Mis on naise roll?

Ma võiks sellest kirjutada mõni teine kord, aga ma ei tee seda.

Ma vabandan ette, kui teema väga kõigub. Lihtsalt mõned mõtted, ei peagi olema siduv jutt.

Hakkasin mõtlema, et miks on nii, et naistel on eraldi päev ja meestel pole (meestepäev oli 23. veebruaril). Tähendab, et meestel on, aga kedagi ei koti. Okei, 23. veebruaril mõtlevad kõik selle peale, mida oma vaba päeva - 24. veebruariga peale hakata ja kuna järgmine päev on vaba päev, siis saab tõsta vabalt ka paar klaasi soojendsueks. No loodetavasti tõsteti neid sel aastal ka meeste terviseks.

Ma pole eriline feminist. Seda ilmselt seetõttu, et ma ei ole väga palju kohanud väärkohtlemist seetõttu, et olen naine. Olen lihtsalt kasvanud ajal, mil naiste õigustest on kogu aeg padratud ning keegi kusagil pidevalt kontrollib, et kõik oleks poliitiliselt korrektne ning naisi töötaks ühel või teisel erialal samapalju nagu mehi või mingi protsent neist. Ma ei ole mitte kunagi pidanud võitlema selle eest, et mina kui naine saaksin valida või et mina kui naine saaks töökoha (need võitlemised võivad veel ees olla). Mulle pole veel öeldud: "Teid me tööle ei võta, sest paari aasta pärast tahate te ju last ning lähete puhkama."

Mulle meeldib aeg-ajalt end tunda naisena. Kohvikus mulle meeldib ise oma arveid maksta, aga vahel on ka tore kui välja tehakse. See ei tähenda, et ma ei võiks ise kellelegi välja teha. Hetkel on see peamiselt raskendatud finantsvahendite puudumise tõttu, kuid kui ma ise raha teenin, siis ma ei näe probleemi maksta kinni ka oma meestuttava arve. Vahet ei ole ju. Kõigele lisaks on raha nagunii kaduv väärtus. See emotsioon ja tunne, mis kohtumisest tekib, aga midagi palju enamat. Aga see on eraldi teema. Kohvikud jms.

Kaie kirjutas, et talle meeldib kui talle uksi lahti tehakse vms. Ma arvan, et ka feministidel ei ole selle vastu midagi. Kuigi tuleb tunnistada, et kui kord noormehele ukse lahti tegin, siis ta küll jäi seisma, et ma võiks enne minna. No mina tegin seda nagunii tema kiusamiseks ja kontrollimiseks, tegemist oli akadeemiliselt organiseerunud inimesega, vaatasin, et kas ollakse ka öösel valvel.

Ma nõustun nende inimeste arvamusega, kes väidavad, et naised ei saa vähem palka sellepärast, et keegi ei taha neile maksta, vaid sellepärast, et nad ise küsivad vähem. Kas teie firmajuhina maksaksite rohkem kui küsitakse? Aus vastus on: ei. Seega, miks teised firmajuhid peaksid? See, kui ollakse palgaläbirääkimistel tagasihoidlikud ei tähenda, et kogu ülejäänud ühiskond on halb. Seega naise roll on ise oma rolli väärtustada.

Kas naise roll on pigem olla ema nagu traditsiooniliselt see olnud on või tööinimene, kes esindab väärtusi nagu eetika, ausus, inimeselähedus, kompromisside otsimine jms (neid peetakse naiste tugevamateks joonteks)? Mina sellele vastust ei tea. Tahaks ju mõlemat.

Nüüd ma mainin kiiresti ära, et naise roll on olla hea naine. Oma mehele ja hea ema oma lastele. Lisaks sellele peab naine olema eriti vinge oma erialal ja loomulikult on super kui ta suudab selle kõige kõrvalt tegeleda heategevusega, olla ilus ning vormis. Vot. Supernaised. Mulle tundub, et neid me ühiskonnas ka on. Samas ma ei tea, mis saab nende naiste vaimsest tervisest. Ja ma ei tea, miks peavad naised olema üliinimesed.

Okei. Mehed peavad ka. Sest nemad peavad samal ajal kui naine on supernaine, teenima naisest ikkagi rohkem, tegelema ka oma lastega, olema ühiskonnas aktsepteeritud ning soovitavalt hoidma oma tervist sellel ajal korras, et kolesterool ei läheks liiga kõrgeks või kõht liiga punni.

Aga mulle ikkagi tundub, et naine vahetevahel hoiab seda kõike koos. Mulle meenub kõigi ajakirjandusväljaannete poolt palavalt armastatud Oliver Kruuda, kes ühes oma hiljutises usutluses ühele ajakirjale tunnistas, et pärast tema naise surma tundus talle, et kõik varises kokku. Et tema naine oli olnud see liim, mis hoidis asju koos. Ja mulle on jäänud mulje, et paljudes Eesti kodudes on see nii. Igapäevaselt me sellest ei räägi, aga mai teisel pühapäeval ning 8. märtsil tuleb see korraks jälle meelde.

Aga tegelikult on kõik nii enesestmõistetav. Meile. Ma arvan, et minu põlvkonnal on juba palju lihtsam. Naise rollist on rohkem räägitud, rohkem on spinnitud seda, et naine võib teha karjääri ja see on okei, naine võib teha lapse kõrvalt karjääri, naine võib meest välja kutsuda, naine võib üksi hakkama saada. Vajadusel. Ma saaks ka. Ma olen selle tegelikult kõik juba selgeks mõelnud.

Siis tundubki shokina kui lähed mõnele reisile, kus tehakse kiirelt selgeks, et naise roll on olla ori. Mina vihastasin Türgis, Viki on Gruusias hulluks läinud ja Terje kirjeldas ühe Aafrika reisimuljena seda, kuidas naine ainult teeb süüa ja tassib kotte. Ja see kõik ajas meid marru. Miks ei ole naistel neid õigusi, mis meil? Jajaa... traditsioonid. Aga ega sellega ei saa kõike vabandada. Võib muidugi loota, et kunagi muutuvad asjad sealgi. Veidi sellele kaasa aidata ei teeks paha, aga samas ei tohi midagi sundida. Meil läks aastakümneid, neil ei muutu ka asjad kolme aastaga.

Pikk jutt, teadagi missugune... Tegelt ma tahtsin teada, kes on naine? Milline ta peaks ühiskonnas olema? Mida peaksid naised meeste arvates tegema ja mida mitte? Milline on õige naine? Kas supernaised on olemas? Kas supernaised peavad olemas olema? Miks me peame olema ideaalsed kõiges? Või ehk on see ootus, mille oleme ise endale seadnud (suuresti tänu naiste poolt juhitud ajakirjadele ja foorumitele)?

Aga täna sain kahed lilled: isalt ja vennalt. Eelmisel aastal ei saanud ühtegi, järgmise aasta eesmärgid panen paika aasta lõpus.