Kui vana on vana? Kuna on inimene täiskasvanud? Kas unistamine on lastele või lapsik? Kuna ma suureks kasvan?
Ma olen sellele mitu kuud mõelnud. Osad teist on ilmselt mind isegi kuulnud ütlemas: "Ei, ma pean suureks kasvama." Ma vaatan ümberringi. Terve hulk mu tutvusringkonnast on alustanud "päris elu", nad käivad tööl, maksavad auto-, korteri- ja jumal teab veel mille liisingut. Ja ma tunnen, et ma peaks ka tööle hakkama. Asjalikuks. Ja siis teine osa minu tutvusringkonnast reisib ringi, õpib, seikleb ja teeb veel kõiksugu põnevaid asju. Ma tahaks olla see teine osa, aga ma tunnen, et tegelikult oleks aeg esimeseks.
Umbes kümme aastat tagasi arvasin ma, et esimese lapse võiks saada 25selt. Täna ei tundu see reaalsena, kuigi ma ei välista midagi ja elu läheb nagu läheb... Ma ei ole olnud kordagi tõsises pikas suhtes (aga oi, need mis on olnud, on osutunud sellegipoolest pikkadeks), isegi mitte töösuhtes ;) Aga sel aastal lõi reaalsus otse näkku... Paarid, kes tundusid olevat ideaalsed, läksid lahku. Minu eakaaslasi mitte ei võetud tööle, vaid edutati. Ja üks väga kallis sõber saab mõne kuu jooksul lapsevanemaks. Mul on nende kõigi üle hea meel, aga mulle tundub nagu ma vaataks nende elu kusagilt kõrvalt.
Mul on ikka veel tunne, et kusagilt langeb mulle sülle TEADMINE, mida ma tahan oma eluga teha. Aga mida päev edasi, seda enam tundub mulle, et selle ootamine tuleb lõpetada. Seiklemine tuleb lõpetada. Ei saa sõita kolmeks kuuks Portugali vaimsele puhkusele, sest ma ju ei olegi enne Portugalis elanud. Või plaanida Lõuna-Ameerika vallutamist. Peaks suureks kasvama ja hakkama tegelema tõsiste inimeste tõsiste asjadega.
Aga, kurat küll, ma ei taha. Ma tahan, et minus oleks veel naiivitar, kes usuks, et õiged lahendused tulevad ise (ja kui aus olla, siis ma ikka usun).
Ainult üks mu sõber sai minust aru, kui rääkisin talle järjekordselt oma "Ma veel ei tea, mida ma teha tahan. Võiks nagu tööle minna ja peaks nagu, aga tahaks õppida." Ta ütles midagi sellist: "Ma arvan, et sa lihtsalt ootad õiget pakkumist ja kui miski tundub piisavalt põnev, siis sa selle ka võtad."
Ja tal on õigus. Ma arvangi nii. Aga mis on see piisavalt põnev? Kas ma tunnen ta ära? Kas ta tuleb? Need eneseotsingud hakkavad väsitavaks muutuma. Kuna ma kasvan suureks ja enam ei usu, et teadmine tuleb ise? Või ei tohikski suureks kasvada?
Ma keeldun allumast mallile, kus ma peaks minema tööle, ostma korteri, maksma laenu, võib-olla omandama magistri (ma valisin aine vist juba välja), leidma mehe, saama lapsi. Ma tahan seda kõike, aga ma tahan seda lihtsamalt. Unistan edasi?
31.12.07
28.12.07
Sotsiaalse elu taassünd
Ma olen mõned päevad kodus olnud, olin rahus ja vaikuses, kokku kolm inimest vist helistasid. Mina juba panin kõrva taha, et näed, jälle läks nii nagu alati - osad inimesed on ära kadunud. Isegi kolmest kuust piisab.
Aga täna, kui lõpuks end tsivilisatsiooni vedasin, tuli välja, et mõni sõber on veel alles. St pigem ei lakanud telefon helisemast. Ja see on üsna kummaline, kui kolm kuud oli telefon peaaegu vait. Peab ennast näitama, siis nähakse. Tundub nii.
See sõpruse ja sõprade/tuttavate asi ujus jälle esile vist aastalõpu tõttu.
Paratamatult püüan ma kuidagi oma aastat kokku võtta, suhteid analüüsida jne... Täna tegin seda täiesti teadlikult ja üks kivi kukkus turjalt ära või vähemasti läks kergemaks. Selle üle olen ma siiralt väga rõõmus, sest ma tean, et see piinas lisaks minule ka kedagi teist. Ja ma tõesti loodan, et tal on ka parem. Ma tahaks, et oleks. Me kõik väärime rahulolu ja õnne, sealhulgas need, kes tavaliselt inimestes just head näevad.
Kahjuks pean ka tõdema, et iga aasta lõpeb ja algab samamoodi - ekside esilekerkimisega. See on kohe krooniline ja ma olen täiesti kindel, et ma ei ole ainus, kes selle tõve all kannatab. Inimesed, kes endal enam meeles ei mõlgu või vähemasti oled suutnud nad kuhugi mälusahtlisse pista, kust nad ei peaks enam välja tulema... Ma arvan, et iga naine (ja ma kahtlustan ka, et mees) suudab tuua vähemalt ühe näite sellest, kuidas enne jõule/jõulude ajal/aastavahetusel saavad nad smsi, e-maili, kirja, postkaardi, telefonikõne või kingituse mõnelt oma eksilt. Ja need pole mingid tavalised ühendust võtud, vaid: "ma armastan sind", "sa oled mulle parim", "ma olin nii loll, et ei saanud aru, mis mul on, kui sa mul olemas olid", "ma mõtlen su peale", "sa oled endiselt musi", "ma tahaks sinust rohkem kuulda"- tagamõttega kontaktiloomiskatsed. Minu loogika on neid ignoreerida, sest neile mingitki pidi (kas või lakooniliselt ja ilma tagamõtteta) vastamine on puhas ajaraisk ja/või enda närvide kulutamine. Jah, isegi kui endal on veel tundeid - endiselt mõttetu. Sest jõulud lähevad mööda ja päevad pikemaks... Eksid taastavad oma endise kuju ja kujutavad ette, et nad ei võtnud sinuga kolm nädalat tagasi ühendust. Ja sa arvad, et see kõik on lõpuks läbi, kuni tulevad... järgmised jõulud! Palju õnne!
Sellest ei tasu end siiski heituda lasta, sest ikkagi leidub mõni sõber, kes rõõmsal häälel helistab ja küsib: "Oi, kas sa nüüd oledki siin?" või saad keset vestlust ikka-nii-tore-et-sa-tagasi-oled-kallistuse. Või saadetakse sind kuulama jõululaulude kontserti, justkui alateadlikult aimates, et mõtlesid juba mitu nädalat, et võiks minna muusikat kuulama. Täna ma suhtlesin intensiivselt umbes kaheksa inimesega ja seda on rohkem kui viimase kolme kuu jooksul kokku (väikeste liialdustega, aga peaaegu). Vahelduseks täitsa mõnus.
Mu aasta oli nii sürr, et ma ei oskaks seda kuidagi kokku võtta... Ma sain vabaks, ma nautisin seda, ma ärritusin, rõõmustasin, kurvastasin, lõbutsesin... Ma ise arvan, et mul oli teine noorus ;) Käitusin palju nagu 16-aastane. Ja olgugi, et see oli tore, vahel... Ma tahan, et see aasta saaks läbi. Minu jaoks on uus aasta uus lehekülg ja sel korral... Sel korral ma ei tea, mida ma kuu aja pärast teen. Või poole aasta. Preili "pool elust on pool aastat ette planeeritud" mõtleb hetkel ette umbes 4 päeva. Sisemised heitlused sinna juurde.
Natuke hirmutav, aga oiiii kui põnev.
Aga täna, kui lõpuks end tsivilisatsiooni vedasin, tuli välja, et mõni sõber on veel alles. St pigem ei lakanud telefon helisemast. Ja see on üsna kummaline, kui kolm kuud oli telefon peaaegu vait. Peab ennast näitama, siis nähakse. Tundub nii.
See sõpruse ja sõprade/tuttavate asi ujus jälle esile vist aastalõpu tõttu.
Paratamatult püüan ma kuidagi oma aastat kokku võtta, suhteid analüüsida jne... Täna tegin seda täiesti teadlikult ja üks kivi kukkus turjalt ära või vähemasti läks kergemaks. Selle üle olen ma siiralt väga rõõmus, sest ma tean, et see piinas lisaks minule ka kedagi teist. Ja ma tõesti loodan, et tal on ka parem. Ma tahaks, et oleks. Me kõik väärime rahulolu ja õnne, sealhulgas need, kes tavaliselt inimestes just head näevad.
Kahjuks pean ka tõdema, et iga aasta lõpeb ja algab samamoodi - ekside esilekerkimisega. See on kohe krooniline ja ma olen täiesti kindel, et ma ei ole ainus, kes selle tõve all kannatab. Inimesed, kes endal enam meeles ei mõlgu või vähemasti oled suutnud nad kuhugi mälusahtlisse pista, kust nad ei peaks enam välja tulema... Ma arvan, et iga naine (ja ma kahtlustan ka, et mees) suudab tuua vähemalt ühe näite sellest, kuidas enne jõule/jõulude ajal/aastavahetusel saavad nad smsi, e-maili, kirja, postkaardi, telefonikõne või kingituse mõnelt oma eksilt. Ja need pole mingid tavalised ühendust võtud, vaid: "ma armastan sind", "sa oled mulle parim", "ma olin nii loll, et ei saanud aru, mis mul on, kui sa mul olemas olid", "ma mõtlen su peale", "sa oled endiselt musi", "ma tahaks sinust rohkem kuulda"- tagamõttega kontaktiloomiskatsed. Minu loogika on neid ignoreerida, sest neile mingitki pidi (kas või lakooniliselt ja ilma tagamõtteta) vastamine on puhas ajaraisk ja/või enda närvide kulutamine. Jah, isegi kui endal on veel tundeid - endiselt mõttetu. Sest jõulud lähevad mööda ja päevad pikemaks... Eksid taastavad oma endise kuju ja kujutavad ette, et nad ei võtnud sinuga kolm nädalat tagasi ühendust. Ja sa arvad, et see kõik on lõpuks läbi, kuni tulevad... järgmised jõulud! Palju õnne!
Sellest ei tasu end siiski heituda lasta, sest ikkagi leidub mõni sõber, kes rõõmsal häälel helistab ja küsib: "Oi, kas sa nüüd oledki siin?" või saad keset vestlust ikka-nii-tore-et-sa-tagasi-oled-kallistuse. Või saadetakse sind kuulama jõululaulude kontserti, justkui alateadlikult aimates, et mõtlesid juba mitu nädalat, et võiks minna muusikat kuulama. Täna ma suhtlesin intensiivselt umbes kaheksa inimesega ja seda on rohkem kui viimase kolme kuu jooksul kokku (väikeste liialdustega, aga peaaegu). Vahelduseks täitsa mõnus.
Mu aasta oli nii sürr, et ma ei oskaks seda kuidagi kokku võtta... Ma sain vabaks, ma nautisin seda, ma ärritusin, rõõmustasin, kurvastasin, lõbutsesin... Ma ise arvan, et mul oli teine noorus ;) Käitusin palju nagu 16-aastane. Ja olgugi, et see oli tore, vahel... Ma tahan, et see aasta saaks läbi. Minu jaoks on uus aasta uus lehekülg ja sel korral... Sel korral ma ei tea, mida ma kuu aja pärast teen. Või poole aasta. Preili "pool elust on pool aastat ette planeeritud" mõtleb hetkel ette umbes 4 päeva. Sisemised heitlused sinna juurde.
Natuke hirmutav, aga oiiii kui põnev.
25.12.07
Pühad kodus
Euroopa kõrgeim jõulupuu Portos. Tehis, aga kõrge ja ilus!
Ilusaid pühi!
Loodan, et veedate need kõige kallimate inimeste keskel.
Ma jõudsin koju. Ja natuke pärast mind jõudis ka mu kott. Seiklemist oli ja tõesti, jõulude ajal on lennujaamas NII tore ;) Teinekordki kohe tahaks jõulude ajal reisida. Eriti kui peab ümber istuma nt Amsterdamis või Frankfurtis. Vahet pole kus, peaasi, et saaks lennukeid vahetada. Aga tegelikult KLM käitus täiesti korralikult kuni Tallinna lennuni, kus olid OI kui kurjad teenindajad (mu koht oli veidi ülebookitud ja nad isegi tõstsid mu äriklassi, aga kogu muu käitumine, mnjah) ja TAP oli ka üllatavalt armas (mis ei olevatki nii tavaline, aga mul muu kogemus puudub). Ja pagas jõudis enne jõule (tänu muidugi pagasi Tallinnast äratoojatele, kellel polnud lennufirmaga miskit pistmist).
Ja vastuseks küsimustele: "Kuna sa nüüd ära lähed?" või "Kas sa jääd nüüd Eestisse?"
Hetkel olen ma Eestis. Edasine plaan on kool ära lõpetada, muud plaanid puuduvad.
