Meersburg am Bodensee ja Stuttgart

Selle aasta esimene pikem puhkus oli ühe ilusa järve kaldale. Külla. Eriti vaimustunud olin veel seetõttu, et sain lähemale oma suurele lemmikule: Šveitsile. Aga sellest hiljem

1.-3. päev

Konstanz on eriline seepoolest, et sinna on jõle raske saada Euroopa kohta. Tüübid on suutnud linna asutada kõikidest lennujaamadest liiga kaugele ;) Seega Tallinn-Berliin pluss Berliin-Basel ning kella 20.30ks olin otsaga lennujaamas, kus pidi tegema esimese raske otsuse: kas mul on linnugripp?

Otsustasin, et ei ole. Järgmisena pidin otsustama, kas tahan minna Prantsusmaale, Saksamaale või Šveitsi. See oli lihtne. Iga kell valin neist riikidest Šveitsi. Siiski viis Šveitsi buss mind Saksa rongijaama, et enne südaööd jõuda Bodensee äärde - Konstanzi. Ma ei hakka mainima, et peaaegu oleksin ma lõpetanud mingis suvalises Saksa või Šveitsi linnas, aga kontrolör suutis mu kinni püüda ja selgitada, et lähen vales kohas maha. Tegelt oleks ikka naljakas olnud.

Esimene hommik oli lund sadanud. See ei teinud mind teps mitte rõõmsaks. SMSid Eestist teadetega soojast ilmast olid kõike muud kui abivalmid. Siiski leidsin looduslikke lilli, mis lubasid meenutada, et Eestis olid õitsel alles lumikellukesed.Aeg oli teha esimene tripp mingile saarekesele, kus asus linn nimega Meersburg. Lühike praamireis ja ilusad vaated (vesi ja mäed ja päike, oeh). Linn ise on tilluke, suviti kindlasti turistidest tulvil. Seega hoolimata tuulisest ilmast olin ma rõõmus, et ei pidanud turistidehordidega võitlema. Kohvikus küsis tädi meid rääkimas kuulates: kas te keel on kuidagi soome keelega seotud? Tal olevat paar soome klienti olnud kunagi. Hea pea, kui keelt mäletab :)

Järgmisel päeval oli minu arvates hädavajalik minna raha kulutama. Ja kohaks valisime Stuttgarti. Rongiga mitu tundi shoppama sõita on muidugi jabur, aga so what? Õige rong oli katki läinud, nii et mitmetunnise rongisõidu veetsime ainult vajadusel kasuattavatel pinkidel, küljega sõidusuunas. Aga meil läks paremini kui neil, kes 3h seisid :)

Stuttgart ise on industriaallinn, mis enamikele inimestele arhitektuurilisest vaatevinklist huvi ei paku. Mulle aga küll, sest mulle meeldivad kohati uued linnad. Vaadata, milliseid tänavavalgustuslampe nad kasutavad ja mida huvitavad on välja mõelnud. Selle linna huvitavaimaks vaatamisväärsuseks lisaks kunstimuuseumile (mis avati 2005) oli prügikast, kust prügi kukkus kuhugi tühjusesse (pildil lühem toru keskmise kõrval).

Tagasiteel rääkisime juttu mingi keskkooli kutiga, kes lubas meil oma matemaatika ülesandeid lahendada. Polnud seda 2,5 aastat teinud. Meeldis.

Järgmisel päeval ei suutnud kuidagi ärgata...