See postitus ei ole teemal, kui tähtis on tähtis. Või teemal, et me ei peaks kõike oma elu ühes läpakas hoidma. Samuti ei ole see teemal, et ostsin just DVD'd, et oma arvutist koopiaid teha ning seda tühjendada. Te ju teete seda nagunii.
Enda õnneks käin ma tavaliselt reisimas mitme inimesega (Gruusia pildid on veel kolmel inimesel) ning sõprade vigadest olen jõudnud salvestada plaatidele nii Iirimaa kui ka Belgia pildid. Seminari-ja bakatööd ei ole ka veel kirjutama hakanud, seega pole ka seda muret, et need oleks võinud ära kaduda.
Pigem... kas te teate kui raske on leida Seagate'i või Western Digitali 80GB'st IDEpistikuga läpaka sisemist kõvaketast? Mina tean. Põhimõtteliselt on see võimatu.
1.päev:
Esimesena loobusin nõudest 80GB. Olgu siis suurem, aga peaasi, et on. Teisena loobusin kuulamast hinda, olgu, et on. Firma osas ma endiselt järeleandmisi ei teinud. Siis tegin vea ja rääkisin oma teise itimehega, kes kiitis küll mu firmavalikud heaks, kuid teatas, et ostku ma siis kindlasti kiire. Et ikka 7200 ja vahemälu (vms) vähemalt 8MB.
Helistasin seitsmesse või rohkemasse arvutipoodi. K-arvutisalongidel on ühine andmebaas, seega ei pidanud kõikidesse helistama. Igakord kui nad kuulsid sõnapaari "sülearvuti kõvaketas" oli toru teises otsas kuulda ohet.
"Meil pole juba üle poole aasta ühtegi läpaka kõvaketast juurde tulnud," teatas mulle noormees K-arvutisalongist. "Aga proovige Ordist." Vähemalt soovitas.
"Meil tuleb õhtul kell viis uus kaup, ehk seal on miskit," teatas Ordi ja lubas tagasi helistada. Ei helistanud, aga helistasin ise ja teine (sama viisakas kui esimene) teenindaja oli küll armas, kuid teatas mulle kell 17.35: "Kahjuks meil ei tulnud midagi. Ide-pistikut ei ole."
"Tellimise peale saaks ikka midagi," teatasid mitmed. MIDAGI? Tellides? Ei, mu tingimus on: kohe kätte. Sõidan reedel ära.
Hakkan vaikselt ata või System ata (vahet pole) kõvakettapistikuga arvutiomanikke vihkama. Neil on suisa valikut!
Vahepeal kõne teisele itimehele, kes käseb uurida hinnavaatlusest ning lubab mulle ketta Tallinnast teele panna, kui sealt midagi leian. Probleem: nichts. Mitte midagi.
Kõned juba Võru arvutipoodidesse. Tibi teises otsas tundub ata ja ide pistikutest teadvat umbes sama vähe kui mina.
Viky loetleb mulle tundmatute arvutipoodide nimesid.
Mikromaailm teatab, et neil on ühe teise firma oma (kes on mu listis kolmandal kohal) ja Seagate'i 40GB-ne. Otsustan, et seda on vähe, aga Samsungi jätan meelde.
PC Expert. Meeldiva häälega teenindaja teatab mulle absoluutse pommuudise, et neil on Western Digitali 120 GBne ja ide-otsikuga. Ma ei hakka veel rõõmust nutma, sest sel hetkel ootan veel Ordi kõnet, lootes midagi sealt. Kui neilt aga teada saan, et lootust ei ole, siis saab kõne taas PC Expert, kes on selleks hetkeks veel 20 min lahti. Bad news: sama ketas, aga pole ikka piisavalt kiire. Bronnin siiski ära.
Esimene arvutimees lohutab, et enne oli mul 4200, seega peaks hakkama saama... Aga siis helistab teine itimees, kes lubab laost vaadata. Helistab kahe seki pärast tagasi ja teeb pika kõne: "Kuule, kas see on sul S-ata või ide?" Tunnen end arvutimaailmas kui kala vees, kui sellele kiirelt vastan.
Kõne kahe minuti pärast: "Kuule, ainuke, mis on saada on 80GB Seagate, 7200. Kindel, et ide? See on ide."
