Kes see ikka nalja teeb, kui ise ei tee...

Tegelikult on mu lemmikkirjaviis Comic Sans, aga seda siin pole ja kuna ma olen piisavalt laisk, siis... jah, ma ei viitsi mõelda...

Miks on asja nimi hullumeelsuse müstika? Aga sellepärast, et vahel ma ikka mõtlen, et kuidas juhtus nii, et minu täiesti täie mõistuse juures olevad vanemad said endale karistuseks tütre, kes on nagu ta on... ütleme nii...

Jah, näiteks eile täienes minu hullumeelsuste list järjekordse üsna veidra sündmuse näol...

Nimelt, mitte kunagi varem ei ole ma niisama kellelegi oma telefoninumbrit andnud... Noh, aga eile istusid Wildes kaks kena noormeest... Ja mida teha kui kõrvallauas on kenad mehed... Abi tuli ikka vanal heal ajal nähtud Ameerika filmidest: peab kirjutama oma nubri salvräti peale (soovitavalt sellisele, kus on koha nimi ka olemas....)
Thank god, et Wilde'l on embleemiga salvrätikud ja hoolimata kurjast baarmenist, kes ei tahtnud meile eriti pastakat anda, saime selle kätte ja täiendasime kenasid punaseid salvrätte veel kenamate asjadega: meie nimede ning numbritega... Ning lasime ühel oma laua noormehel (kes täiesti pahaaimamatult ja mitte midagi teades, oli end selleks ülesandeks pakkunud...) sõnumi edastada.... Selleks hetkeks olime muidugi naerukrampides ja üldsegi mitte atraktiivsed (no well, kui see on võimalik...) ning sõnumi saanud noormehed olid ka natuke naerused... ;)

Noh, aga kui nad lahkusid, siis salvrätti enam laual ei olnud... :D Visadus viib sihile... Nüüd ei ole probleem seda järgmisel korral korrata...

Aga well, see oli mitte midagi võrreldes sellega, mis mu sõpradega juhtus... :S jah, kõige hullem vist ongi see, et mu sõbrad on ka hullud...