Esitasin täna lahkumisavalduse ja natuke kurb on.
Teist korda elus lahkusin varem, kui oodati. Iirimaal ülemusele oma lahkumisest teatamist lükkasin tohutult edasi, ise ma teadsin seda juba augustis, aga talle ütlesin vist novembris :) Seekord valmis otsus pikalt, kuid teatamine käis kiirelt. Töö iseloom on ka teine ning põhimõte: mida varem, seda parem, tuleb igal juhul kasuks.
Ja meie ajal vahetatakse töökohti ju päris sagedasti. Pole just palju inimesi, kes teeksid 10 aastat järjest täpselt seda sama tööd. Muutused hoiavad värskena ilmselt...
Kuidas lahkuda töölt nii, et kellelegi ei jääks halba maitset suhu? Antud juhul olid töölt lahkumise põhjused selgelt isiklikud ning absoluutselt mitte seotud sellega, et mulle ei oleks meeldinud või keegi töökaaslastest oleks paha olnud. Hoopis vastupidi. Inimesed olid alati abivalmid, vastutulelikud ning üsna humoorikad. Ka lihtsalt veebivahendusel ja see meeldis mulle. Töö oli rahulik ning mitte kuigi vastutusrikas, mis kooli kõrvale on mõnus. Aga tuli lahkuda.
Minu arvates Eesti suurust arvesse võttes peab töölt lahkumised lahendama eriti diskreetselt. Esiteks võib su senine ülemus olla ülemus mingis viiendas kohas, kõik tunnevad kõiki ja kõigele muule lisaks on see inimlik, kui minnakse lahku normaalselt...
Aga kas töölt lahkudes saab jääda sõpradeks? Kui suhe (kahe armastaja vahel) puruneb, siis küll lubatakse, aga tihtipeale seda ei juhtu, "jääme sõpradeks" on nagu mingi käibefraas, mida on moekas kasutada ja mida isegi mõeldakse, sest sellel hetkel ei kujutata teiseta elu ette. Kuidas on lood töökohaga? Iseenesest töölt lahkudes sa ju petad tööandja poolt sulle pandud ootusi ning usaldust või kuidas?
Aga hinges on rahu. Mulle tundub, et otsuste juures just see ongi õige märk. Kui tuleb rahu, siis oli õige otsus.
18.4.07
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar