Tere,
saadan oma mõtted - ikka veel vanal aastal.
Tahtnuks saata varem, aga tükk ei olnud veel valmis ja vabandan, midagi sinna teha ei saanud - ei oska loovust igal ajal välja kutsuda, tuleb veel õppida, 2 AP-d ei teinud veel päris selgeks. Lõpuks lähtusin laulja Nick Cave'i soovitusest, kelle sõnul inspiratsiooni ootamine võtab liiga palju aega ja seetõttu kirjutab ta muusikat kellast-kellani. Aga natuke ootasin loovust ikka juurde.
Tähemärke sai üle (st suhtusin veidi liiga loovalt), aga kuna formaat nõuab ka palju pildiruumi, siis niivõinaa peaks üks ajaleht, kes seda kunagi esitleda tahaks, ikka natukene ruumi ka eraldama, seega mahuks etendus ära.
Head lõppu ja uuel aastal palju õigeagselt töid esitavaid tudengeid!
31.12.08
Loovus vol 2
Mitu päeva higi, vaeva ja loovuse otsimist. Sain valmis ja saatsin õppejõule kirja:
Aasta aega tagasi...
Plaan oli kodus magada.
SMS eks number Xlt. Pudel Vana Tallinnat sõbrannaga kahepeale. Saluut ja shampus 15 minutiga. Klubi. Eks number 1 klubis (esimene tõsisem armumine). Vana Tallinn teel sõbra sõbra juurde. Eks number Z oli ka seal. Proov pidada arutelu teemal, miks eks number Z on jobu - aga kuna ta lahkus mu rõõmsast seltskonnast, siis jäi see pooleli. Shampus. Jalutuskäik üle Toome. Uni. SMS eks number Z-lt "Täna ma armusin sinusse jälle" vms. Telefon lendas voodist välja. Ignore. Uni. Bussisõit spa-sse. POHMAKAS. Eks number X üritab MSN vestlust. Ignore. Spa. Vesi :)
Uninstallisin MSNi. Otsustasin, et elan mõnda aega vastassugupoole vajaduseta.
Läks natuke teisiti. See on hea. Väga hea. Ma olen kohe väga elevil, mida 2009 toob.
SMS eks number Xlt. Pudel Vana Tallinnat sõbrannaga kahepeale. Saluut ja shampus 15 minutiga. Klubi. Eks number 1 klubis (esimene tõsisem armumine). Vana Tallinn teel sõbra sõbra juurde. Eks number Z oli ka seal. Proov pidada arutelu teemal, miks eks number Z on jobu - aga kuna ta lahkus mu rõõmsast seltskonnast, siis jäi see pooleli. Shampus. Jalutuskäik üle Toome. Uni. SMS eks number Z-lt "Täna ma armusin sinusse jälle" vms. Telefon lendas voodist välja. Ignore. Uni. Bussisõit spa-sse. POHMAKAS. Eks number X üritab MSN vestlust. Ignore. Spa. Vesi :)
Uninstallisin MSNi. Otsustasin, et elan mõnda aega vastassugupoole vajaduseta.
Läks natuke teisiti. See on hea. Väga hea. Ma olen kohe väga elevil, mida 2009 toob.
28.12.08
Loovus
Kui muidu seda loovust aeg-ajalt isegi jagub, siis kohe kui teda vaja on, tuleb nn writers block. Ehk siis nada loovust. Njeetu. Nii ma maadlengi paari tekstiga juba nädalaid. Täna sain sammu edasi, aga ikka ei ole veel rahuloleva varjuski.
Vana-aasta lõppu soovin kõigile rohket loovust! Ja vähem süüa.
Vana-aasta lõppu soovin kõigile rohket loovust! Ja vähem süüa.
22.12.08
Hunnik emotsioone
Nädalalõpp sõpradega on alati kosutav. Eriti kui saad öösel magada PEHMES voodis. Ma olen muidu kõva madratsi naine, aga täitsa meeldiv oli vahelduseks. Selline vesivoodi tunne.
Saun ja lumeskäik ning loomulikult imetabane õhtusöök. Mmmm... ja kilkav laps. Ning mitmekülgne hommikusöök.
Jõulud on igal juhul saanud täiesti tundega alguse :)
Kell 15-20.30 tegime lõunauinakut. Ööd on alati olnud loomingulised, tänase öö peamisteks eesmärkideks:
- persoonilugu;
- essee sissejuhatus;
- vähemalt 1 tööasi.
