Suurepäraselt. Aga see ei tõesta midagi peale selle, et viimase minuti korral on aju võimeline genereerima väga suurel hulgal udu. Selle õppisin varakult selgeks, ülikool kinnitab mu veendumust. Ma olen rõõmus, aga samas pettunud. Oleks ju võinud seekord tulla: "Ära jäta asju viimasele minutile!" Ei tulnud. Pean uuesti proovima. Aitäh kaasaelajatele ja jõudu kaasvõitlejatele.
Mõned rahvatarkused (mõnda ikka järgin ;)):
- Tänaseid toimetusi ära viska homse, vaid ülehomse varna – saad 2 vaba päeva!
- Koristamine on prahi ebavõrdne levitamine.
- Paradiisis on hea kliima, põrgus aga head kaaslased.
- Kes vara tõuseb, see töökohast kaugel elab.
Tänaseks aitab. Teinekord jälle.
30.1.08
28.1.08
Öölog
22:57 sõnad "blog", "ettevõte", "seminaritöö", "Hill 2005 kaudu" jms kutsuvad esile kerged allergilised nähud
23:40 saabub K üllatusvisiidile Tallinnast. Friikatega. Hell yeah!
01:millegagi M läheb magama. Jätab mind V-ga kahekesi internetti. Julge samm.
02:41 V pole ikka veel magama läinud. Ise lubas blogi kirjutada, aga kirjutas ta? Ei!
03:00 V on mind üksinda internetti jätnud. Kuidas ta võis???
03:49 Mul on veel kirjutada sissejuhatus ja kokkuvõte, teooria otsustan karmilt üle lasta. Rõhun empiirikale seekord, ammuks see teooria loodi, eks näis, kuidas see komisjonile meeldib. Järgmisel korral teen paremini.
04:29 Kirjutada on veel sissejuhatus.
04:47 Mõtlen, et ehk paneks tööle pealkirja ka.
05:58 Panin kirja KÕIGE esimese lause. Ja sellega võiks töö lõpetatuks kuulutada.
06:millegagi Laadisin üles. Pärast mind tulgu või veeuputus.
23:40 saabub K üllatusvisiidile Tallinnast. Friikatega. Hell yeah!
01:millegagi M läheb magama. Jätab mind V-ga kahekesi internetti. Julge samm.
02:41 V pole ikka veel magama läinud. Ise lubas blogi kirjutada, aga kirjutas ta? Ei!
03:00 V on mind üksinda internetti jätnud. Kuidas ta võis???
03:49 Mul on veel kirjutada sissejuhatus ja kokkuvõte, teooria otsustan karmilt üle lasta. Rõhun empiirikale seekord, ammuks see teooria loodi, eks näis, kuidas see komisjonile meeldib. Järgmisel korral teen paremini.
04:29 Kirjutada on veel sissejuhatus.
04:47 Mõtlen, et ehk paneks tööle pealkirja ka.
05:58 Panin kirja KÕIGE esimese lause. Ja sellega võiks töö lõpetatuks kuulutada.
06:millegagi Laadisin üles. Pärast mind tulgu või veeuputus.
27.1.08
Countdown begins.
Täpselt 24 tunni pärast panen arvuti kinni ja mul on esitatud seminaritöö. Seniks, hoian endale pöialt.
Viimane minut on ikkagi kõige parem motivaator.
Viimane minut on ikkagi kõige parem motivaator.
25.1.08
Aasta siis oli 2001.
Ma lohutan end sellega, et olin 15.
Leidsin koha, kus on kirjas terve hunnik mu smsse 2000. ja 2001. aastast.
Stiilinäide:
"mdx sry et ehmatasin eile...irw,aga noh eelnevaid asju arvestades polnd midagi muud mõelda.kuigi ma ju ütlesin et meibii,ok head libisemist!"
"noniii...nüüd on aktiivne suhtlusring avatud...tead ma mõtlesin et lasex maha ennast, must masendus oli, aga jätan homse peale... ;)))"
Jah, kass käis ka siis peal. Muhahhaa.
Ühtlasi olen selgelt olnud armunud mingisse Erkisse :S Hetkel pole ausalt õrna aimugi, kes see olla võis :D Mitte vähimatki. Äkki keegi teine teab. Olen vist ebameeldivad seigad oma elust kustutanud.
"nii...ma uued musid saadan, neeed ülikuumad,nii et ei tohix ära külmuda... :))) ex... :************* igax juhux ette ka,omme äkki külm....;)"
Mis ma öelda oskan? Tule taevas appi? Jah, ka mina olen olnud kapitaalne tropp. Ehm, vabandust, pubekas.
Jätan need vist alles. Kuigi ligi sada juba kustutasin, aga neid on veel. Paarsada.
Leidsin koha, kus on kirjas terve hunnik mu smsse 2000. ja 2001. aastast.
Stiilinäide:
"mdx sry et ehmatasin eile...irw,aga noh eelnevaid asju arvestades polnd midagi muud mõelda.kuigi ma ju ütlesin et meibii,ok head libisemist!"
"noniii...nüüd on aktiivne suhtlusring avatud...tead ma mõtlesin et lasex maha ennast, must masendus oli, aga jätan homse peale... ;)))"
Jah, kass käis ka siis peal. Muhahhaa.
Ühtlasi olen selgelt olnud armunud mingisse Erkisse :S Hetkel pole ausalt õrna aimugi, kes see olla võis :D Mitte vähimatki. Äkki keegi teine teab. Olen vist ebameeldivad seigad oma elust kustutanud.
"nii...ma uued musid saadan, neeed ülikuumad,nii et ei tohix ära külmuda... :))) ex... :************* igax juhux ette ka,omme äkki külm....;)"
Mis ma öelda oskan? Tule taevas appi? Jah, ka mina olen olnud kapitaalne tropp. Ehm, vabandust, pubekas.
