Lugu sellest, kuidas Eesti naised randa otsisisd...

Praha on teatavasti sisemaal. Aga 30 kraadi celsiust tähendab teadagi, mida: rannailm!

Võtsime vapralt oma kaardid kätte ja läksime assistent Pavelilt küsima, et kas vastab tõele turismiraamatu jutt linnasisesest rannast. Ta naeris meid välja, kuid lubas juhatada õigesse kohta. Ameeriklane ja ukrainlane kuulasid juttu pealt ja muigasid. Hea esmamulje meie poolt garanteeritud. Aga me olime ju muuseumi juba ära vaadanud!

Igal juhul lahkusime ühikast poetšekile kirjutatud instruktsioonidega. C-metrooliini lõppu ja sealt buss kuhugi edasi. Mõeldud-tehtud. Buss sõitis edasi oioi kui kaua. Meie vaatame, et hakkame vaikselt linnast välja sõitma. Lõpuks... Meie peatus. Vett ei näe, küll aga Lidli poodi, seega võtame suuna sinna, et juua osta. Ühtlasi leiame poest taas ühe 0,5 inglise keelt kõneleva inimese. Noh muud ta meile öelda ei oska, kui et oleme... vales kohas! :) Aber natüürlich. Asusime nimelt kaardi kõige viimasel tänaval.

Jooksime taas bussile ja otsustasime bussijuhiga vestelda. Pearaputus käis kõikide keelte kohta. Aga tundus, et ta sai aru, kuhu me tahaks minna, pobises mingi peatuse vastu, meie jäime lootma, et saame aru :) Ka bussis ei leidunud ühtegi inimest, kes oleks rääkinud inglise, saksa, vene, rootsi, taani või flaami keelt. Hispaania keelt ka ei rääkinud. Me rohkem ei küsinud.

Lõpuks jõuame õigesse peatusesse, taipame kahe sekundiga, et see peatus on metroojaamast järgmine. Ja paigutame end kaardile. Teekond randa alaku. Mingil hetkel oleme kusagil aasal ning leiame, et on paras aeg bikiinid selga panna. Puhtjuhuslikult jääb meil tähelepanuta, et kogu mängu jälgivad bussijuhid... Aga no see selleks. Jälitame ühte paari, kes näevad välja täpselt nagu nad läheks randa. Lõpuks aed ja väravad. Meie astume sära silmis sisse...

Nudistide rand. Palju paljaid vanu mehi. Hämmeldume. Kratsime kõrvatagust. Mõtleme, et mida edasi teha. Putkas asuv piletirahatädi tervitab meid õlakehitusega. Ei mingeid keeli. Harjume juba mõttega, et viskame aga bikiinid seljast. Enne seda hakkab meiega üks Tšehhi vanamees kõvasti pahandama - näitab me endiselt seljas olevatele riietele. Läheneb meile, omas täies hiilguses. Mees oma parimais aastais. Tšehhile kohaselt õllekõhuga. Ja aru saanud, et me oleme lollid turistid jätkab inglise keeles. Ta on üks neist 2,5 inglise keelt kõnelevast Tšehhist. Ta räägib hästi. Kokkuvõtvalt käseb meil riided ära võtta, sest me oleme ilusad ja noored tüdrukud ning meil pole miskit häbeneda, katsub meid. See ei lähe minu teada nudistide ranna eetikaga üldsegi mitte kokku. Aga ta oli sõbralik.

Jah, me leidsime bikiiniranna. Koos moijto baari ja õllekaga. Ja järv oli ka. Lõpuks saime rannas olla 1,5 tundi. Aga ega rohkem polegi tervislik.

Ja kõigele lisaks. Nudistide rand on mastrubeeriva hosteli toakaaslase kõrval kökimöki (Iirimaa. Kilkenny. Ei taha meenutada.).