12.12.07
Ainult 10 päeva veel
Ma ei saanud lihtsalt kelkimata jätta:
meil on siin soe (eriti rõdul, kus dressipluusiga on selgelt palav). Vilus on pluss 14.
Autod lasevad endiselt kõiki inimesi üle tee. Kinopiletid on odavamad kui Eestis ja päkapikud ronivad mööda palme.
Ideaalne maailm? No mitte päris, inimesi on puudu, aga üldiselt :)
9.12.07
Koduigatsusest - üsna otsekoheselt.
Kahe nädala pärast samal ajal, kui juhused langevad kokku kenasti, asun ma Tallinn-Tartu maanteel või Sõpruse puiesteel. Igal juhul Eestis. Ja teate? Ma isegi ei igatse seda. Enam.
Ma ei saa öelda, et mul koduigatsust ei ole. Pigem ma saan öelda, et olen selle üsna osav omaja :) Koduigatsus tuleb umbes poolteist kuud pärast kodust lahkumist ning muutub väljakannatamatuks. Eesti pori ja sopp (nii ilmastikuline kui ka eluolustikuline) tunduvad palju etemad kui Saksamaa hea elatustase (siis), Iirimaa rõõmsad inimesed, Belgia friikartulid ja tšillid inimesed või Portugali päike, ookean ja "las minna" rõõmsad inimesed. Tavaliselt möödub veel kaks nädalat ning koduigatsus on läinud. Olgu, vahel möödub kolm. Pärast seda särab päike ka Iirimaa taevas (rääkimata Portugalist, kus ta särabki kogu aeg).
Milles väljendub koduigatsus? No iga inimene, kes seda tundnud on, ilmselt teab üsna täpselt, et kirjeldamisel jääb sõnu väheks.
Masendus tuleb peale iseenesest, päike ei ole nii kollane kui peaks, toit on halb ja emme kallistus tundub kõige väärtuslikuma asjana maailmas (ja eks ta tegelikult ongi). Enneolematu nälg kohukeste, kodujuustu, musta leiva, kilu, tatra, metsamarja jogurti, suitsuvorsti ning Viljaka järele käivad asja juurde. Pluss Kalevi metsapähklite šokolaadi ja mitme tuhande muu asja järele (marmelaadikomme ma ei hakka mängu toomagi). Tuju võib rikkuda iga väikseimgi pisiasi (või selle puudumine). Võimalikud kõrvalnähud on ka Eesti lendude vaatamine (mõningal juhul ka nende bookimine, sest järelejäänud 3 kuud tunduvad väljakannatamatud).
Ja sõbrad ja pere. Kohalikus voodis ei tule enam nii hea uni ja no olgem ausad, Eesti peod on paremad. Ning kellelegi tahaks rääkida, et baaris segas jooke OIII kui kena mees (ning lisada, et meestest on siiber) või tahaks olla see, kellele helistatakse ning sellest räägitakse. Või tahaks keerata end vanematekodu diivanil (kamina ees) kerra ja vaadata mingit totakat filmi, mille tõlge on metsas, mis metsas. Ja ei tahaks, et kõik hakkaks iga kord sind rääkimas kuuldes särama: "Ohhh... you have an Irish accent!" No s*** Sherlock!
Mnjah, inimesi igatsed ikka kogu aeg.
Ja igakord kui keegi küsib, et kas sa tahaks juba koju tulla, üritad talle selgitada, et ohh mul on siin ka nii hea, aga vot Eestis on elu ikka nii vinge. Ja kui vinge see veel kaugelt tundub (aga tegelikult on ka, ausalt ja paistab veel woaaah). Osavalt tuvastad kõigi teiste koduigatsusi, isegi nende omi, kes seda ei tunnista.
Aga siis lähevad need kaks-kolm nädalat mööda. Sa loed Eesti ajalehti ja mõtled: "No jumal tänatud, et ma ei pea selle jamaga tegelema." Ja sind ausalt ei koti, kas Ingrid Tähismaa on Kroonika peatoimetaja või mitte, sest sa loed Playboy'd (esimest, mida teile on toodud kaks koopiat). Või ronid kell 2 öösel rõdule ja kirjutad blogi, paljajalu. Detsembris. Koduigatsuse tase on miinus sada. Ma sõin musta leiba ka päeval. Mõnes teises riigis sajab vihm tagurpidi ning sulle tundub, et seal võiks ka elada. Eesti lumi tundub muidugi ahvatlev, aga no olgem ausad. Kliima on meil ikka jura. Lumi on ilus ainult maal, linnas on löga. Mnjah. Saapad sööb ära.
Tagurpidi vihm tundub okei, ookean tundub okei, Belgia friikaid tahaks ja Iirimaa rõõmsaid inimesi (kes kunagi tundusid pealiskaudsed), ookean on lahedam kui meri, päike soojem kui meil juunis, Hispaanias pole elanud ja Lõuna-Ameerika on avastamata, vene keelt peaks õppima ja üleüldse. Kinnitad endale, et oled Eesti patrioot ja ajad muud mõtted peast välja. Inimesi igatseks ju ikka.
Ma ei saa öelda, et mul koduigatsust ei ole. Pigem ma saan öelda, et olen selle üsna osav omaja :) Koduigatsus tuleb umbes poolteist kuud pärast kodust lahkumist ning muutub väljakannatamatuks. Eesti pori ja sopp (nii ilmastikuline kui ka eluolustikuline) tunduvad palju etemad kui Saksamaa hea elatustase (siis), Iirimaa rõõmsad inimesed, Belgia friikartulid ja tšillid inimesed või Portugali päike, ookean ja "las minna" rõõmsad inimesed. Tavaliselt möödub veel kaks nädalat ning koduigatsus on läinud. Olgu, vahel möödub kolm. Pärast seda särab päike ka Iirimaa taevas (rääkimata Portugalist, kus ta särabki kogu aeg).
Milles väljendub koduigatsus? No iga inimene, kes seda tundnud on, ilmselt teab üsna täpselt, et kirjeldamisel jääb sõnu väheks.
Masendus tuleb peale iseenesest, päike ei ole nii kollane kui peaks, toit on halb ja emme kallistus tundub kõige väärtuslikuma asjana maailmas (ja eks ta tegelikult ongi). Enneolematu nälg kohukeste, kodujuustu, musta leiva, kilu, tatra, metsamarja jogurti, suitsuvorsti ning Viljaka järele käivad asja juurde. Pluss Kalevi metsapähklite šokolaadi ja mitme tuhande muu asja järele (marmelaadikomme ma ei hakka mängu toomagi). Tuju võib rikkuda iga väikseimgi pisiasi (või selle puudumine). Võimalikud kõrvalnähud on ka Eesti lendude vaatamine (mõningal juhul ka nende bookimine, sest järelejäänud 3 kuud tunduvad väljakannatamatud).
Ja sõbrad ja pere. Kohalikus voodis ei tule enam nii hea uni ja no olgem ausad, Eesti peod on paremad. Ning kellelegi tahaks rääkida, et baaris segas jooke OIII kui kena mees (ning lisada, et meestest on siiber) või tahaks olla see, kellele helistatakse ning sellest räägitakse. Või tahaks keerata end vanematekodu diivanil (kamina ees) kerra ja vaadata mingit totakat filmi, mille tõlge on metsas, mis metsas. Ja ei tahaks, et kõik hakkaks iga kord sind rääkimas kuuldes särama: "Ohhh... you have an Irish accent!" No s*** Sherlock!
Mnjah, inimesi igatsed ikka kogu aeg.
Ja igakord kui keegi küsib, et kas sa tahaks juba koju tulla, üritad talle selgitada, et ohh mul on siin ka nii hea, aga vot Eestis on elu ikka nii vinge. Ja kui vinge see veel kaugelt tundub (aga tegelikult on ka, ausalt ja paistab veel woaaah). Osavalt tuvastad kõigi teiste koduigatsusi, isegi nende omi, kes seda ei tunnista.
Aga siis lähevad need kaks-kolm nädalat mööda. Sa loed Eesti ajalehti ja mõtled: "No jumal tänatud, et ma ei pea selle jamaga tegelema." Ja sind ausalt ei koti, kas Ingrid Tähismaa on Kroonika peatoimetaja või mitte, sest sa loed Playboy'd (esimest, mida teile on toodud kaks koopiat). Või ronid kell 2 öösel rõdule ja kirjutad blogi, paljajalu. Detsembris. Koduigatsuse tase on miinus sada. Ma sõin musta leiba ka päeval. Mõnes teises riigis sajab vihm tagurpidi ning sulle tundub, et seal võiks ka elada. Eesti lumi tundub muidugi ahvatlev, aga no olgem ausad. Kliima on meil ikka jura. Lumi on ilus ainult maal, linnas on löga. Mnjah. Saapad sööb ära.
Tagurpidi vihm tundub okei, ookean tundub okei, Belgia friikaid tahaks ja Iirimaa rõõmsaid inimesi (kes kunagi tundusid pealiskaudsed), ookean on lahedam kui meri, päike soojem kui meil juunis, Hispaanias pole elanud ja Lõuna-Ameerika on avastamata, vene keelt peaks õppima ja üleüldse. Kinnitad endale, et oled Eesti patrioot ja ajad muud mõtted peast välja. Inimesi igatseks ju ikka.
28.11.07
Tilluke loomaaed
Maria tripp siia kestis ainult mõned päevad ja kahjuks ei saanud ma talle niipalju näidata, kui oleksin tahtnud (aga no järgmine kord tuleme pikemaks ajaks, eks?).
Ühel päeval vedasime end aga loomaaeda. Lissabonis on väga mõnus loomaaed. Selline, mille jõuab vabalt mõne tunniga läbi jalutada. Vajadusel suudavad seda ka nelja-aastased, kes siiski üsna ära väsivad.
Nelja-aastane tahtis näha lehmi ja karusid (!!!), kuigi näha võis ka paljusid teisi. Mina muidugi arvasin, et lehmade loomaaias vaatamine on kergelt jabur, aga tänapäeva lapsed eks... Kaelkirjakutele andsime lehti, hoolimata sellest, et suur silt keelas seda teha... Aga kuidas sa seletad nelja-aastasele, et tema ei või kui KÕIK teised võivad? Arvestades, et need kaelkirjakud söövad ka muidu neid kuivanud lehti, siis vaevalt see neile halba teeb.
Loomaaias oli ka delfiinide ja merilõvide show, mis meeldis meile umbes sama palju kui lapsele. Või rohkem. Oli tango ja oli hüppeid. Maria sai paar vinget võtet ka...
Lisaks moodsa kunsti muuseum (kuhu ma võiks veel jõuda vähemalt ühel korral) ning lihtsamad linnatuurid. Muuseumisse tahtis minna nelja-aastane, kes poolteist tundi pidas seal suurepäraselt vastu... Lemmikuteks olid rohke roosaga pildid ja ühevärvilised pildid ei rokkinud. Warholi kohta ütles, et talle need sinised lilled ei meeldi. Campelli supp meeldis rohkem. Fakt on see, et muuseumisse võib veel minna.
Kõik õhtud möödusid veini, caipirinha, juustu ja "Sõprade" seltsis. Mul on nüüd väiksemat sorti sõltuvus, mis ilmselt lõpeb siis kui kõik hooajad vaadatud. Sinnani on aega 8 hooaega ;)
Ühel päeval vedasime end aga loomaaeda. Lissabonis on väga mõnus loomaaed. Selline, mille jõuab vabalt mõne tunniga läbi jalutada. Vajadusel suudavad seda ka nelja-aastased, kes siiski üsna ära väsivad.
Nelja-aastane tahtis näha lehmi ja karusid (!!!), kuigi näha võis ka paljusid teisi. Mina muidugi arvasin, et lehmade loomaaias vaatamine on kergelt jabur, aga tänapäeva lapsed eks... Kaelkirjakutele andsime lehti, hoolimata sellest, et suur silt keelas seda teha... Aga kuidas sa seletad nelja-aastasele, et tema ei või kui KÕIK teised võivad? Arvestades, et need kaelkirjakud söövad ka muidu neid kuivanud lehti, siis vaevalt see neile halba teeb.
Loomaaias oli ka delfiinide ja merilõvide show, mis meeldis meile umbes sama palju kui lapsele. Või rohkem. Oli tango ja oli hüppeid. Maria sai paar vinget võtet ka...
Lisaks moodsa kunsti muuseum (kuhu ma võiks veel jõuda vähemalt ühel korral) ning lihtsamad linnatuurid. Muuseumisse tahtis minna nelja-aastane, kes poolteist tundi pidas seal suurepäraselt vastu... Lemmikuteks olid rohke roosaga pildid ja ühevärvilised pildid ei rokkinud. Warholi kohta ütles, et talle need sinised lilled ei meeldi. Campelli supp meeldis rohkem. Fakt on see, et muuseumisse võib veel minna.
Kõik õhtud möödusid veini, caipirinha, juustu ja "Sõprade" seltsis. Mul on nüüd väiksemat sorti sõltuvus, mis ilmselt lõpeb siis kui kõik hooajad vaadatud. Sinnani on aega 8 hooaega ;)
22.11.07
Olen elus. Kuu aega Eestini.