Jätan need vist alles. Kuigi ligi sada juba kustutasin, aga neid on veel. Paarsada.
Halloo, kus te mõistus on?
Selleks, et kursis olla suurimate mõnitustega, ei pea enam lugema I&I blogi. Piisab ka Eesti Ekspressist...
Vändra Aveli persoonilugu
Kui te olete selle läbi lugenud (ilmtingimata koos Barbi Pilvre kommentaariga, see oli isegi värskendav), siis mõelge korraks, kas Eesti suurim nädalaleht peaks langema nii madalale, et sõna otseses mõttes mõnitama noort tüdrukut, kes selgelt ei tea, et ajakirjanikud ei ole inglid. Mina näiteks üldse ei tea, mis on neiu fenomen või kust ta tuli (FHMst??? artikli järgi arvan), aga vabandage, ta on selgelt naiivne. Miks peab teda mõnitama? Ära kasutama? Kuigi ma saan aru ajakirjanikest, kelle sarkasm ja irooniameel lähevad teda kuuldes lakke. Juhtusin minagi nägema telerist juttu sellest, kuidas Aveli tahtis mehele minna. Meeski oli seal (kusjuures nägi täitsa hea välja). Ja jutt oli... OIOIOI. Kratsisin pead ja hämmeldusin.
Jah, temasuguseid on ennegi olnud... meenutagem Teist Arnoldit (kes aeg-ajalt endiselt pressiteateid saadab) või seda Push Upi lauljannat... Mõne kuu pärast on meil uued staarid ja mõnitamisalused. Kurb. Seni säratakse ühe või teise lollikese säras, muust rääkida ei ole ja olgem ausad, see ei müü ka.
Praeguseks oli EE lool 121 kommentaari. Ma pole seal juba ammu niipalju kommentaare näinud. Reklaamiraha tuleb, eetika tuleb jätta teistele.
Vändra Aveli persoonilugu
Kui te olete selle läbi lugenud (ilmtingimata koos Barbi Pilvre kommentaariga, see oli isegi värskendav), siis mõelge korraks, kas Eesti suurim nädalaleht peaks langema nii madalale, et sõna otseses mõttes mõnitama noort tüdrukut, kes selgelt ei tea, et ajakirjanikud ei ole inglid. Mina näiteks üldse ei tea, mis on neiu fenomen või kust ta tuli (FHMst??? artikli järgi arvan), aga vabandage, ta on selgelt naiivne. Miks peab teda mõnitama? Ära kasutama? Kuigi ma saan aru ajakirjanikest, kelle sarkasm ja irooniameel lähevad teda kuuldes lakke. Juhtusin minagi nägema telerist juttu sellest, kuidas Aveli tahtis mehele minna. Meeski oli seal (kusjuures nägi täitsa hea välja). Ja jutt oli... OIOIOI. Kratsisin pead ja hämmeldusin.
Jah, temasuguseid on ennegi olnud... meenutagem Teist Arnoldit (kes aeg-ajalt endiselt pressiteateid saadab) või seda Push Upi lauljannat... Mõne kuu pärast on meil uued staarid ja mõnitamisalused. Kurb. Seni säratakse ühe või teise lollikese säras, muust rääkida ei ole ja olgem ausad, see ei müü ka.
Praeguseks oli EE lool 121 kommentaari. Ma pole seal juba ammu niipalju kommentaare näinud. Reklaamiraha tuleb, eetika tuleb jätta teistele.
20.1.08
Kelle Sina tagasi kutsuksid?
Mööduv nädal oli Eesti meediamaastikul nii põnev, et ajas naerma eksole... Tipp saabus muidugi Äripäeva vahendusel, mis tõestas, kuivõrd professionaalseid ajakirjanikke nad endale palkavad. Meenub ühe ajakirjanduses töötava inimese paari nädala tagune kommentaar, et Äripäev võttis terve hulga noori ilusaid tüdrukuid tööle ja pärast aasta aega harjutamist saavad nad isegi hakkama. Ma arvan, et see inimene võtaks sõnad tagasi.
Noor ajakirjanikule (nagu teda nimetatakse) saab nii mõndagi ette heita, alustades loogilise mõistuse puudusest. Ma saan temast aru... Helistad Savisaarele ja kuuled, kuidas öeldakse "sitt". Noorel ajakirjanikul hakkavad käed värisema ja hing läheb rõõmu täis - milline uudis!!! Kuulsus ja sära! Ja ta ei vaeva oma pead sellega, et kahtlustada, kas see kõik on ikka reaalne. Ma ei ole suurim härra Keskerakonna fänn, aga ma ei arva, et see mees oleks loll. Ta teab, mida ta teeb ning tema tavaline küsimustele vastamise viis on pigem keerutav ja otseselt vihjav, aga mitte kunagi ropp või ülimalt otsekohene. Inimene, kes on meediaga suhelnud nii kaua nagu Savisaar seda teinud on, ei ütle telefonivestluses ajakirjanikule "sitt". Vähemalt mina küll seda uudist lugedes kohe mõtlesin, kas see on võimalik. Mind oleks see rõõmsaks teinud, sest teate, otsekohesust ongi meie elus vähe, aga... ebausutav. Noort ajakirjanikku see ei häirinud. Veel parem, helistades ta ei teinud kindlaks, kellega ta räägib, vaid OLETAS, et tegu on Savisaarega. Äripäeva vabandus, et ta ei saanud hääle järgi aru, et tegemist ei ole Savisaarega, on lihtsalt naeruväärne. "Tule taevas appi," tahaks öelda. Kirsiks tordil küsimus: "Kelle Sina tagasi kutsuksid?" Jah, täiesti normaalne on ajakirjanikuna kedagi telefoniintervjuus sinatada. Või ma eksin?
Ja aupauk tuleb Äripäev online'i vahendusel. Seda teatavat noort ajakirjanikku iseloomustatakse seal järgmiste omadustega:
"Edastab väga kiiresti kvaliteetseid uudiseid ja kommentaare võrguväljaandele aripaev.ee, toimetab lugejate tagasisidet, lööb kaasa veebi arenduses."
