Riidehunnikute koristus

Mul ei ole riidekappi. Ma ei mäleta, millal mul viimati oli riidekapp. Belgias, aga seal polnud asju. Seega ei saa mingist riidekapi suurpuhastusest juttugi olla. Viimase üheteistkümne aasta jooksul on mu asjad olnud kamorkades ja kohvrites. Ja erinevates kilekottides. Mul puudus igasugune ülevaade, kui palju neid olla võiks, kuni selle suveni. Komandeerisin kõik asjad tagasi esialgsesse koju ning neid sai palju. Liiga palju. Terve me teine korrus oli täis minu riideid, raamatuid, erinevaid pabereid, kingi... Liialdusteta.

Ning kuna mu septembri master plan sisaldas riiete sorteerimist, siis pidin selle ära tegema. Ma taas ei liialda, kui ütlen, et neid riideid pole vähemalt 7 aastat sorteeritud. Aeg-ajalt on midagi ära visatud, kuid peamiselt on asjad kuhjunud.

Nüüd on mu riided mitmes virnas:
- jätan alles;
- pessu, aga jätan alles;
- tolmulapiks;
- ära anda (need tuleb hiljem veel sorteerida hunnikutesse puhtad ja pessu);
- hülgamine välismaal;
- ei tea, mida teha;
- sokid;
- sokid, mille võib ära visata, aga mida võib enne seda veel ühe korra kanda, sest nad on puhtad;
- sukamaterjalist sukad-sokid;
- paksemad sukad;
- sallid-mütsid;
- pesu;
- prügikasti (kasti asemel on suur prügikott).


Prügikotti on raske asju panna. Peaks olema kalgim. Oma esimese enda õmmeldud asja - öösärgi - jätan alles. Endakootud kampsuni ka. Mälestused peavad olema, aga pean neile vist eraldi elamise muretsema.

Raamatud jätan sorteerimata. Paberid panen virna.

Asjad pakin väiksemasse kotti, et mu kiusatus neid juurde osta oleks väiksem. Lootus on lollide lohutus. Tegelikult ma ei ole naiivne, aga kohver on tüütu.

Farewell hommikusöök

Igal juhul otsustasin sel korral, et ürituseta ei lahku. Aga ajaga on nagu ta on... Kinni varahommikust hilisõhtuni.

Seega pidin Tartus resideeruvad sõbrad-tuttavad kutsuma hommikusöögile. Nõnda täituski minu tuba reedel uniste ja veel unisemate nägudega, kes alustasid päeva tee, kohvi, pannkookide, võileibade ja pudruga.

Mõni arvas, et ürituse alguskellaaeg on nali. Mõni arvas, et ta pole mitu aastat nii vara ärganud. Enamus arvas, et nad oleks tahtnud kauem magada. Üllatuskülaline H saabus Jyväskyläst. Üle tormise mere (jätame nii, et ta tuli ainult selleks ürituseks :P).

"Me ausõna panime kella 6.30ks... ja kui 7.15 kella vaatasime, hakkas kiire."

Tegelikult oli mul hea meel näha, et inimesed viitsisid end minu kallistamise nimel nii vara voodist välja ajada. See oli armas. Ma hindan kõigi panust :) Mõni ei jõudnud ka, aga sest pole hullu. Mõni läks hiljem ilmselt voodisse tagasi, sest pool kümme peksin kõik välja. Külalislahke võõrustaja nagu ma olen.

Kingitusi sain ka. BOB-kaardi näiteks ja šokolaadi ja veel igasugu tähtsaid asju ;)

Väga kindlalt sai otsustatud, et "definitely" kirjutatakse i-ga mitte a-ga ("definately"), kuigi 3L-il on selle kohta oma arvamus.

Täna hommikul tundsin, et oleks ebaõige, kui ma uuesti pannkooke ei küpsetaks. Ja kartulisalatit ei lõikaks. Ütleme nii, et ma olen minekuks valmis. Kui pakkimata kott välja arvata. 25 kraadi sooja.

Ma armastan pakkimist.

Vaatan riidehunnikuid. Vaatan kingamägesid. Vaatan suuremaid ja väiksemaid kohvreid-kotte. Ma ei suuda isegi sokke sorteerida.

Mingil hetkel mõtlen, et tühja kah. Võtan plätud, bikiinid, villased sokid, šampooni-palsami ja hambaharja ning hakkan minema. Kommid, manna, kohukesed ja leiva ka. Kellele neid asju üldse vaja on?

Olen popp... Ahhaaa....

Vaatasin ka "Sügisballi" ära. Oli väärt vaatamist. Ja igasugune inisemine teemal, et see oli wannabe jne jätta. Üle pika aja nägin ma Eesti filmi, mis ei ole lihtsalt Eesti film, vaid ka hea film.