Elu on kiire ja piisavalt igav, et midagi kirja panna... Nädalavahetusel käisin Albufeiras. See on siis Lõuna-Portugalis, sealpool, mille vastas on Aafrika. Kuurortlinn, mis novembris on üsna inimtühi.
Seal oli ilus. Isegi väga. Apelsinipuudest kahjuks läks meelest pilti teha, nad olid seal nii tavalised. Aga rannad olid üksteisele üsna sarnased... See ei vähendanud nende ilu, uskuge mind. Ja ma olen armunud nendesse mägimändidesse.
Lisaks nautisin hotellis kiiret netiühendust, mis koduse internetiga võrreldes oli unelmate täitumine.
Ahjaa, kõikide rõõmuks võin teada anda, et meil ka läksid ilmad halvemaks ja päeval on külmad viisteist kraadi. Samas tänasest on päike jälle väljas, mis ei välista tuulevaikses kohas ka lühikesi varrukaid. Samas kahe päeva kogemuse põhjal - Portugali talv on veidi vähemvastik kui Iirimaa oma, aga üldiselt rokib lumi rohkem. Kõigele muule lisaks - jõulukaunistused lumeta, mnjah. Ja neil ei ole isegi lootust, et saaks. Ja päkapikud ei käi neil ka, saate aru küll, et selles riigis on veel arenguruumi.
Päevi loetakse ka. Kuu aega.
Seal oli ilus. Isegi väga. Apelsinipuudest kahjuks läks meelest pilti teha, nad olid seal nii tavalised. Aga rannad olid üksteisele üsna sarnased... See ei vähendanud nende ilu, uskuge mind. Ja ma olen armunud nendesse mägimändidesse.
Lisaks nautisin hotellis kiiret netiühendust, mis koduse internetiga võrreldes oli unelmate täitumine.
Ahjaa, kõikide rõõmuks võin teada anda, et meil ka läksid ilmad halvemaks ja päeval on külmad viisteist kraadi. Samas tänasest on päike jälle väljas, mis ei välista tuulevaikses kohas ka lühikesi varrukaid. Samas kahe päeva kogemuse põhjal - Portugali talv on veidi vähemvastik kui Iirimaa oma, aga üldiselt rokib lumi rohkem. Kõigele muule lisaks - jõulukaunistused lumeta, mnjah. Ja neil ei ole isegi lootust, et saaks. Ja päkapikud ei käi neil ka, saate aru küll, et selles riigis on veel arenguruumi.
Päevi loetakse ka. Kuu aega.
12.11.07
Maailma lõpp ja muud kohad
Boa tarde!
Boa tarde!
Falas ingles?
Just a little bit.
Do you know how we could get to Sintra?
You go to ticket office number 14 and buy your ticket there.
No selge! Huvitav, kas see ongi universaalne Lissabonist Sintrasse saamise viis, mõtlesime Vikyga raudteejaamas. Porto üleelamised olid seljataga ning nüüd pidi meid ootama kuningate linn Sintra, kus muide elab endiselt palju siniverelisi (ka Portugali viimase kunni noorema poja järglasi, kunn ise ja ta vanem poeg muidugi tapeti). Kuna Portugal oli maailmasõdade ajal neutraalne, siis just sinna linna pagesid Euroopa kuninglikud pered. Ka Hispaania praegune kuningas on sealkandis üles kasvanud. Läksime siis meiegi oma printsi valgel hobusel otsima.
Kohale jõudes sai selgeks, et Sintras on palju mägesid. Ta näeb välja üsna muinasjuturiigi moodi. Meie tahtsime muidugi selle mäe otsa, kust paistis lippudega loss. Selleks läbisime bussiga hulk kole käänulist teed, mida võiks võrrelda nt Trollide teega Norras. Kitsas ja käänuline ning kogu aeg loodad, et keegi ei tule vastu. Siis jõudsime kuhugi mauride kindluse varemetele, kindlusesse me muidugi ei jõudnud, sest ei jaksanud nii kaugele minna. Ja mäe otsa ka ei jõudnud. Põhjused teadmata. Selleks hetkeks olime juba otsustanud, et päeva lõpetame hoopistükkis Cabo da Rocas.
Cabo da Roca on kuuldavasti Mandri-Euroopa läänepoolseim tipp. Ehk siis. Portugalis olles võib üsna tihti tunda end maailma äärel. Cabo da Rocas hakkasin mõtlema, et mõelge, enne Kolumbust, America't, da Gamat ja teisi meremehi/seiklejaid, arvatigi, et seal asus maailma lõpp. Kummaline, et see ei olnudki nii ammu. Seal me siis seisime maailma äärel ja lihtsalt imetlesime ümbruskonda. Sõnadesse nagunii ei pane, kõigile, kellele meeldivad meri ja/või kaljud, mäed jne, neile oleks seal meeldinud. Ehk mulle meeldis väga.
Ja siis me muidugi ronisime piirde taha. Piirde taga kohtasime me veel nelja inimest: kaks neist olid leedukad (Viky arvates, minu arvates rääkisid nad vene keelt, aga ma olen veendunud, et nad olid baltlased) ja kaks olid lätlased, leedukad või venelased. Ja siis meie. Piirde taga. Ida-Euroopa.
Õhtul jõudsime me täiesti üllatuslikult tagasi Lissaboni.
Boa tarde!
Falas ingles?
Just a little bit.
Do you know how we could get to Sintra?
You go to ticket office number 14 and buy your ticket there.
No selge! Huvitav, kas see ongi universaalne Lissabonist Sintrasse saamise viis, mõtlesime Vikyga raudteejaamas. Porto üleelamised olid seljataga ning nüüd pidi meid ootama kuningate linn Sintra, kus muide elab endiselt palju siniverelisi (ka Portugali viimase kunni noorema poja järglasi, kunn ise ja ta vanem poeg muidugi tapeti). Kuna Portugal oli maailmasõdade ajal neutraalne, siis just sinna linna pagesid Euroopa kuninglikud pered. Ka Hispaania praegune kuningas on sealkandis üles kasvanud. Läksime siis meiegi oma printsi valgel hobusel otsima.
Kohale jõudes sai selgeks, et Sintras on palju mägesid. Ta näeb välja üsna muinasjuturiigi moodi. Meie tahtsime muidugi selle mäe otsa, kust paistis lippudega loss. Selleks läbisime bussiga hulk kole käänulist teed, mida võiks võrrelda nt Trollide teega Norras. Kitsas ja käänuline ning kogu aeg loodad, et keegi ei tule vastu. Siis jõudsime kuhugi mauride kindluse varemetele, kindlusesse me muidugi ei jõudnud, sest ei jaksanud nii kaugele minna. Ja mäe otsa ka ei jõudnud. Põhjused teadmata. Selleks hetkeks olime juba otsustanud, et päeva lõpetame hoopistükkis Cabo da Rocas.
Cabo da Roca on kuuldavasti Mandri-Euroopa läänepoolseim tipp. Ehk siis. Portugalis olles võib üsna tihti tunda end maailma äärel. Cabo da Rocas hakkasin mõtlema, et mõelge, enne Kolumbust, America't, da Gamat ja teisi meremehi/seiklejaid, arvatigi, et seal asus maailma lõpp. Kummaline, et see ei olnudki nii ammu. Seal me siis seisime maailma äärel ja lihtsalt imetlesime ümbruskonda. Sõnadesse nagunii ei pane, kõigile, kellele meeldivad meri ja/või kaljud, mäed jne, neile oleks seal meeldinud. Ehk mulle meeldis väga.
Ja siis me muidugi ronisime piirde taha. Piirde taga kohtasime me veel nelja inimest: kaks neist olid leedukad (Viky arvates, minu arvates rääkisid nad vene keelt, aga ma olen veendunud, et nad olid baltlased) ja kaks olid lätlased, leedukad või venelased. Ja siis meie. Piirde taga. Ida-Euroopa.
Õhtul jõudsime me täiesti üllatuslikult tagasi Lissaboni.
7.11.07
Mu pühapäev...
Pühapäeva hommikul ärgates oli teerulli alla jäämise tunne... Algul mõtlesin, et tohoh, selline on siis pohmakas... Arvutasin küll, et nende koguste juures ei ole see kuigi võimalik, aga mõtlesin, et ehk mõjutab õhuõhk või midagi :) Pea ei valutanud, aga keha ei liikunud... Kui see tunne muutus tundidega aina hullemaks ning sees ei püsinud isegi vesi, kõigest muust rääkimata, tundus mulle, et tegemist ei ole pohmellipoisiga, vaid viirusepoisiga... Ja see sai kinnitust õhtul kui veel üks inimene samade sümptomitega langes. Ja esmaspäeval järgmine... ja järgmine...
Toitu suhtun siiani teatava ettevaatlikusega ning maasika daiquiri ei tundu enam ahvatlev kokteil. Esmaspäeva õhtul muidugi otsustati ühisel jõul, et kui ei ole surmatõbi, siis saab ikka viinast abi... Prantsuse ja Eesti viin, pluss Subrowka (tervitusi Poolamaale... oeh...). Ma piirdusin banaaniga ja õigesti tegin, sest viinast seekord abi ei olnud ning mu võitluskaaslased langesid veelgi...
Ja seda kõike räägin ma selleks, et teada anda oma elusolekust ja ma luban seikluste kirjeldusi nii maalt kui merelt...
Selle kõige juures suutis laps olla tohutult armastusväärne... Õhtul hiilis ta mu voodi juurde ja hakkas lehvikuga tuult tegema (sest ma olin ju öelnud, et mul on palav(ik)). "Triinu, ma jätan selle lehviku sulle siia, siis saad ise ka teha tuult kui jälle palav hakkab." Või siis.... "Psss... Oleme vaikselt Triinu magab..."
Toitu suhtun siiani teatava ettevaatlikusega ning maasika daiquiri ei tundu enam ahvatlev kokteil. Esmaspäeva õhtul muidugi otsustati ühisel jõul, et kui ei ole surmatõbi, siis saab ikka viinast abi... Prantsuse ja Eesti viin, pluss Subrowka (tervitusi Poolamaale... oeh...). Ma piirdusin banaaniga ja õigesti tegin, sest viinast seekord abi ei olnud ning mu võitluskaaslased langesid veelgi...
Ja seda kõike räägin ma selleks, et teada anda oma elusolekust ja ma luban seikluste kirjeldusi nii maalt kui merelt...
Selle kõige juures suutis laps olla tohutult armastusväärne... Õhtul hiilis ta mu voodi juurde ja hakkas lehvikuga tuult tegema (sest ma olin ju öelnud, et mul on palav(ik)). "Triinu, ma jätan selle lehviku sulle siia, siis saad ise ka teha tuult kui jälle palav hakkab." Või siis.... "Psss... Oleme vaikselt Triinu magab..."
30.10.07
Porto ehk portvein
Pilt iseloomustab väsimust. Mina olen viltu ja Ülo ei suuda fokusseerida :D Rongijaamas enne Põhja minekut.
Ühesõnaga. Käisime ju Portos ka Vikyga (ei teagi, kus ta asub praeguseks, ehk jõuab koju juba?).
Ise olime üllatunud, et Põhja kohale jõudsime (rongisõit oli kergelt unine).
Olime reede õhtust veel nii väsinud, et kui HC kuti juurde sisse astusime, vajusime ta mustale nahkdiivanile... (Portugali keeles tähendab "very near to the trainstation" viiteteist minutit autosõitu).
Siiski jagus meil veidi energiat, et end ookeani äärde vedada. Selleks hetkeks olime kohanud juba Stiilse viisiku kolmandat liiget (kokku oli neid... kuus, seitse, kaheksa... kes neid luges?). Stiilset viisikut iseloomustasid: suured päikeseprillid (Armani, Versace etc), geelsoeng, trendikas riietus... Vannitoast ei tohtinud puududa Nivea isepruunistav vaht.
Tegelikult möödus päev nii lõbusalt, et esimene unemoment tekkis pärastlõunal, kuid mina kui õige tibi otsustasin une asemel minna poodlema (sest ma ju ei lähe varvasplätudega peole!). No kaubanduskeskuses otsisin kõigepealt ühe puust pingi, kuhu pidin äärepealt magama jääma. Sama juhtus poes kingi proovides. Siiski oli mul veel niipalju mõistust, et suutsin taksojuhile pool portugali keeles selgitada, et ta sõidab vales suunas (ja god knows, et ma ise ei teadnud, mis suunas me sõitma peaks).
