See on kodu, siin on kodu, siin on kodu koht...

Mingil seletamatul põhjusel Kanal 2 ReporteriPlussi ankur karjub täna ja püüab kogu aeg naeratada. Ma pole teda varem näinud, ilmselt uus... Väga kahtlane, aga ta püüab, seda tuleb hinnata.

Teine mittetähelepanuväärne fakt on see, et Kreisiraadio on tagasi! Kas neil ei olnud ka kunagi lahkumisetendust? Jah, meil kõigil saab kunagi raha otsa.

Vaatasin TV3st Eestimaa Uhkust. Kordussaade, aga kuna ma polnud varem näinud, siis mulle oli nagu uus. Süda läks soojaks, aga pani mõtlema ka. Seal anti auhind kahele naisele, kes on kasvatanud ilmatumalhulgallastekodu lapsi ja see... Teate, pani mind tundma, et ma olen nõme ja isekas. Kuigi, ma olen mõelnud, et ühe lapse võiks kunagi lapsendada küll... Aga need inimesed... 26 last, 9 last! Lisaks oma lastele. Ma ei saa, kuidas nad suudavad, julgevad ja oskavad? Mul on lihtsalt... Noh nii hea meel, et osad inimesed ikkagi suudavad. Ja mina käin umbes piparkooke tegemas.

Teisi lugusid oli ka. Eestis juhtub imesid ja inimesi, kes neid imesid teoks teevad. Inimesed, kes on aru saanud, et kui neil on katus pea kohal, toit laual ning armastavad sõbrad-pereliikmed ümber, siis kõigil see nii ei ole ning alati ei ole need inimesed ise süüdi, neid võib aidata. Neid peab aitama.

Jah, tunnistan, et vahel olen isegi mõelnud, et inimese õnn on ikkagi enda teha ning tugevad inimesed saavad alati hakkama. Aga kas saavad? Mis siis, kui sinu teele veeretatakse järjest kive, mille eestlükkamisest lõpuks väsid ning annad alla? Nii võib edukast ning haritud inimesest saada see, kellest kõnnime tänaval pimesi mööda. Teeme, et me ei näe. Tegelikult näeme küll, aga meile tundub, et see pole meie asi. Meil läheb ju hästi, me teeme rohkelt tööd, näeme vaeva ning seetõttu võime olla ignorandid. No kurat võtaks küll! Ega ikka ei või.

Ma ei oska maailma muuta. Igaüks peab ikka ise hakkama saama, eks? Kas peab? Mis siis kui me ükskord ise oleme nõrgad, haavatud, löödud ja kodutud? Ja keegi ei aita, sest tugeva inimesega juba nii ei juhtu.

Aga natuke positiivsema noodi pealt ka. Pidin rääkima, mis pani mind arvama, et eestlus ikkagi ei kao.

Käisin CT-s, kus oli Eesti Eri. Ja teate küll, et on mõned laulud, mis eestlaste jaoks on lihtsalt erilised. Ma ei arva, et selleks oleks hümn. Aga mõned Ruja lood ning ärkamisaja lood ning need lood, mida aastast-aastasse laulupeol lauldakse. Ning kui need laulud tulevad ööklubis, ei ole vahet.

Teate ju küll kui klubist tahetakse inimesi minema saata, hakatakse aeglaseid lugusid laskma. Sel neljapäeval oli viimaseks looks Kodulaul. Olav Ehala oma. Tantsuplatsil võeti ringi, käsikäes ja ringi liikudes, nagutantsupeol. Keskel tantsiti valssi. Aga see oli nii ilus, see ühtsus. Seda näeb laulupeol, tudengite öisel laulupeol, MK-etapil, olümpia ajal, ööklubis. Vahel näeb ja siis tead, et kõik on ikkagi hästi. Sellepärast tullakse koju tagasi.