Allika juurde
Muie ei ole ju liiast. Või oli see pisar?
Noor ajakirjanikule (nagu teda nimetatakse) saab nii mõndagi ette heita, alustades loogilise mõistuse puudusest. Ma saan temast aru... Helistad Savisaarele ja kuuled, kuidas öeldakse "sitt". Noorel ajakirjanikul hakkavad käed värisema ja hing läheb rõõmu täis - milline uudis!!! Kuulsus ja sära! Ja ta ei vaeva oma pead sellega, et kahtlustada, kas see kõik on ikka reaalne. Ma ei ole suurim härra Keskerakonna fänn, aga ma ei arva, et see mees oleks loll. Ta teab, mida ta teeb ning tema tavaline küsimustele vastamise viis on pigem keerutav ja otseselt vihjav, aga mitte kunagi ropp või ülimalt otsekohene. Inimene, kes on meediaga suhelnud nii kaua nagu Savisaar seda teinud on, ei ütle telefonivestluses ajakirjanikule "sitt". Vähemalt mina küll seda uudist lugedes kohe mõtlesin, kas see on võimalik. Mind oleks see rõõmsaks teinud, sest teate, otsekohesust ongi meie elus vähe, aga... ebausutav. Noort ajakirjanikku see ei häirinud. Veel parem, helistades ta ei teinud kindlaks, kellega ta räägib, vaid OLETAS, et tegu on Savisaarega. Äripäeva vabandus, et ta ei saanud hääle järgi aru, et tegemist ei ole Savisaarega, on lihtsalt naeruväärne. "Tule taevas appi," tahaks öelda. Kirsiks tordil küsimus: "Kelle Sina tagasi kutsuksid?" Jah, täiesti normaalne on ajakirjanikuna kedagi telefoniintervjuus sinatada. Või ma eksin?
Ja aupauk tuleb Äripäev online'i vahendusel. Seda teatavat noort ajakirjanikku iseloomustatakse seal järgmiste omadustega:
"Edastab väga kiiresti kvaliteetseid uudiseid ja kommentaare võrguväljaandele aripaev.ee, toimetab lugejate tagasisidet, lööb kaasa veebi arenduses."
Allika juurde
Muie ei ole ju liiast. Või oli see pisar?
18.1.08
Orkut - naise käskija
Tänane orkuti-fortune:
You and your wife will be happy in your life together.
Hea teada.
Pidin jagama. Nüüd jääb üle vaid oodata, kas mul mõnel päeval on ka thrilling times in the future.
You and your wife will be happy in your life together.
Hea teada.
Pidin jagama. Nüüd jääb üle vaid oodata, kas mul mõnel päeval on ka thrilling times in the future.
16.1.08
Milleks kasutada raamatukogu?
Olen teist päeva raamatukogus. Siin on oluliselt parem õpikeskkond. Vähemalt ma arvasin nii. Eile veel arvasin, täna ma arvan, et homme ma töötan kodust.
Neiu numero uno:
Istub kõrvallauda. Räägib telefoni. Pärast minutilist vestlust saan aru, et tal on näo peal mingi allergia, mille päritolust ta ei saa aru, et arstid ei võta teda jutule, et ta perearst on Tallinnas ja et ta näeb õudne välja. Piilun siis ka, kolme meetri kauguselt ma ei näe, et tema näos midagi hämmastavalt raskekujulist oleks. Järgneb veel kolm kõnet või nii, sisud sarnased. Neiu tuleb mõttele paluda abi noorte nõustamiskeskuselt. Mnjah. Igal juhul annab ta ka oma kõrvalistuvale sõbrannale situatsioonist piisava ülevaate, telefonikõnede vahele. Mina sisendan endale, et ma ei kuule kõike ja mõtlen, et küllap on tal lihtsalt nii suur mure. Siis tuleb nädala repliik (sel hetkel ma arvan, et see on nädala repliik): "Ma näen nii jube välja. Ma ei saa selliselt Tallinna minna." Hiljem korratakse seda ka teistele. Ma ei ole ainus, kelle arvates ta võiks vaiksemalt võtta, aga keegi viisakusest ei ütle midagi.
Stseen 2: samasse lauda lisandub noormees. Ilmselt tuli eksamilt. Hakkab neiukestele seletama, mis eksamil oli. Hääletoon kõvasti. Inimesed pööritavad silmi. Mina ei saa aru, et kas nad ei saa aru, et raamatukogu point on hoopis midagi muud ja isegi kui nad tahavad muljetada on seda võimalik ka vaiksemalt teha. Enese üllatuseks säilitan enesedistsipliini ning karjumise asemel suudan enda suust väljutada paluva lause. Tänulikud pilgud.
Neiu numero dois:
"Kas ma neid kohtusse ei saa saata kuidagi?" Olevat tema haigeks jäänud, tööle helistanud, et on haige ja pärast süüdistati, et tal pole haiguslehte. Tema: "Aga ma ju ei teadnud, et ma pean end perearsti juures kohe arvele võtma! Ja perearst ütles, et ta tagantjärele ei saa kirjutada seda." Ja nüüd süüdistab töökoht teda töökohustuste täidejätmatuses. Teine tips ei osanud midagi öelda, oletas asju. Ma ei hakanud harima neid.
Fain, seal oli tööandja apse ka, aga HALLOOO??? Rääkige jah kõvasti sellest kui rumalad te olete. "Ma saan ju neilt midagi nõuda!??! Kas mingit tasuta õigusabi ei ole? Ma pean ju saama nendega midagi teha. Ma pöördun ajakirjandusse!" Sõbranna: "Kas sul mingeid tõendeid on?" "Nad ütlesid, et ma võiksin mustalt töötada ja pärast seda ei võtnud ühendust."
