Plans change

Öeldakse vist, et tahtsime parimat, aga läks ikka nii nagu alati...

Ehk kui ma ütlesin, et mul on laupäeva õhtuks plaanid tehtud, siis see ei olnud päris see.

Stseen 1:
Terve päev seminaril. Magama jäin ainult 5 korda.

Stseen 2:
Tsink Plekk Pang. Kõik kohad reserveeritud. Ma ainult nädal aega olin unistanud meekanast.

Stseen 3:
Maailm. Siidrit ja süüa. Mõte minna ja korjata taanlaste kola kusagilt Tammsaare tänavalt.

Stseen 4:
Takso. Arve on peatumisest alates kahekordistunud. Taanlane nr 1 tuleb alla ja teatab, et nad ikkagi ei saa korteriust lahti ning oleks vist targem takso esialgu ära saata. Kell on 20.13.

Stseen 5:
Püüan kolme inimese silme all korteriust lahti teha. Ka mina pean tõdema, et teps mitte ei lähe. Asjad on vaja kätte saada. Taanlaste lennuk läheb pühapäeva pärastlõunal. Kohvris on nii passid, lennupiletid kui ka õhtu tarbeks varutid Viru Valge. Kõne korteriomanikule:
Mina: "Kas sul rõdu on?"
Korteriomanik: "Jah."
M: "Kas su naabril on rõdu?"
K: "Ma ei usu, et teil on väga tark vihmaga 5. korrusel mööda rõdusid ronida."

Nojah. Sinna läks see idee. "Milliste naabritega sul head suhted on?"
"Mitte ühegi."
No tore!
"Oot, korteris 7 elab suht tore mees, küsige talt."

Stseen 6:
Helistan krt 7 uksekella. "Tere, mulle K korterist 13 ütles, et teilt võib abi paluda. Meil oleks vaja ta korterisse sisse saada. Aga lukk on kinni vajunud. Ega teil ei ole metallsaagi või mõnd muud terariista."
Vastuseks hämming, kruvikeeraja ja punase otsaga pussnuga (see, mis kõigil on kodus) ja küsimus: "Kas teil seal mõni noormees ka ikka on, kes aitaks?"
M: "On küll, aga ma arvan, et nad ei saa ka korterisse sissemurdmisega paremini hakkama kui mina."
Härra daam: "No mine neiule ometigi appi."
M: "Me saame vast hakkama."
Härra: "Eks andke teada, kui vajate abi."

Ma ei hakka mainima, et minu supernaise ego karjus. :P

Stseen 7:
Pärast 3 mehe ja 1 naise kompositsiooni kruvikeeraja ning pussiga liitus olenguga haaknõel, mis andis lootust isegi enam (midagi kõlises), aga uks jäi suletuks. Mõte võtta ära liist, et siis keelele paremini ligi pääseda.

Stseen 8:
Mürin. Meie mõte: oh, äkki kellelgi on saagi??!!?? Samal hetkel olid alumise korruse ukse taga mu vend ja taanlane nr 2. Taanlane oli kohe tagasi, teatades, et tema arvates mürises tolmuimeja. Mu vend ei andnud alla. Korteri avas üdini tolmune mees, metallisaega! Pärast minu diplomaatilisi kõnelusi teemal, et me tegelikult ka võime sinna korterisse sisse murda, nõustus ta oma metallisaega korrus ülespoole kolima.

Stseen 9:
Mürin juba krt 13 ukse taga. Metallisaega mehe naise küsimus: "Kas tal ikka kindad on käes? Ei tahaks, et ta näpujäljed jääks sinna." Mürina peale ilmus ka naaber krt 15-st, kes meie eelnevale kellatilistamisele ei olnud vastanud. Küsis, et kus K on, saanud ammendava vastuse, et mitte siin, läks tuppa tagasi.

Stseen 10:
Metallisaega mees pühib higi ja ütleb, et ta ketas jääb liiga lühikeseks. Tuleb välja, et lukukeel on vingem kui me arvasime ja ei kavatse niisama alla anda. Taas kord liistu idee.

Stseen 11:
Kõne 24h profile. "Tere, meil oleks vaja üks uks avada. Kaua teil läheb siiajõudmisega?"
Vähem kui 20 minuti pärast oli kohal tüüp. Kohvriga.