Ja kui "Mul on NII kole särk!" ei lähe Eesti filmiajalukku, olen ma pettunud. Kui ma saaksin filmitegijatelt midagi küsida, siis see käiks just selle fraasi kohta.

Ja siis "Ei, tegelikult oled Sa tore mees..." Ja suured munad. Auto taha peitmine. Need, kes näinud, need teavad. Teised, minge vaadake.

Siiski olen ma veendunud, et see on eestlastele mõeldud film. Olgugi, et tegemist on igipõlise temaatikaga, on filmis palju eestlastele omast. Ja kuidas saakski välismaalased mõista raamatu "Avameelselt abielust" tähendust? Või need riided ja see ümbruskond? Meile tegelikult nii oma. Ja need tüübid, keda me kõik kohanud oleme. See traagika. Kõik naljad, mis olid tegelikult tragikoomilised.

Pluss näitlejatöö. Ma olen siiralt üllatunud. Positiivselt. Ja Tolki diktsioon mind ka ei hakanud häirima, sest õnneks ta rääkis vähe :) See on ka kergelt ta kaubamärk.

Üks asi läks üle piiri. Või noh... kiskus Tarantinoks nagu K ütles. Seda polnud vaja. Mulle meeldis selline... Bergmanlik stiil.

Aega jälle ei ole...

Riidehunnikud on endiselt sorteerimata. Ma arvan, et kellelgi ei ole niipalju asju nagu minul. Riideid. Asju. Enamikud küll kandmiskõlbulikud (ehk terved ja puhtad), kuid ennast nende kandjana ette ei kujutaks. Ja päevi on jäänud nii vähe, et üha raskem on uskuda, et need mäed mu toast kaoksid.

Kingi ja kotte on mul endiselt vähe.

Kui esmaspäeval mulle veel tundus, et aega on jõle palju, siis praegu tundub, et aega on nii vähe, et ei maksa alustadagi. Oleks vaja kirjandust ja mõtteid, aga pole kumbagi. Kui raamatukogu mind täna ei inspireeri, on kööga.

Kuhu kaob aeg? Kas ma mölutan selle niisama maha? Vist küll. To do list on pikk, aga mina kirjutan blogi. Nagu ikka. Ei maksa viriseda. Täna teen vähemalt kaks kasulikku tegu - käin loengus ja kinos.

Mind ootavad suured ootused väikeselt inimeselt ja katkise tagarehviga jalgratas. Ookean, mis pole kunagi soe ja pargid, mis on kilkamist täis. Idüll?

Reality check

Nädalavahetus lendas mööda nagu niuhti (eranali).

Eile leidsime sõbrannaga, et on viimane aeg hakata mõtlema säästmisele. Kunagi ma seda isegi tegin, aga viimasel ajal olen saavutanud meisterlikkuse elamises üle oma võimete. Nagu paljud teised eestlased, keda selle eest kritiseerinud olen. Minu eeliseks on see, et ühtegi suurt telekat ma järelmaksuga ostnud siiski ei ole ja olukord on VEEL kontrolli all. Ja aruka inimesena saan aru, et on viimane aeg teha radikaalseid muudatusi. Vist.

Kui eelmisel nädalal hakkasin jälle sportimisega tegelema, avastasin, et pulsikellal on üks menüüjaotus vähem kui peaks. Homme lähen poodi karjuma. Parem tehku see kohe korda. Pole naljakas, kui pulsikellal pole seda osa, kus saad määrata kindlaks pulsivahemiku (kui see paberi järgi peaks olema).

Pärast sportimist oli viimane aeg hakata giidiks. Ma olen eriliselt halb giid. Siiani oskasin minna ühele vaateplatvormile. Sloveenia sõber Jaka tegi kerge visiidi ja kuna mulle meeldivad turistid, siis võtsin Samigi kampa. Ira näitas kõiki platvorme, järgmisel korral panen ässa. Vaprana, saabaste hõõrumist ja vihma trotsides kõndisin vanalinna läbi. Kaks korda. Jaka on Tallinnasse armunud ning kirjutab selleteemalisi kirju. Lubas järgmise filmi siin teha. Ja Sam kartis, et tahan temaga abielluda, sest kõik Ida-Euroopa naised tahavad ju iirlastega abielluda. Pildid said ka ilusad.



Muuhulgas leidsime suveniiripoest minu arvates ühe lahedaima külmkapimagneti, mida ma näinud olen. Selline. Ilus. Well, sellele saab vastu vaid karvane iiri õnnelammas.


