Riidehunnikute koristus

Mul ei ole riidekappi. Ma ei mäleta, millal mul viimati oli riidekapp. Belgias, aga seal polnud asju. Seega ei saa mingist riidekapi suurpuhastusest juttugi olla. Viimase üheteistkümne aasta jooksul on mu asjad olnud kamorkades ja kohvrites. Ja erinevates kilekottides. Mul puudus igasugune ülevaade, kui palju neid olla võiks, kuni selle suveni. Komandeerisin kõik asjad tagasi esialgsesse koju ning neid sai palju. Liiga palju. Terve me teine korrus oli täis minu riideid, raamatuid, erinevaid pabereid, kingi... Liialdusteta.

Ning kuna mu septembri master plan sisaldas riiete sorteerimist, siis pidin selle ära tegema. Ma taas ei liialda, kui ütlen, et neid riideid pole vähemalt 7 aastat sorteeritud. Aeg-ajalt on midagi ära visatud, kuid peamiselt on asjad kuhjunud.

Nüüd on mu riided mitmes virnas:
- jätan alles;
- pessu, aga jätan alles;
- tolmulapiks;
- ära anda (need tuleb hiljem veel sorteerida hunnikutesse puhtad ja pessu);
- hülgamine välismaal;
- ei tea, mida teha;
- sokid;
- sokid, mille võib ära visata, aga mida võib enne seda veel ühe korra kanda, sest nad on puhtad;
- sukamaterjalist sukad-sokid;
- paksemad sukad;
- sallid-mütsid;
- pesu;
- prügikasti (kasti asemel on suur prügikott).


Prügikotti on raske asju panna. Peaks olema kalgim. Oma esimese enda õmmeldud asja - öösärgi - jätan alles. Endakootud kampsuni ka. Mälestused peavad olema, aga pean neile vist eraldi elamise muretsema.

Raamatud jätan sorteerimata. Paberid panen virna.

Asjad pakin väiksemasse kotti, et mu kiusatus neid juurde osta oleks väiksem. Lootus on lollide lohutus. Tegelikult ma ei ole naiivne, aga kohver on tüütu.