Stseen 12:
1,5 minutit hiljem oli uks lahti. Proff lasi lukku õli ja ütles, et nüüd peaks töötama.

Ehk siis K sai juurde ühe töötava luku.
Taanlased jäid ilma rahast.
Mina sain esimese sissemurdmiskogemuse ja teada, kuidas teinekord ise sisse saada.

Mõte, et lisaks heale oma arstile, juuksurile, advokaadile jms-le lisaks peaks inimesel olema ka üks sõber murdvaras.

Stseen 13:
Trepikoja ees oli silt: "Naaber valvab." Mnjah.

xxx

Illusioon oli rahvast tühi. Vestluskaaslane oli tore, nii et võitsin rohkem kui kaotasin. Magasin juba kell 3.

Taanlased helistasid kell 04.40: "Triin, we can't get into your apartement."

Stseen X:
Hommikumantlis vedasin end ukseni. Taanlasi seal ei olnud. Jätsin ukse pärani, saabusid taanlased, kes teatasid, et nad püüdsid viimane pool tundi tulutult mingist valest uksest minu võtmega sisse saada.

Ma ei tahtnud rohkem teada. Politseieskorti neil ei olnud, seega otsustasin peatüki sulgeda.

Hommikul äratati mind 3 min enne seda, kui seminar algas. Hea, et pühapäeviti parkimine tasuta on. Jäin ainult 5 minti hiljaks.

Õdus õhtupoolik

- kallis doktor noormann haige on mu hing. Push up. Khm. meelde tuli. oli jah selline bänd.
- lugu sellest, kuidas lastekodus enam nutma ei pea ning hobuse selga roniv oksmaa;
- kauboikaabus Karl Madis ning hallutsinatsioonides Urmas Lattikas (ühe või kahe t-ga? igal juhul arvab ta, mingite seente tagajärjel ilmselt, et sinine täispuhutav pall on trummid), aga üldiselt soovitavad meestel "Jaa" öelda... Oled mees või ei? Nööri mööda käi...
- anekdoot, absoluutselt ebanaljakas;
- anekdoot 2, samuti absoluutselt naljavaba... tundub, et Kõlu sai ise ka aru, sest ta ümber on palju kokkukägardatud pabereid (täpselt nagu filmides kirjanikud teevad);
- mingi lugu sellest, kuidas Jeesus armastab meid... ma ei hakka mainima, et video oli täiesti uskumatu ja ülimalt hea kvaliteetiga eks...

Jah, Alo TV on ikka hea. Oleks veel reklaami ka tulnud! Tuli ainult Beethoveni (?)sümfoonia taustal homne kava. Nt on kell 23.15-00.30 saade: Karmid Eesti mutid ja kutid. Fantastiline.

P.S. Otsin:
- sünnipäevakaaslast;
- ballikaaslast;
- kedagi, kes tahaks mu korteri ära koristada.
Pigem mitte ühes isikus.

Plaanist

Kahele lühikese unega ööle järgnes ekstreemselt naljakas seminar (mis on senini silma paistnud eelkõige igavuse ning laksamisega, kuid seekordne algus striptiisi näol tõotas juba varakult enamat), kursaõe küsimus: "Triin, kas sa flirdid õppejõuga?" ning non-stop naerupursakud nii minu, mind ümbritsevate kaaslaste ning õppejõu poolt. Peakski vähem magama hakkama, maailm tundub niipalju absurdsem.

Sellele kõigele järgnes 3h lõuna ning pärastlõunane tunne, et enam ei jõua. Järgnevad 3h jäid voodisse. Ning siis oigi õige aeg tõsta klaasid selle terviseks, et aega pole. Proovinud 4 erinevat portveini läks veel mõni tund kuni ma suutsin end veenda õppimise vajalikkusest ajurakkude arengule.

Ja kaua ülevalolek viis selleni, et nüüd on äraplaneeritud ka laupäeva õhtu.

Plaan õppida, pidutseda ja elada töötab, hell yeah.