Ja kui ma nägin päev hiljem katusel seistes kogu vanalinna... päikesesäras... siis ma armusin Tallinna. Ja tahtsin, et ma saaksin kõndida katuseid mööda. Pirita kloostri varemetes oli mul kahju, et need on vaid varemed. Eesti on ilus, onju? Enne ei ole ma täheldanud patriootlikuse kasvu enne lahkumist.

Lisaks kuulasin Elton Johni... no sel ajal kui minu kuulamist ei seganud tema andunud fänn, kes oli otsustanud kõik laulud KÕVA häälega kaasa laulda ning oli seks puhuks kaasa võtnud ka laulusõnad. Ma saan aru, et see võis olla ta elu hetk. Ma saan aru, et kontserdil võib kaasa laulda. Aga krt küll, kui Candle In The Windi ajal üks tüüp lihtsalt laulab kõike pool takti varem kui Sir ise, siis... ajab marru. Tahtsin talt kenasti paluda vait olla, aga ta vist enne kuulis mind sõbrannale ütlemas: "Your Songi ta ära ei riku, palun tal vait olla." Sest vähemalt laulis ta veidi vaiksemalt ja vaatas mind kurja pilguga. Ja tegelikult oli mul temast ikkagi tohutult kahju, sest ta jõudis oma vinüülplaadi võtta välja liiga hilja, et turva saaks sellele sjuuperstaarile allkirjastamiseks anda. Vot sellest oli nii kahju, et ma peaaegu hakkasin nutma. Tõsiselt. Noh ning seetõttu ma ei irisenud, kui ta Your Songi kaasa laulis. Panin temapoolse kõrva kinni. Ahjaa. Kontsert oli täitsa vinksvonks, ootasin hullemat.

Massaažikursused olid ka vinged. Nüüd pean vaid harjutama ja edasi õppima.

Ja tegelikult on mul paha tunne, kui ma kõiki inimesi oma päikese jutuga närvi ajan. Ja tegelikult on mul kahju osasid inimesi siia maha jätta. Ma täitsa võtaks teid kaasa. Seega, ei taha teid närvi ajada, aga ma ei saa sinna midagi parata, et ma ei jõua ära oodata soojemat kliimat ning oma toredaid kaaslannasid, nii noori kui vanu ;)

Järgneva nädala jooksul söön ainult heeringat, kilu, musta leiba, kohukesi ja Geisha šokolaadi. Kartulisalatit ka. Ja kui oleks verivorsti, sööks sedagi. Hapukapsas pole minu rida.

Räägin edasi...

Täna käisin arsti juures, kes leidis, et võin ka edaspidi rääkida (paljude inimeste kurvastuseks, kes lootsid, et mind pannakse paarikuulisele vaikimisrežiimile). Seega karjun ka edaspidi teile kõrva, ei plaanitse mõrva. Aga toon võib muutuda.

Lisaks olen varsti otsimas kodu Tallinnas ja põnevat töökohta sealsamas (alates jaanuarist). Kõik pakkumised on teretulnud.

Aga muidu. Miks te arvuti taga olete? Väljas on super ilm ju!

Ja varsti.... varsti on veel ilusam :)

Naistekas.

Eelmise nädala puhkus koosnes peamiselt iluprotseduuridest ja unelemisest. Lisaks veel muu puhkuse juurde kuuluv...

Tõeline Naine puhkab nii (note: iroonia):
- maniküür-pediküür (koos küünemaalingutega. khm);
- näohooldus;
- energiakapsel;
- keerulise nimega venitusharjutused;
- keerulise nimega massaaž;
- energiasessioon;
- batuudihüpped;
- Ungari mudamähis, mis aitab ka sügava lihaspinge vastu, sinna juurde veel üks näohooldus;
- saunad;
- aroomiteraapia;
- bassein (mullivanni polnud. khm.);
- solaarium;
- 2 lk raamatut;
- 1 moeajakiri;
- 2 h shoppingut;
- mõned tunnid pidutsemist;
- maitsev toit;
- värskelt pressitud greibimahl päikese käes vaatega Riiale, taustaks jutt rinnakarvadest ning sellest, mis naistele peale läheb*;
- moodsa kunsti muuseum (koos Miro ja Kleiniga) pluss maailma parim latte, naljata;
- kausiga kuum šokolaad;
- liikumine ja liigutamine ka batuudist eemal;
- jalkamatš (erand kinnitab reeglit);
- filmid kenade (ja kohati andekate) näitlejatega (Ocean's 13, The Bourne Ultimatum, pool The Avengersi, mingi veider Briti film).

Seda kõike üksi või heas seltskonnas. Pärast seda tundub vingumine ja virisemine eriti mõttetu, kuid võib ju ikka :) Puudu oli House.

