Lahedalt hull päev

Jõudsin just kojul. Kell on pool 11. Lahe, pole ammu juhtund seda, et ikkagi ei jõuagi oma koju. Öö veetsin kaunite kaaslannade Kadri ning Katriiniga viimase juures :) Arutelu all ei olnud mitte midagi peale selle, kas kell pool 6 on juba piisavalt hommik, et päkapiku poolt mu taskutesse toodud 5 väikest Geishat lahendama hakata. Päkapikule ka aitäh, neid on mu taskus veel, aga öösel olid nad hindamatuks abiks.

Tegelikult... Eile oli Oti sünnipäev ning kuna ta sai Riigikokku kandideerimis ealiseks, siis tuli organiseerida rida üllatusi.

Päev algas hommikul kell 7 vahukooretordi valmistamise ning küpsisetordi kaunistamisega. Vahukooretort maandus tund aega hiljem sünnipäevalapse unises näos ning ka kõhul. Järgnes teise tordi söömine ning lahkumine kuriteopaigalt.

Poole päevaga umbes sai valmis üllatuse teine pool ehk hommikuste fotosüüdistuste paigutamine T-särkidele, mida Mikuga õhtul rõõmsalt kandsime, et need hiljem Otile ning Liisile ära kinkida. Minu isiklik lemmik oli riie, mille sisse pakkisime osa kingitust... Nunnu. Roosa ja printsessiga.

Õhtul oli sünnipäev, umbes nagu sünnipäev ikka. Sooja toiduga! Ma tean, et väga harjumatu. Tavaliselt saab sooja toitu vanaema sünnipäeval. Aga lahe.

Seejärel suundusin teist päeva järjest CT-sse. Pidime minema kõik, aga millegipärast oli meid seal ainult neli. Meil oli küll äärmiselt lõbus, kuid ma ei tahaks jätta väljendamata oma pettumust, kuidas sünnipäevalaps meid alt vedas. Mina isiklikult näiteks ei tahtnud kluppi minna, aga Ott teatas, et on ikka minek. Ega ei saa vastu vaielda, kui sünnipäevalaps ütleb. Aga ilmselt oli see lihtsalt trikk meist lahtisaamiseks. Väga suur pettumus... Altvedamine. Kurb.

Aga Eesti eri oli vinge...

Ning nüüd ma jõuangi selleni, et Club Tallinnas võis eile näha, et eestlus ikkagi rokib ning mõndadel hetkedel lööb kahtlemata välja. Väga positiivses võtmes. Ma pärast selgitan, et mis täpsemalt.

Võtmest rääkides. Suutsin eile oma võtme ära kaotada. See minu kaotamisoskus ületab juba igasugused piirid ma ütleks. Ja see on viimase poole aasta jooksul külge saadud häda, millest tuleb lahti saada. Aastavahetusel jätsin ühe tossu Otepääle, rääkimata mütsist. Sügisel kaotasin mälupulga (eile ostsin uue ning kuna hakkasin ta hoidmiseks kasutama võtmepaela, siis võtmepaela otsast ära võetud võti kadus peaaegu silmapilkselt). Pea kaotan ka aeg-ajalt. Tüütu.