Teadaanne

Homme hommikul kolin Tartusse. Mu rõõmu ei ole võimalik sõnades väljendada. Ma pakin KÕIK oma asjad lahti, mõned neist on kottides eelmise aasta septembrist, mõned varasemast asjast. Ma ei pea enam kogu aeg kotti pakkima, ma saan panna asjad riiuli peale ning selle riiuli siis sassi ajada. Ma saan panna asjad põrandale ja ma ei pea neid sealt ära korjama, et neid kotti panna. Ma hakkan elama. Mitte kotis!

Naiivne jutt, aga nii hea. Oeh.

Lisaks sellele hakkan harjutama programmiks: "Triin novembris EI virise".

Töökaaslased ka ütlesid, et on kurb ja et ma võiks ikka jääda. Isegi kui see oli viisakusest, oli see tore.

Life is f*cking beautiful!

P.S. Seoses minu Tartusse kolimisega võivad kõik nüüd mind igale poole kutsuda. Paar kohustust veel on, aga eks saab needki kaelast ära. Seega joon hea meelega palju veini, teen ekstreemsusi, olen kultuurne jne. Tulge ja kutsuge kaasa, hetkel pole nii palju energiat, et ise korraldada.

Ahjaa, peo idee oli ka. Peaks tegema ühe korraliku peo. Mis arvate?

Suht naljakas test

Tegin just ühe naljaka testi, mille tulemuseks oli: You are definately a bastard. Kuid kuna seal on liiga palju ebatsensuurset sümboolikat, siis ei hakka seda üles panema koos illustratsioonidega...

Soovijad leiavad siit.

Miks s-täht on tähtis...

Ei ma ei hakka rääkima sellest, et mõned mu head sõbrad endiselt Sinatavad mind. See selleks.

Hoopis mu üks kallis sõbranna on oma blogisse pannud üles lingi minu blogile, ainult, et s-täht on aadressi ühest osast ära jäänud ning kokkuvõttes saab hoopis siia.

:D

Lõpuks ometi!

Viimase kuu aja ja eriti viimase kahe nädala jooksul olen ma paljudele rääkinud sellest, kuidas ma tahaks, et oleks olemas teleport süsteem ühest kohast teise liikumiseks.

Lootust on... Taani teadlased on asjaga väga vaikselt algust teinud. Aga arvestades kui kiiresti tänapäeval asjad arenevad... Lootus sureb viimasena või lootus on lollide lohutus, mis siia paremini sobib?

Seni sõidan rõõmsalt vilistades bussi, trammi, trolli ja autoga.

Asjad tuleb paigutada tähtsuse järjekorda

Kõik alljärgnevad tegevused on tähtsamad, kui teadustöö aluste kolmapäeval esitatav kodutöö:

- kursakaaslastega MSNis vestlemine
- õppejõuga MSNis vestlemine (:D)
- sahtli koristamine
- kapi koristamine
- pakkimine
- mõtisklemine
- kingade puhastamine
- raamaturiiuli korrastamine
- nõudepesu (sic!)
- blogi kirjutamine
- nimekirjade koostamine
- süllabuste lugemine
- vanade ajakirjade lugemine
- kuu aega edasi lükatud e-mailide kirjutamine

Raamaturiiul oli mind õige pikka aega piinanud ja nüüd sai seal valitsev anormaalsus kõrvaldatud. Lihtsalt ENEd ja mõned teised asjad olid ühtpidi, aga teised vastupidises järjekorras. Ja kuigi võib oletada, et see järjekord on seal olnud alates minu sünnist, sai nüüd kõik korda. Oma õige järjekorra said: Loomade elu 7 köidet, Lutsu legendaarsed teosed, A.H.Tammsaare 14 köidet kogutud teoseid, V.Grossi 3 kogutut teost, F. Tuglase 7 kogutut teost, Tuulest viidud (I osa on kaks!).

Mõtisklemise käigus mõtlesin majaesisele mänguväljakule. See maja, kus ma praegu taas peatun oli mu esimene kodu. Kuni ma kasvasin suureks (loe: aastaseks) ja kolisin Põhja-Lätile lähemale. Ja see liivakast on seal ALATI olnud. Naljakas, kuidas ühes liivakastis kasvab suureks mitu põlvkonda inimesi. Kui mina seal mängisin, oli lahe, vahepeal ei olnud lahe, vaid liivakasti asemel oli liivapuru ja turnimisasjade asemel roostetanud metall, aga nüüd on kõik jälle korras. See annab muidugi alust rõõmustamiseks. Minu lapsepõlv ikkagi möödus ka aastaid tagasi selles kastis (sest pärast suureks kasvamist, käisin siin ikka külas ja liivakastis mängimas).

