Tänased ideed

Käisin esmaspäeval kuulamas Geert Hofstede't. Üks neist sotsiaalteadlastest, kellest kusagilt oled veidi kuulnud, aga kuna alati räägitakse korraga miljonist teadlasest, siis jäävad meelde vaid fragmendid. Temast olid meelde jäänud kultuuridimensioonid ja üldse kultuur.

Aga esmaspäeval teda tähelepanelikumalt kuulates, tekkis mul soov pikemalt lugeda. Varsti ma seda ka teen. Aga seni võime võtta teadmiseks, et Eesti on feminiinne kultuur. Ja maskuliinsetest kultuuridest eristab meid see, et lapsed on õnnelikumad ja ühiskond väärtustab ka pehmemaid väärtusi. Lisaks sellele aktsepteeritakse paremini vähemusi (nt homoseksuaalid).

Kui keegi küsis, et miks ta arvab, et Eesti on feminiinne, siis ta vastus oli lihtne:
"Because that's how it scores on my scales."

Teise põhjendusena Hofstede välja selle, et keset linna on suudlevate inimeste kuju - maskuliinses ühiskonnas seda ei juhtuks.

Ja siis ma hakkasin mõtlema...

Kas Eestis tõesti väärtustatakse pehmeid väärtusi? Jälgides seda, mil määral inimesed tarbivad, siis ma julgeks vastu vaielda. Hea töökoht, suur palk, vinge maja ja võimas auto. Vähemasti see on mulje, mis tekib. Inimest määratletakse tihtipeale pigem tema positsiooni kui isikuomaduste järgi. Või kuidas?

Üsna varakult sisendatakse, et oleme väike riik, väike rahvas ja väike kultuur ning selleks, et saada suureks, peame topelt vaeva nägema. Me ei puhka, vaid töötame. Teeme ületunde, ilma, et nende eest makstaks (nojaa, see võib olla pehme väärtus, teeme tööd heast südamest, aga kes seda usub?).

Me räägime sõprusest, usaldusest ja armastusest. Me ei suuda öelda üksteisele "Ma armastan sind", hea kui oma sõpru kallistame. Kaks meest, kes kallistavad, on kohe homod. Ja kuigi kõik väidavad, et nad on tolerantsed, siis tasakesi omakeskis rääkides... oi oi oi. Ja mis puutub vähemuste aktsepteerimisse, siis vabandage, see, kuidas suhtutakse meie oma vähemusrahvusesse - venelastesse, on küll juba ületanud igasuguse normaalse taluvuse piiri. Aga see, et Venemaa ja venelased ei ole üks ja seesama, on hoopis teine teema. Või see, kui sa arvad, et venelased on toredad ja sõbralikud inimesed, ei tee sinust kohe riigivaenlast.

Kas Eesti lapsed on õnnelikumad kui Ameerika lapsed (mis on ehedaim näide maskuliinsest kultuurist)? Ma ei tea. Aga mulle kuidagi tundub, et materiaalsust taga ajades lapsed tihtipeale unustatakse. Muidu ei oleks ju kaups või Viru Keskus paljudele koduks, või?

Feminiinne pidavat tähendama, et ei võrrelda end parimatega, vaid püüakse ikka enda lati järgi asju seada. Mulle tundub, et Eestis püütakse kõiki alati parimatega võrrelda. "Vaata, see tegi nii. Ta on ikka nii tubli, miks sina nii ei tee?".

Kokkuvõtvalt otsustasin, et pean seda raamatut täpsemalt lugema, sest mitte kohe ei taha uskuda, et Eesti niivõrd feminiinne on. Või mitte ei taha uskuda, et see kõik nii ühekülgne on. Ehk teen ennatlikke järeldusi. Või tõepoolest oleme suutnud jälle teistsuguse mulje jätta, kui tegelikult oleme?