Üliõpilase elu

"Ma lähen koju õppima" ei lõppenud taas planeeritult. Selle nädala viga.

Ma ei tea, kas see on sümboolne, aga mu praeguse arvestuse kohaselt viimase eksami järgsed 12 tundi olid täpselt nii tudengised, kui nad olema peaksid - täis emotsioone.

Õige üliõpilane:
- joob Zavoodis Sipsikut - tehtud;
- käib öösel Botaanika aias - tehtud;
- kõnnib üle kaarsilla - tehtud;
- nugistab raamatukogus - öösiti on raamatukogu kinni.

Lisaklausel: kukub eksamist läbi. Viimase kolme eksami tulemused ei ole veel selged.

Lõbusaid inimesi on veel ka Tartusse alles jäänud. Kaunis minikleidis daam ja šarmantsed noormehed tegid mu öö üsna meeldejäävaks ning ootamatuks.

Seda, et hommikul magasin 2 h sisse ja seetõttu jäi eksamiettevalmistus veidi lühikeseks või pärast eksamit paukusid korgid Pirogovil. Või et M ja K suutsid mu tuju tõsta ning hiljem liitusid R+O+P... Zavood, Rüütli tänav, aed, varahommikune jooks...

Kommentaarid nagu "Miks me täpselt valvuri akna alt lähme?"; "Kas siin alarmi ei ole?"...
Julgustused nagu "No tule nüüd..." või "Vaata ainult ette"...
Kergelt hingamised nagu "Ma ju kartsin samapalju"...
Nõrgad jalad, käed ning eufooria, sest ma tegin selle ikkagi ära... R-i kätel võivad nüüd olla verevalumid, mida ta hoolega varjab, ent elu on selline... Aga ilma temata poleks ma seda teinud. Raudpoltkindlalt. Kardan kõrgust. Tegelikult olen ma jõle tänulik... Ja poiste lubadus, et esmaspäeval on K kord.

Taas üks neist päevadest, mil tead, et seal, kus oled, on kõige parem. Viimasel ajal neid jälle on...

Ma juba tean, kelle suvi see tuleb... Minu ja K, kelle veel?