Ohjaa, küll on hea, kui asjad on tähtsuse järjekorras, eksole?

Kust ma nüüd infi saan?

Ma ei tea, kas ma olen ainuke, aga juba 3. päeva järjest keeldub google.com minu arvutis avanemast. Orkut viskab ka mingit errorit. Kõik ülejäänu tuleb lahti, va see koht, kust saab sisse logida. Hea, et gmail veel töötab (kui ei töötaks oleks paanikaosakond).

Minu ainus probleem on see, et mulle ei meeldi teisi otsingusüsteeme kasutada ja suurest mugavusest olen ma nende asukoha unustanud, eile kasutasin üle paari aasta (!) neti.ee-d. Nõmme ujula leidis üles.

Orkut võib kinni jäädagi, jõle mugav, olen palju tööd ära teinud.

Üleüldse peaks hakkama propageerima sportlikke eluviise ning kogu vaba aja arvutist eemal viibimist. Minu masterplan läheb tööle, eks siis näeb.

Klassikokkutulek

Kui välja jätta see, et klassikokkutulekul oli alla 1/3 klassist, oli tegemist äärmiselt toreda üritusega. Naljakas on pidu panna inimestega, kellega keskas sai ikka totaalseid hullusi tehtud. Ja pärast mõnda jooki hakkavad need hullused meenuma ka ;)

Õhtu kulges nii, et Illegaardist me pidime lahkuma, sest neil sai jää otsa. Suuri Varblaseid oli joodud piisavalt. Zavoodis pesime põrandat (ja enda riideid) tomatiketshupiga, kaotasime ühe klassivenna ära (ma oletan, et ta solvus baaridaamide peale :D). Nostalgiavärk igal juhul. Teinekordki.

Aga lisaks sellele rääkis üks klassiõde loo oma õest, kes on 11-aastane ja kelle toa seinal on silt:
Rate on elu
Kaups on kodu
At on pidu

Jah, mina küsisin ka, et mis on At? Atlantis.

Põlvkondade vahetus. Ma tunnen, et ma olen vana. Hea ongi.

Elu on elamiseks

Peab hakkama õnnelikuks. Alustasin 2 ja pool tundi tagasi. Raiskan kõik oma raha ära. Öeldakse ju, et raha ei tee õnnelikuks :) Seega tuleb kulutada asjadele, mis ei too suuremat kasu: väljassöömine, kosmeetikatooted, võib-olla kangasküüned, juuksepikendused, kunstrinnad jms.

Väga paljuks ei jätkugi, aga pärast seda peaks õnn majja tulema.

Kellelgi on teisi ettepanekuid õnne leidmiseks?

You Are 48% Abnormal

You are at medium risk for being a psychopath. It is somewhat likely that you have no soul. You are at medium risk for having a borderline personality. It is somewhat likely that you are a chaotic mess. You are at medium risk for having a narcissistic personality. It is somewhat likely that you are in love with your own reflection. You are at medium risk for having a social phobia. It is somewhat likely that you feel most comfortable in your mom's basement. You are at medium risk for obsessive compulsive disorder. It is somewhat likely that you are addicted to hand sanitizer.

How Abnormal Are You?

...

Üks postitus sai kustutatud, sest tegin sellega mõndadele inimestele tahtmatult haiget. Vabandan.

Lisaks sellele puuduvad praegu edasiviivad ideed, seega on võimalik, et blog puhkab. Iial ei tea. Iga päev on uus.

Kaunist sügist :)

Täna öösel me ei maga

Sõitsin bussijaamast Mustamäele. Teele jäävad Vabaduse väljak ja Tõnismägi. Vabaduse kella juures räägib suur mees (nägi jõledat moodi välja nagu teate küll kes) juttu 4 kollastes vestides politseinikuga. Iga nurga peal on politseiauto. Tõnismäel on lisaks lintidele nüüd 30 tsoon ja ehitusaedikud kuju ümber (no ilmselt ehitavad teed ka, aga hea ajastus...). Hämming.

