, et inimesed on su eksistentsi ära unustanud. Kuidagi veider tundub õhtul kohe magama minna, nii et järgmiseks päevaks ei ole midagi lugeda või enne magaminekut pole vaja alla baari minna ("Linna me kindlalt täna ei lähe. Ei viitsi," ja lõpetada linnas.).