Head aega 120 GBne liiga aeglane Western Digital. Vist.
2.päev:
Kell 13.30 päeval pole ma oma teisest itimehest ikka veel kuulnud. Mu smsile ei vasta ja kõnet vastu ei võta. "Väga närvis" on minu meeleolu kirjeldamiseks kergelt öeldud. Kell 14.15 helistab ta siiski ja teatab, et pani Cargosse ja üleüldse ta ei peaks selliseid asju tegema. No ma tean ju! Tänan lõpmatuseni, kannan raha üle ja jään kannatlikult ootma kella 19.45. Saabub seegi. Saan oma kasti kätte, viin ta vihma eest autosse varju, avan ja loen: Seagate, 80GB. Hingan. Lähen ostan poest šokolaadi.
Koju jõudes tean, et mu esimene itimees on kodust ära ja nüüd pean kannatlikult teda tagasi ootama. Pärast kümmet ta saabub. Hetkel on ta minu jaoks ebajumal. Ta võtab mu kasti ning annab lootust: "No paar tundi võtab aega, kui ma saan tegema hakata." Sõnan, et mul on kiire. Tallinn ja Praha ootavad. Selleks hetkeks on närvid üsna rahulikud. Lähen sauna ja magan.
3.päev:
Kell 10.30 kuulen allkorruselt samme. Kas tõesti mu esimene itimees? Ja seal ta ongi! Koos mu läpakaga.
"Kas ta töötab???" küsin eriti imestunult.
"Peaks töötama küll, kella viieni jändasin, mingi recovery plaat oli sul ikka puudu," vastab ta.
Hoian end tagasi, et talle mitte kaela langeda.
Panen Skype'i ja MSNi laadima. Kahtlustan, et kõvaketas jooksutas end kokku, kuna solvus mu peale ära, et lubasin vähem arvuti taga olla. Ma mitte kunagi ei tee enam nii.
Umbes 64 h pärast mu avastust, et kõvaketas on kutu, postitan selle oma nüüd palju kiiremast arvutist. Kaotatud failide pärast muretsen tagasitulles.
Enda õnneks käin ma tavaliselt reisimas mitme inimesega (Gruusia pildid on veel kolmel inimesel) ning sõprade vigadest olen jõudnud salvestada plaatidele nii Iirimaa kui ka Belgia pildid. Seminari-ja bakatööd ei ole ka veel kirjutama hakanud, seega pole ka seda muret, et need oleks võinud ära kaduda.
Pigem... kas te teate kui raske on leida Seagate'i või Western Digitali 80GB'st IDEpistikuga läpaka sisemist kõvaketast? Mina tean. Põhimõtteliselt on see võimatu.
1.päev:
Esimesena loobusin nõudest 80GB. Olgu siis suurem, aga peaasi, et on. Teisena loobusin kuulamast hinda, olgu, et on. Firma osas ma endiselt järeleandmisi ei teinud. Siis tegin vea ja rääkisin oma teise itimehega, kes kiitis küll mu firmavalikud heaks, kuid teatas, et ostku ma siis kindlasti kiire. Et ikka 7200 ja vahemälu (vms) vähemalt 8MB.
Helistasin seitsmesse või rohkemasse arvutipoodi. K-arvutisalongidel on ühine andmebaas, seega ei pidanud kõikidesse helistama. Igakord kui nad kuulsid sõnapaari "sülearvuti kõvaketas" oli toru teises otsas kuulda ohet.
"Meil pole juba üle poole aasta ühtegi läpaka kõvaketast juurde tulnud," teatas mulle noormees K-arvutisalongist. "Aga proovige Ordist." Vähemalt soovitas.
"Meil tuleb õhtul kell viis uus kaup, ehk seal on miskit," teatas Ordi ja lubas tagasi helistada. Ei helistanud, aga helistasin ise ja teine (sama viisakas kui esimene) teenindaja oli küll armas, kuid teatas mulle kell 17.35: "Kahjuks meil ei tulnud midagi. Ide-pistikut ei ole."
"Tellimise peale saaks ikka midagi," teatasid mitmed. MIDAGI? Tellides? Ei, mu tingimus on: kohe kätte. Sõidan reedel ära.
