Tallinnas lukus

Üle pika aja pidin sel nädalavahetusel Tallinna lukku jääma. Elu tahab elamist ja töö tegemist. Mõtetes olin korraks Tartus, kus kaks toredat inimest lahkumispidu pidasid. Kahju oli, et ei saanud minna, aga minust poleks seal ka mingit kasu olnud. Viimasel ajal pole enam peotuju, on üksiolemise tuju. Vahelduseks. Praha oma pidudega ikka väsitas. Pole enam selles eas ;)

M suutis mu siiski Tabasallu vedada. Piraat Triin sõi nii mõnegi porgandi, mängis mädamuna, sildistas vankumatu usuga inimesi (M-i ettepanekul), tantsis jne. Kusjuures muusika oli HEA. Väga hea. Loomulikult õnnestus mul läbi elada ka jalakramp ning tantsuhimulise Kristi eestvedamisel kukkuda mingisse põrandaauku ja jalg välja väänata. Aga ega keegi ju ei imesta selle üle enam.

Lõpuks läksin kuulasin tirtsude siristamist ikka selleks, et saaksin hakata filosofeerima teemadel:
kas igasugune füüsiline tegevus on sport?
mis teeb spordist spordi?
kas muusika on sport?
miks muusika ei ole sport?
kas muusikas on võitjaid?
kas spordis on vaid üks võitja?
miks traataia vastu toetamine on hea?
kas kurk kuivab?
kas Eestis on hea elada?
miks inimesed lähevad?
miks inimesed rabavad?
kas välismaalased rabavad vähem kui eestlased?
miks pärast puhkust kestab rahulolutunne liikluses vaid nädala?

Lõpuks andis vestluskaaslane alla ja läks uue rumm-koola järele. Mina läksin koju.