Ja edasine puhkamine tundub julmana kõigi tööl käivate inimeste suhtes. Ja tegelt, rohkem ei jõua ka. Seega on mu puhkus läbi. Otsin asjalikkust. Kui leian, annan teada.

* Kuidas jätta naistele head muljet? Käituda alguses bastardina, hiljem normaalselt käitudes tundub naistele, et nad on suutnud sind muuta. Lilled ja šokolaad on alguses out. Ma usun, et see võib isegi töötada.

To-do list: september

- puhka;
- spordi;
- õpi portugali keelt;
- käi Rootsis;
- õpi massaaži;
- käi Elton Johni kontserdil;
- suhtle sõpradega (helista ka neile, keda pole 3 kuud näinud!);
- käi arsti juures;
- proovi aegajalt mitte käituda nagu Naine;
- pidutse;
- korista Tartu kodu ära;
- tee teises kodus suurpuhastus;
- kogu ebavajalikud, aga korralikud riided kokku ja kingi need ära;
- mõtle oma baka peale;
- õmble lõpuks need padjapüürid valmis;
- lenda.

Kõike ilmselt ei jõua. Aga ma proovin.

Puhkus kell 7.38.

Eile hommikul saatsin oma töö ära. Nüüd tegelegu sellega teised inimesed.

Mina puhkan.

Ja puhkamisse suhtun ma väga tõsiselt. Nii tõsiselt, et teen seda kohe mitu nädalat. Ja vaimupuhkust peaks jätkuma pikemakski.

Alustasin magamisest, millest viimastel nädalatel viisakalt öeldes puudust olen tundnud. Kell üks hakkas päevast siiski kahju ja sirutasin end ärkvele... Minu puhkuseplaanid koosnevad peamiselt magamisest, riiete sorteerimisest, erinevate kohvrite komplekteerimisest ja kõiksugu naiselikest protseduuridest, milleks mul suvel aeg puudus. Praeguseks olen ma puhkamisest juba koleväsinud, nii et tänan oma tarka pead, mis tööd tehes mulle mõned kursused organiseeris.

Aga seniks kirun ilma ja kassi, kes otsustas magada... mu mustade linasest pükste peal. Me kass on karvadega.

Üks tähelepanek veel: ei ole nii, et saad 22 ja hakkad arukamalt käituma. Ikka arutumalt ja mida rohkem, seda uhkem.

Mis motiveeris?

Selline ilm nagu täna, oli Iirimaal septembrist-detsembrini. Selline, et kui seisma jääd siis on külm, kõle ja vastik. Ja sa oled niiske ja tuul puhub läbi. See osa sügisest, mis ei ole mõnus.

Ja mul tekkis küsimus, et kui Iirimaal oli iga päev selline ilm, siis kuidas... KUIDAS ma motiveerisin end igal hommikul voodist väljuma ning veelgi enam - kodust? Ja läksin ÕUE? Selle ilma kätte räsida?

Mulle tundub, et mu töökaaslased olid ikka veel lahedamad kui ma neid mäletan olevat. Muud võimalust ei ole.

Ja igas linnaosas oli pubi. Isegi bällimunis :) Ja tea'n'milk, mida menüüs kunagi ei olnud, aga alati sai. Koos küpsistega.

Aga ikka ei saa aru. Inimene harjub vist kõigega.

Päeva küsimus.

Kas idiootsus on süljega nakkav?

Kuu uudis

Sellekuise uudise au sai endale Postimees.

Mees saatis oma kaksikvenna oma tüdrukuga seksima, kes ei saanud asjast aru kaks kuud! Loe.

Parem teen tööd ja näen vaeva, et armastus ei tuleks.

Vahemärkus

Viskasin täna oma nime Google'i pildiotsingusse. Umbes 5. leheküljel oli pilt Martin Šmutovist. Ma ei tea, miks, aga see tundus nii naljakas. Põhimõtteliselt me ju olemegi sama inimene.

Tallinnas lukus

Üle pika aja pidin sel nädalavahetusel Tallinna lukku jääma. Elu tahab elamist ja töö tegemist. Mõtetes olin korraks Tartus, kus kaks toredat inimest lahkumispidu pidasid. Kahju oli, et ei saanud minna, aga minust poleks seal ka mingit kasu olnud. Viimasel ajal pole enam peotuju, on üksiolemise tuju. Vahelduseks. Praha oma pidudega ikka väsitas. Pole enam selles eas ;)

M suutis mu siiski Tabasallu vedada. Piraat Triin sõi nii mõnegi porgandi, mängis mädamuna, sildistas vankumatu usuga inimesi (M-i ettepanekul), tantsis jne. Kusjuures muusika oli HEA. Väga hea. Loomulikult õnnestus mul läbi elada ka jalakramp ning tantsuhimulise Kristi eestvedamisel kukkuda mingisse põrandaauku ja jalg välja väänata. Aga ega keegi ju ei imesta selle üle enam.