Iseenesest ma just otsustasin, et peakski hakkama elama rütmis, kus ma magan nt kell 13-22. See jätaks kasutusse mu lemmikajad - hommiku ja öö.
Saun ja lumeskäik ning loomulikult imetabane õhtusöök. Mmmm... ja kilkav laps. Ning mitmekülgne hommikusöök.
Jõulud on igal juhul saanud täiesti tundega alguse :)
Kell 15-20.30 tegime lõunauinakut. Ööd on alati olnud loomingulised, tänase öö peamisteks eesmärkideks:
- persoonilugu;
- essee sissejuhatus;
- vähemalt 1 tööasi.
Iseenesest ma just otsustasin, et peakski hakkama elama rütmis, kus ma magan nt kell 13-22. See jätaks kasutusse mu lemmikajad - hommiku ja öö.
15.12.08
Läbisaamine ÕISiga - 0
Sügisel ma kontrollisin 3 korda ÕISist, kas ühtesid aineid loetakse. Neid ei olnud. Nüüd nad väidavad, et need ained lisati ÕISi augustis. Ei usu. Brrr.
13.12.08
SEO :P
Lisasin alles nüüd oma blogile GA. Muuhulgas tuli näiteks välja, et kui Google'i otsingusse panna otsisõna "Jürgen Rooste", siis minu blogi tuleb välja kolmandana (sest kunagi ammu panin siia üles ühe tema luuletuse). Tundub lihtsalt, et teised ei kirjuta Roostest üldse, sest no mis teadja mina olen?
Testid on ka üsna loetavad.
Testid on ka üsna loetavad.
12.12.08
Kodust kaugel on inimesed samasugused
Lubasin läbi lugeda kaks raamatut. Esimene oli poole peal, seega tundus selle lõpuleviimine mõistlik tegevus.
Olen mõned aastad jälginud Eesti esiblogijaks (tõesti, mis kummaline nimetus) peetava Epp Petrone blogi. Aga seni ei olnud ma kordagi lugenud ühtki Petrone Print raamatut - "Minu" sarjad tunduvad väga atraktiivsed ning olen uhke ühe oma koolikaaslase üle, kes on oma "Minuga" hakkama saanud. Khm, silmad maas, selle loen ka varsti-varsti läbi. Ja ma olen tihti mõelnud, et tegelikult on mul ju endalgi mõned tuttavad, kes kirjutaksid ilmselt suurepärase "Minu" raamatu. Iseasi, kas nad seda ka teha tahavad.
Igal juhul sai esimeseks valikuks "Minu Argentina" (autor Liis Kängsepp). Valik oli igati loogiline:
a) Liisi ma mäletan mingitest meedialaagritest -ja reisidelt (mina olin nii titt, et vaevalt tema mälu mind eristaks);
b) keegi ütles, et see on haaravam kui "Minu Hispaania" (mis on teine raamat mu riiulil ja lugemisjärjekorras järgmine);
c) üks mu hea lapsepõlvesõber veetis kunagi vahetusaasta Argentinas ning on sellest seniajani vaimustunud ja... viimaks kõige tähtsam
d) mu armastus Lõuna-Ameerika vastu ei oleks lubanud mul midagi muud valida :)
Raamat oli haarav, millest annab tunnustust see, et kokku lugesin teda kahel õhtul ;) Kahekeelsed pealkirjad andsid mulle rõõmsa mängu - "ära eestikeelset enne vaata, kui proovid hispaaniakeelset tuvastada".
Lihtne ja mõnus lugemine, mille parimaks osaks oli kindlasti see, et autor üritas Argentina elu-olu kuidagigi struktureerida. Selle tulemusena olid peatükid muidugi täiesti erinevate pikkustega (lõpus jäid nad aina lühemaks), kuid väga see ei häirinud (khm, ma olen selline peatükkidena lugeja, verstapostid minu jaoks). Neelasin neid peatükke, kus ta rääkis Argentina vaatamisväärsustest ja neist kohtadest, kuhu turistid jõuavad üha enam, aga mis on endiselt hingematvalt kaunid. Nii on minu "kui külastada Argentinat, külasta..."-listi või kui "kui külastada Tulemaad, külasta..." lisandunud:
Ushuaia
El Calafata
Perito Moreno
Malba
Palermo Viejo
ja Cafe Torton (ma kujutan juba ette, kuidas veedan seal tunde).
