Countdown begins

4 päeva veel kodusel pinnal ja siis võib öelda, et algab uus seiklus. Viimasel ajal küsitakse minult alalõpmata: "Kas sa paigal ka püsid?" Natuke naljakas küsimus minu arvates, hetkel ma olen täiesti paigal. Istun arvuti taga sinisel toolil ning saan suurepäraselt aru, et blogi kirjutamise asemel peaksin ma pakkimisega tegelema.

Aga teate küll... Aega on selle kiire asjaga. Mul on veel terve kolmapäeva õhtu aega sellega tegeleda.

Ja paigalpüsimise kohta veel niipalju, et praegune plaan on Eestisse naaseda kõige varem 12. juunil, aga kui tuleb paremaid pakkumisi, siis hiljemalt 30. augustil. Kindlustus on 12. juunini. Ja pärast seda jään ma siia püsima vähemalt kaheks aastaks, plaani järgi. Aga mulle väga ei meeldi plaani järgi elada, mõistlikuse piirides ikka.

Siinkohal tahaksin tänada ilmataati, et tal õnnestus täna hommikuks korralik lumi organiseerida. Ma ei julge välja minna, et vaadata, kui külm on. Aga see ei ole siis minu süü, kui Eesti jääb mu mälusse mingi äärmiselt külma kohana.

Pakkida plaanin järgmised asjad: kevadmantel, mõned paarid kingi, mõned jakid, mõned kampsunid, mõned pluusid, mõned teksad, mõne käterätiku, palju pilte, päikeseprillid, läätsed, Aune Pasti suhtekorraldusõpiku, hispaania keele õpiku. Ja hambaharja, aga kuna see jääb nagunii maha, siis vist loobun. Üldiselt ma ei viitsi stressata selle pakkimise pärast, mis maha jääb, jääb maha ja õpin ilma hakkama saama.

Talve riideid ma kaasa ei võta, põhimõtteliselt kuulutan ma talve neljapäevaga lõppenuks ja ise ka ei tea, kuidas see õnnestub. Pariisis on praegu 7 kraadi sooja, Brüsseli ning Genti kohta ei tea, aga kuna nad on kõik koos seal, siis loodan parimat. Ei talvele, jah aastaajale, millele ei ole veel nime välja mõeldud, kuid mis koosneb vihmast ning 7kraadisest ilmast ning järgneb talvele, aga ei ole kevad.

4 days to go...