Lõpuks läksin kuulasin tirtsude siristamist ikka selleks, et saaksin hakata filosofeerima teemadel:
kas igasugune füüsiline tegevus on sport?
mis teeb spordist spordi?
kas muusika on sport?
miks muusika ei ole sport?
kas muusikas on võitjaid?
kas spordis on vaid üks võitja?
miks traataia vastu toetamine on hea?
kas kurk kuivab?
kas Eestis on hea elada?
miks inimesed lähevad?
miks inimesed rabavad?
kas välismaalased rabavad vähem kui eestlased?
miks pärast puhkust kestab rahulolutunne liikluses vaid nädala?

Lõpuks andis vestluskaaslane alla ja läks uue rumm-koola järele. Mina läksin koju.

Haigena ka puhata ei lasta...

Üleeile õhtul tundsin enne oma spordiringi, et enesetunne pole just SEE. Kraadiklaas näitas särtsakad 37,4 kraadi, mis minu keeles tähendab spordiringist loobumist. Solvusin palaviku peale, ronisin voodisse ja arutlesin suhete teemadel. Nagu alati.

Hommikul ei olnud Poiss Palavik mind maha jätnud (kuigi ta tavaliselt seda teeb), mis tähendas minu keeles päeva kodus, sest ma ei viitsinud end sinna külma töökontorisse vedada. Plaan kell 9 end voodist välja vedada läks vett vedama. Kella 12ks olin siiski suutnud töölt kaasavõetud paberid juba lauale vedada kui lakkamatult hakkas helisema uksekell. Minu: "Kes seal on?"le mingit asjalikku vastust ei tulnud, kuid avasin ukse. Seal värises noor tütarlaps, kes pahvatas: "Kas teie uputate meid?"

Mina siis tegin omad järeldused: alumine naaber (no seesama pere, kellelt ma internetti ärin). Hommikul olin just vaadanud, et netti pole, nüüd leidsin, et veeuputus tuleb kõrvaldada, et netti saada (kuigi tegelt on nende ruutor laes).

Arvestades, et ma ei ole suur veesõber, siis arvasin, et mina pole süüdi. Aga kuna tütarlaps oli nõnda hirmul, läksin temaga kaasa. Uksel võttis mind vastu kosekohin. Loomulikust intelligentsist arvasin, et küllap on WCs see suur veetoru katki läinud ja tõsi ta oli. Vett ei tulnud laest, vaid põranda juurest ja nõnda suure hooga, et koridor, vanni-ja elutuba olid kenasti 20 cmse vee all. Veekraanid aga olid neil... gaasipliidi taga. Tütarlaps värises kui haavaleht. Palusin tal aeg-ajalt hingata. Taas kord demonstreerisin oma igapäevast andekust ning keerasin enne susima hakkamist ikka gaasikraani kinni. Aga sellegipoolest ulatusin näpitsate ja muude abivahenditega vaid sooja vee kraanini. Mõned vandesõnad ja uus katse. Täna on mul nii mõnedki sinikad.

Selleks ajaks kui otsisin mutrivõtit, millega gaasipliit tema torust vabastada, jõudis koju ka neiu isa, kes töö ise ära tegi. Minu rõõmuks jäi pesukaussidega vett korjata. No üsna mitukümmend liitrit kogusin kokku. Parkettpõrandast oli oioi kui kahju. Isa teatas mingi hetk, et ma võin nüüd minema minna. Tütarlaps ütles aitäh.

Nõnda oli kell juba 2 päeval ning ma polnud ikka veel tööd teinud. Puhanud ka ei olnud. Kaalusin tükk aega, kas dušši alla minek oleks alumiste naabrite õnnega mängimine. Otsustasin, et minu soov puhtaks saada on suurem kui minu soov garanteerida, et nende laest miskit tilkuma ei hakkaks (no kuna tundus, et see päev ei olnud neil teps mitte "armastame vett päev"). Kell 22 õhtul hakkasin tööd tegema. Nimetage seda siis viimaseks minutiks. Puhkan kunagi hiljem.