Lisaks tundsin end kui harimatu, kui Las Madres de Plaza de Mayo-liikumine mulle seni oli võõras olnud.
Selle raamatu üheks tugevaks küljeks oligi see, et Argentina kultuur sai veidi selgemaks (ja mitte tango, eks!). Liis kirjeldas sündmusi läbi emotsiooni: kõige selgemalt ilmselt rääkides Varjude Linnast ning oma ajutisest töökohast. Vaesus ja rikkus oli omaette teema... tea, kas Liis sattus ka tõsiselt rikaste linnaosadesse? Seda kontrasti tahaks näha...
Veelgi huvitavam aga oli see, kuivõrd palju äratundmisrõõmu- ja nukrust see raamat pakkus. Kõik inimesed, kes on Eestist kaugel, on mõnevõrra sarnased. Me igatseme ilmtingimata oma piimatoodete järele (isegi kui me neid Eestis eriti ei söö) ja raudpoltkindlalt vihastume me asukohariigi pangandussüsteemi peale. Ja kui patriootlikuks me välismaal muutume :) Nii oligi "Minu Argentina" lugemine minu jaoks rännak Iirimaale, Belgiasse ja Portugali. Meenutasin neid asju, millega ma neis riikides kuidagi ära harjuda ei suutnud, ent samas ka inimesi-kohti, kellest siiani väga puudust tunnen (jah, isegi novembrikuisest ukselt-uksele käimisest Iirimaa mõnusa ilmaga - nii et tuul puhub mütsi peast ja vihma sajab alt-üles). Mulle meenus, kuidas ma Eestisse tulles ehmatasin, et poes müüjad ei naerata ning räägivad eesti keeles :) Erinev ei olnud ka see, et kodust kaugel klikime paratamatult välismaalastega - me oleme ju kõik kodust kaugel ja teame, mida tegelikult tunneme (isegi, kui kodust äraminek oli viimaste aastate suurim unistus ja
Olles ise viibinud pikemat aega tsiviliseeritud Euroopas (khm, Portugali puhul on see vähemasti ööklubisid külastades küll liialdatud väide, aga üldiselt), siis meenusid lühemad reisid neisse paikadesse, mille sarnasus Argentinaga on vähemalt raamatu põhjal hämmastav. Eriti elavalt tuli see esile, kui Liis kirjeldas Argentina liiklust - mulle tundus, et see on täpselt sama, mis Gruusias - kaherealine tee muutub hetkega viierealiseks, jalakäija vastutab ise, kas ta soovib elus püsida, punane on algajatele ning taksojuhid on hullud :)
Ja siis... lugedes Argentinast tundus, et ega Eestigi kaugele maha ei jää. Küsimused "Kuhu kadus vesi?" või "Kuhu kadus elekter?" kummitavad ka paljusid Eesti äärealade elanikke (ütleme nii, et mu vanematekodus Rõuges on küünlad püsivalt paigutatud strateegilistesse kohtadesse ning vesi kogutud anumatesse, et vajadusel kasutada - aeg-ajalt ikka vahetame ka :D) ja seda mitte ainult tormi ajal.
Midagi segas ka? Ilmselt olekski raamatus tahtnud näha pilte, kuid kuuldavasti on see probleem uuemate "Minu"-sarja raamatute puhul kõrvaldatud. Oleks tahtnud näha Varjude Linna või seda uberikku korterit. Muud ei ole mul õigust kritiseerida, sest minu jaoks oli "Minu Argentina" ikkagi Liis Kängsepa päevaraamat. Midagi tema jaoks väga isiklikku ja oma. Tema kogemus, tema elu. Aga jah, see kogemus oli hämmastavalt sarnane sellele, mida mina olen kogenud siin omas koduses Euroopas.
Olen mõned aastad jälginud Eesti esiblogijaks (tõesti, mis kummaline nimetus) peetava Epp Petrone blogi. Aga seni ei olnud ma kordagi lugenud ühtki Petrone Print raamatut - "Minu" sarjad tunduvad väga atraktiivsed ning olen uhke ühe oma koolikaaslase üle, kes on oma "Minuga" hakkama saanud. Khm, silmad maas, selle loen ka varsti-varsti läbi. Ja ma olen tihti mõelnud, et tegelikult on mul ju endalgi mõned tuttavad, kes kirjutaksid ilmselt suurepärase "Minu" raamatu. Iseasi, kas nad seda ka teha tahavad.