Tahaks kuulda seda kohtulahendit. Geniaalne.
Neiu numero tres:
Avab arvuti. Räägib telefoniga. Avab arvutit. Vaatan, et oh, ehk sai OK naaber. Aga ei. Hääl oli peal ja mis te arvate, kas ma sain teada, kui keegi talle MSNis miskit kirjutas? (Ei siin ei ole kadedust teemal, et mul endal enam pole MSNi ja siis kurjustan.) Ei, ta ei tulnud selle peale, et heli maha võtta.
Seejuures mõtlesin eilsetele naabritele. Neist ühel oli häbi, kui arvuti end sisse lülitades seda tavapärast laulu laulis lühidalt. Vot on erinevused.
Ma ise ütleks, et raamatukogu on raamatute laenutamiseks ja õppimiseks. Ja suurema möla ajamiseks võiks kohvikusse minna või siis TÜ raamatukogus näiteks sinna treppide juurde. Vaiksel häälel vestlemine mind ei sega (nt mingid grupitööd on ok või kui ma kuulen, et keegi kellelegi midagi õpetab...), aga lollus lihtsalt ärritab mind.
Üleüldse kuulutan ma varsti välja liikumise internetisuhtluse vastu. Rohkem näost-näkku suhtlust! Üleüldse pidi olema see uus trend - inimesed lähevad tagasi aega, kus internet ei kuulunud igasse päeva. Blogi ma veel kinni ikkagi ei pane.
Neiu numero uno:
Istub kõrvallauda. Räägib telefoni. Pärast minutilist vestlust saan aru, et tal on näo peal mingi allergia, mille päritolust ta ei saa aru, et arstid ei võta teda jutule, et ta perearst on Tallinnas ja et ta näeb õudne välja. Piilun siis ka, kolme meetri kauguselt ma ei näe, et tema näos midagi hämmastavalt raskekujulist oleks. Järgneb veel kolm kõnet või nii, sisud sarnased. Neiu tuleb mõttele paluda abi noorte nõustamiskeskuselt. Mnjah. Igal juhul annab ta ka oma kõrvalistuvale sõbrannale situatsioonist piisava ülevaate, telefonikõnede vahele. Mina sisendan endale, et ma ei kuule kõike ja mõtlen, et küllap on tal lihtsalt nii suur mure. Siis tuleb nädala repliik (sel hetkel ma arvan, et see on nädala repliik): "Ma näen nii jube välja. Ma ei saa selliselt Tallinna minna." Hiljem korratakse seda ka teistele. Ma ei ole ainus, kelle arvates ta võiks vaiksemalt võtta, aga keegi viisakusest ei ütle midagi.
Stseen 2: samasse lauda lisandub noormees. Ilmselt tuli eksamilt. Hakkab neiukestele seletama, mis eksamil oli. Hääletoon kõvasti. Inimesed pööritavad silmi. Mina ei saa aru, et kas nad ei saa aru, et raamatukogu point on hoopis midagi muud ja isegi kui nad tahavad muljetada on seda võimalik ka vaiksemalt teha. Enese üllatuseks säilitan enesedistsipliini ning karjumise asemel suudan enda suust väljutada paluva lause. Tänulikud pilgud.
Neiu numero dois:
"Kas ma neid kohtusse ei saa saata kuidagi?" Olevat tema haigeks jäänud, tööle helistanud, et on haige ja pärast süüdistati, et tal pole haiguslehte. Tema: "Aga ma ju ei teadnud, et ma pean end perearsti juures kohe arvele võtma! Ja perearst ütles, et ta tagantjärele ei saa kirjutada seda." Ja nüüd süüdistab töökoht teda töökohustuste täidejätmatuses. Teine tips ei osanud midagi öelda, oletas asju. Ma ei hakanud harima neid.
Fain, seal oli tööandja apse ka, aga HALLOOO??? Rääkige jah kõvasti sellest kui rumalad te olete. "Ma saan ju neilt midagi nõuda!??! Kas mingit tasuta õigusabi ei ole? Ma pean ju saama nendega midagi teha. Ma pöördun ajakirjandusse!" Sõbranna: "Kas sul mingeid tõendeid on?" "Nad ütlesid, et ma võiksin mustalt töötada ja pärast seda ei võtnud ühendust."
Tahaks kuulda seda kohtulahendit. Geniaalne.
Neiu numero tres:
Avab arvuti. Räägib telefoniga. Avab arvutit. Vaatan, et oh, ehk sai OK naaber. Aga ei. Hääl oli peal ja mis te arvate, kas ma sain teada, kui keegi talle MSNis miskit kirjutas? (Ei siin ei ole kadedust teemal, et mul endal enam pole MSNi ja siis kurjustan.) Ei, ta ei tulnud selle peale, et heli maha võtta.
Seejuures mõtlesin eilsetele naabritele. Neist ühel oli häbi, kui arvuti end sisse lülitades seda tavapärast laulu laulis lühidalt. Vot on erinevused.
Ma ise ütleks, et raamatukogu on raamatute laenutamiseks ja õppimiseks. Ja suurema möla ajamiseks võiks kohvikusse minna või siis TÜ raamatukogus näiteks sinna treppide juurde. Vaiksel häälel vestlemine mind ei sega (nt mingid grupitööd on ok või kui ma kuulen, et keegi kellelegi midagi õpetab...), aga lollus lihtsalt ärritab mind.
Üleüldse kuulutan ma varsti välja liikumise internetisuhtluse vastu. Rohkem näost-näkku suhtlust! Üleüldse pidi olema see uus trend - inimesed lähevad tagasi aega, kus internet ei kuulunud igasse päeva. Blogi ma veel kinni ikkagi ei pane.
12.1.08
Salsa...
Olen ammu tahtnud salsat õppida.