Mina küsin: kas kogu see jura on jõudnud nii kaugele, et nüüd me lihtsalt sõna otseses mõttes hirmutamegi inimesi kodusõja ja ma ei tea veel mille muuga?

Kirjanikud protesteerivad, muusikud protesteerivad, teadlased protesteerivad, aga ärimehed astuvad Keskerakonda. Ei tahaks laskuda juba kulunud küsimustesse, kuid VABANDAGE kas me siis sellist Eestit tahtsimegi? Kui enne võis öelda: "See ei ole normaalne", siis nüüd ei oska enam midagi öelda. Naera või nuta, kasu pole midagi.

Ma ei usu, et toimuks revolutsioon, kuid see ühiskonnalõhe, milleni see kemplemine siin viinud on, ei kasva nii pea kokku.

Mina lähen laupäeval kontserti kuulama. Maksku, mis maksab. Loosungeid kaasa ei võta. Nukke ka mitte. Ja ikka kontserdile eks, mitte laulupeole.

Vahel ei ole hea

Mõnikord ei ole hea unustada kõik oma kohustused, isegi siis kui kohtud vanade tuttavatega ja sul on väga fun, tekib pühapäeva õhtuks hoomamatus. Kuigi tujul ei maksa lasta langeda. Elu on elamiseks ja kui töötegemine peaks elamist segama hakkama, tuleb töötamine maha jätta. Mul on õigus, eks?

Mõnikord on hea unustada kõik kohustused ning lihtsalt nautida ilusat ilma, head seltskonda ja mõtteid, mis pähe hüppavad.

Reedeõhtune dilemma, kas minna ja karjuda ülemiste naabrite peale või mitte (nende muusikamaitse ja selle nautimiseks valitud kellaajad ei ühti mu päevaplaanidega). Otsus oli reede puhul seda mitte teha. Ärgata laupäeval selle peale, et päike paistab aknast sisse ning teada, et õhtul ootab sind mõnus kontsert. Võtta juba sügisest päikest, süüa viinamarju. Käia kontserdil ning veenda tervet kontserdisaali laulma sünnipäevalaulu. Istuda Molly's ja irvitada idiootsete sommide ja brittide peale (kellest osad tulevad "Very nice smile, very nice smile'ga" ja mõned ei julge vestlust alustada). Laulda koos suvakate waleslastega karaokebaaris "Barbie Girli" ning "Bitchi", istuda Bossas kella 2ni, juua teed ja rääkida elust. Istuda kodus diivanil ja rääkida elust. Ärgata pühapäev hommikul kell 12.53. Vastata minut hiljem telefonile ning olla nii jõuetu, et ei suuda telefoni hoida. Ajada end voodist välja, süüa pannkooke, jalutada päikese käes, korraldada piknik ning "Paindlik pank" kampaania Stroomi rannas. Otsustada, et tuleks ära õppida surfamine ja windsurfing.

Mõnus. Pingevaba. Nädalavahetus. Elu.

Rahvasport

Augusti alguses rääkis üks sõbranna, kuidas ta plaanib SEB Ühispanga jooksule minna. Mina hakkasin siis ka mõtlema, et pole paha mõte. Mõtlesin üsna mitu nädalat, kuni otsustasin, et hea küll, eriti kuna töökoht maksis veel osa osavõtutasust kinni ka.

Pärast seda oli mõte, et peaks hakkama treenima. Siinkohal ei saa rääkida, et toimus mõeldud-tehtud variant. Algne plaan oli käia aeroobikas, kuid kuna sellega läks nagu ühes eelnevatest sissekannetest lugeda võis, siis jõudsime siiski esimest korda jooksma. Sellele lisandus ka mõni lisakord ning suhteliselt rasked aeroobikavariandid (bodysculpt, kick-box). Tõe huvides tuleb mainida, et me mõtlesime ka nädalavahetustel joosta, kuid reaalselt seda ei juhtunud. Mõni päev enne üritust tundus meile, et oleme kapitaalselt üle treeninud. Seda mitte sellepärast, et me ka reaalselt oleks väga palju trenni teinud, vaid lihas oli lihtsalt väsinud. See juhtub kui sa hakkad 2 ja pool nädalat enne üritust ilusti treenima :)

Enne jooksu seadsin endale 2 suuremat eesmärki ning ühe reaalse arvutuse. Ehk siis:
1) mitte jääda kõige viimaseks (sest ma pole üle aasta aja reaalselt trenni teinud);
2) terve maa joosta (kuigi andsin aru, et vahepeal võib ju natuke ka kõndida)
Lisaks sellele arvestasin, et kuluda võiks umbes 1,5 tundi.