Hakkan vaikselt ata või System ata (vahet pole) kõvakettapistikuga arvutiomanikke vihkama. Neil on suisa valikut!
Vahepeal kõne teisele itimehele, kes käseb uurida hinnavaatlusest ning lubab mulle ketta Tallinnast teele panna, kui sealt midagi leian. Probleem: nichts. Mitte midagi.
Kõned juba Võru arvutipoodidesse. Tibi teises otsas tundub ata ja ide pistikutest teadvat umbes sama vähe kui mina.
Viky loetleb mulle tundmatute arvutipoodide nimesid.
Mikromaailm teatab, et neil on ühe teise firma oma (kes on mu listis kolmandal kohal) ja Seagate'i 40GB-ne. Otsustan, et seda on vähe, aga Samsungi jätan meelde.
PC Expert. Meeldiva häälega teenindaja teatab mulle absoluutse pommuudise, et neil on Western Digitali 120 GBne ja ide-otsikuga. Ma ei hakka veel rõõmust nutma, sest sel hetkel ootan veel Ordi kõnet, lootes midagi sealt. Kui neilt aga teada saan, et lootust ei ole, siis saab kõne taas PC Expert, kes on selleks hetkeks veel 20 min lahti. Bad news: sama ketas, aga pole ikka piisavalt kiire. Bronnin siiski ära.
Esimene arvutimees lohutab, et enne oli mul 4200, seega peaks hakkama saama... Aga siis helistab teine itimees, kes lubab laost vaadata. Helistab kahe seki pärast tagasi ja teeb pika kõne: "Kuule, kas see on sul S-ata või ide?" Tunnen end arvutimaailmas kui kala vees, kui sellele kiirelt vastan.
Kõne kahe minuti pärast: "Kuule, ainuke, mis on saada on 80GB Seagate, 7200. Kindel, et ide? See on ide."
Head aega 120 GBne liiga aeglane Western Digital. Vist.
2.päev:
Kell 13.30 päeval pole ma oma teisest itimehest ikka veel kuulnud. Mu smsile ei vasta ja kõnet vastu ei võta. "Väga närvis" on minu meeleolu kirjeldamiseks kergelt öeldud. Kell 14.15 helistab ta siiski ja teatab, et pani Cargosse ja üleüldse ta ei peaks selliseid asju tegema. No ma tean ju! Tänan lõpmatuseni, kannan raha üle ja jään kannatlikult ootma kella 19.45. Saabub seegi. Saan oma kasti kätte, viin ta vihma eest autosse varju, avan ja loen: Seagate, 80GB. Hingan. Lähen ostan poest šokolaadi.
Koju jõudes tean, et mu esimene itimees on kodust ära ja nüüd pean kannatlikult teda tagasi ootama. Pärast kümmet ta saabub. Hetkel on ta minu jaoks ebajumal. Ta võtab mu kasti ning annab lootust: "No paar tundi võtab aega, kui ma saan tegema hakata." Sõnan, et mul on kiire. Tallinn ja Praha ootavad. Selleks hetkeks on närvid üsna rahulikud. Lähen sauna ja magan.
3.päev:
Kell 10.30 kuulen allkorruselt samme. Kas tõesti mu esimene itimees? Ja seal ta ongi! Koos mu läpakaga.
"Kas ta töötab???" küsin eriti imestunult.
"Peaks töötama küll, kella viieni jändasin, mingi recovery plaat oli sul ikka puudu," vastab ta.
Hoian end tagasi, et talle mitte kaela langeda.
Panen Skype'i ja MSNi laadima. Kahtlustan, et kõvaketas jooksutas end kokku, kuna solvus mu peale ära, et lubasin vähem arvuti taga olla. Ma mitte kunagi ei tee enam nii.
Umbes 64 h pärast mu avastust, et kõvaketas on kutu, postitan selle oma nüüd palju kiiremast arvutist. Kaotatud failide pärast muretsen tagasitulles.
Postitused
1 kommentaar:
mul on siiiralt kahju, et kogu selle kannatuste jada vältel su kätt hoida ei saanud. kuu aega bordooos agoonia käes katkise arutiga meenub veel hästi!
Postita kommentaar