Kodus ootasid ülesse ärganud Viky, kaks teist Eesti tüdrukut, kes ka olid HC'ga täiesti juhuslikult seal (tulid Hispaaniast ja läksid Hispaaniasse läbi Prantsusmaa). Igal juhul ei läinud kaua aega kui laual olid grillkana ja vein. Edasisest ajalugu vaikib. Hommikul jätsime oma hosti baariletile veinipudeli, mille ümber panin tühja WCpaberi rulli kirjaga:
"Obrigada for everything (sorry, didn't find anything else to write on). Good luck with the hangover! T&V"
Bussipeatuses võttis nälg silmanägemise, aga bussi saabumisele see kaasa ei aidanud. Hakkasime kõndima. Minu arvates Porto suunas. Ülejäänud osa on hägune. Ärkasime hiinakas pärast suure prae söömist. Leidsime, et meil rohkemaks jaksu pole kui Sightseeing Tour'ks. Seega vedasime end double deckeri teisele korrusele ja sõit läks lahti. Täiesti mitteüllatuslikult sõitis buss Vila Nova de Gaiasse tagasi. Juhtub, ka parimatega. Minu arvates oli see saatus, kes käskis meil veinikeldrisse minna. Viky algul vaatas imelikult. Ma arvan, et ta oli väsinud. Teiseks ei tundunud, et ta on suur portveinifänn (olgem ausad, minu esimene/ainuke/viimane kokkupuude potveiniga ei teinud meist ka parimaid sõpru). Aga bussigiidi "Visiting one of the wine cellars is an absolute must", tuletas mulle meelde, et selleks ma ju sinna linna tulingi.
Läksime kõige esimesse veinikeldrisse, sest me ei jaksanud kaugemale kõndida. Selleks hetkeks oli mu ainus mure, et meid paljaks ei varastataks. Mingi paranoia. Veinikeldri jahe õhk äratas. Imetlesin vaate, mis mahutavad... üle 20 000 liitri veini! Viky ei saanud ära märkimata jätta, et see kogus tapaks meid. Lõpuks jõudis kätte kauaoodatud degusteerimine. Ja meie mõlema suureks üllatuseks said meist portveini austajad. Kuna raha oli otsas, siis kaasa ei ostnud, aga kanadalastest lauakaaslastega (kes olid meist umbes 40 aastat vanemad) ajasime törtsu juttu. Valge portvein on veel eriti bueno. Ja kui aus olla, siis minu arust, peaks sinna veel minema (vihje!).
Loomulikult olime üsna rõõmsas meeleolus.
Pärast seda teatati Lissabonist, et põhimõtteliselt võime veel ühe päeva trippida. Vaatasime reisijuhist Portugali kaarti. Mõtlesime. Peaaegu magasime. Soov oli suur, aga minu väsimus oli üle kõige. Ütlesin, et ma ei viitsi enam ühte ööd üleval olla ja lähme koju (jahedaks hakkas minema). Seega jäi kaasavõetud linadega rannas magamine ära (külmumisoht).
Selle peale me muidugi mõelnud ei olnud, et pühapäeva õhtul on rongid täis. Aga mingisse vagunisse ikka saime. Tunne oma kodumaad-rong. Püüdsime magada ja nägime üsna kohutavad välja. Üleval oldud ajal naersime. Nagu ikka.
Lissaboni tagasijõudmine on jälle kergelt udune. Siiski leidsin, et Viky vajab hädasti mu kodu ümbruskonna ekskursiooni. Kell 12 öösel. Selle ta ka sai. Kahjuks ei õnnestunud mul teda veenda jääma tantsima Brasiilia baarist kostva elava muusika taustal. Võib-olla õnneks, kes seda teab.
Hommikul ei kuulnud me midagi. Ärkasime napilt enne südapäeva ja otsustasime rongiga sõitma minna.
25.10.07
Portugali mehed ja lihtne ööelu
Nii. Ma tean, te olete seda kaua oodanud, aga no social life'i juures ei saanud seda varem tulla. Reedel aga käisid Õie ja Ülo Lissaboni peal rokkimas.
Khm, Ülo suutis mu kaameraga tabada üsna kummalises poosis. Ei, mul ei ole siin uut ametit.
Kohtasime kõiksugu kummalisi inimesi. Kokteilid on siin linnas odavad ja tantsud kiired. Restoran oli kohutav ning selle õhtu päästs baarmen, kes "One shot, please"'i peale küsis, kas kanget või magusat. Võtsime esimest. Tema küsis: "Are you sure you can handle it?"
Mina vastasin: "What do you think? We'e from Estonia, of course we can handle it!"
Viin-absint-liköör. Tegelt ei olnud midagi nii kange.
Lõpuks tantsisime mingis kuumas ööklubis paljajalu, sest Ülo kingad olid nagunii katki (ja keegi üritas neid ka parandada, vist) ja minu omad hõõrusid.
Rokk (ja salsa ja disko ja tša-tša-tša) oli nii pikk, et magama ei jõudnud ning läksime otse dušši alla ning siis Portosse... Kus võttis meid vastu HC ja hunnik stiilset viisikut. Siit ka ainus tähelepanek Portugali meeste kohta: Portugali mehe primaarne väline tunnus on juuksegeeli rohke kasutamine. Porto meestel lisandub sellele veel isepruunistuv kreem. Loogiline, nad on ju põhjas :D
Need, kes arvavad, et kõik meessootunnustega inimesed käivad siin ringi signaalitades ja vilistades, need eksivad. Peamiselt tehakse seda õhtuti. Päeval teevad seda ehitusmehed, kes enamasti ei ole kohalikud. Noh igal juhul, rohkem neist rääkida pole.
Eelistan Eesti mehi esialgu.
Ja lisaks eelistan, et mul pole social life'i. Saan rohkem magada. Paar nädalat.
Khm, Ülo suutis mu kaameraga tabada üsna kummalises poosis. Ei, mul ei ole siin uut ametit.
Kohtasime kõiksugu kummalisi inimesi. Kokteilid on siin linnas odavad ja tantsud kiired. Restoran oli kohutav ning selle õhtu päästs baarmen, kes "One shot, please"'i peale küsis, kas kanget või magusat. Võtsime esimest. Tema küsis: "Are you sure you can handle it?"
Mina vastasin: "What do you think? We'e from Estonia, of course we can handle it!"
Viin-absint-liköör. Tegelt ei olnud midagi nii kange.
Lõpuks tantsisime mingis kuumas ööklubis paljajalu, sest Ülo kingad olid nagunii katki (ja keegi üritas neid ka parandada, vist) ja minu omad hõõrusid.
Rokk (ja salsa ja disko ja tša-tša-tša) oli nii pikk, et magama ei jõudnud ning läksime otse dušši alla ning siis Portosse... Kus võttis meid vastu HC ja hunnik stiilset viisikut. Siit ka ainus tähelepanek Portugali meeste kohta: Portugali mehe primaarne väline tunnus on juuksegeeli rohke kasutamine. Porto meestel lisandub sellele veel isepruunistuv kreem. Loogiline, nad on ju põhjas :D
Need, kes arvavad, et kõik meessootunnustega inimesed käivad siin ringi signaalitades ja vilistades, need eksivad. Peamiselt tehakse seda õhtuti. Päeval teevad seda ehitusmehed, kes enamasti ei ole kohalikud. Noh igal juhul, rohkem neist rääkida pole.
Eelistan Eesti mehi esialgu.
Ja lisaks eelistan, et mul pole social life'i. Saan rohkem magada. Paar nädalat.
23.10.07
Eesti köök
Sheratonis oli Eesti toidu nädal. Sinna ma ei jõudnud. Aga enne seda korraldasime paarile välismaalasele Eesti õhtusöögi.
Mis on Eesti toit? Hapukapsas ja hakklihakaste? Või mis?
Täpselt sellised küsimused kummitasid meidki... Kõigele lisaks oli üks kriteerium veel: toorained peavad olema kättesaadavad. Kaaskondlased tulid appi ja nii saabus meile Eestist kruup. Ülejäänu panime kokku kodustest vahenditest:
Eelroog:
-värskelt küpsetatud rukkileiva kakukesed (ahjusoojad);
- lisandiks munavõi;
- soovijatele kiluleivad;
- soolase kõrvale Kalevi komme ja šokolaadi;
- kõhu ergutamiseks Saaremaa puhast.
Põhiroog:
- kartulikruubipuder sealihatükkidega;
- lisandiks hapukoor;
- hautatud sealiha omas mahlas;
- tomati-kurgi-hapukoore salat;
- seened.
Magustoit:
- õunapommid vaniljejäätisega;
- kohv Vana Tallinnaga.
Putru võeti juurde. Usu või ära usu.
Pilt tööprotsessist: pudrunuia asemel toimib ka harilik valge veini pudel.
Mis on Eesti toit? Hapukapsas ja hakklihakaste? Või mis?
Täpselt sellised küsimused kummitasid meidki... Kõigele lisaks oli üks kriteerium veel: toorained peavad olema kättesaadavad. Kaaskondlased tulid appi ja nii saabus meile Eestist kruup. Ülejäänu panime kokku kodustest vahenditest:
Eelroog:
-värskelt küpsetatud rukkileiva kakukesed (ahjusoojad);
- lisandiks munavõi;
- soovijatele kiluleivad;
- soolase kõrvale Kalevi komme ja šokolaadi;
- kõhu ergutamiseks Saaremaa puhast.
Põhiroog:
- kartulikruubipuder sealihatükkidega;
- lisandiks hapukoor;
- hautatud sealiha omas mahlas;
- tomati-kurgi-hapukoore salat;
- seened.
Magustoit:
- õunapommid vaniljejäätisega;
- kohv Vana Tallinnaga.
Putru võeti juurde. Usu või ära usu.
Pilt tööprotsessist: pudrunuia asemel toimib ka harilik valge veini pudel.
19.10.07
Tervitusi turvamajast
Seoses Ülemkogu toimumisega olime paar päeva politsei kõrgendatud tähelepanu all. Kopterid muudkui lendasid ja vaesed pudi-padi müüvad tädid löödi ka metroost minema. Purskkaevude allee oli väravatega ümbritsetud ja kohati oli ligipääs jõele piiratud. Naabermaja elanikud said garaažisõitmiseks politseieskordi. Nüüd lendasid Brownid, Ansipid, Sarkozyd jt minema ning snaiprid pakkisid oma kohvrid kokku.
Normaalne elu jätkub.
Normaalsesse ellu kuulub trippimine, mida nüüd lõpuks siia jõudnud Vikyga ka tegema hakkame. Esialgu ootab meid Porto, aga kui seda enam vaadata ei taha, siis ostame Portugali kaardi ja läheme mujale... Kui me Gruusias ellu jäime, siis ei tapa meid miski :) Linad võtame kaasa, kui peab rannas magama.
Normaalne elu jätkub.
Normaalsesse ellu kuulub trippimine, mida nüüd lõpuks siia jõudnud Vikyga ka tegema hakkame. Esialgu ootab meid Porto, aga kui seda enam vaadata ei taha, siis ostame Portugali kaardi ja läheme mujale... Kui me Gruusias ellu jäime, siis ei tapa meid miski :) Linad võtame kaasa, kui peab rannas magama.
18.10.07
Kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi?
Kunagi ehk kirjutan raamatu, kuidas saada hakkama kolme/nelja aastastega. Näiteks siis kui olen hakkama saanud veel mõnega.
Igal juhul mõtlesin, et räägin, kuidas asjad tegelikult on:
1) meil on endiselt hea ilm. Ent:
2) hea ilm ei ole eluks piisav. Vaja oleks... sõpru:
3) kuidas leida sõpru ja võita sõpru? Tingimused: oled riigis, mille keelt sa ei räägi; päevavalguses liigud koos lapsega; õhtul ei liigu, sest kuhu sa ikka üksi minema hakkad keset ööd? Aga aeg-ajalt tahaks vaheldust. Betty feia ja Gilmore'i tüdrukud on hetkel mu parimad kaaslased. Lisaks kahele päris inimesele :)
Selline probleem siis ongi. Ma ei kurda oma elu üle. Mu elu siin on hea ja RAHULIK. Ei mingeid nalju või intriige (veel, khm), ei tüütuid tegelasi või kiiret elu. Kõik kulgeb omas tempos. Õpin kannatlikkust ja rahulikkust. Eks igaüks teab, et need pole iial mu tugevaimad küljed olnud. Portugalis lihtsalt on nii, et isegi kui asjad on halvasti või isegi kui asjad ei liigu õiges suunas, siis sellepärast ei muretseta. Ja, et teised ka aru saaks, et sa ei muretse, siis jäetakse targu vastamata kõnedele ja e-mailidele.
Aga back to business... Igal juhul on mul elus esimest korda situatsioon, kus mul tõepoolest pole õhtul kellelegi helistada: "Tsau, kuule läheme sinna lahedasse veinibaari?" Proovisin oma Hispaania sõpra, aga ta oli juba telefonile vastates väsinud. Okei. Mul on jah mu Hispaania sõber, aga praegu ütleb sisetunne, et sellest tuleb rohkem jama, kui mu rahulikku ellu sobiks. Seega oleks mul vaja minimaalset social life'i. Seega soovitused, kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi kodust lahkumata on teretulnud?
Jajaa... ma olen jah üksik antisotsiaalne tüüp, kes ei suuda endale sõpru leida :) Mhmh.
Rahulik elu pole minu teema?