Viimaseks ma ei jäänud ja selle üle ma pole väga üllatunud.
Terve maa suutsin joosta, viimasel kolmandikul isegi tempot lisaad, kuid lõpuspurti alustasin veidi vara ning seetõttu kukkusin päris viimasel 700 meetril ära, aga jooksin. Ajaks sai finishiprotokollis 1:16:34 ning nüüdseks on teada ka kiibiaeg (ehk siis reaalne aeg stardijoonest finishijooneni, sest algul on raskusi massis liikuma saada). Ajaks 1:10:53 :) Ma pole kunagi 10 km järjest jooksnud, seega olen enda üle äärmiselt uhke.

Juhul, kui ma järgmisel aastal jooksen on esimeseks eesmärgiks 1:05:00 ja veel parem kui 1:00:00 (selleks tuleks ikka väga kõvasti treenida).

Üldised muljed suurest rahvaspordiüritusest on naljakad. Kunagi ammu (no kui ma olin 6 või 7ne), siis kõisime vist Maijooksul, aga eriti ma midagi ei mäleta. Loomulikult on tüütu ennast rahva vahelt läbi suruda ning vahet pidamata inimeste ümbert põigata. Seda võiks nimetada isegi 10km slaalomjooksuks. Samas on see lahe, inimesed naudivad kena ilma ja võimalust sportida. Ja mass mõjub kuidagi motiveerivalt, ikka on keegi, kellest saab mööda joosta. Seega, kui masse ei karda, on see hea võimalus end trenni tegema sundida.

Mehed ja neile seatud ebarealistlikud ootused

Sattusin eile soome pealt vaatama Suurbritanna dokumentaalfilmi "Picky Women", mis rääkis edukatest naistest, enamik neist veidi alla või üle 30 ning vallalised. Ja põhipoint, mida teha püüti oli see, et neil naistel on liiga kõrged nõudmised. Sellega meenus mulle mu ema mitme aasta tagune ütlus, et ma peaks oma latti veidi madalamale laskma, muidu ei hüppa sellest keegi üle.

Film tekitas vastandlikke mõtteid. Paljud neist naistest olid ebarealistlikud ja endast liiga heal arvamusel, ka kandsid nad mehed kiiresti maha puhtalt välimuse põhjal. Samas,välimus kaob meil kõigil, eksole. Samas... Sama teema üle olen juba ammu mõelnud.

Mul on terve hunnik naissoost tuttavaid ja sõpru, kes on targad, ilusad, toredad ja vallalised. Mõned neist on juba ka väga edukad, mõned neist ilmselt saavad väga edukateks. Ja tuleb tõdeda, et nii mõnigi kord oleme laskunud nendega vestlusesse, et miks me vallalised oleme või mida me meestelt ootame. Ja põhjuseid saab oi kui palju. Kõigepealt on loomulikult süüdi mehed, sest nemad lihtsalt ei oska meiesuguseid naisi hinnata ja eelistavad oma arvamuseta vaikseid tublisid neiusid. Siiski, seda põhjendust ei maksa liig tõsiselt võtta, sest lisaks sellele on need nõudmised, mida me meestele esitame kergelt öeldes ebarealistlikud.

