Reality check

Nädalavahetus lendas mööda nagu niuhti (eranali).

Eile leidsime sõbrannaga, et on viimane aeg hakata mõtlema säästmisele. Kunagi ma seda isegi tegin, aga viimasel ajal olen saavutanud meisterlikkuse elamises üle oma võimete. Nagu paljud teised eestlased, keda selle eest kritiseerinud olen. Minu eeliseks on see, et ühtegi suurt telekat ma järelmaksuga ostnud siiski ei ole ja olukord on VEEL kontrolli all. Ja aruka inimesena saan aru, et on viimane aeg teha radikaalseid muudatusi. Vist.

Kui eelmisel nädalal hakkasin jälle sportimisega tegelema, avastasin, et pulsikellal on üks menüüjaotus vähem kui peaks. Homme lähen poodi karjuma. Parem tehku see kohe korda. Pole naljakas, kui pulsikellal pole seda osa, kus saad määrata kindlaks pulsivahemiku (kui see paberi järgi peaks olema).

Pärast sportimist oli viimane aeg hakata giidiks. Ma olen eriliselt halb giid. Siiani oskasin minna ühele vaateplatvormile. Sloveenia sõber Jaka tegi kerge visiidi ja kuna mulle meeldivad turistid, siis võtsin Samigi kampa. Ira näitas kõiki platvorme, järgmisel korral panen ässa. Vaprana, saabaste hõõrumist ja vihma trotsides kõndisin vanalinna läbi. Kaks korda. Jaka on Tallinnasse armunud ning kirjutab selleteemalisi kirju. Lubas järgmise filmi siin teha. Ja Sam kartis, et tahan temaga abielluda, sest kõik Ida-Euroopa naised tahavad ju iirlastega abielluda. Pildid said ka ilusad.



Muuhulgas leidsime suveniiripoest minu arvates ühe lahedaima külmkapimagneti, mida ma näinud olen. Selline. Ilus. Well, sellele saab vastu vaid karvane iiri õnnelammas.


Ja kui ma nägin päev hiljem katusel seistes kogu vanalinna... päikesesäras... siis ma armusin Tallinna. Ja tahtsin, et ma saaksin kõndida katuseid mööda. Pirita kloostri varemetes oli mul kahju, et need on vaid varemed. Eesti on ilus, onju? Enne ei ole ma täheldanud patriootlikuse kasvu enne lahkumist.

Lisaks kuulasin Elton Johni... no sel ajal kui minu kuulamist ei seganud tema andunud fänn, kes oli otsustanud kõik laulud KÕVA häälega kaasa laulda ning oli seks puhuks kaasa võtnud ka laulusõnad. Ma saan aru, et see võis olla ta elu hetk. Ma saan aru, et kontserdil võib kaasa laulda. Aga krt küll, kui Candle In The Windi ajal üks tüüp lihtsalt laulab kõike pool takti varem kui Sir ise, siis... ajab marru. Tahtsin talt kenasti paluda vait olla, aga ta vist enne kuulis mind sõbrannale ütlemas: "Your Songi ta ära ei riku, palun tal vait olla." Sest vähemalt laulis ta veidi vaiksemalt ja vaatas mind kurja pilguga. Ja tegelikult oli mul temast ikkagi tohutult kahju, sest ta jõudis oma vinüülplaadi võtta välja liiga hilja, et turva saaks sellele sjuuperstaarile allkirjastamiseks anda. Vot sellest oli nii kahju, et ma peaaegu hakkasin nutma. Tõsiselt. Noh ning seetõttu ma ei irisenud, kui ta Your Songi kaasa laulis. Panin temapoolse kõrva kinni. Ahjaa. Kontsert oli täitsa vinksvonks, ootasin hullemat.

Massaažikursused olid ka vinged. Nüüd pean vaid harjutama ja edasi õppima.

Ja tegelikult on mul paha tunne, kui ma kõiki inimesi oma päikese jutuga närvi ajan. Ja tegelikult on mul kahju osasid inimesi siia maha jätta. Ma täitsa võtaks teid kaasa. Seega, ei taha teid närvi ajada, aga ma ei saa sinna midagi parata, et ma ei jõua ära oodata soojemat kliimat ning oma toredaid kaaslannasid, nii noori kui vanu ;)

Järgneva nädala jooksul söön ainult heeringat, kilu, musta leiba, kohukesi ja Geisha šokolaadi. Kartulisalatit ka. Ja kui oleks verivorsti, sööks sedagi. Hapukapsas pole minu rida.