Igal juhul sai esimeseks valikuks "Minu Argentina" (autor Liis Kängsepp). Valik oli igati loogiline:
a) Liisi ma mäletan mingitest meedialaagritest -ja reisidelt (mina olin nii titt, et vaevalt tema mälu mind eristaks);
b) keegi ütles, et see on haaravam kui "Minu Hispaania" (mis on teine raamat mu riiulil ja lugemisjärjekorras järgmine);
c) üks mu hea lapsepõlvesõber veetis kunagi vahetusaasta Argentinas ning on sellest seniajani vaimustunud ja... viimaks kõige tähtsam
d) mu armastus Lõuna-Ameerika vastu ei oleks lubanud mul midagi muud valida :)
Raamat oli haarav, millest annab tunnustust see, et kokku lugesin teda kahel õhtul ;) Kahekeelsed pealkirjad andsid mulle rõõmsa mängu - "ära eestikeelset enne vaata, kui proovid hispaaniakeelset tuvastada".
Lihtne ja mõnus lugemine, mille parimaks osaks oli kindlasti see, et autor üritas Argentina elu-olu kuidagigi struktureerida. Selle tulemusena olid peatükid muidugi täiesti erinevate pikkustega (lõpus jäid nad aina lühemaks), kuid väga see ei häirinud (khm, ma olen selline peatükkidena lugeja, verstapostid minu jaoks). Neelasin neid peatükke, kus ta rääkis Argentina vaatamisväärsustest ja neist kohtadest, kuhu turistid jõuavad üha enam, aga mis on endiselt hingematvalt kaunid. Nii on minu "kui külastada Argentinat, külasta..."-listi või kui "kui külastada Tulemaad, külasta..." lisandunud:
Ushuaia
El Calafata
Perito Moreno
Malba
Palermo Viejo
ja Cafe Torton (ma kujutan juba ette, kuidas veedan seal tunde).
Lisaks tundsin end kui harimatu, kui Las Madres de Plaza de Mayo-liikumine mulle seni oli võõras olnud.
Selle raamatu üheks tugevaks küljeks oligi see, et Argentina kultuur sai veidi selgemaks (ja mitte tango, eks!). Liis kirjeldas sündmusi läbi emotsiooni: kõige selgemalt ilmselt rääkides Varjude Linnast ning oma ajutisest töökohast. Vaesus ja rikkus oli omaette teema... tea, kas Liis sattus ka tõsiselt rikaste linnaosadesse? Seda kontrasti tahaks näha...
Veelgi huvitavam aga oli see, kuivõrd palju äratundmisrõõmu- ja nukrust see raamat pakkus. Kõik inimesed, kes on Eestist kaugel, on mõnevõrra sarnased. Me igatseme ilmtingimata oma piimatoodete järele (isegi kui me neid Eestis eriti ei söö) ja raudpoltkindlalt vihastume me asukohariigi pangandussüsteemi peale. Ja kui patriootlikuks me välismaal muutume :) Nii oligi "Minu Argentina" lugemine minu jaoks rännak Iirimaale, Belgiasse ja Portugali. Meenutasin neid asju, millega ma neis riikides kuidagi ära harjuda ei suutnud, ent samas ka inimesi-kohti, kellest siiani väga puudust tunnen (jah, isegi novembrikuisest ukselt-uksele käimisest Iirimaa mõnusa ilmaga - nii et tuul puhub mütsi peast ja vihma sajab alt-üles). Mulle meenus, kuidas ma Eestisse tulles ehmatasin, et poes müüjad ei naerata ning räägivad eesti keeles :) Erinev ei olnud ka see, et kodust kaugel klikime paratamatult välismaalastega - me oleme ju kõik kodust kaugel ja teame, mida tegelikult tunneme (isegi, kui kodust äraminek oli viimaste aastate suurim unistus ja
Olles ise viibinud pikemat aega tsiviliseeritud Euroopas (khm, Portugali puhul on see vähemasti ööklubisid külastades küll liialdatud väide, aga üldiselt), siis meenusid lühemad reisid neisse paikadesse, mille sarnasus Argentinaga on vähemalt raamatu põhjal hämmastav. Eriti elavalt tuli see esile, kui Liis kirjeldas Argentina liiklust - mulle tundus, et see on täpselt sama, mis Gruusias - kaherealine tee muutub hetkega viierealiseks, jalakäija vastutab ise, kas ta soovib elus püsida, punane on algajatele ning taksojuhid on hullud :)
Ja siis... lugedes Argentinast tundus, et ega Eestigi kaugele maha ei jää. Küsimused "Kuhu kadus vesi?" või "Kuhu kadus elekter?" kummitavad ka paljusid Eesti äärealade elanikke (ütleme nii, et mu vanematekodus Rõuges on küünlad püsivalt paigutatud strateegilistesse kohtadesse ning vesi kogutud anumatesse, et vajadusel kasutada - aeg-ajalt ikka vahetame ka :D) ja seda mitte ainult tormi ajal.