Tuhat fakti, mis ei ütle teile mitte midagi

1. Ma tahan: olla.

2. Mul on: aju, ma loodan.

3. Ma vihkan: proovin seda sõna mitte kasutada. Kasutan "mulle ei meeldi".

4. Ma igatsen: sooja.

5. Ma kahetsen: mitte midagit. Üldiselt pole kombeks kahetseda.

6. Ma armastan: elu.

7. Ma olen alati: valmis.

8. Ma ei ole: võimeline elama reisimata.

9. Ma tantsin: ja kutsun teisi tantsima.

10. Ma laulan: liiga tihti oma hääleprobleeme arvestades.

11. Ma nutan: siis kui vaja.

12. Ma kaotan: juukseklambreid ja patsikumme.

13. Ma tekitan segadust: toas. Kogu aeg.

14. Ma peaks õppima: midagi asjalikku ja tehnilist.

LEMMIKUD

1. Number: 7

2. Värv: kollane.

3. Kuu: juuli.

4. Laul: Wear Sunscreen.

5. Toit: Geisha shokolaad.

6. Jook: vesi. Laimiga.

KAS SA KUNAGI

1. Sööksid putuka? Ära iial ütle iial.

2. Hüppaksid benjit? Ei vist. Aga ma kunagi väitsin ka, et ma ei kõnniks üle Kaarsilla.

3. Liugleksid? Jah, kindlasti.

4. Tapaksid kellegi? Sääski, jah.

5. Hüppaksid langevarjuga lennukist? Kindlasti saab tehtud.

6. Kõnniksid sütel? Mõtlen selle peale.

7. Läheksid sööma kellegi täiesti võõraga? Tehtud.

8. Hakkaksid taimetoitlaseks? Tehtud. 7 aastat. Võib veel teha.

9. Kannaksid triipudega pleedi? Miks ei peaks?

10. Laulaksid karoket? Tehtud. Palju jama kaela tõmmatud.

11. Näitaksid punast tuld? Kas ma näen välja nagu mul oleks punane tuli?

12. Oleksid ellujääja? Ei tea, kas siin on mõeldud saadet "Survivor" või mida? Umbrohi ei hävine.

13. Paneksid kellegi nutma? Tahaks panna nutma õnnest.

14. Lööksid last? Ei.

15. Läheksid kohtingule endast 10a vanema inimesega? Tehtud. Miks ma ei peaks?

10 FAKTI

1. Kodulinn: segaduses.

2. Juuste värv: tumepruun, hetkel triibuline. Meeldib.

3. Juuste stiil: pikad.

4. Silmade värv: rohekashallid või hallikasrohekad, olenevalt päevast

5. Kinganumber: 39-40

6. Tuju: ühest äärmusest teise.

7. Naha värv: hele.

8. Vasakukäeline/paremakäeline: parema.

9. Elanud välismaal? Jah, palju ja elan veel, aga Eesti on parim.

VEEL MINGID:

1. Nimeta üks inimene, kes on hetkel su mõtetes? Kreet, sest ta jope jäi vist minu juurde.

2. Kus sa viimati käisid? Tööl.

3. Kelle telefonikõne viimati maha magasid? Ei mäleta, Hanna oma ajaks ärkasin üles eile.

4. Kellele viimati helistasid? Emale.

5. Kas sa naerad tihti? Õnneks küll jah.

6. Kas keegi mõtleb sinule praegusel hetkel? Ma loodan.

7. Kas oled sentimentaalne? Vahel isegi liialt.

8. Keskmine nimi? Piisab eesnimest.

9. Kas sa oled kunagi kohanud kedagi kuulsat? Mis on kuulus? Kes on kuulus?

10. Kas oled sõbralik? Miks ma ei peaks?

11. Kelle voodis magasid eelmisel öösel? Vanaema diivanil.

12. Viimased filmid, mida vaatasid? Edith Piaf - elusse armunud. Väga kurb, mõtlik ja ilus.

13. Mida sa tegid eelmisel keskööl? Magasin, nagu ka kuus tundi enne ja pärast.

14. Mida viimati küpsetasid? 8 kooki.

15. Pikad või lühikesed juuksed vastassool? Kindlalt lühikesed.

16. Kas kannad käevõrusid? Ei, käekella.

17. Hetkel kuulad? Arvuti mahedat mürinat.

VEEL PAAR: (ikka veel loed? Get a life!)

1. Lemmikbänd? Kesköö.

2. Mida sa suitsetad? EI. Ja olen see tüütu, kes soovitab teistel ka lõpetada.

3. Oled rahul praeguse eluga? Rahul, aga liigun edasi.

4. Teesklesid haiget, et puududa koolist? Ojaa. Miks ma ei pidanuks? Sai suurepäraselt koolis käimata ka hakkama.

5. Mida näed esimese asjana vastassoo juures? Seda, kas ta mind näeb.

6. Kas sulle meeldivad raamatud? Loomulikult meeldivad. Aga mulle ei meeldi nende omadus koguda tolmu.

7. Kas sa tahad abielluda? Loomulikult, ma olen naine ju.

8. Järgmine kontsert, kuhu plaanid minna? Planeerimata kontserdid on seni olnud kõige paremad.

Skype, kümme punkti.