Igal juhul mõtlesin, et räägin, kuidas asjad tegelikult on:
1) meil on endiselt hea ilm. Ent:
2) hea ilm ei ole eluks piisav. Vaja oleks... sõpru:
3) kuidas leida sõpru ja võita sõpru? Tingimused: oled riigis, mille keelt sa ei räägi; päevavalguses liigud koos lapsega; õhtul ei liigu, sest kuhu sa ikka üksi minema hakkad keset ööd? Aga aeg-ajalt tahaks vaheldust. Betty feia ja Gilmore'i tüdrukud on hetkel mu parimad kaaslased. Lisaks kahele päris inimesele :)
Selline probleem siis ongi. Ma ei kurda oma elu üle. Mu elu siin on hea ja RAHULIK. Ei mingeid nalju või intriige (veel, khm), ei tüütuid tegelasi või kiiret elu. Kõik kulgeb omas tempos. Õpin kannatlikkust ja rahulikkust. Eks igaüks teab, et need pole iial mu tugevaimad küljed olnud. Portugalis lihtsalt on nii, et isegi kui asjad on halvasti või isegi kui asjad ei liigu õiges suunas, siis sellepärast ei muretseta. Ja, et teised ka aru saaks, et sa ei muretse, siis jäetakse targu vastamata kõnedele ja e-mailidele.
Aga back to business... Igal juhul on mul elus esimest korda situatsioon, kus mul tõepoolest pole õhtul kellelegi helistada: "Tsau, kuule läheme sinna lahedasse veinibaari?" Proovisin oma Hispaania sõpra, aga ta oli juba telefonile vastates väsinud. Okei. Mul on jah mu Hispaania sõber, aga praegu ütleb sisetunne, et sellest tuleb rohkem jama, kui mu rahulikku ellu sobiks. Seega oleks mul vaja minimaalset social life'i. Seega soovitused, kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi kodust lahkumata on teretulnud?
Jajaa... ma olen jah üksik antisotsiaalne tüüp, kes ei suuda endale sõpru leida :) Mhmh.
Rahulik elu pole minu teema?
15.10.07
Sarjast "Lahedad avalikud tualetid"
Eile kunstimuuseumis käies jäid ette sellised uksed:
Ärge saage minust valesti aru, seal oli ka muud vaadata... Alustades Picassost, Pollockist, lõpetades kohalike kunstnikega. Vahepeale jäi näiteks Warhol, Max Ernst ja teised kuulsamad ning vähem kuulsamad kunstnikud. Siiski... seekord ma tundsin, et mõni kunst on ikka liiga kole. Mulle meeldivad värvid. Must ja pruun ja hall pildi peal ei ole alati värvid selles määratluses. Olen siis mats või misiganes.
Ahjaaa, muuseum asus Belémi kultuurikeskuses, tegemist on Berardo kollektsiooniga, mis kuuldavasti on üks maailma suurimad erakätes olnud kunstikollektsioone. Üks korrus oli kahjuks kinni, aga ega üle kahe korruse korraga ei jaksagi.
Ja need disainipoed seal kultuurikeskuses...
Ärge saage minust valesti aru, seal oli ka muud vaadata... Alustades Picassost, Pollockist, lõpetades kohalike kunstnikega. Vahepeale jäi näiteks Warhol, Max Ernst ja teised kuulsamad ning vähem kuulsamad kunstnikud. Siiski... seekord ma tundsin, et mõni kunst on ikka liiga kole. Mulle meeldivad värvid. Must ja pruun ja hall pildi peal ei ole alati värvid selles määratluses. Olen siis mats või misiganes.
Ahjaaa, muuseum asus Belémi kultuurikeskuses, tegemist on Berardo kollektsiooniga, mis kuuldavasti on üks maailma suurimad erakätes olnud kunstikollektsioone. Üks korrus oli kahjuks kinni, aga ega üle kahe korruse korraga ei jaksagi.
Ja need disainipoed seal kultuurikeskuses...
Orkuti võlu ja miljon
Eile juhtus selline asi, et tegin lahti meie kõigi sõbra Orkuti. Ja vaatan sealt update'sid... Paula has changed her country to Portugal. Hea asi see "update". Facebookis oli see ammu olemas.
No well... uurisin siis asja lähemalt ja nii ta oli... Poola hullus projektis turistitasime Paulaga koos ja nüüd tuleb välja, et oleme samal ajal Portugalis. Erinevates linnades küll esialgu, aga sellegipoolest. Ehk ikka trehvab.
Vähemalt korraks tekkis tunne, et ma ei ole siin siiski üksi :) Eesti väiksusest ja meie võimest igale poole jõuda ma ei räägi... Eelmisel nädalal turistitades kuulsin ka eestlasi. Ja jooksin üks hommik ühtedest mööda. Tõesta siis, et meid on miljon.
Asja uba ei ole see, et suhtle rohkem oma tuttavatega. Orkutis ei pea ka rohkem käima. No muidugi suhelda võiks, aga ei ole ju võimalik kõigiga kogu aeg suhelda. Pigem on tore, kui aeg-ajalt ikka saab trehvata ja kallistada-põsele suudelda... Ja Orkut võib suisa abiks olla. Kummaline.
No well... uurisin siis asja lähemalt ja nii ta oli... Poola hullus projektis turistitasime Paulaga koos ja nüüd tuleb välja, et oleme samal ajal Portugalis. Erinevates linnades küll esialgu, aga sellegipoolest. Ehk ikka trehvab.
Vähemalt korraks tekkis tunne, et ma ei ole siin siiski üksi :) Eesti väiksusest ja meie võimest igale poole jõuda ma ei räägi... Eelmisel nädalal turistitades kuulsin ka eestlasi. Ja jooksin üks hommik ühtedest mööda. Tõesta siis, et meid on miljon.
Asja uba ei ole see, et suhtle rohkem oma tuttavatega. Orkutis ei pea ka rohkem käima. No muidugi suhelda võiks, aga ei ole ju võimalik kõigiga kogu aeg suhelda. Pigem on tore, kui aeg-ajalt ikka saab trehvata ja kallistada-põsele suudelda... Ja Orkut võib suisa abiks olla. Kummaline.
14.10.07
Portugali igapäevaelu edasine sissevaade
Üks tuttav hispaanlane, kes praegu ka töötab Lissabonis teatas mulle teisipäeval: "You really need to get a social life."
Nõndaks me istusimegi maha veinibaari, mis koosnes toolidest, mida võis tänaval suvalisse kohta asetada. Toolid olid toolideks ja laudadeks. Pilti ei hakanud tegema. Algus lõunamaisele õhtule oli tehtud. Jätkasime Portugali restoranis, kus valisin Dog Fishi ja Cod Fishi vahel. Selgituste juures teatati mulle rõõmsalt, et Dog Fish on nagu haikala, aga väiksem veidi. Tore. Võtsin siis portugalipäraselt tehtud mitte-haikala. Juurde Vino Verde (roheline vein... põhimõtteliselt valge, väga hea). Ettekandja flirtis nii kuis jaksas. Algul tundus, et mu õhtusöögikaaslasega, kuid hiljem olime veendunud, et minuga.
Pärast veini muutus asi lõbusaks ja ülejäänud õhtut meenutab:
Pildil minu kõrval mu uus Portugali sõber Rui (no sest siinsed mehed on Pedrod, Luisid või Ruid):
Kindlasti kuulusid õhtusse veel mojitod. Üldiselt. Ma saan nüüd aru, miks nad suudavad hilja süüa (no mu hispaanlasest sõber teatas kell 21.15, et ta pole veel isegi näljane). Portsud pole õhtuti hiiglaslikud, vaid normaalsed (ja me ei arvesta sisse eelroogi, eks...)
Aga nüüd peaks hankima social life'i. Portugali elu uurimine Hispaania moodi pole siiski päris see. Kuigi, kes teab...
Õhtu algab kell 22.
Nõndaks me istusimegi maha veinibaari, mis koosnes toolidest, mida võis tänaval suvalisse kohta asetada. Toolid olid toolideks ja laudadeks. Pilti ei hakanud tegema. Algus lõunamaisele õhtule oli tehtud. Jätkasime Portugali restoranis, kus valisin Dog Fishi ja Cod Fishi vahel. Selgituste juures teatati mulle rõõmsalt, et Dog Fish on nagu haikala, aga väiksem veidi. Tore. Võtsin siis portugalipäraselt tehtud mitte-haikala. Juurde Vino Verde (roheline vein... põhimõtteliselt valge, väga hea). Ettekandja flirtis nii kuis jaksas. Algul tundus, et mu õhtusöögikaaslasega, kuid hiljem olime veendunud, et minuga.
Pärast veini muutus asi lõbusaks ja ülejäänud õhtut meenutab:
Pildil minu kõrval mu uus Portugali sõber Rui (no sest siinsed mehed on Pedrod, Luisid või Ruid):
Kindlasti kuulusid õhtusse veel mojitod. Üldiselt. Ma saan nüüd aru, miks nad suudavad hilja süüa (no mu hispaanlasest sõber teatas kell 21.15, et ta pole veel isegi näljane). Portsud pole õhtuti hiiglaslikud, vaid normaalsed (ja me ei arvesta sisse eelroogi, eks...)
Aga nüüd peaks hankima social life'i. Portugali elu uurimine Hispaania moodi pole siiski päris see. Kuigi, kes teab...
Õhtu algab kell 22.
8.10.07
Päev algab kell 21
Ma pole siiani aru saanud, kuna kohalikud magavad... Hommikul vara nad käivad juba ringi, viivad lapsi kooli, sõidavad rattaga, jooksevad, jooksutavad koeri, jalutavad või lähevad tööle. Lõuna ajal nad söövad. Siestat neil pole.
Tegelik õhtu algab umbes kell 21, kui hakatakse planeerima õhtusööki. Kümne ajal siis süüakse. Pärast seda juuakse tass kanget kohvi. Seda, mis edasi saab, ma ei tea, kuna mina lähen magama. Aga inimesed on endiselt tänavatel.
Hilisest eluviisist annab aimu ka see, et kaubanduskeskused on lahti kella... 12ni öösel. Toidupood suletakse kell 23 (pühapäeviti kell 13), kuid H&M, CA, Springfield, Bata ja tuhat muud poodi on lahti südaööni. Nädalavahetused on muidugi täiesti teine teema... Siis on poed lahti kella üheni öösel. Sööd õhtust, jood kohvi, teed õlle, ostad kingad. Miks ka mitte?
Kui Eestis algab kinos viimane seanss 22:20 (enamasti siiski varem), siis siin... Südaööl või hiljem (nt 0:25 on täiesti normaalne kinnomineku aeg). Mu kodukinos algavad kõikide filmide viimased seansid pärast südaööd.
Lühidalt: siin elatakse intensiivselt. Aga seda kõike nautides.
Tegelik õhtu algab umbes kell 21, kui hakatakse planeerima õhtusööki. Kümne ajal siis süüakse. Pärast seda juuakse tass kanget kohvi. Seda, mis edasi saab, ma ei tea, kuna mina lähen magama. Aga inimesed on endiselt tänavatel.
Hilisest eluviisist annab aimu ka see, et kaubanduskeskused on lahti kella... 12ni öösel. Toidupood suletakse kell 23 (pühapäeviti kell 13), kuid H&M, CA, Springfield, Bata ja tuhat muud poodi on lahti südaööni. Nädalavahetused on muidugi täiesti teine teema... Siis on poed lahti kella üheni öösel. Sööd õhtust, jood kohvi, teed õlle, ostad kingad. Miks ka mitte?
Kui Eestis algab kinos viimane seanss 22:20 (enamasti siiski varem), siis siin... Südaööl või hiljem (nt 0:25 on täiesti normaalne kinnomineku aeg). Mu kodukinos algavad kõikide filmide viimased seansid pärast südaööd.
Lühidalt: siin elatakse intensiivselt. Aga seda kõike nautides.
6.10.07
Suvi tuli tagasi...
Ola!
Atlandi ookeani ma olen enne ka näinud. Iirimaal. Sinine ja soolane. Ehk samasugune nagu siin. Ujunud enne polnud, täna sai mitu risti kirja.
Ehk siis meie külmad sügisilmad (loe 20 kraadi, pilvine ja aeg-ajalt sajab) said läbi ning suvi tuli tagasi... Kuigi teadjamad räägivad, et nuusutades tundub siiski sügis. Nõudsin ookeanit ja sain. Koos meduusiga. Täismäng.
Püüdsime meduusi kuivamise eest päästa. Abiks vesi ja liivaämber... ei tea, kas õnnestus.
Ma tean küll, et teil sadas. Lohutuseks võin öelda, et meil ka möödunud nädalal sadas.
Oluline märkida:
- surfimist õppisid seitsmesed ja nooremad... Lubadus: otsin surfimehe ja õpin ära;
- uurin, kas meduusidele meeldib, kui neile vett pähe kallata;
- rand oli kohati räpane. Ma elan siin steriilses linnajaos ju. Prügi maas on uudis :)
Atlandi ookeani ma olen enne ka näinud. Iirimaal. Sinine ja soolane. Ehk samasugune nagu siin. Ujunud enne polnud, täna sai mitu risti kirja.
Ehk siis meie külmad sügisilmad (loe 20 kraadi, pilvine ja aeg-ajalt sajab) said läbi ning suvi tuli tagasi... Kuigi teadjamad räägivad, et nuusutades tundub siiski sügis. Nõudsin ookeanit ja sain. Koos meduusiga. Täismäng.
Püüdsime meduusi kuivamise eest päästa. Abiks vesi ja liivaämber... ei tea, kas õnnestus.