Midagi segas ka? Ilmselt olekski raamatus tahtnud näha pilte, kuid kuuldavasti on see probleem uuemate "Minu"-sarja raamatute puhul kõrvaldatud. Oleks tahtnud näha Varjude Linna või seda uberikku korterit. Muud ei ole mul õigust kritiseerida, sest minu jaoks oli "Minu Argentina" ikkagi Liis Kängsepa päevaraamat. Midagi tema jaoks väga isiklikku ja oma. Tema kogemus, tema elu. Aga jah, see kogemus oli hämmastavalt sarnane sellele, mida mina olen kogenud siin omas koduses Euroopas.
11.12.08
Aeg maha.
Ühe kalli sõbra kaks raamatut on veel minu käes. Olen terve päeva erinevaid meile kirjutanud, vajan vaheldust. Loen raamatud nüüd läbi. Kaks tundi on aega. Nende kaugem eesmärk on anda inspiratsiooni või pigem motivatsiooni ühe essee kirjutamiseks, mille olen kogu täiega üle lasknud ning süümekad on meeletud.
Jõuluideid võiksid inimesed rohkem kirja panna, siis oleks elu ilusam.
Jõuluideid võiksid inimesed rohkem kirja panna, siis oleks elu ilusam.
9.12.08
7.12.08
Oma kampaania: "Jah" jõulutundele!
Koolis juhtus nii, et pidime käima lükkama ühe kampaania. Internetist me eriti midagi ei tea muidugi, aga proovisime ikka.
Lehekülg on valmis ja ma loodan, et ka minu blogi lugejad teevad väikese mõtteharjutuse: mida lahedat oled oma sõpradele kinkinud? Midagi sellist, mis on hea ja mõttega. Mul meenub ohtralt sünnipäevapidusid ja seal nähtud häid kingiideid. Mõte ikka selles, et jõulutunne saaks tunde osa tagasi. Täpsemalt lugege juba selleks loodud blogist (pildile klõpsates oled seal nagu nipsti, aga kui ei funka, siis http://joulutunne.blogspot.com) ;)
Ja mulle meeldivad ka mõttega kingitused. Seega võib mulle sel aastal (ja järgmisel) a) kanda kingiraha mu reisikonto arvele või b) toetada Maarja Küla Eesti maja ehitust. Muud toredad ideed ka teretulnud.
Lehekülg on valmis ja ma loodan, et ka minu blogi lugejad teevad väikese mõtteharjutuse: mida lahedat oled oma sõpradele kinkinud? Midagi sellist, mis on hea ja mõttega. Mul meenub ohtralt sünnipäevapidusid ja seal nähtud häid kingiideid. Mõte ikka selles, et jõulutunne saaks tunde osa tagasi. Täpsemalt lugege juba selleks loodud blogist (pildile klõpsates oled seal nagu nipsti, aga kui ei funka, siis http://joulutunne.blogspot.com) ;)
Ja mulle meeldivad ka mõttega kingitused. Seega võib mulle sel aastal (ja järgmisel) a) kanda kingiraha mu reisikonto arvele või b) toetada Maarja Küla Eesti maja ehitust. Muud toredad ideed ka teretulnud.
5.12.08
PÖFF
Mina PÖFFile ei blogi :P Aga filme käisin vaatamas ikka. Sel aastal vist rohkem ei jõua, aga viis ongi selline paras ports, et ei aja üle ning pärast festivali tahad ka veel kinno.