Täna sai see osa minust, kes kannatab professionaalse kretinismi all, orgasmi. Just. See, kuidas Skype oma praegust sisselogimisega seotud jama peaaegu, et otse üle kannab, on nii ilus.

1. Tekkis mingi kamm ja Skype'i sisse enam ei saa (no mina muidugi eile arvasin, et asi on minu arvutis, laadisin programmi maha ja uuesti peale, aga sama häda...)
2. Midagi ei eitatud, vaid kohe hakkas kõikides Skype'i blogides (nii eesti, inglise, prantsuse jne keeltes) pihta kommunikatsioon oma klientidega, kus seletati mõne tunni tagant asjade käiku Skype'le omases sõbramehelikus stiilis. Hea meel oli kohe lugeda, kuidas tublid poisid-tüdrukud Eestis, Luxembourgis ja kus iganes veel, teevad töömesilastena kõik, et ma Skype'i jälle sisse saaks (ja ma usun, et tegidki, sest mainele on see niigi paras löök).

Iseasi muidugi, et kui suur osa Skype'i kasutajatest nende blogi lugejad on. Aktiivsemad osaliselt kindlasti või kui tekkis probleem, siis võib-olla hakkasid. Aga igal juhul plusspunktid operatiivsuse eest asja kajastamisel. Nüüd tahaks veel, et saaks sisselogida, aga niikaua võin end ju MSNiga lõbustada.

Patriootlik postitus, taas

Nonii. Ma olen nüüd peaaegu nädal aega Eestis olnud ja kui aus olla, siis tundub eelmine esmaspäev, kui pidi samal päeval olema ilus, kooli lõpetama, peaministrit kuulama, kohvitama, pidutsema ja last, but not least nina nuuskama, väga kaugel. Minu kohanemisoskus on taas saavutanud uued mõõtmed ning Praha tundub mägede taga. See aga tähendab omakorda seda, et mõnda inimest igatsen ma rohkem kui nädalase eemaloleku kohta kohane.

Kui neljapäeval tundus mulle, et nädalavahetus tuleb mõttetu ja tühi, siis taas käivitus "tühi püss laseb suure paugu". Ehk siis lähen-Tartusse-ja-vaatan-mis-saab, osutus sisutihedaks nädalavahetuseks. Loomulikult olin ma olnud piisavalt rumal, et kaasa võtta tööasju (sest veel reede hommikul tundus, et kõigil on plaanid ja mina neisse ei kuulu), mille tõin kotist välja tõstmata Tallinna tagasi.

Kõige enam pani mind üllatama aga see, et Tartus oli RAHVAST. Pole enne juhtunud seda imet, et lähed suvel Tartu linnas välja reede õhtul ja kõik välikohvikud on paksult inimesi täis, nii et kokteili saamiseks pead minema sisse istuma. Seisin mina siis keset raekoja platsi ja vaatasin seda ilmaimet. Mis ajast Tartu suviti popp on? Või oli asi juba selles, et augusti algus on ikkagi juba peaaegu suvi? Ma kahtlen.

Õnneks olime me nii targad, et esimesed koksid võtsime enne rahvastekogunemist. Ja kui Truffe oli juba inimesi täis, võtsime arve (kõigele muule lisaks polnud neil pooli menüü kokteile). Teenindaja teatas selle peale:
"Juba?"
Tõi arve ja sõnas:
"Teeme nii, et järgmine kord on meil kõik kokteilid olemas ja teie olete siin kauem."
No teeme nii.

Ehk siis huumor, iroonia ja meeldiv suhtumine, millest Prahas olles niiväga olin puudust tundnud. (Pierre'i teenindaja oli ka väga meeldiv.) Imelik kohe, kui teenindaja vestab juttu ja naeratab.

Edasi pidi õhtu suunduma Illusiooni või Maasikasse või kuhu iganes, olin suisa seeliku selga tõmmanud. Aga kõne Võru tn kommuunilt muutis asja ning suund võeti voorte vahele, et tähistada kellegi 30. juubelit. Aususe huvides tuleb ära märkida, et ma siiski ei mäleta, mis oli sünnipäevalapse nimi. Ühe külalise nimi jäi meelde. Sünnipäev käis vanade Eesti kommete kohaselt: suitsukala, põdraliha, salatit ja alkot. Lisasime vürtsi arbuusi, vesipiibu ja tecquilaga, mis on imporditud Eesti peo materjalid. Õuele veeti heinapall ja vahiti tähti. Mina läksin lõpuks sauna eesruumi magama, sest see oli ainus koht, kus oli soe. Ja mul oli uni. Mingi hetk peksin end üles ja võtsin suuna tagasi Tartu peale.

