Taustaks oli merekohin ja linnulaul.
Seekord lennates olin ma oht number üks. Nii Tallinnas kui ka Amsterdamis kästi kott lahti pakkida.
Manna ja tatrahelbed tekitavad oi-oi kui palju kahtlust.
Ja vöö puhul ei ole küsimus enam piiksus. Ka uudis.
“No.”
“It’s because he doesn’t want to take off his belt.” (Sest ta ei taha oma vööd ära võtta.)
Või. “Mam, can we please take a look in your bag?”
“Yes, sure, I already know what you are looking for.”
Koogitakse välja tatrahelbed ja manna. Tatrahelbeid vaadatakse ühelt ja teiselt poolt, pannakse kotti tagasi. Mannaga minnakse kolleegi käest aru pärima. Lõpuks saan selle ka tagasi.
“Well, they looked like liquids.”
Noh, minu arvates on ka manna ja tatar vedelikud. Ega Eestis on ammu teada, et tatar on vedelik. Mannast rääkimata.
Huvitav kas mu manna päästis see, et ta oli paberkotis? Paberkott ja vedelik?
Kas teile ei tundu, et oleks aeg lisada see üks kroon lennujaamamaksudele ning korraldada laadimisstepslid?
Postitused
2 kommentaari:
Varsti õnneks kaotatakse see vedelikuporno ära. Ma ei jõua ära oodata.
Loodame parimat. Kuigi ma kahtlustan, et on lobbyste, kes võitlevad selle jäämiseks.
Tõesti. Tahaks veini vedada!
Postita kommentaar