Ehk siis umbestäpselt ligikaudu peavad mehed olema: ambitsioonikad (kuid mitte liiga), aktiivsed, sportlikud,haritud (mitte segi ajada haridust ja haritust, kuigi tihtipeale kaasneb esimene teisega), kultuursed (st viitsima käia teatris, kinos, kontserdil, münikord kodus raamatut lugeda), viisaka kõnepruugiga, ettevõtlikud, vanuses 22-38 (oleneb naisterahvast eksole), soovitavalt ilma pagasita (loe: eksnaine, laps), oskama tantsida, tahtma tantsida, olema võimelised parajal määral pidutsema, vajadusel olema nõus mõnusa veiniõhtuga koduseinte vahel, kreisid, hoolivad, targad, normaalse väljanägemisega, mittesuitsetajad, mõõdukalt alkoholi tarbivad, mitte liiga keevalise iseloomuga, spontaansed, vajadusel tasakaalukad, laia silmaringiga, reisimishuvilised (soovitavalt elanud-õppinud mõnda aega Eestist väljas ja teavad, et Eestis on ka jõle hea), romantilised, sõbralikud, hea huumorisoonega (iroonia ja sarkasm!!!), töökad (sh nad teavad, kuidas vahetada lambipirni, on valmis ehitama riiuli kui tarvis, teavad, kuidas pahteldada), võimalusel on musikaalsed (eriti hea, kui teavad kitarril 3 duuri), tahtma püsisuhet, austama ennast ja inimesi enda ümber, aitama kodutöödes, olema valmis kunagi 2-9 aasta jooksul looma pere ja loomulikult peab veel eksisteerima see sõnuseletamatu miski, "keemia", "käima klõps" vms.

Kindlasti on midagi veel. Kindlasti on selliseid mehi olemas (lootus on lollide lohutus), kuid lõpmatuseni neid ka pole. Filmis ütlesid mehed, et ühes isikus leida kõike, mida naised soovivad, on võimatu. Ühe naise suust jäi kõlama aga fraas: "Miks ma ei või otsida meest, kes on nagu mina?" See naine tegeles umbes 30 erineva hobiga, lisaks sellele oli ta suhteliselt edukas (tegeles vist kinnisvaraäriga), filmi tegemise ajal soetas ta endale oma teise kodu, tema unistuseks oli omada kodusid igas linnas, mis talle meeldivad (NY, Rio de Janeiro, Tokyo, Barcelona, Madriid) jne jne. Ühesõnaga naine, kes teab, mida ta tahab, ka meeste puhul. Ometigi ei olnud ta senini väidetavalt oma ootustele vastavat meest leidnud. No wonder.

Mu enda nõudmised on ka jõle kõrged, seda hoolimata sellest, et hetkel ei ole ma ise veel väga äss, aga ambitsioonikust jagub. Mul on sama küsimus: "Miks me ei või soovida oma partneriteks inimesi, kellel on sama suured huvialad kui meil endil?"

Vastandid küll täiendavad teineteist, kuid ma ei usu, et ma saaks olla suhtes kellegagi, kes on tagasihoidlik, vaatab telekast ainult korvpalli, joob õlut kõrvale, ei ole oma töökohaga rahul, aga ei plaanigi midagi ette võtta, leiab, et mis seal maailmas ringirändamisel ikka mõtet on ja et "Kontserdil me sellel aastal juba käisime ju!" (jah, Nexuse). Samas, väiksemaid mööndusi kriteeriumite osas saab ikka teha. Muidugi oleneb, kui väikesed...

Ja viimane point. Paljud naised seal filmis olid arvamusel, et nad ei viitsi kellegagi jännatagi, kui nad ei näe sellel perspektiivi. Ma ise olen olnud sama suhtumisega. Miks ma peaks raiskama oma energiat ja aega kellegi peale, kui ma tean, et 3 kuu/aasta pärast jätan ma selle inimese maha, sest ta ei ole see, kes ma tahan, et ta oleks? Ma ei mõtle selle all seda, et hakkaksin kohe pulmi või lapsi planeerima, kuid ma pean nägema perspektiivi, et kas see asi üldse areneb kunagi nii kaugele, et võiks hakata sellistele asjadele mõtlema.

Ma usun täiesti kindlalt, et inimesi ei ole võimalik muuta. Inimesed võivad ise muutuda, kuid neid muutma hakata on mõttetu tegevus. Inimene peab ise arenema ning kui sa ei näe seda arenguruumi, siis milleks pingutada? Parem juba jääda ootama kedagi, kes vastaks rohkem sinu ootustele. Aga mis siis, kui see inimene ei tule ja sa jäädki igavesti ootama? Mõte olla 35-selt veel vaba, vallaline ning lastetu on ausalt öeldes hirmutav.