Laupäev möödus teisi inimesi äratades, sõidutades ja süües. Lõpuks jõudsime Leigole, mis hiilgas oma vanas headuses. Hinges oli seesama rahu, mis eelmiselgi aastal. Seda ei ole võimalik kirjeldada. See atmosfäär on seal lihtsalt õige. Õhtu oli soojem kui reedel, seega kaasaveetud hunnikut tekke kasutasime peamiselt moe pärast, tiigritekk oli siiski äärmiselt vajalik. Sõime kõik asjad ära ja vahtisime taevast. Jälle. Pärast pikka kontserdielamust pani K Leigo liikluse seisma, et saaksime minema sõita ning meil oli harukordne võimalus sõita täiesti tolmaval kruusateel. Jess.

Nuuskasin veel tolmu kui pühapäeval suuna taas Otepääle võtsin, et Pühajärve kõikuval sillal väike värvus peale tekitada. Paari tunniga oli saavutatud nii jume kui ka merehaigus, mis tähendas - Tartut.

Mulle ikka meeldib Tartus. Hea meelega oleks Rõugesse ka jõudnud, aga jäi teine teelt kõrvale, mis teha. Ja õiged inimesed sinu ümber.

Planeerimata nädalavahetus lõppes rämpstoiduga hüvastijätuga. Valasime paar pisarat ja mõtlesime kõigile nendele köögiviljadele, mis meie poolt järgnevatel nädalatel söödud saavad (v.a. pühapäeval). Esmaspäeval läksin jooksma. Tere, tervislikud eluviisid.

Ukončete, prosím, výstup a nástup, dveře se zavírají.

"Ukončete, prosím, výstup a nástup, dveře se zavírají." on tšehhikeelne lause, mida kuulsime kõige rohkem. Tähendab see midagi sellist, et tähelepanu, ärge astuge sisse või välja, uksed sulguvad. Midagi sellist.

Tunduvalt rohkem kui lauset: "Terminal, please leave the train."

Või inglisekeelset lauset: "Remember, you are the best of the best." Või. "I am so excited."

Lõpuks olime "The grandest of the grand."

Anna arvas, et peaksime kilde kirja panema. Need jäid mulle meelde. Lisaks veel:

"Estonian weather is 9 months of expectations and 3 months of disappointment."
"Estonia only has one prime minister. I will get the letter."
"Are all Estonians blonde?"
"You Estonians are awesome. You are amazing. I think Estonia is my favorite country in the world! I want to become an Estonian. How can I?"
"When you speak Estonian, it seems like you are singing."
"Ei tea, nuga ikka ei taha saada."
"Nothing happened. She's Catholic."
"So, Sam, are you human?"
"I won't go into details, but things have happened."

Midagi oli kindlasti veel, küll tulevad.

Jälle 150 uut inimest, poolte nimesid ei tea. Paari inimest hakkan koledasti taga igatsema. Eestlasi õnneks näeb veel, aga teisi. Eks ikka näeb.

Tegelikult oli tunduvalt vahvam, kui ma arvasin. Praha on superilus ja kui tikutulega otsida, leiab ka head teenindust. Olnuks putukad olemata, oleks näinud ka paari teist Tšehhi linna ning Rolling Stones'i, aga küllap oli siis praegu vaja nädal aega Praha hostelis magada.

Lõpupidu oli natüürlich pöörane. Ma ei ole iial näinud, et inimesed jääksid veinist NII kiiresti purju. Või ise jäänud. Tants ja trall olid nii intensiivsed, et kui baarist enne kella 1 lahkusime, olime ühed viimastest pidulistest. Varajased lahkusid kell pool 11 õhtul ;) Mina suutsin otseloomulikult poetada ka paar pisarat. See oli kasulik, kuna lahkumise päeval oli neid selle võrra vähem. Mõned pildid ei kannata kriitikat.

Kolm ja pool nädalat teist reaalsust sai läbi. Eestis oli hea tagasi olla, aga kuidagi... tühi. Kui sa oled kolm nädalat elanud intensiivselt, magamiseks pole aega olnud, vaja oli pidutseda, õppida, suhelda jne... Ja siis jõuad siia ning algul tundub, et inimesed on su eksistentsi ära unustanud. Kuidagi veider tundub õhtul kohe magama minna, nii et järgmiseks päevaks ei ole midagi lugeda või enne magaminekut pole vaja alla baari minna ("Linna me kindlalt täna ei lähe. Ei viitsi," ja lõpetada linnas.).