Darfur nüüd - Sudaanis toimuv on muidugi kahetsusväärne, aga film ei olnud liialt meeliköitev. Samas sai näha George Clooney't ja eks see teeb iga naise rõõmsaks ;)
Happy-Go-Lucky - rõõmsameelne, kerge, lõbus. Kvaliteetne meelelahutus, millest sisu ei hakanudki väga otsima. Naerda sai. Muhe. Soovitan. Tallinnas vist veel mingi päev näidatakse ja kuuldavasti jõuab ka kinolevisse.
Oleks ma siis teadnud, et õhtu lõpeb nii nagu ta lõppes, oleksin seda endasse rohkem immutanud.
Tsoon - oi.oi.oi. Karm. Segame "Loomade farmi", "Kärbeste jumala", "Dogville'i" ja need teised lugematud kunstiteosed, mis kinnitavad meile ikka ja jälle, et inimene on ainult inimene. Inimene on loom, kes võimu omades ja vihas võib teha asju, milleks me arvame, et loogiliselt mõtlev inimene valmis ei ole. Inimene on julm ning äärmiselt ebaõiglane. Päeval oleks see film olnud sobiv vaadata, ent ööfilmina... Uni ei olnud kõige magusam, kuigi suutsin olukorda veidi leevendada sellega, et koju jõudes vaatasin ühe osa "Sõpradest". Aga sellegipoolest virvendasid silme ees Alejandro, Miguel ja teised. Julmus. Soovitan ikkagi (vaadata enne südaööd).
Fermat' tuba - Kaie, seda filmi pead vaatama! Raudpolt. Film räägib siis matemaatikutest, kes kutsutakse väikesele koosviibimisele, mis ei kujune just selliseks nagu nad lootsid. Filmi alguses soovitatakse soojalt, et need, kes ei tea, mis on algarvud võivad kohe lahkuda. Silmad hoidis ka öisel ajal lahti. Rohkem ei saa rääkida, muidu ei oleks põnev. Soovitan kindlasti.
Fado - muidugi ma ei üllatunud kui nägin saalis nii Paulat kui ka Mirjamit. Filmi lõpuks olin paraja annuse muusika võrra rikkam ning igatsus Portugali järele oli kasvanud selle sügise maksimumtasemele. Vahepeal muidugi ei olnud tõlget, aga nii saingi veenduda, et mõnda sõna veel mäletan. Aga ainult mõnda. Muusika ja huvitav koreograafia. Ma ei tea, kui palju naudivad seda filmi inimesed, kes ei tea Portugalist miskit. Aga mulle meeldis. Hingele.
Darfur nüüd - Sudaanis toimuv on muidugi kahetsusväärne, aga film ei olnud liialt meeliköitev. Samas sai näha George Clooney't ja eks see teeb iga naise rõõmsaks ;)
Happy-Go-Lucky - rõõmsameelne, kerge, lõbus. Kvaliteetne meelelahutus, millest sisu ei hakanudki väga otsima. Naerda sai. Muhe. Soovitan. Tallinnas vist veel mingi päev näidatakse ja kuuldavasti jõuab ka kinolevisse.
Oleks ma siis teadnud, et õhtu lõpeb nii nagu ta lõppes, oleksin seda endasse rohkem immutanud.
Tsoon - oi.oi.oi. Karm. Segame "Loomade farmi", "Kärbeste jumala", "Dogville'i" ja need teised lugematud kunstiteosed, mis kinnitavad meile ikka ja jälle, et inimene on ainult inimene. Inimene on loom, kes võimu omades ja vihas võib teha asju, milleks me arvame, et loogiliselt mõtlev inimene valmis ei ole. Inimene on julm ning äärmiselt ebaõiglane. Päeval oleks see film olnud sobiv vaadata, ent ööfilmina... Uni ei olnud kõige magusam, kuigi suutsin olukorda veidi leevendada sellega, et koju jõudes vaatasin ühe osa "Sõpradest". Aga sellegipoolest virvendasid silme ees Alejandro, Miguel ja teised. Julmus. Soovitan ikkagi (vaadata enne südaööd).
Fermat' tuba - Kaie, seda filmi pead vaatama! Raudpolt. Film räägib siis matemaatikutest, kes kutsutakse väikesele koosviibimisele, mis ei kujune just selliseks nagu nad lootsid. Filmi alguses soovitatakse soojalt, et need, kes ei tea, mis on algarvud võivad kohe lahkuda. Silmad hoidis ka öisel ajal lahti. Rohkem ei saa rääkida, muidu ei oleks põnev. Soovitan kindlasti.