Ma saan aru, et latt on kõrgel, seega tuleks latti madalamale lasta... Kuidas lasta see madalamaks nii, et austus teise inimese vastu endiselt säiliks ning partnerlus kestaks kauem kui 3 aastat? Kui madalale latti lasta? Samas, mitte alati ei ole kohe võimalik öelda, kas inimene on see, keda sa arvad teda olevat, seega oleks julm kedagi automaatselt kõrvale heita...

Siiski: Miks leppida vähemaga, kui me väärt oleme? Mitte ainult naised, vaid ka mehed. Usun, et ka meestel on kõrged nõudmised. Aga ma tõsiselt loodan, et mitte nii kõrged nagu naistel. Vastasel juhul on lootusetu.

P.S. Kõik, kellel on enam-vähem 4. lõigus kirjeldatud (noor)meeste sarnased sõpru-tuttavaid (või kes ise arvavad, et nad klassifitseeruvad selle alla), siis hea meelega paneks nad väljasuremisohus olevate liikide raamatusse kirja. Igaks juhuks. Ning kui kellegil on ettepanekuid, kust neid leida, siis on hunnik tibisid vihje eest tänulikud :)

Kaev

Laupäeval käisin Linnateatri lavaaugus "Kaevu" vaatamas. Ma pole just parim kriitik, sest üldiselt püüan ma kõigest, mida ma vaatan või kuulen, enda jaoks olulise välja noppida ning see on võimalik peaaegu alati, kui tuju ning olemine vastavad. Etendused on nüüdseks nagunii läbi ka, nii et, kes ilma, see ilma :) Etendus oli siiski mõnus, mõnusal hulgal eneseirooniat ja mõtlemisainest. Lisaks veel head osatäitmised, mõnus ilm, pakutud pleedid ja vahva koht.

Polnud lavaaugus varem käinud, aga nüüd lähen kindlasti tagasi. Seal istudes ja ümberasuvaid vanu maju vaadates hakkasin mõtlema, et kes seal küll kunagi on elanud ja tegutsenud, et miks on ainult 3 akent ja miks üks või teine aken on kinni müüritud. Valgustuse varjud tekitasid majaseintele müstilisi kujutisi, lava lisakonstruktsioonidel kõlkuv kass sai üsna kiiresti aru, et on vale koha valinud. Ja see kõik pani mind mõtlema, et kui palju on maailmas veel kohti, kus saab nautida head teatrit sellises ümbruses. Ajastute hõng ning müstilisus. Mõnus.

Lisaks sellele julgen anda soovituse, et lavaaugus on headeks istekohtadeks 15 rea keskmised istmed, mis siis, et viimane rida ;) Näeb normaalselt ja lisaks sellele saab selja mõnusasti heli-ja valgustuse majakese seinale toetada. Vihmapiiskade korral kaitseb samuti sellesama majakese katuseots. Kaval. 2-tunnise etenduse puhul oli vaja vaid esimest- seljatuge ning hea, et eksisteeris, treenitus ei ole veel nii tugev, et suudaks selle aja sirge seljaga rahulikult istuda.

Paarid

Inimesi vaadata on mõnikord tore ja võib-olla ma olen friik. Esiteks see, kuidas inimesed riideid kombineerivad, vahel äärmiselt veidralt (aga eks meil on kõigil halvad päevad) ja vahel väga põnevalt.

Lisaks sellele meeldib mulle vaadata paare (ei mitte selleks, et valida välja potentsiaalne meessoost isik ja ta kellegilt üle lüüa) ning seda, kuidas nad kokku sobivad. Mõni paar on sama nägu, mõned täiendavad teineteist ülihästi ja näevad koos väga sefid välja. Või siis kõike koos nagu laupäeval trollis. Siis on mul nii hea meel, et vähemalt mõned inimesed on teineteist leidnud.

Vanemaid inimesi jälgin ka. Selle pilguga, et kas nad hädaldavad või tundub, et tunnevad elust rõõmu. Mõni on kohe nii mõnusalt elurõõmus. Kui ma vanaks kasvan, siis hakkan ka nendesugusteks ;)

Piilur olen. Piilupart Donald.

Tänase hommiku tähelepanek: kohupiimatort oli parem kui kodujuustutort. Söömisjärjekord võis tähtsust mängida, aga noh, ega elu polegi õiglane, isegi mitte tortide suhtes.