Nüüd jooksid juhused nii kokku, et kõigepealt avati Tartus salsakursus ja lisaks leidsin tantsupartneri (või leidis tema minu, kes seda teab), kellel on olemas asi nimega rütmitunnetus. Selleta tantsimine on ikka keerukas. Eriti salsat. Me peame veel hoogsalt harjutama, aga lõpuks tantsime nagu ässad (see on meil kokku lepitud, mina nõustusin :P).
Kuna hetkel ma ei saa Bloggeriga piisavalt läbi, et teile video panna, siis vaadake siit.
Aga seltskond tõotab tulla kirev ja neljapäevaõhtud põnevad.
Lisaks töötas vana hea ravi ka köha vastu: peksa end kodust välja ja hakka elama.
Nüüd jooksid juhused nii kokku, et kõigepealt avati Tartus salsakursus ja lisaks leidsin tantsupartneri (või leidis tema minu, kes seda teab), kellel on olemas asi nimega rütmitunnetus. Selleta tantsimine on ikka keerukas. Eriti salsat. Me peame veel hoogsalt harjutama, aga lõpuks tantsime nagu ässad (see on meil kokku lepitud, mina nõustusin :P).
Kuna hetkel ma ei saa Bloggeriga piisavalt läbi, et teile video panna, siis vaadake siit.
Aga seltskond tõotab tulla kirev ja neljapäevaõhtud põnevad.
Lisaks töötas vana hea ravi ka köha vastu: peksa end kodust välja ja hakka elama.
9.1.08
Olen 70-aastane vanamees
Igatahes võib nii tunduda. Köhin nagu üks. Asi on nii tõsine, et
a) ma jätsin ära teatrisse mineku;
b) ma lasin endale tuua köhasiirupit ja sinepiplaastreid;
c) ma kasutasin neid! (sic!)
Ja kui sa istud terve päeva toas, oodates ühte olulist meili (juba 24 h), vaadates netist erinevaid seriaale, sest muuks ei ole jaksu (olles enda üle uhke, et Starmani arvutipoiss su Wifi ruutori lõpuks tööle sai... "Restardi ma juba tegin. Seega olen ma blond või on see ruutor hulluks läinud?"), köhides endal kõrvakuulmise ära, juues nii mitu liitrit meevett, et sa lõpetasid 3. liitri juures lugemise ja toitudes vaid küüslaugust, siis ei ole imestada, et kell 23:04 ilmuvad iga toa ukseavale kolm blondi naist, kelle iga lause sisaldab fraasi "ei viitsi". Mul tuleb meelde, et on sessiaeg (neil! võidurõõm on magus) ja jällegi see tähtis e-mail, mida endiselt ei ole.
Homseks salsa-tunniks võiks küll terve olla. Kaua võib? Kas ma ikka mainisin, et olen täiesti terve ja see haigus on tegelikult õudukas, millest hiljemalt homme hommikul ärkan.
Tänase päeva märkideks jäävad:
"Bad kisser is non-negotiable."
"I'm a try-sexual. I try anything once."
Rob Lowe
Tim Daly
Dave Annable
"We're so over, we need a new word for 'over'."
a) ma jätsin ära teatrisse mineku;
b) ma lasin endale tuua köhasiirupit ja sinepiplaastreid;
c) ma kasutasin neid! (sic!)
Ja kui sa istud terve päeva toas, oodates ühte olulist meili (juba 24 h), vaadates netist erinevaid seriaale, sest muuks ei ole jaksu (olles enda üle uhke, et Starmani arvutipoiss su Wifi ruutori lõpuks tööle sai... "Restardi ma juba tegin. Seega olen ma blond või on see ruutor hulluks läinud?"), köhides endal kõrvakuulmise ära, juues nii mitu liitrit meevett, et sa lõpetasid 3. liitri juures lugemise ja toitudes vaid küüslaugust, siis ei ole imestada, et kell 23:04 ilmuvad iga toa ukseavale kolm blondi naist, kelle iga lause sisaldab fraasi "ei viitsi". Mul tuleb meelde, et on sessiaeg (neil! võidurõõm on magus) ja jällegi see tähtis e-mail, mida endiselt ei ole.
Homseks salsa-tunniks võiks küll terve olla. Kaua võib? Kas ma ikka mainisin, et olen täiesti terve ja see haigus on tegelikult õudukas, millest hiljemalt homme hommikul ärkan.
Tänase päeva märkideks jäävad:
"Bad kisser is non-negotiable."
"I'm a try-sexual. I try anything once."
Rob Lowe
Tim Daly
Dave Annable
"We're so over, we need a new word for 'over'."
Kas sinul on...
...vähemalt üks sõber, kelle juurde sa sajad sisse ja puhked heast peast nutma? Isegi kui sa tegelikult peaksid kuulama, mis temal mureks on? Ja ta kuulab sind ära, manab ette oma murelikuima näo ja üritab aidata? Minul on! Isegi rohkem.
Ma olen õnnelik inimene.
Ma olen õnnelik inimene.
8.1.08
Sa oled taimetoitlane? (küsimärgid lendavad ümber pea)
Ma olin kunagi 7 aastat lihamittesööja. Taimetoitlaseks ma end ei nimetaks, kuna juustu ja muna sõin sama agaralt kui enne. 2006. aasta alguses jätsin selle hobi maha. Lihamittesöömise siis.
Põhjused olid täiesti pragmaatilised - reisides on nii ikka jõle raske. Alustades sellest, et lennukis antakse sulle mingi õite kummaline asi süüa (mitte, et seal tihti üldse aru saaks, mida sa sööd), jätkates sellega, et mõnes riigis on lihamittesööja tulnukaga samal pulgal. Pluss ma lihtsalt enam ei viitsinud oma tuttavatele välja mõelda lugu, miks ma liha ei söö. Olid põhjused, isegi dramaatilised, kuid olgem ausad, normaalne inimene selle peale lihasöömist ei lõpeta (a la pisikeste sigade marinaadivannis ujumine)... Mõtlesin katsetada ja katse venis pikaks.