Ma tean küll, et teil sadas. Lohutuseks võin öelda, et meil ka möödunud nädalal sadas.
Oluline märkida:
- surfimist õppisid seitsmesed ja nooremad... Lubadus: otsin surfimehe ja õpin ära;
- uurin, kas meduusidele meeldib, kui neile vett pähe kallata;
- rand oli kohati räpane. Ma elan siin steriilses linnajaos ju. Prügi maas on uudis :)
3.10.07
Manna kui terrorismioht
Amsterdami lennujaama WC on üle prahi. Lihtsalt tore.
Taustaks oli merekohin ja linnulaul.
Seekord lennates olin ma oht number üks. Nii Tallinnas kui ka Amsterdamis kästi kott lahti pakkida.
Manna ja tatrahelbed tekitavad oi-oi kui palju kahtlust.
Ja vöö puhul ei ole küsimus enam piiksus. Ka uudis.
“No.”
“It’s because he doesn’t want to take off his belt.” (Sest ta ei taha oma vööd ära võtta.)
Või. “Mam, can we please take a look in your bag?”
“Yes, sure, I already know what you are looking for.”
Koogitakse välja tatrahelbed ja manna. Tatrahelbeid vaadatakse ühelt ja teiselt poolt, pannakse kotti tagasi. Mannaga minnakse kolleegi käest aru pärima. Lõpuks saan selle ka tagasi.
“Well, they looked like liquids.”
Noh, minu arvates on ka manna ja tatar vedelikud. Ega Eestis on ammu teada, et tatar on vedelik. Mannast rääkimata.
Huvitav kas mu manna päästis see, et ta oli paberkotis? Paberkott ja vedelik?
Kas teile ei tundu, et oleks aeg lisada see üks kroon lennujaamamaksudele ning korraldada laadimisstepslid?
1.10.07
Pühapäev on spordipäev
Rahvas siinpool Euroopat on spordirahvas - see sai pühapäeval selgeks.
Me kodu kõrval on park. Selline, kus muru on alati roheline ja puud (sh palmid) ei kuiva. Selle peamiseks põhjuseks ei ole vihmasadu, vaid igahommikune kastmine. Nädala jooksul ei ole ma veel näinud hetke, kui selles pargis ei oleks mõnd inimest parki korrastamas. Idüll, eks?
Lisaks on sellel pargil üks vastupandamatu omadus - liivarada. Ehk siis jooksufännide paradiis. Okei, paradiisiks nimetamine on võib-olla liiast. Liivarada ei jagu kauaks, kuid kitsamaid on terve park täis (no selliseid, et pool teed on liivarada ja pool kivi). Ja kui on ainult kivi, siis on ka muru ja murul on teatavasti pehmem joosta. Pluss vaade suhteliselt laiale jõele (millest jookseb üle 16 km pikkune sild, seesama, mis pildil).
Mina nimelt olen juba pikemat aega seletanud, et Eesti jalgrattateede ehitajad on küll vahvad ja tublid (eriti ku iteid ehitataks rohkem), aga jooksjate peale mõeldud ei ole - asfaldi peal jooksmine on ju selge põlvede tapmine ning kui aeg-ajalt võib seda teha, siis igapäevane tervise eest hoolitsemine pole see teps mitte. Miks ei võiks jalgrattateede kõrvale teha pehmemat, nt kruusarada? Tee rajamisel ei läheks see kuigi palju kulukamaks, kuid mõningal määral hooldada tuleb seda küll. Igal juhul Lissaboni linnaarendajad on sellest aru saanud (ja olgem ausad, meie linnaosa on u 10 aastat vana, veidi nooremgi).
Igal juhul on inimesed varmad sportimisvõimalusi kasutama. Pühapäeva hommikul kell pool 10, kui väljas sadas ja minu arvates iga normaalne inimene oli veel oma voodis, oli park rahvast täis. Mina teadagi pole normaalne (ja kannatan endiselt ajavahe all) ning läksin jooksma. Mulle tundus, et ei saja, aga siiski sadas, aga teate küll, et kui juba väljas oled, ei maksa enam tagasi minna. Enda suureks üllatuseks polnud ma ainus. Pargis oli nii jooksjaid kui kõndijaid, rääkimata muidugi jalgpallifännidest, kes olid haaranud kõik muruväljakud, mis rugby mängijatest oli üle jäänud. Pluss ratturid. Pluss koertega jalutajad. Pool kümme park elas. Pühapäeval. Kummaline.
Ahjaa, kas ma mainisin, et pargis on veekraanid juhuks kui jooksmise ajal janu peaks peale tulema?
Panen ikka ühe palmiga pildi ka. Selle pildi põhipoint on see, et see on Pilleriini esimene keerulise kaameraga pilt, kus inimene ja puu on suisa keskel (muidu kippusid ikkagi kuhugi äärde ära vajuma, aga täna saime vist põhitriki selgeks). 3-aastase kohta pole paha või mis?
28.9.07
Triinu mailbox: 24. september
Selline kiri:
xxx
Lugupeetavaimad!
Mõningad teie õppejõudud on hakanud kahtlema kas te ikka olete
aru saanud, et käesolev õppeaasta on juba natukese aja eest
(üllatus-üllatus!) pihta hakanud!
Osa aineid hakkavad varsti läbigi saama: Audiovisuaalse
kommunikatsiooni audio poolel on veel tulemas viimane loeng;
käesoleva nädalaga saab uurimismeetodite esimene meetod
kah läbi võetud;
turunduskommunikatsioonis on 6st loengust ainult 4 veel pidamata ja
järgmisel õppeaastal võib juhtuda, et õppejõud vaba semestri võtab ja
aine õpetamises aasta vahele jääb.
Ärgake!!! Tagumine aeg!
soojade sügiseste tervitustega
xxx
Minu arvates tohutult armas :) Tõesti, need, kes te pole veel aru saanud,
kool on alanud.
Ei tegelt, olgugi, et ma kõige meie osakonnas tehtavaga ei nõustu,
siis selle vastu ei saa, et üksteist armastatakse ja hoitakse.
23.9.07
Idioodid liikluses...
Ma ei lasku sellesse, et iga päev saab keegi surma ja ma ei saa aru, mida inimesed mõtlevad, kui nad purjus peaga rooli ronnivad või sõidavad selgelt liiga kiiresti. Endal läheb ka jalg kohati raskeks, aga ohutuse piires.
Lisaks sellele olen ma see juht, kes valjult elab end kohati välja autoroolis. Aga noh ma püüan end tagasi hoida ja ropendama ei hakka. Aga mind paneb hämmastama, kuidas osad autojuhid (ja bussijuhid!) ei saa endiselt aru, et suunatuli loodi suuna näitamiseks ja see ei ole sõiduvahendi külge lihtsalt ilu pärast pandud, vaid seda võiks kasutada. Või siis miks peab vingerdama? Või Tallinn-Tartu maanteel hakkama mööda sõitma, kui ees on selgelt näha PIKK rong. Palju õnne, Sa jõuad Tartusse 5 minutit enne mind. Ja mitu korda selle aja jooksul tegid ohtliku manöövri? Ja aeglased juhid maanteel, kes lisavad kiirust juurde, kui püüad neist mööduda. Hämmastav.
Eile sattus mulle järjekordne tüüp tee peale. Tema tunnusmärkideks olid:
1) kiirendamine ja aeglustamine. Kiirus kõikus 80st 11oni;
2) vingerdamine teel;
3) kurvide võtmine sisekurvist;
4) sõitmine vastassuunas ka muul ajal;
5) möödasõidu takistamine;
6) pidevalt peeglisse vaatamine.
Üks auto tegi temast ohtliku möödasõidu. Tüüp (vanamees) oleks selle auto peaaegu välja puksinud. See oli viimane tilk minu karikasse.
110. "Tahaksin anda teada purjus juhist maanteel."
5 minutit hiljem võttis kohalik ekipaaž auto rajalt maha. Laupäeval. Olin Eesti politseis positiivselt üllatunud. Kindla kahtluse korral soovitaks teistelegi. Peaks muidugi politseist uurima, kuidas nad sellesse suhtuvad.
Lisaks sellele olen ma see juht, kes valjult elab end kohati välja autoroolis. Aga noh ma püüan end tagasi hoida ja ropendama ei hakka. Aga mind paneb hämmastama, kuidas osad autojuhid (ja bussijuhid!) ei saa endiselt aru, et suunatuli loodi suuna näitamiseks ja see ei ole sõiduvahendi külge lihtsalt ilu pärast pandud, vaid seda võiks kasutada. Või siis miks peab vingerdama? Või Tallinn-Tartu maanteel hakkama mööda sõitma, kui ees on selgelt näha PIKK rong. Palju õnne, Sa jõuad Tartusse 5 minutit enne mind. Ja mitu korda selle aja jooksul tegid ohtliku manöövri? Ja aeglased juhid maanteel, kes lisavad kiirust juurde, kui püüad neist mööduda. Hämmastav.
Eile sattus mulle järjekordne tüüp tee peale. Tema tunnusmärkideks olid:
1) kiirendamine ja aeglustamine. Kiirus kõikus 80st 11oni;
2) vingerdamine teel;
3) kurvide võtmine sisekurvist;
4) sõitmine vastassuunas ka muul ajal;
5) möödasõidu takistamine;
6) pidevalt peeglisse vaatamine.
Üks auto tegi temast ohtliku möödasõidu. Tüüp (vanamees) oleks selle auto peaaegu välja puksinud. See oli viimane tilk minu karikasse.
110. "Tahaksin anda teada purjus juhist maanteel."
5 minutit hiljem võttis kohalik ekipaaž auto rajalt maha. Laupäeval. Olin Eesti politseis positiivselt üllatunud. Kindla kahtluse korral soovitaks teistelegi. Peaks muidugi politseist uurima, kuidas nad sellesse suhtuvad.
Riidehunnikute koristus
Mul ei ole riidekappi. Ma ei mäleta, millal mul viimati oli riidekapp. Belgias, aga seal polnud asju. Seega ei saa mingist riidekapi suurpuhastusest juttugi olla. Viimase üheteistkümne aasta jooksul on mu asjad olnud kamorkades ja kohvrites. Ja erinevates kilekottides. Mul puudus igasugune ülevaade, kui palju neid olla võiks, kuni selle suveni. Komandeerisin kõik asjad tagasi esialgsesse koju ning neid sai palju. Liiga palju. Terve me teine korrus oli täis minu riideid, raamatuid, erinevaid pabereid, kingi... Liialdusteta.
Ning kuna mu septembri master plan sisaldas riiete sorteerimist, siis pidin selle ära tegema. Ma taas ei liialda, kui ütlen, et neid riideid pole vähemalt 7 aastat sorteeritud. Aeg-ajalt on midagi ära visatud, kuid peamiselt on asjad kuhjunud.
Nüüd on mu riided mitmes virnas:
- jätan alles;
- pessu, aga jätan alles;
- tolmulapiks;
- ära anda (need tuleb hiljem veel sorteerida hunnikutesse puhtad ja pessu);
- hülgamine välismaal;
- ei tea, mida teha;
- sokid;
- sokid, mille võib ära visata, aga mida võib enne seda veel ühe korra kanda, sest nad on puhtad;
- sukamaterjalist sukad-sokid;
- paksemad sukad;
- sallid-mütsid;
- pesu;
- prügikasti (kasti asemel on suur prügikott).
Prügikotti on raske asju panna. Peaks olema kalgim. Oma esimese enda õmmeldud asja - öösärgi - jätan alles. Endakootud kampsuni ka. Mälestused peavad olema, aga pean neile vist eraldi elamise muretsema.
Raamatud jätan sorteerimata. Paberid panen virna.
Asjad pakin väiksemasse kotti, et mu kiusatus neid juurde osta oleks väiksem. Lootus on lollide lohutus. Tegelikult ma ei ole naiivne, aga kohver on tüütu.
Ning kuna mu septembri master plan sisaldas riiete sorteerimist, siis pidin selle ära tegema. Ma taas ei liialda, kui ütlen, et neid riideid pole vähemalt 7 aastat sorteeritud. Aeg-ajalt on midagi ära visatud, kuid peamiselt on asjad kuhjunud.
Nüüd on mu riided mitmes virnas:
- jätan alles;
- pessu, aga jätan alles;
- tolmulapiks;
- ära anda (need tuleb hiljem veel sorteerida hunnikutesse puhtad ja pessu);
- hülgamine välismaal;
- ei tea, mida teha;
- sokid;
- sokid, mille võib ära visata, aga mida võib enne seda veel ühe korra kanda, sest nad on puhtad;
- sukamaterjalist sukad-sokid;
- paksemad sukad;
- sallid-mütsid;
- pesu;
- prügikasti (kasti asemel on suur prügikott).
Prügikotti on raske asju panna. Peaks olema kalgim. Oma esimese enda õmmeldud asja - öösärgi - jätan alles. Endakootud kampsuni ka. Mälestused peavad olema, aga pean neile vist eraldi elamise muretsema.
Raamatud jätan sorteerimata. Paberid panen virna.
Asjad pakin väiksemasse kotti, et mu kiusatus neid juurde osta oleks väiksem. Lootus on lollide lohutus. Tegelikult ma ei ole naiivne, aga kohver on tüütu.