Fado - muidugi ma ei üllatunud kui nägin saalis nii Paulat kui ka Mirjamit. Filmi lõpuks olin paraja annuse muusika võrra rikkam ning igatsus Portugali järele oli kasvanud selle sügise maksimumtasemele. Vahepeal muidugi ei olnud tõlget, aga nii saingi veenduda, et mõnda sõna veel mäletan. Aga ainult mõnda. Muusika ja huvitav koreograafia. Ma ei tea, kui palju naudivad seda filmi inimesed, kes ei tea Portugalist miskit. Aga mulle meeldis. Hingele.
4.12.08
Eneseületused
Ma olen kohe kindlalt vanaks jäämas. Tavaliselt poen voodisse nii 23 paiku, mis tähendab, et kell 22 hakkab uni tulema. Seoses PÖFFiga olen kahel päeval pidanud oma unisuse mõned tunnid edasi lükkama. Kuigi tuleb tunnistada, et end kell 22.30 kodust välja sundida on olnud keeruline. Ja kell 7.30 hommikul siis end välja peksta, et minna vene keelt õppima - seni olen hakkama saanud.
Party all night long tundub absoluutselt võimatu nähtus. Raske on leida asja, mis motiveeriks mind magamist välja vahetama (isegi oma väga kalli sõbranna sünnipäeval tegin unepausi kell 23-24). Alkoholi tarbimine sinna juurde on igal juhul välistatud, sest siis on raisus nii järgmine kui ka ülejärgmine päev. Meenutasime just teisipäeval E-ga aegu kui olime 15-17 ja kaks-kolm päeva jutti pidutsemine ei olnud probleem. Neljandal läksid kooli nagu muiste ja ootasid uut nädalavahetust.
Igal juhul tundub, et kui soovin sel kuul veel pidutseda (jõulud ja aastavahetus), siis pean kohe hakkama ette magama. Vastasel juhul võivad sõbrad ilma minuta saluuti vaadata.
Keegi teab, mis vanaduse vastu aitab? ;)
Party all night long tundub absoluutselt võimatu nähtus. Raske on leida asja, mis motiveeriks mind magamist välja vahetama (isegi oma väga kalli sõbranna sünnipäeval tegin unepausi kell 23-24). Alkoholi tarbimine sinna juurde on igal juhul välistatud, sest siis on raisus nii järgmine kui ka ülejärgmine päev. Meenutasime just teisipäeval E-ga aegu kui olime 15-17 ja kaks-kolm päeva jutti pidutsemine ei olnud probleem. Neljandal läksid kooli nagu muiste ja ootasid uut nädalavahetust.
Igal juhul tundub, et kui soovin sel kuul veel pidutseda (jõulud ja aastavahetus), siis pean kohe hakkama ette magama. Vastasel juhul võivad sõbrad ilma minuta saluuti vaadata.
Keegi teab, mis vanaduse vastu aitab? ;)
1.12.08
Päkapikud mul ei käi.
Eks ikka sellepärast, et ei ole just kõikse parem laps olnud. Tahtmist ei ole ja kõik. Ilmselt suutsin endale veel haiguse ka juurde mõelda. See muidugi süstib mu täis tegutsemisindu.
Vahel unistan sellest, et mul puuduks südametunnistus - saaksin pakkida oma kolm asja kokku, hüüda tsau-pakaa ja mõnda aega mitte oma nägu näidata. Aga kahjuks mul on südametunnistus ja seda ei juhtu. Selle asemel ma ei suuda isegi rahulikult haige olla, vaid põen tegemata asjade pärast. Nutt ja hala. Jee. Loodan, et saite targemaks.
Vahel unistan sellest, et mul puuduks südametunnistus - saaksin pakkida oma kolm asja kokku, hüüda tsau-pakaa ja mõnda aega mitte oma nägu näidata. Aga kahjuks mul on südametunnistus ja seda ei juhtu. Selle asemel ma ei suuda isegi rahulikult haige olla, vaid põen tegemata asjade pärast. Nutt ja hala. Jee. Loodan, et saite targemaks.
Tellimine:
Postitused (Atom)
Postitused