Algul ma ei söönud kala ega kana... Siis paari aasta möödudes oli isa üsna karm ja selgitas, et vähemalt kala pean ma sööma. Sinna juurde käisid artiklid sellest, kuidas taimetoitlased on pimedaks jäänud. Tagantjärele tundub, et ta pole iial mu pärast rohkem mures olnud. Ema toppis sisse sojatooteid (mõnedel neist on loogika). Seega hakkasin sööma kala. Mõni aasta hiljem lisasin valikusse kana, sest ausalt öeldes oli väljas käies riisi ja salalti söömine muutunud üsna üksluiseks. Ja lõpuks, 2006. aasta alguses, kui läksin Belgiasse elama, mõtlesin, et mis seal ikka, hakkan liha sööma. Selle otsuse parim osa oli muidugi see, et Gentis oli mu korterikaaslaseks taimetoitlane, mistõttu ei viitsinud mina ka lihaga eriti tegeleda.
Aga suurtel ühisõhtusöökidel oli mõnus nautida itaalia, norra ja paljude teiste riikide köökide eripära, ilma liha välja surkimata. Enamik rahvuskööke on ju siiski tugevalt lihapõhised, mistõttu on lihasööjaks hakkamine end igati ära tasunud. Ma oleks tahtnud näha neid pilke, kui ma oleks näiteks Gruusias öelnud, et ma olen taimetoitlane.
Siiski, mingit lihaarmastajat minust saanud pole. Poes kõnnin külma kõhuga lihaletist mööda, kodus teen harva liha, väljas söömas käies on veise- või sealihaga toidud viimased, millele oma pilgud pööran. Lood on suisa nii halvad, et mulle isegi tundub, et need ei maitse mulle. Ja need, kes tahavad arendada veregrupiteooriat - mul on 0-veregrupp, kütt, ainult liha peakski sööma (samuti üks põhjuseid, miks taasalustasin).
Ja kõigist taimetoitlastest saan ka aru - nii on vabalt võimalik elada ja kui põhimõtted ei luba liha süüa, siis ei pea ka. Ning vahel tundub mulle, et nii on elu lihtsam.
Näiteks täna praadisin kotlette - terve köök oli rasvapritsmeid täis ja see lõhn! (hais?)... Kole. Pole ime, et ma pigem keedan lillkapsast.
Põhjused olid täiesti pragmaatilised - reisides on nii ikka jõle raske. Alustades sellest, et lennukis antakse sulle mingi õite kummaline asi süüa (mitte, et seal tihti üldse aru saaks, mida sa sööd), jätkates sellega, et mõnes riigis on lihamittesööja tulnukaga samal pulgal. Pluss ma lihtsalt enam ei viitsinud oma tuttavatele välja mõelda lugu, miks ma liha ei söö. Olid põhjused, isegi dramaatilised, kuid olgem ausad, normaalne inimene selle peale lihasöömist ei lõpeta (a la pisikeste sigade marinaadivannis ujumine)... Mõtlesin katsetada ja katse venis pikaks.
Algul ma ei söönud kala ega kana... Siis paari aasta möödudes oli isa üsna karm ja selgitas, et vähemalt kala pean ma sööma. Sinna juurde käisid artiklid sellest, kuidas taimetoitlased on pimedaks jäänud. Tagantjärele tundub, et ta pole iial mu pärast rohkem mures olnud. Ema toppis sisse sojatooteid (mõnedel neist on loogika). Seega hakkasin sööma kala. Mõni aasta hiljem lisasin valikusse kana, sest ausalt öeldes oli väljas käies riisi ja salalti söömine muutunud üsna üksluiseks. Ja lõpuks, 2006. aasta alguses, kui läksin Belgiasse elama, mõtlesin, et mis seal ikka, hakkan liha sööma. Selle otsuse parim osa oli muidugi see, et Gentis oli mu korterikaaslaseks taimetoitlane, mistõttu ei viitsinud mina ka lihaga eriti tegeleda.
Aga suurtel ühisõhtusöökidel oli mõnus nautida itaalia, norra ja paljude teiste riikide köökide eripära, ilma liha välja surkimata. Enamik rahvuskööke on ju siiski tugevalt lihapõhised, mistõttu on lihasööjaks hakkamine end igati ära tasunud. Ma oleks tahtnud näha neid pilke, kui ma oleks näiteks Gruusias öelnud, et ma olen taimetoitlane.
Siiski, mingit lihaarmastajat minust saanud pole. Poes kõnnin külma kõhuga lihaletist mööda, kodus teen harva liha, väljas söömas käies on veise- või sealihaga toidud viimased, millele oma pilgud pööran. Lood on suisa nii halvad, et mulle isegi tundub, et need ei maitse mulle. Ja need, kes tahavad arendada veregrupiteooriat - mul on 0-veregrupp, kütt, ainult liha peakski sööma (samuti üks põhjuseid, miks taasalustasin).
Ja kõigist taimetoitlastest saan ka aru - nii on vabalt võimalik elada ja kui põhimõtted ei luba liha süüa, siis ei pea ka. Ning vahel tundub mulle, et nii on elu lihtsam.
Näiteks täna praadisin kotlette - terve köök oli rasvapritsmeid täis ja see lõhn! (hais?)... Kole. Pole ime, et ma pigem keedan lillkapsast.
6.1.08
Lõpetamise maraton...
Täna algas minu ülikooli lõpetamine. Kui varem olen tegelenud peamiselt enesepettusega ning kirja saanud kokku umbes kolm lauset ja ühe viite, siis täna oli viimane aeg vormistada terve lõik. Juunis võite mulle lilli tuua. Ausalt. MSNigi kaotamine on abinõu, mis loodetavasti viib eesmärgini.
Ühtlasi sain teada, et mõiste "viral marketing" autor on Eesti päritolu Steve Jürvetson.