22.9.07
Farewell hommikusöök
Igal juhul otsustasin sel korral, et ürituseta ei lahku. Aga ajaga on nagu ta on... Kinni varahommikust hilisõhtuni.
Seega pidin Tartus resideeruvad sõbrad-tuttavad kutsuma hommikusöögile. Nõnda täituski minu tuba reedel uniste ja veel unisemate nägudega, kes alustasid päeva tee, kohvi, pannkookide, võileibade ja pudruga.
Mõni arvas, et ürituse alguskellaaeg on nali. Mõni arvas, et ta pole mitu aastat nii vara ärganud. Enamus arvas, et nad oleks tahtnud kauem magada. Üllatuskülaline H saabus Jyväskyläst. Üle tormise mere (jätame nii, et ta tuli ainult selleks ürituseks :P).
"Me ausõna panime kella 6.30ks... ja kui 7.15 kella vaatasime, hakkas kiire."
Tegelikult oli mul hea meel näha, et inimesed viitsisid end minu kallistamise nimel nii vara voodist välja ajada. See oli armas. Ma hindan kõigi panust :) Mõni ei jõudnud ka, aga sest pole hullu. Mõni läks hiljem ilmselt voodisse tagasi, sest pool kümme peksin kõik välja. Külalislahke võõrustaja nagu ma olen.
Kingitusi sain ka. BOB-kaardi näiteks ja šokolaadi ja veel igasugu tähtsaid asju ;)
Väga kindlalt sai otsustatud, et "definitely" kirjutatakse i-ga mitte a-ga ("definately"), kuigi 3L-il on selle kohta oma arvamus.
Täna hommikul tundsin, et oleks ebaõige, kui ma uuesti pannkooke ei küpsetaks. Ja kartulisalatit ei lõikaks. Ütleme nii, et ma olen minekuks valmis. Kui pakkimata kott välja arvata. 25 kraadi sooja.
Seega pidin Tartus resideeruvad sõbrad-tuttavad kutsuma hommikusöögile. Nõnda täituski minu tuba reedel uniste ja veel unisemate nägudega, kes alustasid päeva tee, kohvi, pannkookide, võileibade ja pudruga.
Mõni arvas, et ürituse alguskellaaeg on nali. Mõni arvas, et ta pole mitu aastat nii vara ärganud. Enamus arvas, et nad oleks tahtnud kauem magada. Üllatuskülaline H saabus Jyväskyläst. Üle tormise mere (jätame nii, et ta tuli ainult selleks ürituseks :P).
"Me ausõna panime kella 6.30ks... ja kui 7.15 kella vaatasime, hakkas kiire."
Tegelikult oli mul hea meel näha, et inimesed viitsisid end minu kallistamise nimel nii vara voodist välja ajada. See oli armas. Ma hindan kõigi panust :) Mõni ei jõudnud ka, aga sest pole hullu. Mõni läks hiljem ilmselt voodisse tagasi, sest pool kümme peksin kõik välja. Külalislahke võõrustaja nagu ma olen.
Kingitusi sain ka. BOB-kaardi näiteks ja šokolaadi ja veel igasugu tähtsaid asju ;)
Väga kindlalt sai otsustatud, et "definitely" kirjutatakse i-ga mitte a-ga ("definately"), kuigi 3L-il on selle kohta oma arvamus.
Täna hommikul tundsin, et oleks ebaõige, kui ma uuesti pannkooke ei küpsetaks. Ja kartulisalatit ei lõikaks. Ütleme nii, et ma olen minekuks valmis. Kui pakkimata kott välja arvata. 25 kraadi sooja.
21.9.07
Ma armastan pakkimist.
Vaatan riidehunnikuid. Vaatan kingamägesid. Vaatan suuremaid ja väiksemaid kohvreid-kotte. Ma ei suuda isegi sokke sorteerida.
Mingil hetkel mõtlen, et tühja kah. Võtan plätud, bikiinid, villased sokid, šampooni-palsami ja hambaharja ning hakkan minema. Kommid, manna, kohukesed ja leiva ka. Kellele neid asju üldse vaja on?
Mingil hetkel mõtlen, et tühja kah. Võtan plätud, bikiinid, villased sokid, šampooni-palsami ja hambaharja ning hakkan minema. Kommid, manna, kohukesed ja leiva ka. Kellele neid asju üldse vaja on?
20.9.07
Olen popp... Ahhaaa....
Vaatasin ka "Sügisballi" ära. Oli väärt vaatamist. Ja igasugune inisemine teemal, et see oli wannabe jne jätta. Üle pika aja nägin ma Eesti filmi, mis ei ole lihtsalt Eesti film, vaid ka hea film.
Ja kui "Mul on NII kole särk!" ei lähe Eesti filmiajalukku, olen ma pettunud. Kui ma saaksin filmitegijatelt midagi küsida, siis see käiks just selle fraasi kohta.
Ja siis "Ei, tegelikult oled Sa tore mees..." Ja suured munad. Auto taha peitmine. Need, kes näinud, need teavad. Teised, minge vaadake.
Siiski olen ma veendunud, et see on eestlastele mõeldud film. Olgugi, et tegemist on igipõlise temaatikaga, on filmis palju eestlastele omast. Ja kuidas saakski välismaalased mõista raamatu "Avameelselt abielust" tähendust? Või need riided ja see ümbruskond? Meile tegelikult nii oma. Ja need tüübid, keda me kõik kohanud oleme. See traagika. Kõik naljad, mis olid tegelikult tragikoomilised.
Pluss näitlejatöö. Ma olen siiralt üllatunud. Positiivselt. Ja Tolki diktsioon mind ka ei hakanud häirima, sest õnneks ta rääkis vähe :) See on ka kergelt ta kaubamärk.
Üks asi läks üle piiri. Või noh... kiskus Tarantinoks nagu K ütles. Seda polnud vaja. Mulle meeldis selline... Bergmanlik stiil.
Ja kui "Mul on NII kole särk!" ei lähe Eesti filmiajalukku, olen ma pettunud. Kui ma saaksin filmitegijatelt midagi küsida, siis see käiks just selle fraasi kohta.
Ja siis "Ei, tegelikult oled Sa tore mees..." Ja suured munad. Auto taha peitmine. Need, kes näinud, need teavad. Teised, minge vaadake.
Siiski olen ma veendunud, et see on eestlastele mõeldud film. Olgugi, et tegemist on igipõlise temaatikaga, on filmis palju eestlastele omast. Ja kuidas saakski välismaalased mõista raamatu "Avameelselt abielust" tähendust? Või need riided ja see ümbruskond? Meile tegelikult nii oma. Ja need tüübid, keda me kõik kohanud oleme. See traagika. Kõik naljad, mis olid tegelikult tragikoomilised.
Pluss näitlejatöö. Ma olen siiralt üllatunud. Positiivselt. Ja Tolki diktsioon mind ka ei hakanud häirima, sest õnneks ta rääkis vähe :) See on ka kergelt ta kaubamärk.
Üks asi läks üle piiri. Või noh... kiskus Tarantinoks nagu K ütles. Seda polnud vaja. Mulle meeldis selline... Bergmanlik stiil.
Aega jälle ei ole...
Riidehunnikud on endiselt sorteerimata. Ma arvan, et kellelgi ei ole niipalju asju nagu minul. Riideid. Asju. Enamikud küll kandmiskõlbulikud (ehk terved ja puhtad), kuid ennast nende kandjana ette ei kujutaks. Ja päevi on jäänud nii vähe, et üha raskem on uskuda, et need mäed mu toast kaoksid.
Kingi ja kotte on mul endiselt vähe.
Kui esmaspäeval mulle veel tundus, et aega on jõle palju, siis praegu tundub, et aega on nii vähe, et ei maksa alustadagi. Oleks vaja kirjandust ja mõtteid, aga pole kumbagi. Kui raamatukogu mind täna ei inspireeri, on kööga.
Kuhu kaob aeg? Kas ma mölutan selle niisama maha? Vist küll. To do list on pikk, aga mina kirjutan blogi. Nagu ikka. Ei maksa viriseda. Täna teen vähemalt kaks kasulikku tegu - käin loengus ja kinos.
Mind ootavad suured ootused väikeselt inimeselt ja katkise tagarehviga jalgratas. Ookean, mis pole kunagi soe ja pargid, mis on kilkamist täis. Idüll?
Kingi ja kotte on mul endiselt vähe.
Kui esmaspäeval mulle veel tundus, et aega on jõle palju, siis praegu tundub, et aega on nii vähe, et ei maksa alustadagi. Oleks vaja kirjandust ja mõtteid, aga pole kumbagi. Kui raamatukogu mind täna ei inspireeri, on kööga.
Kuhu kaob aeg? Kas ma mölutan selle niisama maha? Vist küll. To do list on pikk, aga mina kirjutan blogi. Nagu ikka. Ei maksa viriseda. Täna teen vähemalt kaks kasulikku tegu - käin loengus ja kinos.
Mind ootavad suured ootused väikeselt inimeselt ja katkise tagarehviga jalgratas. Ookean, mis pole kunagi soe ja pargid, mis on kilkamist täis. Idüll?
16.9.07
Reality check
Nädalavahetus lendas mööda nagu niuhti (eranali).
Eile leidsime sõbrannaga, et on viimane aeg hakata mõtlema säästmisele. Kunagi ma seda isegi tegin, aga viimasel ajal olen saavutanud meisterlikkuse elamises üle oma võimete. Nagu paljud teised eestlased, keda selle eest kritiseerinud olen. Minu eeliseks on see, et ühtegi suurt telekat ma järelmaksuga ostnud siiski ei ole ja olukord on VEEL kontrolli all. Ja aruka inimesena saan aru, et on viimane aeg teha radikaalseid muudatusi. Vist.
Kui eelmisel nädalal hakkasin jälle sportimisega tegelema, avastasin, et pulsikellal on üks menüüjaotus vähem kui peaks. Homme lähen poodi karjuma. Parem tehku see kohe korda. Pole naljakas, kui pulsikellal pole seda osa, kus saad määrata kindlaks pulsivahemiku (kui see paberi järgi peaks olema).
Pärast sportimist oli viimane aeg hakata giidiks. Ma olen eriliselt halb giid. Siiani oskasin minna ühele vaateplatvormile. Sloveenia sõber Jaka tegi kerge visiidi ja kuna mulle meeldivad turistid, siis võtsin Samigi kampa. Ira näitas kõiki platvorme, järgmisel korral panen ässa. Vaprana, saabaste hõõrumist ja vihma trotsides kõndisin vanalinna läbi. Kaks korda. Jaka on Tallinnasse armunud ning kirjutab selleteemalisi kirju. Lubas järgmise filmi siin teha. Ja Sam kartis, et tahan temaga abielluda, sest kõik Ida-Euroopa naised tahavad ju iirlastega abielluda. Pildid said ka ilusad.
Muuhulgas leidsime suveniiripoest minu arvates ühe lahedaima külmkapimagneti, mida ma näinud olen. Selline. Ilus. Well, sellele saab vastu vaid karvane iiri õnnelammas.
Ja kui ma nägin päev hiljem katusel seistes kogu vanalinna... päikesesäras... siis ma armusin Tallinna. Ja tahtsin, et ma saaksin kõndida katuseid mööda. Pirita kloostri varemetes oli mul kahju, et need on vaid varemed. Eesti on ilus, onju? Enne ei ole ma täheldanud patriootlikuse kasvu enne lahkumist.
Lisaks kuulasin Elton Johni... no sel ajal kui minu kuulamist ei seganud tema andunud fänn, kes oli otsustanud kõik laulud KÕVA häälega kaasa laulda ning oli seks puhuks kaasa võtnud ka laulusõnad. Ma saan aru, et see võis olla ta elu hetk. Ma saan aru, et kontserdil võib kaasa laulda. Aga krt küll, kui Candle In The Windi ajal üks tüüp lihtsalt laulab kõike pool takti varem kui Sir ise, siis... ajab marru. Tahtsin talt kenasti paluda vait olla, aga ta vist enne kuulis mind sõbrannale ütlemas: "Your Songi ta ära ei riku, palun tal vait olla." Sest vähemalt laulis ta veidi vaiksemalt ja vaatas mind kurja pilguga. Ja tegelikult oli mul temast ikkagi tohutult kahju, sest ta jõudis oma vinüülplaadi võtta välja liiga hilja, et turva saaks sellele sjuuperstaarile allkirjastamiseks anda. Vot sellest oli nii kahju, et ma peaaegu hakkasin nutma. Tõsiselt. Noh ning seetõttu ma ei irisenud, kui ta Your Songi kaasa laulis. Panin temapoolse kõrva kinni. Ahjaa. Kontsert oli täitsa vinksvonks, ootasin hullemat.
Massaažikursused olid ka vinged. Nüüd pean vaid harjutama ja edasi õppima.