Päeva lause tuli K vahendusel: "Waiting for inspiration takes too long."
Ühtlasi sain teada, et mõiste "viral marketing" autor on Eesti päritolu Steve Jürvetson.
Päeva lause tuli K vahendusel: "Waiting for inspiration takes too long."
2.1.08
MSNi aastalimiit sai täis
Jah, teine päev, aga näed, kuidas läks...
Kuna ma olen nõrk inimene ja üldiselt on mul töötegemiseks raske motivatsiooni leida (eriti kui selle asemel võib näiteks unistada mõnest järgmisest reisist), siis otsustasin avada arvuti control paneli ning MSNi ära kustutada. Kõige põnevam osa seejuures oli, et süsteem andis kasutamise hulgaks: rarely ("Rarely" - The program is rarely or never run). Ma ei tea, kui tihti seda kasutama peaks, kui minu kasutamistihedus on "rarely", ausalt. Müstika.
Minu hüpotees on, et kuu ajaga, mil pean eemal olema, harjun ära ning ei tahagi enam. Hüpoteesi tõestuseks viin läbi eksperimendi, mille tulemused avalikustan 1. veebruaril 2008. Ma olen kindel, et sellest kannataks kirjutada bakatöö.
Võib tekkida oht, et nii jääb aega päris eluks... Aga tegelikult on kõik veel kontrolli all. Skype on alles. Orkut ka :P
"Kui suitsetamist maha jätta ei saa, sest ei suitseta, tuleb loobuda millestki muust."
Rahvatarkus, Lõuna-Eesti
Kuna ma olen nõrk inimene ja üldiselt on mul töötegemiseks raske motivatsiooni leida (eriti kui selle asemel võib näiteks unistada mõnest järgmisest reisist), siis otsustasin avada arvuti control paneli ning MSNi ära kustutada. Kõige põnevam osa seejuures oli, et süsteem andis kasutamise hulgaks: rarely ("Rarely" - The program is rarely or never run). Ma ei tea, kui tihti seda kasutama peaks, kui minu kasutamistihedus on "rarely", ausalt. Müstika.
Minu hüpotees on, et kuu ajaga, mil pean eemal olema, harjun ära ning ei tahagi enam. Hüpoteesi tõestuseks viin läbi eksperimendi, mille tulemused avalikustan 1. veebruaril 2008. Ma olen kindel, et sellest kannataks kirjutada bakatöö.
Võib tekkida oht, et nii jääb aega päris eluks... Aga tegelikult on kõik veel kontrolli all. Skype on alles. Orkut ka :P
"Kui suitsetamist maha jätta ei saa, sest ei suitseta, tuleb loobuda millestki muust."
Rahvatarkus, Lõuna-Eesti
1.1.08
Tuli suure pauguga...
Hetkel ma ei suuda otsustada, kas aastaring sai täis, et 2007 algas suure pauguga ja ka nõnda täna varahommikul lõppes... Või tähendab see, et kaheksa tuleb veel hullumeelsem kui 2007???
Õhtu algas... vannitoa koristamisega. Nimelt avastasin oma korteris, et duššinurk oli mu eemaloldud kuudega veel koledamaks muutunud. Nii koledaks, et ma ei tahtnud oma jalgadega seda puudutada. Sai veidi puhtamaks, aga ta vajab saniiti. Karmi kätt, st. Igal juhul koristasin. Siis hakkasime Jga tipsutama. Vana Tallinn on ju õige eestlaste jook. Mina veel lubasin, et asi ei lähe käest ära...
Ja kell 11 hakkas viltu vedama... Eks numero uno saatis südantlõhestava sõnumi. Numero unol on nimelt hämmastav võime mind endast välja viia. Seetõttu võin ma teiste vastu vahel ka kurjem, aga vahel isegi mõistvam olla. See, mis meil kunagi oli, oli ilus. See, kuidas see lõppes oli kole. Ja see, mis on pärast seda toimunud on lihtsalt ärritav. Aga ajad mööduvad, tuuled pöörduvad ja mingil hetkel saavutad taseme, kus tema sinust mõtlemine ei tekita sinus enam palju emotsioone. Ma olen selles faasis. Jätkasin Vana Tallinnaga.
Südaööks jooksime pläsku juurde, vaatasime ilutulestikku ja avasime šampuse. Esimest korda elus ei tahtnud pudel lahti tulla. Pingutasime mitu minutit, mistõttu ka uusaasta veidi hilines. Siis jõime pudeli 20 minuti jooksul tühjaks. Iga tervemõistuslik inimene seda ei teeks.
Mingis tuhinas nägime vana klassivenda, kes endiselt lubas kõigile meestele, kes meile haiget teevad, tappa anda. Seda on alati hea teada :)
Kui inimene ütleb oma isale teise lausena pärast "Head uut aastat!", "Issi, ma olen niiii purjus...", siis on selge, et tegu pole terve mõistusega. Klubi oli suhteliselt tühi, nii et tantsimiseks ei pidanud kellelegi küünarnukiga selga lööma. Alguses. Lõpuks tuli muidugi veidi vägivalda tarvitada.
Üllatused jätkusid... Näiteks lõin M-le küünarnukiga selga ja hea on, sest muidu me ei oleks saanud kallistada ja naerda. Ma ei suuda siiani otsustada, kumb meist kainem oli. M?
Jooksin peaaegu, et sülle oma esimesele armumisele, kes kui ta enne ei teadnud, et ta oli mu esimene armumine, nüüd teab. Aga teda oli mul hea meel näha, oleks tahtnud törts juttugi ajada, aga nohh ööd on meil ju meeletud.
Siis ma arvasin, et noh elamusi on olnud ühe õhtu kohta küll... kuni märkasin oma vana sõpra, kes on kunagi olnud mulle mu teine vend... Viimasel ajal pole elu kokku viinud. Aga tema reaktsioon oli üle prahi. Karjumine, kallistamine, õhku tõstmine, minu jalge ees põlvitamine jne... See käib muidugi kõik tema olemuse juurde, aga ikka oli armas. Siis ma mõtlesin jälle, et woaah, aitab... Plaanisin koju minna.
Koju jõudmise asemel hakkasime koos ühe keskakaaslasega mööda tänavat sammuma... Plaanisime liituda Tiigi ühika peoga (sest meile tundus, et seal toimub midagi). Üritasime sisse saada. Ei saanud. Siis vedas üks teine sõber mind korteripeole, kus tuli järgmine üllatus. Halva või hea alla seda kategoriseerida on võimatu. Piisavalt üllatus, et jäin suu ammuli vahtima ja murdsin klaasi katki. Sellele järgnenud hommikune hämming püsib senini. Faktiks jääb, et serenaadi mulle ei laulda. Juhtub ka parimatega.
Öised arutelud Toomemäel jäid sinna kuhugi vahele. Vahel on asjad nii nagu nad on, isegi kui me vahel soovime, et ei oleks.
Lõpuks hakkas külm. Selge märk kojuminekuks.
Hommikul oli mul hea meel, et tänase päeva plaan nägi ette vana head vesiravi. Sees- ja välispidist. Istusin mitu tundi mullivannis, ujusin, käisin neljas saunas, jõin vett ja tundub, et aega läks, aga asja sai. Homme proovin uuesti.
Hea algus, onju? Oh nii täiskasvanulik.
Õhtu algas... vannitoa koristamisega. Nimelt avastasin oma korteris, et duššinurk oli mu eemaloldud kuudega veel koledamaks muutunud. Nii koledaks, et ma ei tahtnud oma jalgadega seda puudutada. Sai veidi puhtamaks, aga ta vajab saniiti. Karmi kätt, st. Igal juhul koristasin. Siis hakkasime Jga tipsutama. Vana Tallinn on ju õige eestlaste jook. Mina veel lubasin, et asi ei lähe käest ära...
Ja kell 11 hakkas viltu vedama... Eks numero uno saatis südantlõhestava sõnumi. Numero unol on nimelt hämmastav võime mind endast välja viia. Seetõttu võin ma teiste vastu vahel ka kurjem, aga vahel isegi mõistvam olla. See, mis meil kunagi oli, oli ilus. See, kuidas see lõppes oli kole. Ja see, mis on pärast seda toimunud on lihtsalt ärritav. Aga ajad mööduvad, tuuled pöörduvad ja mingil hetkel saavutad taseme, kus tema sinust mõtlemine ei tekita sinus enam palju emotsioone. Ma olen selles faasis. Jätkasin Vana Tallinnaga.
Südaööks jooksime pläsku juurde, vaatasime ilutulestikku ja avasime šampuse. Esimest korda elus ei tahtnud pudel lahti tulla. Pingutasime mitu minutit, mistõttu ka uusaasta veidi hilines. Siis jõime pudeli 20 minuti jooksul tühjaks. Iga tervemõistuslik inimene seda ei teeks.
Mingis tuhinas nägime vana klassivenda, kes endiselt lubas kõigile meestele, kes meile haiget teevad, tappa anda. Seda on alati hea teada :)
Kui inimene ütleb oma isale teise lausena pärast "Head uut aastat!", "Issi, ma olen niiii purjus...", siis on selge, et tegu pole terve mõistusega. Klubi oli suhteliselt tühi, nii et tantsimiseks ei pidanud kellelegi küünarnukiga selga lööma. Alguses. Lõpuks tuli muidugi veidi vägivalda tarvitada.
Üllatused jätkusid... Näiteks lõin M-le küünarnukiga selga ja hea on, sest muidu me ei oleks saanud kallistada ja naerda. Ma ei suuda siiani otsustada, kumb meist kainem oli. M?
Jooksin peaaegu, et sülle oma esimesele armumisele, kes kui ta enne ei teadnud, et ta oli mu esimene armumine, nüüd teab. Aga teda oli mul hea meel näha, oleks tahtnud törts juttugi ajada, aga nohh ööd on meil ju meeletud.
Siis ma arvasin, et noh elamusi on olnud ühe õhtu kohta küll... kuni märkasin oma vana sõpra, kes on kunagi olnud mulle mu teine vend... Viimasel ajal pole elu kokku viinud. Aga tema reaktsioon oli üle prahi. Karjumine, kallistamine, õhku tõstmine, minu jalge ees põlvitamine jne... See käib muidugi kõik tema olemuse juurde, aga ikka oli armas. Siis ma mõtlesin jälle, et woaah, aitab... Plaanisin koju minna.
Koju jõudmise asemel hakkasime koos ühe keskakaaslasega mööda tänavat sammuma... Plaanisime liituda Tiigi ühika peoga (sest meile tundus, et seal toimub midagi). Üritasime sisse saada. Ei saanud. Siis vedas üks teine sõber mind korteripeole, kus tuli järgmine üllatus. Halva või hea alla seda kategoriseerida on võimatu. Piisavalt üllatus, et jäin suu ammuli vahtima ja murdsin klaasi katki. Sellele järgnenud hommikune hämming püsib senini. Faktiks jääb, et serenaadi mulle ei laulda. Juhtub ka parimatega.
Öised arutelud Toomemäel jäid sinna kuhugi vahele. Vahel on asjad nii nagu nad on, isegi kui me vahel soovime, et ei oleks.
Lõpuks hakkas külm. Selge märk kojuminekuks.
Hommikul oli mul hea meel, et tänase päeva plaan nägi ette vana head vesiravi. Sees- ja välispidist. Istusin mitu tundi mullivannis, ujusin, käisin neljas saunas, jõin vett ja tundub, et aega läks, aga asja sai. Homme proovin uuesti.
Hea algus, onju? Oh nii täiskasvanulik.
Tellimine:
Postitused (Atom)
Postitused