Ja tegelikult on mul paha tunne, kui ma kõiki inimesi oma päikese jutuga närvi ajan. Ja tegelikult on mul kahju osasid inimesi siia maha jätta. Ma täitsa võtaks teid kaasa. Seega, ei taha teid närvi ajada, aga ma ei saa sinna midagi parata, et ma ei jõua ära oodata soojemat kliimat ning oma toredaid kaaslannasid, nii noori kui vanu ;)
Järgneva nädala jooksul söön ainult heeringat, kilu, musta leiba, kohukesi ja Geisha šokolaadi. Kartulisalatit ka. Ja kui oleks verivorsti, sööks sedagi. Hapukapsas pole minu rida.
Eile leidsime sõbrannaga, et on viimane aeg hakata mõtlema säästmisele. Kunagi ma seda isegi tegin, aga viimasel ajal olen saavutanud meisterlikkuse elamises üle oma võimete. Nagu paljud teised eestlased, keda selle eest kritiseerinud olen. Minu eeliseks on see, et ühtegi suurt telekat ma järelmaksuga ostnud siiski ei ole ja olukord on VEEL kontrolli all. Ja aruka inimesena saan aru, et on viimane aeg teha radikaalseid muudatusi. Vist.
Kui eelmisel nädalal hakkasin jälle sportimisega tegelema, avastasin, et pulsikellal on üks menüüjaotus vähem kui peaks. Homme lähen poodi karjuma. Parem tehku see kohe korda. Pole naljakas, kui pulsikellal pole seda osa, kus saad määrata kindlaks pulsivahemiku (kui see paberi järgi peaks olema).
Pärast sportimist oli viimane aeg hakata giidiks. Ma olen eriliselt halb giid. Siiani oskasin minna ühele vaateplatvormile. Sloveenia sõber Jaka tegi kerge visiidi ja kuna mulle meeldivad turistid, siis võtsin Samigi kampa. Ira näitas kõiki platvorme, järgmisel korral panen ässa. Vaprana, saabaste hõõrumist ja vihma trotsides kõndisin vanalinna läbi. Kaks korda. Jaka on Tallinnasse armunud ning kirjutab selleteemalisi kirju. Lubas järgmise filmi siin teha. Ja Sam kartis, et tahan temaga abielluda, sest kõik Ida-Euroopa naised tahavad ju iirlastega abielluda. Pildid said ka ilusad.
Muuhulgas leidsime suveniiripoest minu arvates ühe lahedaima külmkapimagneti, mida ma näinud olen. Selline. Ilus. Well, sellele saab vastu vaid karvane iiri õnnelammas.
Ja kui ma nägin päev hiljem katusel seistes kogu vanalinna... päikesesäras... siis ma armusin Tallinna. Ja tahtsin, et ma saaksin kõndida katuseid mööda. Pirita kloostri varemetes oli mul kahju, et need on vaid varemed. Eesti on ilus, onju? Enne ei ole ma täheldanud patriootlikuse kasvu enne lahkumist.
Lisaks kuulasin Elton Johni... no sel ajal kui minu kuulamist ei seganud tema andunud fänn, kes oli otsustanud kõik laulud KÕVA häälega kaasa laulda ning oli seks puhuks kaasa võtnud ka laulusõnad. Ma saan aru, et see võis olla ta elu hetk. Ma saan aru, et kontserdil võib kaasa laulda. Aga krt küll, kui Candle In The Windi ajal üks tüüp lihtsalt laulab kõike pool takti varem kui Sir ise, siis... ajab marru. Tahtsin talt kenasti paluda vait olla, aga ta vist enne kuulis mind sõbrannale ütlemas: "Your Songi ta ära ei riku, palun tal vait olla." Sest vähemalt laulis ta veidi vaiksemalt ja vaatas mind kurja pilguga. Ja tegelikult oli mul temast ikkagi tohutult kahju, sest ta jõudis oma vinüülplaadi võtta välja liiga hilja, et turva saaks sellele sjuuperstaarile allkirjastamiseks anda. Vot sellest oli nii kahju, et ma peaaegu hakkasin nutma. Tõsiselt. Noh ning seetõttu ma ei irisenud, kui ta Your Songi kaasa laulis. Panin temapoolse kõrva kinni. Ahjaa. Kontsert oli täitsa vinksvonks, ootasin hullemat.
Massaažikursused olid ka vinged. Nüüd pean vaid harjutama ja edasi õppima.
Ja tegelikult on mul paha tunne, kui ma kõiki inimesi oma päikese jutuga närvi ajan. Ja tegelikult on mul kahju osasid inimesi siia maha jätta. Ma täitsa võtaks teid kaasa. Seega, ei taha teid närvi ajada, aga ma ei saa sinna midagi parata, et ma ei jõua ära oodata soojemat kliimat ning oma toredaid kaaslannasid, nii noori kui vanu ;)
Järgneva nädala jooksul söön ainult heeringat, kilu, musta leiba, kohukesi ja Geisha šokolaadi. Kartulisalatit ka. Ja kui oleks verivorsti, sööks sedagi. Hapukapsas pole minu rida.
14.9.07
Räägin edasi...
Täna käisin arsti juures, kes leidis, et võin ka edaspidi rääkida (paljude inimeste kurvastuseks, kes lootsid, et mind pannakse paarikuulisele vaikimisrežiimile). Seega karjun ka edaspidi teile kõrva, ei plaanitse mõrva. Aga toon võib muutuda.
Lisaks olen varsti otsimas kodu Tallinnas ja põnevat töökohta sealsamas (alates jaanuarist). Kõik pakkumised on teretulnud.
Aga muidu. Miks te arvuti taga olete? Väljas on super ilm ju!
Ja varsti.... varsti on veel ilusam :)
Lisaks olen varsti otsimas kodu Tallinnas ja põnevat töökohta sealsamas (alates jaanuarist). Kõik pakkumised on teretulnud.
Aga muidu. Miks te arvuti taga olete? Väljas on super ilm ju!
Ja varsti.... varsti on veel ilusam :)
11.9.07
Naistekas.
Eelmise nädala puhkus koosnes peamiselt iluprotseduuridest ja unelemisest. Lisaks veel muu puhkuse juurde kuuluv...
Tõeline Naine puhkab nii (note: iroonia):
- maniküür-pediküür (koos küünemaalingutega. khm);
- näohooldus;
- energiakapsel;
- keerulise nimega venitusharjutused;
- keerulise nimega massaaž;
- energiasessioon;
- batuudihüpped;
- Ungari mudamähis, mis aitab ka sügava lihaspinge vastu, sinna juurde veel üks näohooldus;
- saunad;
- aroomiteraapia;
- bassein (mullivanni polnud. khm.);
- solaarium;
- 2 lk raamatut;
- 1 moeajakiri;
- 2 h shoppingut;
- mõned tunnid pidutsemist;
- maitsev toit;
- värskelt pressitud greibimahl päikese käes vaatega Riiale, taustaks jutt rinnakarvadest ning sellest, mis naistele peale läheb*;
- moodsa kunsti muuseum (koos Miro ja Kleiniga) pluss maailma parim latte, naljata;
- kausiga kuum šokolaad;
- liikumine ja liigutamine ka batuudist eemal;
- jalkamatš (erand kinnitab reeglit);
- filmid kenade (ja kohati andekate) näitlejatega (Ocean's 13, The Bourne Ultimatum, pool The Avengersi, mingi veider Briti film).
Seda kõike üksi või heas seltskonnas. Pärast seda tundub vingumine ja virisemine eriti mõttetu, kuid võib ju ikka :) Puudu oli House.
Ja edasine puhkamine tundub julmana kõigi tööl käivate inimeste suhtes. Ja tegelt, rohkem ei jõua ka. Seega on mu puhkus läbi. Otsin asjalikkust. Kui leian, annan teada.
* Kuidas jätta naistele head muljet? Käituda alguses bastardina, hiljem normaalselt käitudes tundub naistele, et nad on suutnud sind muuta. Lilled ja šokolaad on alguses out. Ma usun, et see võib isegi töötada.
Tõeline Naine puhkab nii (note: iroonia):
- maniküür-pediküür (koos küünemaalingutega. khm);
- näohooldus;
- energiakapsel;
- keerulise nimega venitusharjutused;
- keerulise nimega massaaž;
- energiasessioon;
- batuudihüpped;
- Ungari mudamähis, mis aitab ka sügava lihaspinge vastu, sinna juurde veel üks näohooldus;
- saunad;
- aroomiteraapia;
- bassein (mullivanni polnud. khm.);
- solaarium;
- 2 lk raamatut;
- 1 moeajakiri;
- 2 h shoppingut;
- mõned tunnid pidutsemist;
- maitsev toit;
- värskelt pressitud greibimahl päikese käes vaatega Riiale, taustaks jutt rinnakarvadest ning sellest, mis naistele peale läheb*;
- moodsa kunsti muuseum (koos Miro ja Kleiniga) pluss maailma parim latte, naljata;
- kausiga kuum šokolaad;
- liikumine ja liigutamine ka batuudist eemal;
- jalkamatš (erand kinnitab reeglit);
- filmid kenade (ja kohati andekate) näitlejatega (Ocean's 13, The Bourne Ultimatum, pool The Avengersi, mingi veider Briti film).
Seda kõike üksi või heas seltskonnas. Pärast seda tundub vingumine ja virisemine eriti mõttetu, kuid võib ju ikka :) Puudu oli House.
Ja edasine puhkamine tundub julmana kõigi tööl käivate inimeste suhtes. Ja tegelt, rohkem ei jõua ka. Seega on mu puhkus läbi. Otsin asjalikkust. Kui leian, annan teada.
* Kuidas jätta naistele head muljet? Käituda alguses bastardina, hiljem normaalselt käitudes tundub naistele, et nad on suutnud sind muuta. Lilled ja šokolaad on alguses out. Ma usun, et see võib isegi töötada.
To-do list: september
- puhka;
- spordi;
- õpi portugali keelt;
- käi Rootsis;
- õpi massaaži;
- käi Elton Johni kontserdil;
- suhtle sõpradega (helista ka neile, keda pole 3 kuud näinud!);
- käi arsti juures;
- proovi aegajalt mitte käituda nagu Naine;
- pidutse;
- korista Tartu kodu ära;
- tee teises kodus suurpuhastus;
- kogu ebavajalikud, aga korralikud riided kokku ja kingi need ära;
- mõtle oma baka peale;
- õmble lõpuks need padjapüürid valmis;
- lenda.
Kõike ilmselt ei jõua. Aga ma proovin.
- spordi;
- õpi portugali keelt;
- käi Rootsis;
- õpi massaaži;
- käi Elton Johni kontserdil;
- suhtle sõpradega (helista ka neile, keda pole 3 kuud näinud!);
- käi arsti juures;
- proovi aegajalt mitte käituda nagu Naine;
- pidutse;
- korista Tartu kodu ära;
- tee teises kodus suurpuhastus;
- kogu ebavajalikud, aga korralikud riided kokku ja kingi need ära;
- mõtle oma baka peale;
- õmble lõpuks need padjapüürid valmis;
- lenda.
Kõike ilmselt ei jõua. Aga ma proovin.
4.9.07
Puhkus kell 7.38.
Eile hommikul saatsin oma töö ära. Nüüd tegelegu sellega teised inimesed.
Mina puhkan.
Ja puhkamisse suhtun ma väga tõsiselt. Nii tõsiselt, et teen seda kohe mitu nädalat. Ja vaimupuhkust peaks jätkuma pikemakski.
Alustasin magamisest, millest viimastel nädalatel viisakalt öeldes puudust olen tundnud. Kell üks hakkas päevast siiski kahju ja sirutasin end ärkvele... Minu puhkuseplaanid koosnevad peamiselt magamisest, riiete sorteerimisest, erinevate kohvrite komplekteerimisest ja kõiksugu naiselikest protseduuridest, milleks mul suvel aeg puudus. Praeguseks olen ma puhkamisest juba koleväsinud, nii et tänan oma tarka pead, mis tööd tehes mulle mõned kursused organiseeris.
Aga seniks kirun ilma ja kassi, kes otsustas magada... mu mustade linasest pükste peal. Me kass on karvadega.
Üks tähelepanek veel: ei ole nii, et saad 22 ja hakkad arukamalt käituma. Ikka arutumalt ja mida rohkem, seda uhkem.
Mina puhkan.
Ja puhkamisse suhtun ma väga tõsiselt. Nii tõsiselt, et teen seda kohe mitu nädalat. Ja vaimupuhkust peaks jätkuma pikemakski.
Alustasin magamisest, millest viimastel nädalatel viisakalt öeldes puudust olen tundnud. Kell üks hakkas päevast siiski kahju ja sirutasin end ärkvele... Minu puhkuseplaanid koosnevad peamiselt magamisest, riiete sorteerimisest, erinevate kohvrite komplekteerimisest ja kõiksugu naiselikest protseduuridest, milleks mul suvel aeg puudus. Praeguseks olen ma puhkamisest juba koleväsinud, nii et tänan oma tarka pead, mis tööd tehes mulle mõned kursused organiseeris.
Aga seniks kirun ilma ja kassi, kes otsustas magada... mu mustade linasest pükste peal. Me kass on karvadega.
Üks tähelepanek veel: ei ole nii, et saad 22 ja hakkad arukamalt käituma. Ikka arutumalt ja mida rohkem, seda uhkem.
Tellimine:
Postitused (Atom)
Postitused
